27 juuni 2016

"Kosmosemutt" Ene Ergma/Lea Arme

Eelmise, Kalev Vapperi raamatu jätkuks sobib "Kosmosemutt" ideaalselt. Leidub siingi ohtralt nõukaaegset absurditeatrit.
Minu jaoks on Ergma alati sümpaatne olnud, parajalt terav, samas kindlasti mitte tühja lahmiv. Mul oli küll pisukene hirm, kui märkasin, et ta pole siiski üksi seda raamatut kirjutanud, kuid kiitus kaasautorile Lea Armele, kes on suutnud kenasti säilitada Ergmale ainuomast stiili.

Lisaks gammasähvatustele ja muule, minu jaoks ulmevaldkonda kuuluvale, on Ergma end siin kaante vahel absoluutselt inimlikus plaanis näidanud. Ei mingit liigset ilustamist (mis enamasti erinevate poliitikute elulooraamatutest nagu nui neljaks toimub!). Saame teada, kuidas Ergma on pornograafilist lektüüri riiki smugeldanud (ka vahele jäänud), kehtiva viisata piirilt tagasi saadetud jms patte. Omamoodi intrigeeriv on ka tema läbiv vastasseis Aaviksooga (mees, kes ei armasta teadust endast, vaid ennast teaduses....).

26 juuni 2016

"Minu Tallinn" Terhi Pääskylä-Malmström

Üle mitme aja üks humoorikas ja hoogne Minu-raamat.
Meile ju kangesti meeldib teada, mis teised meist arvavad ja kuidas meid näevad, seepärast ju need meesPetrone raamatudki kui kuumad saiad lettidelt kaovad. "Minu Tallinn" on samasse auku. Kuigi soomlanna peaks kultuuritausta poolest meile üsnagi lähedalseisev olema (igatahes enam kui italoameeriklane), siis joonistuvad ometigi ka siin kõik kontrastid teravalt välja. Nii et, eestlane saab siit raamatust oma laksu kätte küll.

Alla olen ma ka nõus paarile asjale kirjutama. Esmalt kõrvatropid kontserdil. Ma just liigse lärmi ja valju mussi pärast ei viitsigi vastavatel üritustel käia. Muide, kinoski on minu jaoks just vali heli probleemiks (näete jah, hakkab välja kooruma, miks ma nii vähe filmidest pean :)) Rääkimata sellest, et kõigis neis kohtades on ka väikelapsi piisavalt näha - ei kujuta ette, mis pilli nende kõrvad pärast löövad.

Teiseks, eestlaste tulekahju kustutamise-mentaliteet (või mingi sarnane termin tal oli selle kohta, ei mäleta enam täpselt). Me oleme harjunud, et meid peetakse pikaldasteks ja juhmakateks, kellele räägitud anekdoodi uba alles kolm päeva hiljem pärale jõuab. Nüüd on aga keegi, kes on meist aeglasem - soomlane! Johhaidii, milline vedamine :) Aga see tulekahju kustutamise teema käis pigem siiski asjade viimasele minutile jätmise kohta, et meil pole pikalt ette planeerimist, oleme liialt spontaansed. Kusjuures... endale küll nii ei tundu. Kuigi jah, kuu aega enne sünnipäeva vist keegi naljalt kutseid välja ka ei saada... Igatahes omalaadne mõttekoht ol isee mu jaoks.

Terhi on raju plika, sõnaga :)

P.S. Kas te veel mäletate seda aega, kui igasuguste ajakirjade tagakaasi katsid nimekirjad popmuusika hittidega, mida raha eest endale moblahelinaks sai tellida? Minu jaoks oli see korralik mäluvärskendus ausalt öeldes.

"Maalt ja merelt" Kalev Vapper

Kui endal on aeg sõrmede vahelt pudenenud ja merele pole ikka veel saanud, siis on paras end lohutada teiste mereseiklustega. Ent need pole siiski pelgalt vesised juhtumised - raamat koosneb hulgast paraja pikkusega lugudest. Teatav kronoloogilisus siin on, kuid mitte ülemäära range.

Vapper räägib oma perest ja purjetamiseni jõudmisest, kõigist oma hunt Kriimsilma üheksast ametist. Ja muidugi purjetamisest.
Nõukaaegsed juhtumised on täiesti klass omaette. Selline hoogne ja muhe suvelugemine, rannaliival peesitades paras lugeda.

21 juuni 2016

Suvi tuli, kas tead

Ma ei ole eriline ööloom nagu mõned teist ehk juba teavad. Kui mõni siinne postitus ilmubki kahtlasel kellaajal üles, siis te vist teate ka juba seda, et ma mõnikord, vastava tuju tekkides, kirjutan lihtsalt mingi posu postitusi ette valmis :) Igatahes tähendab see kõik seda, et ma ei ole öösiti just kõige kirkam kriit ja nii kipun ma hämaratel hetkedel nähtud/kuuldud asju unustama või vähemasti kuhugi tagumistesse mälusoppidesse lükkama.

Nii ma siis väntasin täna varasel ennelõunal kümme korda ilusamana küüntest/ripsmetest kodu poole, lauluviis huulil (jah, ma olen hakanud omaette rääkima ja laulma), kleit lehvis tuules ja tegin uljast slaalomsõitu üksikul maanteel... kui äkki kuskilt sealt kõige tagumisest mälusopist meenus, et see ju see koht, kus mõned tunnid varem noor põder samuti bravuurikaskelmikalt vigurjooksu harrastas. Nii et, nüüd on põder ka siin nähtud. Ilves ja hunt on puudu :)

Aga meie öine kolamine oli üldse suhtkoht naljakas. Mõni ajad tagasi sai küll Alavainule lubatud, et jah, me väisame tema suvealgusepidu. Jah, pool kaks oleme kohal. Teema oli nii palju koguni õhus, et ma loobusin suurele maale minekust ja tühistasin oma kirurgile pandud aja. Kui siis mõni päev varem üle rääkides juhiti tähelepanu asjaolule, et see kurivaimu 1:34 on öösel, siis andsime alla.

Ja unustasime.

Kuniks eile õhtul uinuda püüdes kõik hekki keeras... Esiteks on tore olla Kuutütar, aga ega nende Kuutütarde elu ka alati lihtne ole. Näituseks täiskuu aegu on jube keeruline sõba silmale saada. Lisaks keris kupli all kuumapügalad meeletutesse kõrgustesse. Ja siis need tänavused "sõbrad", kihulased või kes iganes need on, kes tähtsalt su kehal ringi patseerivad ja tõsised kublad tekitavad.

Aga Alavainul on ju pidu, plahvatas meil järsku. Kui meiepoolne valmisolek oli juba enam kui kindel, tõstatus järgmine küsimus ühe verivärskelt üheksase noore daami suhtes - kas jätta magav präänik koju või äratada? Asja tšekates ilmnes, et kõnealune isik vähkreb samuti kuuvalguses (või oli see teki alt paistev nutiseadme kuma?) ja küsimuse peale - Kärdlasse? kargas pöörase kiirusega püsti.

Nii me siis sooja suve otsima sõitsimegi. Mandrimastaapides ei ole Kärdla ots kõneväärtki, aga Hiiumaal on see muidugi tõsine kaugsõit.


Udulaamad olid uskumatult ilusad ja võimsad. Siilikese tunne tuli kohati peale. Kärdla pool see ilu lõppes, asendudes juba sootuks teistlaadsete vaadetega, Selline taevas ja valgus öösel kella ühe paiku. Võiks igal öösel olla :) Kuigi iga öö poleks jällegi mind :)



 Lõke lõõmas, akordion mängis igatsevaid suveviise, rahvas kogunes... sulnis öö oli.
Arusaadavatel põhjustel tuli Ave vaid kõige tähtsamaks hetkeks õue, esitas ühe õrnalt rumala laulu ja puges urgu tagasi.
Selleks ajaks hakkas aga Kuu mõju vähenema ja tundus, et uinumine võib isegi õnnestuda...

20 juuni 2016

"Minu Ahvenamaa" Janne Kütimaa

Vaikse kulgemise raamat. Suurimad õppetunnid ning tähtsamad saadud kogemused tunduvad autori südamesse jäävat. Midagi on aimata lehekülgedelt.
Mul on Ahvenamaa-unistus kaua olnud, aga Ahvenamaaga on see häda, et... sinna peaks minema just sel ajal, kui meilgi siin übermõnus on. Tänavu augustis oleks see saarestik juba nii-nii lähedal olnud, aga liiga lühidalt pole nagu ka mõtet minna.

Lugesin autori vaimustusest ja mõtlesin korduvalt, et ta räägiks nagu Hiiumaast. Enam ei mäleta konkreetseid detaile, mida esile tõstis, aga need olid nii hiidlastele omased. Nii et võib taas nentida, et paradiis on meil endal kodus olemas :)


19 juuni 2016

"Norma" Sofi Oksanen


Ma olen alati mõelnud, et sel tüdrukul on  mingi oma rida juustega ajada ja et millal ta selle raamatusse paneb :) See nüüd ei tähenda, et ma usuks, et tema selline juustehull oleks ja erilist pappi välja pritsiks nagu "Normas" kirjeldatud tüübid, ent ilmselgelt on ta teemaga rohkem kui kursis kui mingi suvaline tädi.

Kummaline raamat, ma ütlen. Ühelt poolt parajalt pinget hoidev, teisalt üksjagu segane. Need juuste hankimise ja beebifarmide pooled segunesid omavahel kuidagi kaootiliselt. Et ma nagu sain aru küll, mis olid tema lähteteemad ja kuidas ta järk-järgult lugejale kaarte kavatses avada, kuid see toimus veidi... jah, just nimelt segaselt. Kohati oli see häiriv. Ja kui üks lugu juba selline tõsine susserdamine on, siis jäävad viimaseks leheküljeks ikkagi mingid otsad sõlmimata (autori jaoks muidugi mitte, kuid minul kadus järg käest).
Kiitus kindlasti põhjaliku taustatöö eest, sest ma kujutan ette, et ta on keskmiselt enam süvitsi neid surrogaatema ja inimjuustega kaubitsemise teemasid uurinud.

"Kes valitseb unistusi, valitseb maailma. Kes valitseb juukseid, valitseb naisi. Kes valitseb naiste paljunemisvõimet, valitseb ka mehi. Kes suudab teha õnnelikuks naised, teeb õnnelikuks ka mehed, ja kes annab juuksed kiilaspäisele või lapse viljatule, on nende kuningas."

Suvelugemiseks igati okei.


18 juuni 2016

Hiiumaa Comedy Night

Hiiu huumor mulle üüratult meeldib, aga kuna ammu pole mandrile saanud, siis tekib ikka väike igatsus linnameeste naljade järele. Sealsete lavade hirm ja arm püstijala-naljavendade näol tuleb juba 29. juunil meite õuele Soonlepas. See on nii varsti, et kui sul endal ei õnnestu tulla, siis jaga seda infot oma Hiiumaal elavatele sõpradele kindlasti edasi!

Pilet 5 eurtsi, mis on sigaodav!


Nädala ringvaade



Täna on meil vihmapühad, nii et hing juubeldab. Hiiumaal on üldse vihmasajud ühes tugevate tuuleiilidega kuidagi eriti ilusad. Kui nõtked metsroosid embavad maad ja kadakad võtavad sisse üha keerukamaid poose.
Aga ilma üle me täna ei kurda, sest tegelikult on poolteist kuud väga hästi taevaluugid kinni olnud, lasknud paljud suured tööd lõpuni toimetada. Tuhka neist väiksematest - homme on ka päev, eks ole :) Tõsi, Sõru Jazz passiks veidi teistesse ilmaoludesse. Olen juba ette kade neile, kes täna õhtul Mai Aganat nautida saavad... Eks paistab...


Eilsete esimeste ööbijate saabumise elevusele lisandus muidugi ka ühe noore daami tähtis päev. Üheksa aastat on käidud ühist teed! Nagu näha, on temagi selle üle sügavalt järele mõtlemas :)





Ja loomulikult ei ole me unustanud oma kakupojukeste esimestele edusammudele kaasa elada. Nii et pange mu sõnu tähele - kui teil lapsena ei olnud mis iganes põhjustel oma furbyt, siis ärge heitke meelt - ühel päeval võib teil päris ja elus furby olla :))))




Kuigi suvi juba keskpaigas ja kaugel see jõulgi enam on, saime paadi vette. Seega, kui suvi sooja ja päikest lahkemalt annab, võib isegi merepiknikku pidada.

16 juuni 2016

"Klingsor" Torgny Lindgren



Lindgreni puhul võlub mind tema jutustamise voogavus. Ta hakkab astuma... ja astub ja astub ja astub. Siis veel see Rootsi maastike sügavus ja üksildus, lõputu ja lummav. Need maastikud passivad hästi kokku kunstniku siseheitlustega, üldse igasuguste loomeinimeste tundesügavusega.

Ma ei tea, kummastav nukrus tuleb selle raamatuga lugejasse. Selline magus nukrus.

Mul tekkis tahtmine Hesse "Klingsori viimane suvi" üle lugeda...

14 juuni 2016

Laulud helisevad peagi Soonlepa õuel

Hiiumaa heliseb läbi kogu suve lauludest ja ega meiegi teistest maha või jääda :)

Hea muusikaga alustame juba 08. juulil, mil Soonlepa karjamõisa õuel astuvad üles Angelika Mikk ja Helin-Mari Arder ning neid saatmas Teet Raik, Ara Yaralyan ja Piia Paemurru.


Tulge meile külla!

09 juuni 2016

Elu kisub üha metsikumaks


Üks hommik ärkasime kahtlaste  möirete peale. Kuna kogu keramaja on mingi õietolmusaastaga koos, siis akendest suurt midagi ei paista. Kui ma siis poolpaljalt õue lippasin, leidsin eest sellised karvakerad. Üpris nunnud teised. Ilmselt näen ma hommikuti nii õudustäratav välja, et tüübid tegid kähku vehkat.


Tõsi, nende mõne pisema põgenemise üle oli vara rõõmustada, sest nurga taga passisid juba tõelised gigandid. Õnn, et hein niitmata, tänu sellele tundusid nad poole väiksemad ja ma julgesin oma hommikuses söakuses neile isegi läheneda.



Tunde hiljem leidsime rannast eest tõendeid varasema veiserände kohta. Tüübid on promeneerinud läbi vee, siis üle ranna ja siis....on neile ette sattunud paadisild. Mis omakorda on nad kõhust lahti ehmatanud :) Siis on nad patseerinud ka karjateel, mille ilu on nende seedimisele taas laastavat mõju avaldanud. Selle kohta ma fotosüüdistust ei hakanud tegema.


See tegelane magas vist sisse, igatahes on tema ringkäigul teistest maha jäänud.
Metsik on see elu meil siin...

07 juuni 2016

"Ööliblikas" ja "Euroopa sügis"

Ma jätsin kaks järjestikust raamatut pooleli, mõlemad pigem sellised, mida saaks küll lõpuni lugeda. Küllap oli aeg siis selline, lugemist mitte soodustav.

"Euroopa sügis" Dave Hutchinson
Oma võlu siin oli. Samas läks kohati liiga kirjuks kätte ja mina ei tea... äkki ma olen liiga vähe ulmet lugenud ja mul on taustsüsteem teadmata, aga kõiki nüansse ma läbi ei suutnud hammustada. Või oli asi selles, et ma olin sunnitud seda väga hakitult lugema.








"Ööliblikas" Katja Kettu
Kettu oma tuntud headuses tegelikult, ta on hea jutustaja. Marimaa ja Vorkuta vangilaagrite sisekliima. Vanad uskumused ja pärimused. Iseenesest põnev.

06 juuni 2016

"Platvorm" Michel Houellebecq

Ma ei viitsi välja otsida oma varasemaid kommentaare Houellebecq´i kohta, aga millegipärast tundub mulle, et mind valdavad teda lugedes iga jumala kord ühed ja samad emotsioonid. Ma ei mäleta ühegi raamatu konkreetset lugu ega tegelasi, aga mingi üleüldine tunne on jäänud ja see on ühesugune: 

1) et ta kirjutab ühte ja sama lugu. Peategelane on vist alati mingi neljakümnendates meesterahvas, põhimõtteliselt naiseta (vähem või rohkem neid küll silmapiiril virvendab, aga ei mingeid püsisuhteid), lasteta, sõpradeta,  igava ameti peal, kibestunud jne, jne;

2) tema raamatutes kajastatav ühiskond on totaalselt pekkis. On juba palju maid ja rahvaid, kelle jaoks see ongi reaalsus, kuid meie oleme õnneks veel paar sammu tagapool, seega on see nagu pilk tulevikku. Lähitulevikku, ma lisaksin. Just sellise mandumise suunas me liigume, paraku. Rohkem rabamist, rohkem pappi, rohkem mõttetut kulutamist, rohkem frustratsiooni. Õnne aga ei ole ega tule;

3) sellisele mandunud inimesele pole enam kuigi palju rõõmu alles jäänud. Täpsustagem, ainult üks rõõm ongi - seks. Houellebecq ei püüagi head nägu teha ja takstitundeline olla. Raamatust arvestatav osa on puhas porr, läbi mille ta siiski jutustab tänapäeva inimese lugu. See on lugu inimesest, kes otsib ja vajab lähedust, ent seda tõelist lähedust pole enam olemas. Võib leida teisi samasuguseid ribadeks rabanud inimesi, luua nendega üheöösuhteid või külastada meelelahutusasutusi. Käib üks pidev otsimine ja mitte kunagi leidmine. Isegi kui antud raamatu peategelane leiab sellise inimese, siis õige pea ei piisa neile ikkagi teineteisest, vaid otsitakse kolmandat/neljandat jne partnerit. Nukker olukord.

Mis ilmselt varasemate raamatutega võrreldes teistmoodi siin on, see on turisminduse köögipool. Seekord on fookuses alates rohujuuretasandist kuni suurkorporatsioonide sihipäraste niiditõmbamisteni välja turismitööstus ja reisimine - reisijate soovide aimamine, mõnikord teadlik suunamine, puhkekuurortide loomine, teisalt turistigruppide peen seesmine psühholoogia ja hierarhiad. Kes varem sellele mõelnud pole, selle jaoks võib siin mõndagi silmiavavat leiduda.

Üldse oli see üks kummaline raamat... lisaks pornole meenutas see oma põhjalike kirjeldustega kohati reisiraamatut, lisaks veel mõningane õpikulik lähenemine turismindusele, korralikult utreeritud õnnestav suhtelugu ühes traagilise lõpuga sinna otsa. Omapärane ja eklektiline segu kõigest. Puudusid veel kümmekond põhjalikku retsepti, muidu võinuks öelda, et autor pilab ühtlasi raamatupoodide müügiedetabeleid. Müüvad ju peamiselt roosamannased armastusromaanid, seks, reisikirjad ja elulood (viimastele võiks viidata tema iga sissetoodud tegelase detailne ülevaade alates lapsepõlvest).

Houellebecqi kiituseks peab muidugi ütlema, et ta ei ilusta oma suhtumist pagulastesse ja islamisse. Ausad autorid mulle meeldivad. Ma ise ei hakka kaunil esmaspäeval oma tuju rikkuma ja sel teemal pikemalt sõna võtma. Siin Hiiumaa kadakate vahel neid õnneks veel eriti palju ei ole.

Sõnaga, rõõmutu väljavaade vaatab siit raamatust vastu. Lugeda sellest on siiski mõnus. (järjekordne näide meie masohhismist, et me naudime omaenese põhjaminekust lugemist). Ma ei tea, aga mulle meeldis.

Tuletikud


04 juuni 2016

Vanamees ja kits on kohal


Vanad Hiiu taadid teadsid rääkida järgmist lugu: „Hiiu mõisnikel oli esimene aurik, mis Hiiu–Haapsalu ühendust pidas. Õige väike olnd, mille juhiks ka väikeste õigustega mees olnd. Juhtus, et mõni reisija vahest hilines ja laev juba sõiduks reidil, aga kapten sillal nägi veel hilinenud reisijat, pööranud ta laevaga tagasi ja võtnud reisija pardale. Kord pahandanud kapten kedagi Käina kandi külameest ja viimane ähvardanud kaptenile kätte tasuda. Nii võttiski too külamees ühel päeval nõuks sõita oma kitsega Heltermaa sadamasse. Oodanud kuni laev mõnda sülda sillast välja jõudnud, läinud vanamees kitsega sillale ja nõnda välja paista lasi, nagu ootaks keegi reisijatest laeva tagasi. Kui kapten hilinejat märkas, pööraski ta kohe tagasi. Külamees aga hakanud kapteni kiuste oma kitsega rääkima, et noh sokuke, tahtsid ju raudlaeva näha, vaata, vaata, nüid! Kapten hüüdis, et vanamees, mis sa vahid, tule peale! Vanamees vastu, et tulin kitsele ainult rauast laeva ja masinavärki näitama ning seejärel kitsele, et vaata sokuke, see mees, kes seal sõimab ja kirub, oo kapten. Kapten vihastanud nii hirmsasti, et kaevanud vanamehe Käina valla kohtusse, kus aga arvati, et asi üks suur nali on ja õigus ikka vanamehele (kodaniku nime all Miku Kaarlile kui Hiiumaal tuntud naljamehele) anti.“

Nüüd, aegu hiljem on entusiastlike algatajate idee saanud füüsilise vormi ja Heltermaa sadamas püsti.


Asjaosalised ise ka kenasti poseerimas.
Lahedaid asju sünnib Hiiumaal :)

01 juuni 2016

Ungru krahv

Ungru krahv areneb meeletu kiirusega. Kõik, mis eelmisel aastal vajaka jäi, see on tänavu lõdvalt tasa tehtud.

Esmaspäevasel päeval on kõik lahe ja loomulik ja vaba. Ei mingit ülerahvastatust. Mõnus! Tänavu võisid maikuus puhkuse võtjad küll sokkideni häpid olla.
Leib oli mõnus ja määre veel mõnusam. Kõik toidukohad, kes suudavad heale leivale panustada, on juba korralikku aplausi väärt.


 Lambakebab oli tõeline lammas, mitte ühtegi paha sõna. Ja Magusa Mulli limps sinna juurde vist ka hea (kadus kui mutiauku, ma ei saanud maitstagi).

Minu kitsejuust oli just see, mida ootasin. Sinna juurde tulnud rosinamoos oli... no ma ju ei söö rosinaid, eks ole :) Aga see moos oli parim (ma olen sammu kaugusel, et ise rosinamoosi keeta!). Kui veel porgandid ja hummused  ja roheline juurde panna, siis oli super. Ma olin või sees :)



Siis tuli rabarberiga crème brûlée . Kasutatud oli mingeid Tonka ube, mis pärit Amazoonasest (oleks võinud neid ju märtsis isegi kaasa tuua, oleks vaid teadnud). Muide, suure tõenäosusega tuuakse neid teile vaatamiseks-nuusutamiseks laudagi (kuigi suvel, kui hullumaja puhvetis olema hakkab, siis vist teenindajatel enam aega ei jagu). Praegu on selles suhtes superluks elu siin saarel.
Igatahes läks magustoidu pärast kakluseks, nagu karta oligi:)
Kui te olete naine, siis lahkute ilmselt Ungru krahvi juurest malbe kallistusega, kui mees, siis tugeva käepigistusega. Kui läheb kehvemini, siis on viga teis eneses. Kui paremini, siis oli viga minus. Ma igatahes selle kallistuse pärast läheks või hommepäev tagasi :D

P.S. Käisimegi järgmisel päeval veel kord seal, ikka Tonka ube ja kallistust noolimas. Esimest saime taas, teist mitte :) Aga ega ma ei kurda - tore oli endiselt.