07 september 2016

Peamiselt Petronest, natuke ka Anne Veskist

Mul ei ole ole tegelikult palju kirjutada siia, kuigi jah, olen veel võlgu kohvikutepäeva ja hooaja kokkuvõtte ja üleüldse oleks Hiiumaast palju muljetada. Ju siis pole veel õige aeg. Ilmselt ei ole aeg õige ka lugemiseks. Linna jõudes tegin (koos lahke autojuhi abiga muidugi) korraliku tiiru linna raamatukogudes ja sain enda arvates hulganisti head kraami. Paraku ei suuda endiselt lugemisele keskenduda. Loen küll, aga need on need tekstid, mis alles toorel käsikirja kujul ja ilmumisjärge ootamas.
Käsikirjade toimetamise vahepeal sattusid näppu säherdused tegelased:



Ma usun, et neis kolmes kõigis on see  m i d a g i olemas. Kunderat lugesin liiga jupiti - läks kaduma.
"Noore Undiga" on lood keerulisemad. Vahing tõmbab mingil müstilisel moel enda poole, kuigi saan aru, et ta oli liiga sassis omadega. Ja kuna ka Unt oli piisavalt sassis, siis kaks nii kreisit tegelast korraga ühtede kaante vahel oli minu kui kahe jalaga maa peal oleva tüübi jaoks ikka liig mis liig. Ainult üks enesehaletsus ühes kõrge enesehinnanguga, heakskiidu püüdmine ja hullusesse langemine. Masendas ja loobusin - lugeja õigus, eks ole.
Jalonen oli küll hea, täitsa minu maitsele poisikese sisemaailma kirjeldused. Ent lõpuks ajas seegi üle ääre mul.



"Seitsme imega ümber ilma" jooksutas mu väsinud tarkvara kokku. Kuigi see oli kiiduväärt töö, ma mõtlen, selle loo kokkupanek, siis lugejana ma sattusin segadusse kahe äärmuse vahel pendeldamisega. No see raamat püüdis pakkuda k õ i k e. Kuivadest faktidest mahlakate isiklike detailideni. Nii sattusin pidevalt dilemma ette, et kui oli tahtmist mõne objekti puhul lugeda faktidest, siis ei viitsinud kellegi naiskodaniku moskiitohammustustest lugeda ja kui oli tahtmist kellegi kõhulahtisusest lugeda, siis ei viitsinud jälle mingitest vaaraode dünastiatest lugeda. Aga tegelikult, mis ma vingun, vana kiunukott - kui sa plaanid mõnda neist kohtadest minna, siis loe kindlasti. Minu puhul oli ilmselgelt määravaks faktoriks, et ma polnud enamuses neist kohtadest käinud ja seepärast ma siin oigangi. Näituseks kõige värskem - Suhkrupeamägi ja Kristuse kuju - olid ju küll parajas balansis kirjutatud ;) Igatahes Tartu-Tallinn teelõigule igati ontlik lugemine.



Dadaa, puhugu pasunad ja kõlagu fanfaarid või mis iganes pillid teil kõrvus kumisevad, kui on midagi ekstraägedat :) Minu, äsja Hiiumaalt naasnud ja alles mandrieluga kohaneva naisisendi, meeli köitis siiski kõige enam sellest popurriist Justin Petrone "Kirju Eestist". Oli selline parajalt lõbus ja eestimane ja nukker ja eluline ja... päris.

Ma räägin esmalt halvad asjad ära, eks :) No ma olin segaduses juba esimestel lehekülgedel, sest kuidagi olid segatud ühte loosse St Ola ja Vormsi ja palkide peale laadimine. Mis puha oleks nagu kolm erinevat asja. Ma ei tea, kas see oli autori ilukirjanduslik tohuvabohu või toimetaja apsakas või miskit kolmandat, aga ma trampisin päris kõvasti jalgu selle peale :) No selle sandi Ola peale juhtun ma ju alati ikka Hiiumaalt tulles, mis sel pistmist Vormsiga? Ja palke veetakse ikka pigem saarelt ära, kui et saarele tagasi. See selleks, väike kõrvalepõige kõigest.
Ja siis veel need konnasilmad seal Jüssi loos, nende üle oli kodus päris kodusõda, teate :) See on see, kui kaks keelepede (väljaõppeta muidugi!) on kokku saanud :)

Edasi läks kõik juba sujuvalt mõnusaks. See raamat oli nagu minu naasmise lugu. Selline järk-järguline kohanemine ja harjumine. Sest õige pea oli juttu Kadriorust, kus ma alles teist päeva pärast saarelt naasmist püüdsingi jälle sisse elada. Ahhh, ma vajusin laisa mõnuohke saatel sügavamale diivanisse ja nautisin. Minu jaoks on ka need siinsed majad laevakujulised ja puna-kollased, samas ei arva kõik mu pereliikmed teps mitte niisamuti - nemad ei näe laevakuju kusagil ja Kadrioru majadki on pigem sinistes toonides (üllatus-üllatus!).

Edasi tulid mu lemmiklinnad Viljandi ja Pärnu, neis mõlemas käisin ma (lugemishetkest arvates)viimati mais, mis tähendab, et ma olen hetkelisest igatsusest HAIGE. Tänaseks olen muidugi Viljandi juba üle vaadanud ja Pärnu on kohe-kohe oma järge ootamas. Viljandi on endiselt äge koht, iga jumala kord rongilt tulles võtan ma sama takso, sest no see seisab seal jaamas, eks ole. See Herbert või Hubert arendab iga kord eri teemat. Eelmistest kordadest ma parem ei räägi, sest ta on mulle ühe marineeritud angerja võlgu ja sellist asja on võimatu unustada :) Okei, sel korral oli märksõnaks ANNE VESKI. Ja ma läksin Anne pärast selle Hubertiga tülli, päriselt. Nimelt raius Hubert, kes "on rääkinud paljude noorte lauljatega ja hiljuti sõidutanud oma taksos Ivo Linnat", et Veski nägu ongi selline nagu me teda klantspiltidel näeme. Ma rääkisin talle oma kõige sugestiivsema häälega, et nii punsunud, paistes ja koobastesse vajunud silmadega peab inimene olema raudselt lõigutud või midagi täis süstitud. Ta näeb välja umbes nagu Putini naisversioon ju! Hubert aga raius vastu, et Veski on kuskil intervjuus (usun ma jee mingeid naistelehe intekaid!) öelnud, et natuke kreemi ja puudrit on kõik, mis ta kasutab. Hubert seletas veel, et nii hea elu peal inimestel nagu AV , kellel muresid pole ja elu on lill, neil ei tekigi kortsud ja kurrud, need ongi nii siledad. Hallooooo, kuhu jäävad pidevalt paks krohvikiht ja sagedased poolikud ööd!?
Ma ütlesin Hubertile (või Herbertile) kohe, et punkt üks: Anne Veski ei kuulutaks avalikult, et on lasknud end kõpitseda ja punkt kaks: ta käib nii palju Venemaa vahet ja sealne staarikultus on sootuks muud kui meie maarjamaine, et seal ei saa loomulikkusega kuigi kaugele - seal lihtsalt peab end tuunima.

Kahjuks on Viljandi nii pisike, et Huberti takso jõudis enne sinna, kuhu ta jõudma pidigi ja meil jäi see teema pooleli. Aga tundes mind, siis nii see asi ei jää! Ma tean juba seda päeva, millal ma taas Viljandisse tulen ja küll ma siis selle Huberti või Herbertiga selle asja selgeks räägin.

Aga tulles tagasi selle raamatu juurde... see oli võrdlemisi uljas ja reibas lugemine, lihtsalt see viimane peatükk murdis minus miskit lahti, sest no see pilt ja tekst...kuulge, see on puhtalt lugeja tunnetel mängimine ju!


2 kommentaari:

  1. Mh, mul tekkis nyyd kohe huvi, et mis pilt ja jutt seal lõpus nii mõjuvad:) Hakka või lugema!

    VastaKustuta
  2. Veski ilma grimmita - vaata fotot nr 2
    http://naisteleht.ohtuleht.ee/748271/vaata-missugune-naeb-valja-anne-veski-vabal-ajal
    Aga ilulõikusi ta ei tegevat, kardab valu ja saab süstidest allergia.

    VastaKustuta