20 september 2016

"Kirju mandrilt" Hedvig Hanson

Ma vaatan, et see blogimaailmas toimuv on nagu omamoodi nakkuslik. Alati on rohkem ja vähem aktiivsemaid blogijaid, aga lõppeks loeb ikka see (nagu päriseluski), mis toimub üleüldiselt su lähikonnas, ehk siis blogirullis. Minu omast pool on väljasuremisohus ja teine pool kannatab hetkel ilmselgelt ägeda passiivsuse käes. Mõni siin jätab jumalaga, mõned on asunud esoteerikaradadele, mõni püüab usinasti pokemone, toidublogijad vist hoidistavad palehigis jne, jne. Sõnaga, masendav olukord, mis pärsib ka minu siinseid visiite. Samas, kuna füüsiliste tööde aeg on ümber saanud, siis oleks vist ülim aeg natuke mõtte- ja klahvitööd ikka teha.
Nii et, prooviks oma lugemistega järje peale saada, lõpetaks lähiajal ikka selle Brasiilia "saba" ära ja... no ma arvan, et Hiiumaa suvi jääb siiski kokku võtmata, sest liiga sügaval sügises on seda juba naljakas teha. 




Aga septembrikuu lemmikraamatust räägiks ikka esimesena. Sest see oli selline väga... minulik raamat. No ehk need hullud kaevamised-istutamised-rohimised välja arvata, sest tunnistan ausalt, et minul tänavu nende asjade jaoks jaksu ei olnud ja seega ei olnud muidugi ka kuigi tore lugeda kui tubli keegi teine selles vallas oli :). Muus osas aga oli igati kümnesse lektüür. Siin oli kõike seda, millest lugeda tahakski - päris argist elu ja natuke ka cooli glamuuri, oli vaikseid mõtteuide, oli vürtsikamaid lausungeid, oli isekaid kapriise ja loomeinimese valusid, oli ehedat Eesti elu. Sensuaalsust ja naiseilu pealekauba.

Seda kõike ka kaunite dekoratsioonide taustal, eks ole. Loomulikult olid mul lugedes elavalt silme ees autori laste kooliteed või bussijaamast koju kõndimised või Tuhalaane romantiline maastik. Tehke, mis tahate, aga tuttavatest paikadest on ikka kena lugeda.

Või ka sellest, kuidas autor üldse jõudis selleni, et ise korraldada kontserdisari "Ilus elu mere ääres".


Hiiumaale jõudis see veetlevat muusikat viljelev trio küll ka, kuid siis ei jõudnud meie nendeni. Meie jaoks sai omaette seikluseks hoopis paadiga Haapsallu minek ja enne kesköist tormi tagasi Heltermaale kiirustamine. Haapsalu oli tore muidugi, kuigi loobumine Vormsile sõidust jäi okkana hinge.

Ma usun, et selline lugemine on puhas nauding. See on see, mida me pikkadel sügisõhtutel vajame ja mis meid kevadeni turgutab. Milline eriline oskus olla üheaegselt nii kahe jalaga maapeal kui ka kõigest priiks lennelda...   



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar