10 august 2016

Hallooo!

Ma üks öö lugesin oma blogrollis sisalduvat ja avastasin, et on veel inimesi, kes hiljuti on kassi võtnud. Ja no muidugi mu sisemus karjus, et mina kaaa, mina kaaa.

Sest meil on nüüd ka kass. Selles pildis on tükke, mis ei klapi, ma tean. Nimelt, et ma ei ole mingi kassiinimene, pole kunagi olnud. Minu kassimälestused jäävad metsikute laudakasside aega ning nood isendid olid igatpidi juba nii iseseisvad ja isetadlikud, et ega nendega eriti midagi polnudki teha. Äkitsi oli aga mingi eriliselt nõmeda ilmaga kuskil kuuri all tundmatu kassitandem. Kükitasid seal nagu kanad õrrel ja piidlesid kahtlustavalt kahejalgseid. Ligi astudes kablutasid tuhatnelja minema.
Tegin pildi ... ja unustasin. Pole mina see kõige õigem memm neid taga ajama :)


Enne kassitandemit oli meie küla kõutse täis, igat karva ja suurust ja eri ülbuseastmes. Kui laekusid pojad, olid kõik need muidu nii hakkajad ja tähtsust täis isendid kadunud. Täpselt nagu inimeste maailmaski :)
Edasi oli meil siin majutujaid ja kontserte jms, mille käigus erinevad inimesed andsid oma parima, et tüübid kodustada. Triibiku maised teekonnad olid aga vististi lõpusirgel, sest tema suundus kõigist pingutustest hoolimata taevastele radadele. Sama klanni hall tegelene näis oma maist teed siiski edasi astuvat ja kadus mõneks päevaks sootuks orbiidilt.

Kuni me avastasime, et meile on tekkinud kiviaia kunn, kes varitseb meid järjepidevalt ning ukse avanedes teeb Levandist mitte sugugi kehvemaid hüppeid.




Nii ta tuli. Ja jäi. Tegelikult on ta kaval kui rebane, oskas kohe hoobilt õigeid nuppe vajutada. Mitte üks rumalus või hull temp tema poolt. Lauale-kapile-diivanile ei tikkunud, kriipima ei kukkunud, sirtsutama ei hakanud, ilus oli nagunii. Selline amüsantne härrasmees (jah, paraku on ta kassiilma meesterahvas). Mis sellest, et tänaseks pole sellest enam suurt alles jäänud :)))) Kui meie õilsad kavatsused temast merekass kasvatada algselt näisid vilja kandvat, siis nüüd suudab ta sujuvalt mere äärde minekutest kõrvale hiilida, no teeb näo nagu tal oleks midagi hulga asjalikumat plaanis. Kui me aga mere äärest naaseme, siis põõnutab mõnuga toas diivanil päikeselaigus ja sirutab laisalt sabaotsa. Üleüldse on õues seerimine tema näoilme põhjal otsustades üks üdini mõttetu tegevus, tuba - see on tema pärusmaa.
Nomaitia....
Äkki ta valmistub sügis-talveks, mil temast pealinna kassihärra saab. Ega ta siis enam kuigivõrd õue vist saa...

Õue viitsib vaid veel nii palju minna, et uhkelt demonstreerida oma puu otsa ronimise oskusi.





Palvetund
P.S. Pealkirjas esinev vigane sõna "halloo" peaks tähistama selle tüübi nime, kuid talle omaselt keeldub ta sellele reageerimast. Nii et mine võta kinni, mis ta nimeks saab või on...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar