21 august 2016

Õhus on aimata augustit

Augusti üks ja ainumas päris selge tunnus on teadagi mis. Need on need tüübid, kellega ma kõige vähem silmitsi seista soovin ja kes ometigi just augustikuuks oma maksimumkabariidid saavutavad (vist, ega ma kuskilt targemast kohast seda väidet ju üle kontrollida ei saa). Lisaks on mul karvane tunne, et augustiks on kõik nende arvukad järglased ka ilmale tulnud.

Igatahes ei ole hetkel vahet, millisest aknast ma välja vaatan või millise kadaka all seisatan - neid on kõikjal, neid on palju, nad on suured ja nad on ülbed. Nad teavad, et august, see on nende üürike tähetund. Kraanikausitaguse akna juures resideerub üks eriti priske ja eriline isend, ma ütleks, et suisa esteetilist naudingut pakkuv, kelle pärast võiksid minu nägemust mööda isegi Turovski ja Kaal kaklema minna. Kui nad muidugi teaksid, et mul seal selline eksemplar elab. (Pilti ma arusaadavatel põhjustel ei kavatse teha, mulle piisab, et ma iga jumalapäev nõudepesu ajal teda nägema pean).

Eile lootsin küll saada ämblikuvaba pooltunnikese paadisõdul Heltermaalt meie sillaotsa, kuid otseloomulikult olid nad ka paadi vallutanud. Ainuke asi, millest ma aru ei saa - kui üleval neist kõik kubiseb, siis miks ma seni neid veel all kajutis pole kohanud?! Ma kahtlustan, et see on neil mingi ühine hästi hoitud saladus, kuidas mulle mulje jätta, et neid seal ei elutse.

Aga augustil on ka meeldivamaid külgi. Näiteks rohutirtsud pole veel mingilgi moel minuga vaenujalale sattunud. Eelmise aasta augustis mäletan, kuidas sai väljastpoolt jägitud ühte tüüpi, kes südaööks kupli otsa jõudis, täna hommikul ärkasin aga järgmise karvase tunde peale, et keegi jõllitab mind imelikult. Järjekordne tirts kakerdas üleval. Vähe sellest, ka köögis tervitas mind üks tema klanni liige.




Tõsi, tirtsude püüdmisega ei pea ma vähemasti enam ise vaeva nägema, sest kuigi meie Hallooo pole end seni veel tõestanud hiirepüüdmise valdkonnas, siis rohutirtsud on ilmselgelt küll tema spetsialiteet. Esmalt lõbustab ta end kasutades neid motoriseeritud mänguasjadena, seejärel, kui tirts juba vähemalt pooltest koibadest ilma on ja erilist liikumisaktiivsust üles ei näita, püüab ta kunstlikult eluvaimu sisse puhuda ja väetikese liikvele saada... aga kui see ka enam ei õnnestu, siis naudib hoopis proteiinirikast gurmee-einet.

Muide, täna laekus kassialast rahvatarkust veel lisaks - vähe sellest, et tegemist on ravitsejakassiga, pidavat pika sabaga nurrumootorid ka head hiirepüüdjad olema. Saame näha.



Vaese kassi hiir on rohutirts

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar