21 oktoober 2016

"Minu Saksamaa" Marianne Suurmaa


Nukumajalik Saksamaa pakub ohtralt silmailu, piisab põhjapoolsetest väikelinnadest, saati siis veel Baierimaast rääkida. Saksa ordnung on kõrvalt samuti tore vaadata, ise vist surmani selles oraarattas ei tahaks olla... aga no mine sa tea :) Muus osas ei ole sakslased minu inimesed paraku. "Süüdi" on selles loomulikult taanlased, sest nende kahe rahva ja kultuuri võrdluses lihtsalt sakslased on külmemad, jäigemad ja kuidagi ebasõbralikumad. Alati on erandeid, eks ole ;)
/Vahemärkusena veel kord Taani juurde tagasi pöördudes... kunagi raamatukogudes lugejatega kohtumas käies sõnastasin enda jaoks ka selgemalt, miks ma toona Taani-raamatut kirjutada tahtsin. Mäletan, et põhjendasin korduvalt, et paljude eestlaste jaoks on Taani lihtsalt kas Kopi lennujaam, kust kuhugi edasi lennata või ühtlane kiirteelint, mida mööda Rootsist ülejäänud Euroopat on avastama mindud. Päris Taanit näeb mõlemal juhul minimaalselt. Kahjuks. Nüüd lugesin siit raamatust täpselt seda sama - et Taani oli vaid kiirtee, bensiinijaamad ja kiirtoidukohad. Nii kurb. Sest tegelikult on Taani väikelinnad ja vanalinnad arhitektuuri poolest pea sama "nunnud" kui Saksamaal ;)/

Kuigi tore raamat ja vahva lugemine, tegi see mind ennekõike aga ka hirmus kurvaks ja tekitas mitmeid mõttekohti (mis ongi tore samas:)). Mulle meeldib autori soov ja püüd toituda ja elada tervislikumalt, pakkuda lastele võimalust maal askeldada ja loomadega tegelda, aga tegelikult võiks seda kõike ka siinsamas Eestis teha. Kui nad rändavad perega karavaniga mööda Saksamaad, siis peatuvad nad mitmete perede juures, kes sellist elustiili harrastavad ning see näib neile meeldivat. Ja siis ongi nii kurb, et seal nad seda märkavad, kiidavad, hindavad, ent Eestis ei tuleks see justkui kõne allagi. See ei käi muidugi mitte ainult autori kohta, vaid taolist nö silmakirjalikkust on tegelikult meil rohkem. Tundub, et võõrsil oleme valmis mugavuste osas järeleandmisi tegema, ent kodus olles mitte... ma ei tea, miks see nii on, aga on, väga sageli. Eestis tundub, et peab linnas elama, sest pidev tööle sõit üle paarikümne kilomeetri on mõeldamatu. Siit võisime aga lugeda, et ega seal Saksamaalgi olukord roosilisem polnud, pigem kohati hullemgi. Lisaks pigem teadmatus ja ebakindlus homse ees, sest renditööjõuna võis töö asukoht kiiresti muutuda.

Kogemuse ja seiklusena ning pere kui meeskonna proovilepaneku mõttes oli see kindlasti väärtuslik ettevõtmine, lihtsalt ma nii väga soovin, et atsakad inimesed, kes selliseid mõtteid mõlgutavad ja põnevaid õppetunde elukoolis saavad, neid ka siin Maarjamaal ei unustaks ja ellu viiksid. Tõsi, mul on veel paar peatükki lugeda ja seega säilib mul ka lootus, et kusagil seal viimastel lehekülgedel teatab autor, et nad on nüüd Eestis tagasi, ostsid võileivahinnaga Lõuna-Eesti kuplite vahele ühe vana maamaja, kasvatavad porgandeid ja kitsi, lapsed käivad pisikeses armsas maakoolis, abikaasa käib küll linna tööle, ent mis on Eesti vahemaad võrreldes Saksamaaga! Ja elu on lill. Ma nii väga hoian pöidlaid, et see nii oleks!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar