19 oktoober 2016

"Argonaut" Andrei Ivanov

Uhhh, sellest raamatust ikka annab end läbi närida. Kerge ja helge lugemine ei ole Ivanov muidugi kunagi olnud, ent mulle näib, et iga järgmise raamatuga läheb olukord keerulisemaks - see on lugeja mõrv. Esimesed 70 lehekülge oli mul tunne, et mingit loogikat ja arusaadavat seost siin ei tekigi, olin õige meeleheitel.

Edasi keeras ikka nagu mingile kursile, kuigi... meeleheitest ja masendusest on see raamat tiine. Ma olen ilmselt pime, kuid nii süngetes toonides ei suuda, ja ka ei taha, ma elu näha. Kuidas Ivanov seda oskab? Kuidas suudab? Kas ta ise suudab selle kõige juures normaalsust säilitada? Lugedes kippusin kogu aeg autorile mõtlema, vähem siinsetele tegelastele.

Naiste lootusetusele sain paremini pihta, neid nüansse suutsin osaliselt tabada, kuid meestegelased jäid lõpuni mõistatuseks.  Aga äkki nii see käibki... ma olen jätkuvalt segaduses :) Ma tean ka igasuguseid Eesti venelasi (või kuis iganes neid peaksin nimetama), nende hulgas on nii- ja naasuguseid tüüpe, nende võimed, nende oskus eluga toime tulla, nende edukus - kõik see on erinev. Nagu ka eestlastel endil. Ent miks Ivanov maalib ainult neid masendavaid portreid? Ainult üks hädaorg...

Ah, laske mul sinisilm edasi olla ja lähme sõpradena laiali :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar