25 august 2016

"Minu Rio de Janeiro" Malle Koido


Ma ei saa sellest raamatust eriti palju kirjutada, sest kõik mis puudutas Brasiiliat, oli väga tore, aga samavõrd või rohkemgi oli see jalgpallist ja noh... teate ju küll, et sport on saatanast ja jalgpall jätab mind 101% külmaks. Samas ma muidugi tean, et see kütab paljudel inimestel vererõhu lakke, nii et mul on hea meel, et nendel on seda raamatut tore lugeda :)

Ainus (jalgpallialane) äratundmisrõõm oli mul seoses selle Saksamaa-Brasiilia mänguga, mis lõppes seisuga 7:1. S e d a mängu tean isegi mina. Ma olin sel ajal Roostal, mis on superilus koht. Sel ajal oli võrratult soe ja ilus ilm, mis on Eestis ime. Rannas oli mingi surfilaager või muidu kihvt seltskond ja atribuutika, kes lasi tõeliselt chilli muusikat, lisaks veel fantastiline kuuloojang öösel kell 1. No ja siis kõnnid nende Roosta majakeste vahel, kõik on nii täiuslik kui veel olla annab... ja siis näed, kuidas enamus puhkajaid kössitab majakestes, ninad vastu lina kleebitud ja vaatavad jalkat! Kamoon, seda oleks võinud kodus ka vahtida ju, selle vahtimine Roostal on sulaselge raiskamine!

Kuna aga see mäng igast aknast meile vastu vaatas ja helitugevuse pealt ka ei olnud kokku hoitud, siis sain minagi omamoodi jalkast osa. Ja kuigi ma võin olla loll kui lauajalg, siis sain isegi mina aru, et midagi on ikka väg-väga mäda... Selline seis mängu lõppedes ei ole vist just tavapärane nähtus, eriti veel brassude jaoks.

Jumal küll, ma pole elu sees nii pikalt jalgpallist kirjutanud ega rääkinud :) Ütleme siis nii, et see on austusest selle raamatu vastu :)

Ah jaa, üks mõtteuid veel. Ma järjekordselt imestasin raamatut lugedes, et kui roppumoodi meil Brasiilias ikka vist vedas. Selle napi kuu aja peale AINULT üks varguskatse (ebaõnnestunud veel pealekauba!), see vist on imestamist väärt. Kusjuures me ei saa rääkida erilisest ettevaatlikkusest ja turvalistes piirkondades liikumisest. Tegelikult olid olulised asjad (raha, pass, telefonid) kogu aeg kaasas ja suht nähtaval ka. Telefoniga sai pidevalt ja avalikult pilte klõpsitud. Rios võib meie vedamise ehk suure seltskonnaga ringi liikumise arvele kirjutada, ent ka kahekesi Salvadoris kulgedes oli õnne. Sai ju kasutatud võrdlemisi palju ühistransporti (et ikka seiklusi oleks :)!), sai käidud kohtades, mille kohta eelnev kodutöö täiesti tegemata - ja ainult üks varguskatse....


1 kommentaar:

  1. Rio mängude ajal esines Vikerraadios keegi "sinisilmne" paar kuud seal elanud eesti neiu ja seletas, kuidas seal turvaline ja puha. Sama ohtlik võib Tallinnas või mistahes teises suurlinans pimedal ajal ringi liikuda.
    Rios käinuna tean, et ta valetas, sest sealne olukord on hoopis muu kui mistahes Euroopa suurlinnas (vahest nüüd tsurkade massilise rändega on asi mõnevõrra halvemaks läinud). Kui ikka ametlik soovitus on pimedal ajal mitte kuskil end turvalisena tunda ja taksoga ringi liikuda, siis pole asi korras. Ainsad turvalised kohad olid turistide vaatamisväärsused, kuhu pääses piletiga (Suhkrumägi, kristus, botaanikaaed)ja suured moodsad kaubanduskeskused, mida hoolega turvati.

    VastaKustuta