06 juuni 2016

"Platvorm" Michel Houellebecq

Ma ei viitsi välja otsida oma varasemaid kommentaare Houellebecq´i kohta, aga millegipärast tundub mulle, et mind valdavad teda lugedes iga jumala kord ühed ja samad emotsioonid. Ma ei mäleta ühegi raamatu konkreetset lugu ega tegelasi, aga mingi üleüldine tunne on jäänud ja see on ühesugune: 

1) et ta kirjutab ühte ja sama lugu. Peategelane on vist alati mingi neljakümnendates meesterahvas, põhimõtteliselt naiseta (vähem või rohkem neid küll silmapiiril virvendab, aga ei mingeid püsisuhteid), lasteta, sõpradeta,  igava ameti peal, kibestunud jne, jne;

2) tema raamatutes kajastatav ühiskond on totaalselt pekkis. On juba palju maid ja rahvaid, kelle jaoks see ongi reaalsus, kuid meie oleme õnneks veel paar sammu tagapool, seega on see nagu pilk tulevikku. Lähitulevikku, ma lisaksin. Just sellise mandumise suunas me liigume, paraku. Rohkem rabamist, rohkem pappi, rohkem mõttetut kulutamist, rohkem frustratsiooni. Õnne aga ei ole ega tule;

3) sellisele mandunud inimesele pole enam kuigi palju rõõmu alles jäänud. Täpsustagem, ainult üks rõõm ongi - seks. Houellebecq ei püüagi head nägu teha ja takstitundeline olla. Raamatust arvestatav osa on puhas porr, läbi mille ta siiski jutustab tänapäeva inimese lugu. See on lugu inimesest, kes otsib ja vajab lähedust, ent seda tõelist lähedust pole enam olemas. Võib leida teisi samasuguseid ribadeks rabanud inimesi, luua nendega üheöösuhteid või külastada meelelahutusasutusi. Käib üks pidev otsimine ja mitte kunagi leidmine. Isegi kui antud raamatu peategelane leiab sellise inimese, siis õige pea ei piisa neile ikkagi teineteisest, vaid otsitakse kolmandat/neljandat jne partnerit. Nukker olukord.

Mis ilmselt varasemate raamatutega võrreldes teistmoodi siin on, see on turisminduse köögipool. Seekord on fookuses alates rohujuuretasandist kuni suurkorporatsioonide sihipäraste niiditõmbamisteni välja turismitööstus ja reisimine - reisijate soovide aimamine, mõnikord teadlik suunamine, puhkekuurortide loomine, teisalt turistigruppide peen seesmine psühholoogia ja hierarhiad. Kes varem sellele mõelnud pole, selle jaoks võib siin mõndagi silmiavavat leiduda.

Üldse oli see üks kummaline raamat... lisaks pornole meenutas see oma põhjalike kirjeldustega kohati reisiraamatut, lisaks veel mõningane õpikulik lähenemine turismindusele, korralikult utreeritud õnnestav suhtelugu ühes traagilise lõpuga sinna otsa. Omapärane ja eklektiline segu kõigest. Puudusid veel kümmekond põhjalikku retsepti, muidu võinuks öelda, et autor pilab ühtlasi raamatupoodide müügiedetabeleid. Müüvad ju peamiselt roosamannased armastusromaanid, seks, reisikirjad ja elulood (viimastele võiks viidata tema iga sissetoodud tegelase detailne ülevaade alates lapsepõlvest).

Houellebecqi kiituseks peab muidugi ütlema, et ta ei ilusta oma suhtumist pagulastesse ja islamisse. Ausad autorid mulle meeldivad. Ma ise ei hakka kaunil esmaspäeval oma tuju rikkuma ja sel teemal pikemalt sõna võtma. Siin Hiiumaa kadakate vahel neid õnneks veel eriti palju ei ole.

Sõnaga, rõõmutu väljavaade vaatab siit raamatust vastu. Lugeda sellest on siiski mõnus. (järjekordne näide meie masohhismist, et me naudime omaenese põhjaminekust lugemist). Ma ei tea, aga mulle meeldis.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar