11 oktoober 2016

"50:50 elueklektika" Ave Alavainu

Kõnealune lektüür läheb ajalukku sellega, et me käisime selle esitlusel suisa kaks korda, tõeliste patriootidena esmalt Hiiumaal ja eelmisel nädalal ikka Tallinna omal ka. Tallinna oma oli ultramoodne, sest autor skaipis nii mis mühises. Tõsi, tehnika oskab vahetevahel ka vingerpussi mängida ja seetõttu juhtus korduvalt midagi, mida ma isegi vaenlasele ei soovi - publik, külalised ja vestlusejuht lahkasid erinevaid Alavainuga seotud teemasid, tema istus kõike seda kuulates saare peal oma kodus arvuti ees, aga... alati kaasa rääkida ei saanud. See võis valus olla :)Eriti, teades, kuidas ta kõiges tahab kaasa rääkida ja omapoolset nägemust esitada, ja no mõelge ise - jutt käis ikkagi tema elust, tema kirjutatud raamatust, tema mälestustest! Aga muus osas sujus kõik siiski väga kenasti.

See raamat ilmus mu unenägudesse muide ka. Ma olin seda lugedes autoriga (tahtmatult) solidaarne, nimelt lugesin haigevoodis, neelasin ühe päevaga. Ja siis nägin öösel kolenägusid. Tegelikult siin ju ei olnud otseselt midagi koledat, aga ju oli see teatav ridade vahele peidetud taak, mis mind saatma jäi ja kummitama tuli.

Nalja sai raamatus muidugi ka, kellel siis Hiiumaal nalja ei saaks, eks ole! Neist ma siinkohal ei hakka kirjutama, küll aga ühest teisest asjast. Uut raamatut kätte võttes meeldib mulle ühel hetkel ka tiitellehe pöördel olev info üle vaadata (taolise uudishimu alge peitub ilmselt mu õpinguaastates, sest iga raamatukogutüdruku kõige tähtsam kaaslane on just nimelt see lehekülg). Imestasin siis lugedes endamisi, et miks tavapärase "keeletoimetaja" asemel on "keelekorraldaja". Vastuse sain Tallinna esitluselt. Nimelt on Ave seda usku, et õige kirjanik keeletoimetajat ei vaja (või muidu ärgu parem üldse kirjutagugi!). Kui aga selle asjapulgaga talle pinda käidi ja ta pidi nõustuma, et keegi tema paberile ritta seatud pärlid ikka üle kohendab, siis oli tema sooviks see inimene raamatus teisiti nimetada. Võin eksida nüüd siinkohal, aga vist eelistas ta "korrektorit". Kui siis raamat füüsilise kuju võttis ja ta selle lahti lõi, leidis ta aga sootuks "keelekorraldaja" eest :) Mis on ilmselgelt veel see kõige hullem variant asja nimetamiseks.

Kui te nüüd asutate end raamatut lugema, siis ärge laske end uinutada raamatu lehekülgedelt kohati vastu vaatavast avameelsusest. Avelikult kelmikalt jäävad siin osad teemad endiselt segaseks ja lõpuni lahti rääkimata ;) Mitte et sel erilist tähtsust olekski :)  

P.S. Samas sain ma ühele mind jupp aega vaevanud küsimusele ootamatult just siit vastuse.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar