30 september 2016

"Armastuskirju teatrile" Jim Ashilevi


Teater on üks kole nähtus, püünis, millesse langeda ja millest välja rabeleda. Mõni langeb jäädavalt ja suudab sellega leppida. Teine langeb, ent ihkab pääseda ja nii ta ses suletud nõiaringis sipleb. Tunlikumad natuurid on sunnitud loobuma. Kultuuriakadeemias õppides imestasin-imetlesin ma näitlejahakatiste meeletut töövõimet. See oli uskumatu! Nad olid hommikul esimeste ja õhtul viimastena majas - neil ei olnudki ELU, igatahes mitte muud elu peale teatri. Nad lävisid peaiselt teiste teatritudengitega, "vabad hetked" veetsid teatris jne. Kuidas nad hulluks ei läinud, ma ei saa tänini aru.

Võib-olla ma loen valesid asju, aga sellest ennastsalgavast tööst ja orjusest ei ole vist palju kirjutatud. Seda siiramalt mõjuvad Ashilevi kirjad teatrile. Siin on armastust, ent ka vihkamist. Siin on jõudu ja pulbitsevat energiat, ent ka väsimust, loobumist, selja pööramist. Siin on ausad mõtisklused ja siseheitlused.

Kõigi nende sisekaemuste taustal saab teatri telgitagustega mitte kursis olev lugeja jälgida ja kaasa elada ühe etenduse valmimisele, näitleja seisukohalt vaadates, mitte üldisemalt. Eri linnade vahet pendeldamised, tegelasega samastumised, igapäevaselt rollide vahetamised, teatri- ja pereelu ühildamised, proovid jne, jne. Võrdlemisi põnev, peab tunnistama.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar