28 august 2016

"Ma armastasin terroristi: 16 aastat sõjakate islamistidega." Anna Sundberg, Jesper Huor


See on raamat, mis... no kedagi vist külmaks ei jäta :) Seega nõrga tervisega tüüpidele ei soovita, teistele aga kindlasti.

Esiteks, et mu hing natukenegi rahu saaks, siis olgu öeldud, et kindlasti ärrituvad keeleinimesed. Ja mitte vähe! Siin on esindatud kõik vead, mis vähegi võimalikud. No isegi inimese nime ei suudeta läbivalt ühtmoodi hoida. Kodus tekkis meil vaidlus ka spetsiifilise terminoloogia üle. Mina eelistaksin väljendid, millel on maakeelne vaste olemas, nii ka raamatusse panna, nt ramadaan, džihaad, mudžahiid jt. Siin olid need aga järjekindlalt araabia (?) keeles ja käänatud-väänatud "täies ilus". Võib-olla olid need muidugi juba originaalis niimoodi välja toodud ja meie väljalase vaid järgis sarnast joont... ei tea. Aga häiris ikkagi.

Nii palju siis vormilisest küljest. Sisuga on lood märksa keerulisemad. Ma lugedes puhisesin pidevalt valjusti, tõin kuuldavale hääli, mille olemasolust ma üldse teadlikki ei olnud - lihtsalt sedavõrd ajas kopsu üle maksa. Kui väga ma ka ei püüaks, kaasa tunda ei suuda. Ma proovisin lugedes pidevalt leida seda selgitust/vabandust/põhjendust, miks üks noor inimene sedasi ära pööras. Ilmselt on tegemist siiski puhtalt heaoluühiskonna viljadega. Elu oli liiga lihtne, kerge, muretu, äkki tibake igavgi? Ja kuigi autor oli võrdlemisi lõdva püksikummiga, ei suutnud tormilised suhted ja tants ja trall ikkagi piisavalt ajaviidet pakkuda. Küllap kuskil selles punktis hakkaski tema huvi islami poole pöörduma (silmaringi laiendamise mõttes pole selles ju midagi halba, olen nõus). Milleks oli aga vaja suvalise moslemist jorsiga sebima hakata ja kohe ka abielluda, sellest ma enam üldse aru ei saa. Ebameeldiv abielu ja kaks last hiljem vajub tädi aga veelgi hullemasse mülkasse. Ta näeb, mis on nende inimestega lahti ja mäda ja selle asemel, et jalgadele valu anda, muutub ta nii hulluks ekstremistiks, et teeb silmad ette paljudele teistelegi enda lähikonnas. Vähe sellest, abiellub ja vorbib lapsi ka edasi teha. Pehmo-moslemi asemel saab tema abikaasaks stiilipuhas terrorist.

Kõige enam vihastab mind siin muidugi silmakirjalikkus. Rootsi ja rootslased, ehk siis kodumaa ja kaasmaalased, on nõmedad, sest nad on uskmatud ja Paradiisist võivad vaid und näha. Samas, kui tal kuskil karupees (Tšetšeenias või Gruusias või kus iganes) tuju sünnitada ei ole, siis lendab ta küll varmalt kodumaa mugavasse arstiabirüppe. Kui ta on Damaskuses lastega koduarestis (kallis abikaasa on kinni kukkunud, mille üle tal pole ka põhjust imestada) ja ennast päästa ei suuda, siis meenuvad talle kiiresti vanemad Rootsis ja välissaatkonnad ja konsulaarabi ja kõik muud toredad hüved, mida kodumaa pakkuda võiks. Lõpuks Rootsi tagasi jõudes on tema elu "kohutavalt" raske, sest tal ja tema neljal lapsel tuleb hakkama saada igasuguste sots.toetuste ja abirahadega, millest on muidugi vähe. Tahaks küsida, et halloo, mida sina kogu oma täiskasvanuea oma riigi hüvanguks teinud oled?! Kuigi ta ei ole otseselt kellelegi pommi alla pannud või aidanud rahastada terrorismi, on ta ühe sellise sabas kaasa tilbendanud, toetanud tolle tegemisi ja andnud kaudselt oma "panuse"...

Lisaks sellele, et see tädi mu seaks on vihastanud, on mul paari asja üle siiski ka hea meel. Kasvõi selle üle, et ta oma loo kirja pani. Et äkki mõni islami idealiseerija loeb ja mõtiskleb väheke. Või paneb selle raamatu lugemine mõnda lapsevanemat mõtlema, et liiga elu-on-lill-olemine võib ta lapse märksa hullemini tuksi keerata.
Ma kiidan autorit veel ka selle eest, et viimaks siiski sellest jamast välja astus. Jah, hirmus palju kahju sai tehtud, mida olematuks enam ei muuda, ent äkki ta suutis oma lapsed veel viimasel minutil päästa. Senise elu jätkudes oleks maailm kolm radikaalset islamisti juurde saanud (tütre tulevik oleks lihtsalt trööstitult tume olnud).

Arvestades, et lugu on kirja pandud suhteliselt lühikeste lihtlausetega ja kohati ka sujuvusest puudu jääb, oli see üllatavalt kiire ja ladus lugemine, ilmselt on tegemist ikka keskmisest intrigeerivama teemaga. Või hõlbustas lugemist ka see, et tegemist ju meie homsega. Siin vanajumala seljataga on veel päris rahulik see olemine, aga Viljandi poolt tuleb küll murettekitavaid signaale. Linnapilt olevat õige kirjuks muutunud, karvaseid ja sulelisi kõik kohad täis. Ja valgenahalisi poliitikuid on hakatud ahistama. Järgmisel nädalal tulen vaatan ise selle olukorra üle.

5 kommentaari:

  1. Küll Sina ikka jõuad! Vaatamata sellele, et ise arvad, et enam nii palju ei jõua lugeda muude tegemiste kõrvalt. Tekkis kohe tahtmine seda raamatut ka ise lugeda, aga pealinna raamatukogudesse pole see veel jõudnudki, isegi ESTERis on ainult eelkirje...

    VastaKustuta
  2. Oi, kui kurb, et Sa seda eile päeva esimeses pooles ei öelnud :( Oleksin saarelt Sulle raamatu kaasa haaranud. Kui Sa kannatad järgmise nädalani oodata, siis võin Sulle postiga või kapiga saata (ma lähen ilmselt P või E tagasi Hiiumaale). Kui Sa soovid raamatut, siis võid vajalikud atribuudid otse meilile kirja panna: mae.lender@gmail.com

    Lehvitan!

    VastaKustuta
  3. Oi, väga armas Sinust! Aga ega mul siis nüüd nii kiire selle lugemisega ka ei ole:) Jõuan ikka vast pealinna raamatukogu eksemplari(d) ära oodata. Praegu on nagunii ka muud tegemist üksjagu, et polegi väga aega lugeda. Igal juhul - aitäh pakkumast! Pakkumine on ahvatlev ja tekitab kiusatust:) Jätan meelde, ega tea - äkki ühel päeval kasutangi juhust:)
    Kena mandril viibimist!

    VastaKustuta
  4. On ju Eesti naistegi hulgas sarnaseid üksjagu.

    VastaKustuta
  5. Ja see läheb nüüd tõusvas joones niimoodi...

    VastaKustuta