29 september 2016

Ja jälle teel, ehk Salvador de Bahia poole...

Olindast lahkumist jääb saatma (nagu kaugetel reisidel ikka!) ATMi otsing. Pikad ja rasked ponnistused tipnevad sularahaautomaadiga... apteegi tagumises otsas. See oleks küll viimane koht, kust ise oleks taibanud otsida, aga lahked ja vastutulelikud umbkeelsed olindalased avitasid meid :) Turismiinfos käime ka, ent seal inglise keelt ei kuule, seega pole meil seal suurt teha. Lennuk ootab!

Lennujaamast ei mäleta ma midagi. Ja sel on kindel põhjus. Algas see sellest üldisest looklevast check-in´i sabast, kus oli jaakjõerüütlik mees, kes vilistas ja ümises vaheldumisi laulu "´Cause I love your smile".  Ja mida kauem tema ümises, seda enam see mind muigama ajas. Kui lõputu järjekord minevikuks sai, lootsin ta kaduvat. Juhtus aga nii, et ta sattus meiega ka samasse passikontrolli, jälle see laul. Ka samale lennule sattusime, ent õnneks leidis ta seal ootesaalis uue "ohvri" ja ma pääsesin.

Salvadori (linn, mitte riik - ma mõistan, et sellega on segadust) jõuame õhtupimeduses. Kuna see on meie kahekesi seikluse algus, siis muidugi me peamegi sinna pimedas jõudma. Esimene šokk on juba lennukis maandumisel, kus me järsku adume, millisesse suurlinna me siiski saabume (olgu öeldud, et see osa reisist sai viimasel hetkel ja kiiruga reisikavva lülitatud). Pikk ja lai ja lõputa on see kõrgete karpide meri ja siit me tahtsime rahu leida! Rahu my ass! Kuigi meie seiklusjanulised hinged unistasid bussist, oleme siiski sedapuhku ratsionaalsed ning valime takso - jumal kõrgel olgu tänatud! Isegi pööraselt kihutades on see teekond lõputu. Taxista kihutab nagu hull, autouksed on kindlalt lukus, raadio üürgab, juht ise üürgab veelgi valjemini, ta mõistab, et meiega on võimatu keelebarjääri tõttu suhelda, ent ainus teema, mille puhul ta ei suuda end tagasi hoida, on muusika, lauljad, laulusõnad - neist vatrab ta vahetpidamata siiski edasi. Püüab meid, lolle, harida.

Emotsioonid vahelduvad üles-alla, ülalt paistnud sopiline rannajoon kahvatub magalarajoonide kõrval, siis vilksatab rohelust, kuid kohe jälle lõputud slummid ja ummikud, mitmerealised maanteed ja nii kümnete kilomeetrite viisi, kuigi peaks olema juba "linn". Viimaks paistab midagi vanalinna moodi... ent kerjuste ja gräfitit täis õudsete majade rodu ei taandu, kahtlased inimmassid ja iga tänavanurga peal politseipatrullid. Hirmus mõnus tunne :)

Ja kõige selle taustaks taksojuht, kes ei leia õiget maja - jeee! Taksojuht on meie kujutlustes nimelt see asjapulk, keda võiks parimaks linnatundjaks pidada. Majade numeratsioon on mõnusalt loominguline ja vaba, millest siis lähtuda, pole aimugi. Igatahes sinna mäe otsa me jõuame ja tänu taksojuhi ennastsalgavatele infopäringutele ka õige majani saame.

Taksojuhist sai selle kolmveerandtunniga siiski omamoodi usaldusisik, nüüd, mil ta meid üksi jätnud, alles läheb jamaks. Oleme sisse astunud vanalinnamajja (selline britilik, tänavalt vaadates kitsas, läbilõikena siiski pikk)  ja ühes selle astumisega ka ajas tagasi rännanud. Ruumid on igati ajaloohõngulised, ka sisustuselemendid ja pisidetailid rõhutavad seoseid minevikuga, isegi tikanditega voodipesu on välja võlutud kuskilt. Aina astmed, sopid, tolmunud koloniaalaegne vanavara. Vaade järsult mäeveerult ja avaralt terrassilt siiski super.



Segadus. Segadus. Segadus. Kuumus. Konditsioneeri pole. Avarust seevastu siiski rohkem kui küll.

Pool vaatest terrassilt...

Nagu koju oleks jõudnud - Singer on kõikjal :)

... ja teine pool vaatest meie terrassilt :) Tõesti "šikk"



Kui see on ühe keskmise majutusasutuse dušš, siis ma ausalt tahaks näha, millised juhtmerägastikud neil kodustes tingimustes on :)


See on tegelikult väga imelik maja, natuke kummituslik. Selle piire on suht võimatu hoomata, nagu juba eelpool mainitud, siis ka sopiline ja tolmunud. Seal nagu oleks elu, aga samas ka mitte. Kuskil on näha suuri reisikohvreid, ent ei ühtegi hingelist. Köök on meie toa lähedal ja millal iganes sinna sisse kiigata, on kõik asjad kappidel nii, nagu oleks keegi just äsja seal midagi valmistanud, kuid ei ühtki hingelist. Mingid liikumised on, aga kedagi nagu ei kohta.  Eelnevast meilitsi suhtlusest saime aru, et maja peremees on prantslane, kes abiellunud kuubalannaga ja nii nad seda majakest peavad. Kohapeal selgub (ikka meilitsi suheldes), et tüüp elab väikse pojaga hoopis 500 km eemal ja tema nääpsuke ja äratrööbatud naine on maja peamine boss. See tähendab siis, et umbkeelne boss :) Näha teda praktiliselt ei ole, seega murede korral kirjutame prantslasele, tema kontakteerub oma abikaasaga ja siis imbub too kuskilt salapärasest nähtamatust kohast järsku välja ja üritab teha, mis vaja. Kuubalannal on abiks ka mingi kohalik kutt, kes tundub rohkemat kui abiline olevat. No ei tea neid teiste põnevaid peresuhteid, eks ole :)

Paraku see nädalaks võetud öömaja hakkab siiski õige ruttu närvidele käima. Peaasjalikult on põhjuseks kuumus - elada kannatab vaid hommikupoole ööd mõned tunnid. Vana tuttav WC-ummistuste teema on ka endiselt aktuaalne. Mingi rusutus ja trööstitus on siin igast nurgast vastu vaatamas. Ja kuigi kõrgel on tore, siis saadab meid jätkuvalt mäe otsas lõksus olemise tunne. Päikese loojudes tänavale naljalt minna ei söanda.

Kaks ööd peame vastu, siis suundume Barra kanti bookingust leitud hotelle üle vaatama. Isikupärased öömajad on küll alati meie esimene eelistus, ent ilmselt ei ole Salvador nende nautimiseks see kõige õigem koht. Prantslane kukub ülbitsema ja ülejäänud 5 öö raha tagasi ei maksa - me põgeneme :)



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar