22 august 2016

"Minu Afganistan" Janek Somelar

Jõudsin ometi ära oodata selles sarjas Afganistani raamatu. Ma ei tea, miks see ootus nii pikk tundus... Kas olen unes näinud või tõepoolest kuskilt aastaid tagasi lugenud välja vihje, et see teoksil oli, ei tea.
Afganistanist loen ma alati meelsasti, kuigi enim on paelunud ikka need va nõukaaegsete sealkäinute muljed. Paraku tollest ajast enam midagi uut juurde ei ilmu ja kõik seni avaldatud on vist läbi tudeeritud juba enne "Kui mäng on lõppenud" kirjutamist.

Püüan siis ajaga kaasas käia ja värskemat kraami lugeda. Loetav, muide, oli see küll igati. Kirjutab oluliselt paremini kui ühest sellisest tüübist arvata võiks. Eks me kõik tea, milliseks paljud meist sellised tegelased arvavad - sihuksed raha ja vägivalla peale maiad põmmpead, kelle mõttelend ja sulejooks  ehk parimal juhul põhikoolitasemele pidama jäänud. Siin oli aga siiski võrdlemisi palju eredaid momente, üllatavalt luulelise mõtisklusi, kröömike fantaasiatki justkui (ropendamist ka, nii et liiga õrnahingelised, ärge parem lugege!). Ja mis mulle eriti meeldis - kuigi autor oskas märgata ja vaagida sihtkohariigi plusse ja miinuseid (neid viimaseid kahtlemata juba leidub), kumas ometi mitmelt poolt läbi Afganistani armastus. Selline ehe ja sügav.

Veidi naljakas oli, võis olla ka ehk minu lugemistempost tingitud muidugi, et ülesehituselt tundus raamat esiotsa nagu üks pikk-pikk sissejuhatus, hakkasin juba hirmuga ja õige sagedasti allesjäänud lehekülgi lappama, et äkki need saavad enne otsa kui peaks, no et äkki keegi kirglik lugeja rebis mingi portsu välja. Aga siis mingil hetkel ikka sai lugu sisse juhatatud, tuli kogunisti peaminister neid sinna väisama... ja siis oligi lõpp.
Samas, mõni mõis, kui see nii oligi.

Mina ei tea, nukker on ikka see sealne meie poiste elu....

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar