18 august 2016

"Igaviku fjordi prohvetid" Kim Leine

Üle mitme-mitme aja üks puhas nauding, õnneks ka piisavalt paljudest lehekülgedest koosnev. Kes nautinud Wassmo lugusid, sellele ilmselt istub Leine ka.

Kõigepealt tuleb lugejal end sättida kenasti kuhugi 1780-90ndate kanti - kas ei kõla see juba ise kui puhas rõõm? Seejärel kujutleme end Kopenhaagenisse, järgmine boonuspunkt sellele raamatule. Kopenhaageni-aastatest lugedes kangastusid mulle järjepidevalt pildikesed Aarhusi Den Gamle Byst, mis kujutab endast teatavat laadi vabaõhumuuseumit, ainult et linnaühiskonnale keskendunut. Oleme meiegi seal trotuaaril kulgedes sahmaka "solgivett" jalgele saanud.

Kui kõike eelnevat on võimalik hõlpsasti vaimusilma ette manada, siis edasi liigub raamatu peategelane Morten Falck aga Gröönimaale. 18.saj lõpu Gröönimaast ei oska ma midagi arvata, tuleb uskuda siin kirjapandut. Kuigi tegemist on ilukirjandusega, on autor väidetavalt siiski võrdlemisi palju kasutanud tõestisündinud lugusid ja seiku, mida siis oma fantaasiale voli andes on sidunud tegelastega. Seega, midagi siin on.

Haarav lugu, põnevad paigad ning tagasivaade ajas on selle romaani üheks osaks, teiseks ja sugugi mitte vähem tähtsaks on vaated ristitute ja paganate suhetele. Gröönlased olid taanlaste silmis metslased, madalate instinktide kütkes pooletoobised, kes pesid end omaenese kusega, tegid sugu, kellega juhtus, sõid kevadel näljaga oma pastladki ära ja... Igas mõttes madalam rass. Ja ometi on kogu selle aja taustal taanlastest Kaubatalituse tegelased + misjonärid, kes peavad end küll õilsamateks olevusteks, ent lõppkokkuvõttes ei ole põrmugi paremad nn metslastest. Pidevalt käib puhas porr, kui sellest aga aega üle jääb, siis varastatakse, vassitakse ja patustatakse ometi kümnel eri moel. Raamatu kandvaks osaks on peatükid kümne käsuga, mille kõigi vastu Morten Falck ka eksib.

Äärmiselt mitmeplaaniline ja huvitav lugemine.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar