01 oktoober 2016

Põgenemine Pelourinho ahistavast rüpest

See meie poolt kirutud vanalinn (Pelourinho) on päevavalges isegi omamoodi armas, eriti varahommikusel ärkamisajal. Öine läbu on tänavasillutiselt voolava veega minema uhutud, ka kõige hullemini pilves ja/või purjus tüübid on kuhugi nurgatagustesse magama suundunud, päike veel ei kõrveta - mõnus. Jalutad ja vaatad niisama ringi. 
Seinu katvaid kahhelkive võibki imetlema ja pildistama jääda, ühel hetkel mu jaks siiski lõpeb. 






 Niimoodi vaadates ju polegi väga viga? Pitsiline ja roosamannalik arhitetuur, kirkalt värviküllane. Kahju vaid, et õhtul sääraseks patupesaks muutub :( Meeletult vastuolulisi emotsioone tekitav.  

Alumisel pildil nähaolev politseauto meenutab mulle kummalist alateadlikku vastuolu. Kui Eestis on kuskil palju politseinikke või politseiautosid näha, siis ma mõtlen, et midagi on juhtunud või et peaks eemale hoidma. Salvadoris (või üldse Brasiilias) on see aga vastupidi märguandeks, et oled õiges kohas ja, muidugi võimaluste piires!, on tegemist turvalise kohaga. Kui satud kanti, kus enam ühtegi politseibussi ei näe, siis peaks kuskil ajusopis punane tuluke süttima ja siva vehkat tegema. Tõsi, neis bussides konutavad  tüübid magasid enamasti hambad laiali, nii et ma pole kindel kui palju neist vajadusel tolku oleks. 







 Lacerda liftist pajatavad kõik turismibrošüürid. Vaade siit on loomulikult ilus, ent muidu on lift nagu lift ikka.

Liftist märksa suurem, ühtlasi ka agressiivsem vaatamisväärsus on need spetsiaalselt kostümeeritud neegrinaised. Nad on niigi hirmuäratavalt suured, mida nende krinoliinidega kleidid omakorda rõhutavad ja nende käitumises malbust või tagasihoidlikkust juba oodata ei maksa. Nad lendavad kõige täiega sulle peale ja hoia oma piip ja prillid, kui sa EI taha nendega pildistada. Viisakamad neist (aga neid on vähemuses) valavad dramaatiliselt krokupisaraid, tigedamad neist aga karjuvad, sajatavad, pressivad ebameeldivalt ligi ning viibutavad lahkudes rusikaid.






Tütarlaps kollases puhkab hetkeks näitlemisest ja näpib parem telefoni :)





Ma ei tea, mida need toolid seal lifti ja keskväljaku juures sümboliseerima pidid, igatahes oli neid pea võimatu pildistada, sest niipea, kui otsisid telefoni või fotoka, lendasid neegrinaised kui püssist lasted su poole. Ilmselt ei mahtunud neile pähe, et keegi tahab neid rauakolakaid pildistada, selle asemel, et ühes nendega hoopis poseerida.





Siin on hetk sekund enne seda, kui nad sind märkavad. Rahumeelne ja kena vaatepilt. Kui nad käsi pikalt ees su poole jooksevad, siis enam nii tore ei ole.


Järgmiseks must visit kohaks on tuletorn. No ma ei tea... Hiiumaalt tulles on see muidugi tiba naljakas, et üks tuletorn nii tähtis on, teisalt olid siit muidugi ka ilusad vaated.







Ma hüppasin nüüd oma jutuga juba sujuvalt turistilõksudele, rääkimata jäi aga meie põgenemine eelmisest pousada´st. Nimelt esimese asjana läksime siis Barrat läbi kammima, et vaadata üle piirkond ise ja siis piiluda ka tubadesse - põrsast kotis enam osta ei kavatsenud :) Siit meie armsalt väikselt Eestimaalt tulles tundus, et Barra rannarajoon on kiviga visata ja sinna võiks jalgsi minna (naerukoht, mõistate!). Lacerda liftiga sõitsime alla ja kõvad reisisellid olidki valmis astuma hakkama. Meeletud rahvamassid, tihe liiklus, mõni politseipatrull - järelikulti gati turvaline kant.

Kuidagi äkki jäi see kaos selja taha, aga ega me selle üle juurelnud, sest oligi parem. Eestlane otsib ju ikka vaikust ja rahu :) Mingi auto sõidab vastu, juht röögib meile midagi. Üldse mitte nunnusti ja armsasti kusjuures. Ehmunult vaatame endid üle, et kas meil äkki väljanägemises midagi kohatut,olen valmis seelikutki allapoole venitama, kui too peaks liiga lühike olema (kuigi neegrimammid käivad sootuks pool tagumikku kleidiääre alt paistmas ringi). Ilmselt oli juht hull, otsustame ja jätkame teekonda. Kohe möödub meist rattal tüüp, kes üürgab nagu jeeriko pasun. Õige imelikud inimesed siin. Ei saa minutitki edasi astuda, kui tuleb üks mees jalgsi vastu ja vatrab tigenärviliselt meile miskit. No sellise tempoga me küll täna Barrasse ei jõua, mõtleme nördinult, ning otsustame ignoreerida tüüpi. Ta ei näi mõistvat, et meie omakorda tema keelt ei mõista. Aga see on juba visam vend, astub otsustavalt meile tee peale ette ja teeb ühe käega üle teise käe randme siuh-säuh liigutuse.  Vaat seda rahvusvahelist keelt me mõistame juba liigagi hästi :) Kobime siva paarsada meetrit tagasi ning rabame esimese ettejuhtuva takso.

/Aegu hiljem guugeldades veendume teiste kogemustele tuginedes, et sealt läks tõesti tänav, kuhu valgel inimesel asja ei ole, isegi päevavalges mitte - seal ei viitsi keegi su raha või mõne nääpsukese kulina pärast tõmmelda, seal on tüübid nii segi end kamminud ja valgete peale veritigedad, et näitavad oma suhtumist lihtsalt niisamagi./  




Samal ajal mässasid kohalikud valitsuse vastu. Üle maa. Südamest. Muidu nii umbes ühistransport oli kui võluväel tühjenenud. Keegi ei mallanud bussiga sõita või ummikutes passida, kui oli võimalus oma sõna sekka öelda :)

Ent tänu mässule saan viimaks teha pilti sellest bussides nii levinud nn pöördväravast. Siit on ühel keskmist laiust tütarlapselgi keeruline läbi pugeda, saati siis veel ülekaalulistest või pagasiga tüüpidest rääkida! Ja neid kaalukaid tegelasi juba Brasiilias leidub...Ma tõesti ei tea, milleks see monstrum bussis hea on :)











Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar