16 oktoober 2016

"Justine" Lawrence Durrell


Kõik teavad Geraldit, aga kes teab Lawrence´it? Mõni kindlasti teab, aga mina näiteks seni mitte. Põhjus võib olla ka selles, et ega teda eesti keelde eriti seni tõlgitud polegi vist. Mina kohtasin tema nime hiljuti ühes käsikirjas, küll seoses ühe tema nö reisiraamatuga (see oli saarest, kus ta kunagi mõned aastad elas ja kus võite tänaselgi päeval tema majamuuseumit külastada). Seda konkreetset raamatut tahaks küll lugeda, aga mul pole õnnestunud seda siinmail veel ei leida :(

Ja siis läksin ma hiljuti Käina raamatukokku ja sealne tütarlaps ulatas mulle selle raamatu. Kui ma esikaanepilti nägin, pidin juba tõrjuvalt raamatu tagasi andma (mõjub ju sellise lihtlabase sopakana?), kuid siis nägin autori nime ja olin äratehtud :)

Tegelikult on siin võrratud karakterid, aga neist enim võlus mind siinne ood linnale, Aleksandriale. Mõelge ise, eelmise sajandi kolmekümnendad aastad. Mõelge Aleksandriale, ent mõelge nii nagu see võis tollal olla - praegu on ju kõik see hiilgus kadunud. Ja siis mõelge võluvalt voogavale keelele... Ma küll kahtlustan, et täit naudingut saaks vaid originaalis lugedes, kuid selle puudumisel võib rahulduda ka tõlkega. Vaeva on siin ilmselt üksjagu nähtud. 

Väike stiilinäide:

"Teisel kevadel puhus kõrbetuul hullemini kui kunagi varem. Enne päikesetõusu muutus taevas kõrbe kohal pruuniks nagu kalingur ja tõmbus siis aeglaselt tumedaks, tursudes nagu verevalum ning lastes lõpuks paista pilvede piirjooni, hiiglaslikke ookrioktaave, mis tuprusid delta kohalt nagu vulkaani tuhaluited. Linn on luugid tihedalt  nagu tormi vastu akende vastu pannud. Mõned tuuleiilid ja peenike hapu vihm kuulutavad ette pimedust, mis katab kohe kinni taevavalguse. Ja nüüd tungib luugistatud tubade pimeduses igale poole nähtamatult liiv, ilmudes nagu võluväel riietesse, mis on ometi kapis luku taga, raamatutesse, pildiraamide vahele ja teelusikate peale. Ukselukkudesse, sõrmeküünte alla. Kare nuuksuv tuul kuivatab kurgu ja nina limaskestad ning teeb silmad kibedaks nagu konjuktiviidipõdejal. Hüübinud vere pilved käivad tänavaid mööda nagu kurjad ettekuulutused, liiv settib merre nagu puuder vana paruka lokkidesse. Umbes sulepead, kuivad huuled ja peened valged liivahanged ribikardinatel nagu esimene lumi. Viirastuslikke felukke, mis liiguvad mööda kanalit, juhivad rättidesse mässitud peaga paadimehed. aeg-ajalt puhub mõni irdunud iil otse ülalt ning keerutab ringi ja ringi kogu linnas, kuni tekib pettekujutlus, et kõik, puud, minaretid, ausambad ja inimesed on haaratud suure tormikeerise viimasesse keerdu, mis voolab lõpuks pehmelt tagasi kõrbesse, kust see tõusis, naastes nimetule laineteks voolitud luitepõrandale..."


Ja muidugi saatesõna, nii harva kohtab neid viimase aja raamatutes.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar