18 juuli 2016

Elustiil

Pikalt on siin virtuaalpesas vaikne olnud, ei julge ka mingeid veksleid välja anda, et kas see nii jääbki või on siiski tegemist ajutise pausiga. Ega seda, mis siin kogu aeg sünnib ja juhtub oskagi paari sõnaga edasi anda, pikemad kirjutamised peavad aga pikemaid ja pimedamaid õhtuid ootama.
Kui ma otsiksin viimasele kuule märksõna, siis võiks see olla elustiili kujundamine. Mingit stiili ekstra paika sättida polegi vast vaja, vaid nimelt enda peas lülitid õigesse asendisse panna. Kui me kevadel alustasime kõigi oma toimetustega, siis... see oli natuke nagu töö. Või midagi töölaadset :) Mu peas ja kuklas tik-takitas kogu aeg kell. Mu peas tiirutasid ja reastusid ümber erinevad ülesanded. Mu samm kahe maja vahet oli hirmus tõtakas ja ... kergelt jooksmisele lähenev. Iga tegemata töö ja lahendamata olukord tundus maailmalõpuna, mis seiskab raudselt ka kõik muu.

Tänaseks olen õppinud. On nagu on ja pole nagu pole. Kõik see, mis siin aina toimub ja sünnib ja juhtub - see on elustiil, kulgemine. Jube hea tunne on :)

Meie laut-kontsertsaal sai küll esimeses lahenduses juba mõni aeg tagasi valmis, kuid kõiksugu olulist inventari sai taga aetud ja kohale meelitatud ikka viimse minutini. Midagi tegemata sellest ju ei jäänud. On nagu on.

Saali õnnistasid 29. juunil sisse noored püstijala-koomikud mandrilt. Rahvast oli uue ja harjumatu saali kohta üle ootuste palju, eriline rõõm on muidugi oma küla meeste ja naiste üle, kelle aktiivne osavõtt meie tegemistest eriti südantsoojendav on.


Sõnaline etteaste on üks asi, panna muusika kõlama aga sootuks teine. Ja kuigi me ise olime üle keskmise veendunud, et see saal (Augusti pullilaut nagu harisid meid ühed naabrid) on võrratu kõlaga, siis noh... väike hirm ju ikka oli.

Ja siis tuli 08. juulil tõeline muusika - kõlas ooperilaul (Angelika Mikk) ja mahedat jazzi ja bossat (Helin-Mari Arder) ning meie veel pea olematule lavale (on nagu on ja pole nagu pole) mahtus ka kolm kaalukat instrumenti ühes neid meisterlikult valdavate muusikutega: klaveril Piia Paemurru, kontrabassil Ara Yaralyan ja kitarril Teet Raik. Imeline! Siit on võimalik vaid edasi minna, ei vähemat.

Aga kui üks asi hakkab joonde saama, siis on ikka midagi muud, mis endast rahutult märku annab. Saareelu eripäraks on see, et tahad sa või ei, aeg-ajalt oled ikka sunnitud suurele maale ka minema. Streikivad kohvimasinad ja vajalikud lisajõud pesumasinate näol lõid häirekella. Niisama linnas käik poleks aga meielik, nii et kiire põhjaranniku tiir lülitus sujuvalt meie ajakavva. Sellel tiirul juhtus nii mõndagi (elementaarne!), sai veidi metsikut off-road sõitu tehtud (kogu eelnevalt peale laaditud tehnikapark muidugi kenasti kaasas), sai nähtud palju ilu ja toredust, mis siiski Hiiumaale kaarega alla jääb.
Näiteks tundub mulle, et Võsul ma suvitada ei suudaks :( Meeletult rahvast, ajab hulluks.


Käsmu kivid on ju toredad, aga Hiiumaa omad on salapärasemad, mingi teise looga.

Kõige vahvam kogemus oli aga Kolga mõis, kus samal päeval oli Unustatud mõisate päev olnud. Meie jõudsime sinna muidugi õhtuhämaruses ja nägime paraadukse ees vaid kolme kergelt väsinud, kuid õnnelikku noort inimest õhtut nautimas. Mis seal kõik oli, see oli, aga õhtu lõppes sellega, et saime privaatse tuuri kohati kottpimedas mõisamajas. Ja veendusime, et heas mõttes hulle inimesi on teisigi, sest selle noore neiu entusiasm oli sütitav. Nii et, kui satute sinna, siis astuge kindlasti läbi. Seal peaks korralikku kõhukinnitust saama.

Ah jaa, mitu ööd me saarelt ära olimegi? Kaks? Kas ma seda mainisin, et esimesel õhtul Kadriorus tuli mul selline Hiiumaa-igatsus peale, et süda tilkus verd. Küsi, ja sulle antakse - kuidagi poolkogemata sattus kordusTV-st näppu see Douglas Wellesist tehtud film (kui te veel ei ole, siis lugege kindlasti "Jänki seiklusi Hiiumaal"), mis ju puha ja ainult Hiiumaal filmitud ongi. Oi ma nautisin, silm oli niiske ja nina vastu lina, aga see aitas mind hullemast üle. Hirm järgmise õhtu ees oli aga nii suur, et ma kõike filmi ühekorraga ei sa raatsinudki ära vaadata, vaid jätsin osa ka järgmiseks õhtuks.

Ka ma ise olen vahepeal Hiiumaad avastanud, näiteks oli mul seni siinses kõrbes käimata.
Liivast enim paelusid mind sealsed metsaalused - meie pool siin selliseid ei ole, nagu Pärnu-Ikla kanti oleks sattunud. Metsmaasikad hakkavad läbi saama, pohlad peagi tulevad, kukeseened peidavad end jätkuvalt mu eest - neid pidin viimati Järve Selveri eest tooma :(


Vahel küsitakse ikka imestunult, et kas tõesti on võimalik niimoodi elada, et kuus korra käid vaid mandril, ülejäänud aeg ainult ja ainult saarel... Aga kuhu mul ikka tahta minna, kui kõik hea ja parem otse koju kätte tuleb? On rahu ja vaikust. On uusi ja huvitavaid inimesi, kes puhkemajas peatuvad. On vanu armsaid sõpru. Sünnipäeva eel ja järel sattus neid kohe rodumisi siia. Suisa kaugeid külalisi laekus (siinkohal lehvitan Mäemammale ja tema üliägedale perele, kes vist ikka veel Eestimaa peal ringi seiklevad!). On head nalja ja muusikat, mis otse koju kätte tuleb. Kõike on...

Kõige raskem on muidugi, kui omad ära lähevad. Üks niisugune kord tekkis endal ka kihk minna. No me siis läksimegi. Esmalt pakkisime magamisasjad, siis söögid-joogid, siis raamatud. Ja läksimegi. Sest kui on vaja, siis peab minema!
...
Kihutasime kui pöörased õkva läbi metsa 4 kilomeetrit Heltermaa sadamasse. Paati. Kajutiaknast siis vaatasin tulevaid-minevaid praame, kõike seda siblimist ja sagimist. Nagu väljamaale oleks sattunud :) Uni oli seal lainelokse peal õige hea ja magus. 
Hommikul oli aga rännukihk seda suurem :) Nii et - minek. Nagu saarel suvel head muusikat vähe oleks, läksime lisa otsima Haapsallu. Natuke kahju küll on, sest eelmise õhtu kontsert Vormsil oleks enam imponeerinud, aga Haapsalu on jälle teistmoodi tore. Tõsi, kuursaalis see akustika just kõige parem ei olnud, aga emotsioon oli see, mis luges.

Haapsalus olles peab ikka midagi head kõhtu pistma, küülikutega mul oma teema, seega otsustatud. Ainult et kogu söögiaja vaatas mulle vastu selline pilt... Need mandriinimeste kombed ja arusaamad on ikka veidi kõverad :)

Ja siis oli meil ju veel ka folk. Tuled ühest folgipesast ja satud hoobilt järgmisesse. Hammas Viljandi muusikutega juba verel, järgnes Hedvig Hansoni õhtule Hiiu Folgil Svjata Vatra. Neid kahte folki ei saa, ega peagi!, võrdlema, niivõrd erinevad on need. Viljandi oma on massiürituseks kätte läinud. Linnas tekkiv melu on iseenesest tore, kuid esinemiskohad on veidi liiga üle rahvastatud juba. Hiiu Folgil oli kõik väike ja nunnu. Olgu mainitud, et hiidlaste üritus on alkovaba, mis tähendab, et esiotsa on harjumatu, et kaasa tantsivaid inimesi nii vähe on. Viljandis rahvas juubeldab ja pulbitseb ja hüppab ja kargab, mis võib-olla annab esinejatele teistsuguse emotsionaalse laengu. Sedapuhku jäi eesti veri kõvasti ukraina omale alla.

Oo ja ise folkimise vahepeal toimus üks folgikontsert esmakordselt ka meie saalis - Jaak Johanson ja Krista Citra Joonas katsetasid akustilise kontserdiga ning ma võin öelda, et see oli veel ägedam kui igasugune võimendustega moonutatu. Kõiki eksootilisi pille me paraku näha-kuulda ei saanud, sest oli valida, kas nad oleksid tulnud auto ja kogu täislastiga praamile (aga kontsert oleks ära jäänud või korralikult edasi lükkunud) või tulla praamile jalgsi ja vaid sellega, mida kaks paari käsi kanda jaksavad. Nad valisid viimase ja meil on ikkagi hea meel nende etteaste üle!




Tegelikult olid need viimased paarkümmend päeva ja ma vaatan, et sinna sisse on kohutavalt palju mahtunud. Ja kohutavalt head veel kusjuures :) Mõndagi mahtus ehk veel, aga kõike ju vana pea ei mäleta. Peale selle, ärgem unustagem, et see on nüüd elustiil, mis tähendab, et sujuvalt meenutuste ja blogimiste juurest lähen ma puhkemaja tänaseid külalisi vastu võtma. Elu on osa tööst ja töö on osa elust ja tegelikult see nagu ei olegi töö, vaid puhas rõõm :)


 
 

 

2 kommentaari:

  1. Oh, Mae , ka mina jäin Vormsil Hedvigi kontserdist napilt ilma, ja mul on sellest siiralt kahju... Ilusat olemist sulle naabersaarel!

    VastaKustuta
  2. Aitäh! Elagu suvi! Ja meri. Ja saared. Lehvitan siitpoolt :)

    VastaKustuta