26 september 2016

Lõbus kogemus - microblading

Nii, nüüd keerab see blogi üldse naljakasse suunda. Mingit ilunurka siit ju enamasti ei leia, aga vaat täna teeme erandi. Ja see erand on õige karm - ei mingeid ilutooteid, ei mingeid pisikesi salajasi ilunippe ega muud süütut kraami. Läheb retsimiseks!

Microblading (see ei ole mingi infotehnoloogiline surra-murra, kuigi see kõlab küll nii). Põhimõtteliselt kohtad sa seda sõna siis, kui sul kas ei ole kulme või sa pole olemasoleva materjali või kujuga rahul ja siis... puhuvad fanfaarid ja sa saadki need kulmud, just sellised nagu sa tahad või nagu selle ala spetsialist sulle soovitab. Praegu kavatsen ma rääkida sellest, mis on poolteise tunni jooksul ENNE neid fanfaare :) Ja natuke ka pärastisest.

Vähemalt nädal enne ei tohiks kitkuda, värvida ega muud jama teha.


Mul on isegi kuuldavasti mingid enam-vähem Harju keskmised kulmud ja parematel päevadel võiks ka tumedusega rahul olla. Aga alati on olemas halvemad päevad. Minu esimene halb päev oli viis aastat tagasi Nizza piltidel, kus ma nägin välja nagu kulmudeta memm :D Tekkis dilemma, et kas hoiduda päiksest ja omada normaalset kulmutooni või siis... Kulme võiks muidugi ka niisama värvida, ütlete teie. Mina ütlen, et ei viitsi. Nii lihtne ongi. Neid igakuiseid asju koguneb ju lõpuks nagunii piisavalt  palju.

Poolpüsimeigini jõudsin ma oma otsingutega alles hiljuti. Peab kiitma, et minu valikusse jäänud asutus on suutnud oma tooteid ja teenuseid hirmus hästi reklaamida ja ilmselt on seal ka piisavalt profid tegijad (nii turundustiim kui superkoolitaja ise oma tööga). Eriti kaua ma neid mõtteid heietada ei jõudnud, kui Universum (Universum kandis sedapuhku nime facebook :))) ise saatis mulle signaali sinna koolitusele katsejäneseks minemise kohta.

Ma sain kõik oma saare-mandri-kirjatöötähtaegade-graafikud klappima ja kõik paistis sujuvat ja siis tuli välk ja pauk, et enne protseduuri ei tohi 48 h alkoholi tarvitada. Ma siis läksin Pärnusse ja tarbisin nii protseduurieelse kui ka -järgse keelu jagu jooki kohe korraga ära. Kahjuks juhtus see olema just see spaa, kus hommikusöögi kõrvale cava´t pakutakse. Baaah, kujutate ette mu nägu hommikul, kui kõik Läti ja Soome mammid kulistasid mullijooki ja ma pidin apelsinimahla taga hapu näoga istuma :)

Edasi pidin ma siis laupäeva õhtul, kui ülejäänud linn ennast peomeeleollu sättis, end Rotermanni poole lohistama. Ja ma ei liialda, ma tõesõna lohistasin end vaevaliselt, sest... Eks mul paar jänest ikka passis püksis ka. Pole elu sees ju tätoveerinud end, nii et ega võrrelda ei olnud ka millegagi. Korraks oli kiusatus otse edasi kasvõi suvalisele Soome laevale minna ja Tallinnale (ja koledate terariistadega toredale kulmuspetsile) tagatulesid näidata.

Mis kohapeal juhtus?
Sellest ajalugu vaikib. Ok, nali :)
Kuna enne protseduuri olid asjad selgeks räägitud, no et käed-jalad seotakse nahkrihmadega kinni, tropp pannakse suhu, verd pritsib laelampidele jms, siis oli õige eelhäälestus olemas. Mul nimelt peab eelhäälestus alati kõige hullemaks olema :) Kuna tegemist oli koolitusega, siis selle plussiks oli rohkem juttu ja selgitusi kui muidu. Kuigi see oli inglise keeles, siis nüüd on mul vähemalt microblading´u-alane terminoloogia  omandatud :) Ja iga hetk, mil mul tuligi peale brrrr-tunne, lohutasin end sellega, et mulle teeb siiski proff, aga nende järgmiste laborihiirte peal hakkavad need kaks õpilast kätt harjutama (see lohutus oli muide überefektiivne!). Harjutamine harjutamiseks, aga nagu ma aru saan, siis on selle protseduuri juures oluline ka kiirus (just selle retsimise osa juures), sest piinatud piirkond paistetab ju mingil määral üles, mis omakorda teeb ühel hetkel jätkamise keerulisemaks. Nii et liiga aeglaselt ei ole hea toimetada.

Esmalt mõõdetakse ja uuritakse sind igatpidi läbi, millimeetri pealt pannakse ma-ei-kui-mitu punkti (aga äkki 6?) paika. Edasi on kulmuspetsil erakordne võimalus elada välja oma kunstilisi ambitsioone joonistades sulle võikalt tumedad ja laiad kulmud. Sellised need õnneks lõpuks siiski ei jää, õiged kulmud tehakse ikka nende võigaste joonte sisse. Kogu tulemus mõõdetakse veel nutiajastule sobivalt ka mingi rakendusega üle.

Ja siis tuleb kõige ägedam osa, senine oli kõigest huumorinurk, nüüd on aeg tõsisemateks katsumusteks :) Esimene välimine tiir tehakse nimelt ilma tuimestuseta, ajeee. Mis tunne on? Tunne on nagu... nagu tuleks neli leivalõikamisnuga (seda sakilist, eks!), mis on viimased neli aastat teritamata ja ehk õige pisut roosteski ja hakkaks rõõmsalt su kulmudel tantsu lööma. Või kui sa nüri noaga üritad seaprae kamarale ruudustikku peale nüsida. Kui teil nüüd hirm naha vahele puges, siis võin samas lohutuseks öelda, et pisar jäi silmanurka tulemata (kulme kitkudes see mul jällegi kipub tulema). Ja põhimõtteliselt on hambaarsti juurest siiski palju hullem tunne :)

Kuna edasine toimub tuimestusega, siis on tunne umbes nagu kitkumisel või pliiatsiga nahale joonistades. Tõsi, lõpupoole on ilmselt nahk juba veidi kurnatud kiusamisest ja tekib ebamugavam tunne, kuid see on igati talutav. Lõppeks ongi see kõik ju vaid tunne, kole vaatepilt jääb ju laual lebaval "ohvril" nägemata. Kuna tegemist koolitusega, siis mina sain kogu selle õõvastava vaatepildi verbaalselt kraesse (no et ma veritsesin rohkem kui tavaliselt on ja üldse palju sellist verist juttu :) Õnneks mind sellised jutud ajavad vaid naerust pupsuma ja kahtlaselt itsitama. Igatahes, kui järgmine kord peegel kätte antakse, siis verd ei ole enam kusagil. Nii et, kui te kardate verd, siis pole probleemi - teie seda nii ehk naa ei näe. Kui te tahate aga ise seda teenust pakkuma hakata, siis... no siis peate arvestama, et te iga jumala kord microblading´ut tehes ära minestate :DDDD

Kuigi lõpptulemus on näha tubli rasvane kuu ja üks järelprotseduur hiljem ning esialgne pilt pigem koledapoolne on, siis minu arvates see asi nii hull küll ei ole. Kannatas täitsa avalikult läbi kesklinna koju minna. Tunnistan, et ma küll tabasin end korduvalt ette kujutamas, kuidas verejoad silmisse nirisevad ja vastutulevad inimesed näost kaameks tõmbuvad ja lapiti trotuaarile prantsatavad. Seda ei juhtunud. Kahjuks.
Tõsi, kodus ma avastasin, et nägin välja nagu pesuehtne Tahmanägu :D Pigmenti või mis iganes asjandus see on, seda oli ikka veidi siia ja sinna nahale jäänud (see tuleb kergesti pühkides ära).

Nii umbes tunnike pärast protseduuri.


Praegu kirjutades on möödas vaevalt ööpäev ja peab ütlema, et midagi ei valuta, ehk kerge kihelus on vaid. Õlitades on veidi valus, kuid ei midagi hullu. Paistetus ja turse on taandunud, õrnalt nahk punetab. Fotosessioonile ja aastalõpuballile vast ei läheks, aga välja rahva sekka täitsa vabalt :)

P.S. Mõned tunnid hiljem praamil lugeda üritades olin kimpus väikeste poistega, pressisid end vägisi mulle külje alla, küsisid nime ja vanust ja tegid muidu tutvust. Alul olin veidi imestunud, kuid hiljem mõistsin, et ma näen nende kulmudega hetkel tõesti  nagu kloun välja ja küllap sellest ka minu enneolematu populaarsus praami lastenurgas :D (Olgu, õige pisut mängis selles rolli ka Hallooo, kes üritades minu kulmudega võistelda, ronis alatasa sealse posti otsa).





2 kommentaari:

  1. No nii tore oli lugeda. Olen mõelnud teha sama asja, mitte et ma senini oleks teadnud, et seda nimetatakse nii nagu su postitusest selgus, sest noh, ilmselgelt pole ma viitsinud uimasest uitmõttest tegudeni kulgeda, AGA nüüd ma siis vähemalt tean, millest ma mõelnud olen :) Tänud!

    VastaKustuta
  2. Ma olen su mõtetele nime andja - lahe :)

    VastaKustuta