09 juuni 2016

Elu kisub üha metsikumaks


Üks hommik ärkasime kahtlaste  möirete peale. Kuna kogu keramaja on mingi õietolmusaastaga koos, siis akendest suurt midagi ei paista. Kui ma siis poolpaljalt õue lippasin, leidsin eest sellised karvakerad. Üpris nunnud teised. Ilmselt näen ma hommikuti nii õudustäratav välja, et tüübid tegid kähku vehkat.


Tõsi, nende mõne pisema põgenemise üle oli vara rõõmustada, sest nurga taga passisid juba tõelised gigandid. Õnn, et hein niitmata, tänu sellele tundusid nad poole väiksemad ja ma julgesin oma hommikuses söakuses neile isegi läheneda.



Tunde hiljem leidsime rannast eest tõendeid varasema veiserände kohta. Tüübid on promeneerinud läbi vee, siis üle ranna ja siis....on neile ette sattunud paadisild. Mis omakorda on nad kõhust lahti ehmatanud :) Siis on nad patseerinud ka karjateel, mille ilu on nende seedimisele taas laastavat mõju avaldanud. Selle kohta ma fotosüüdistust ei hakanud tegema.


See tegelane magas vist sisse, igatahes on tema ringkäigul teistest maha jäänud.
Metsik on see elu meil siin...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar