02 oktoober 2016

Salvador pärast kolimist

Ma lubasin juba mitu Brasiilia postitust tagasi, et me põgeneme meid ahistanud avara vaate, ent hüljatud olemisega vanalinnast, kuid tegelikkus on see, et inimene õpib ikka peaasjalikult ebameeldivast kogemusest ja ka kõneainet annab too rohkem kui mõni positiivne vahejuhtum. See tähendab, et ma tulen korraks veel sellest tolmunud pousada´st lahkumise juurde tagasi. Sest Pelourinho näitas korraks veel mulle oma irevil hambaid.


Nimelt oled sa kindlasti enne Brasiiliasse reisimist kuulnud ja lugenud lugematu arv kordi, kuidas peaksid olema valmis vargusteks ja röövimisteks. Esimestel päevadel püüad ülivalvas ja ettevaatlik olla, ent kui midagi ei juhtu, siis hakkad end vabamalt tundma. Kuna päevad olid möödunud ja keegi meid otseselt ei kimbutanud ja nüüd lisandus sellele veel ülevoolav rõõm ümberkolimisest, siis olime mäeotsast kohvritega alla veeredes üle keskmise hooletud. Suisa nii hooletud, et kõik kõige tähtsam kraam ühte kotti sai pandud. Kõigist võimalikest kottidest lausa seljakotti. Seljakoti kõigist sahtlitest just välimisse. Aga Salvador tundis, et peab meie ülbusele ja hooletusele ninanipsu andma. Kui ma siis keskendusin peamiselt kahele asjale, reisikohvri järel lohitamisele ja läheduses seisvatele bussidele, tundsin äkitselt, et seljakott minu seljas on õige elavaks muutunud. Need mõned sekundid, mis mul kulus selle teabe ajju jõudmiseks, sammu aeglustamiseks ja õlarihma ühel õlalt libisemiseks, et igaks juhuks asja kontrollida, jõudsin silmanurgast vaid üht oma mõtetesse süüvinud neegriniru eemaldumas märgata. Ta ei vaadanud mu poolegi, näis jumal teab millesse süvenenud olevat ja tõttas ühtlases tempos mingite majade vahele. Seega ei äratanud ta mingit kahtlust ja mina tegelesin selle lühikese viivu jooksul hoopis sellega, et kontrollida seljakoti välimist taskut. Lukk oli pooleldi lahti, mis just kuigi minulik ei ole. Ja kuigi kõik oli alles, siis kui ka ei oleks olnud, siis nende töö on tõesti kiire, vaikne, märkamatu ja filigraanne, et ega järgi jõuda või abi kutsuda pole võimalik.

Läks siiski õnneks. Ja arvestades, et see oli kogu selle aja jooksul ka ainus kord, siis ma ei kurda kohe üldse.

 Siin ülemisel pildil vasakus servas on sinine maja, mida iga taxista sulle ilmtingimata näitab ja millest iga suveniirimüüja kõneleb - maja, mille rõdul filmiti Michael Jacksonit video "They Don´t Care About Us" jaoks. Ja kuigi keegi neist ei suuda meile seda seletada mõlemale poolele mõistetavas keeles, siis nende kõigi kehakeel räägib ometi selgelt üht - ma olin ise siin, ma nägin kõike seda pealt, ma nägin Michaelit ennast! Ma kahtlustan, et sama jutt oleks ka 50 aasta või kasvõi 100 aasta pärast Pelourinhosse minnes. Mõned legendid lihtsalt on nii elavad ja suured, et ei küsi mööduvatest aastatest.   




Iseenesest läks elu pärast kolimist võrdlemisi laisaks ja rahulikuks. Kui seni oli kõik seiklus ja võitlus, siis nüüd saime veidi turisti mängida, lihtsalt olla, nautida, ringi uudistada. Nägime ka mõnda teist turisti.

 Brasiillased on tõsine rannarahvas. Nad spordivad siin, veedavad aega, söövad-joovad ja loomulikult ei ole neis kadunud romantik - päikeseketta madalamale kukkudes tulevad nad seltskonniti randa, kaasas on head-paremat, grillid, jahutuskastid, kindlasti oma muss (kellel pillid, kellel makid-raadiod), puusad on lahti tantsitud. Päikeseloojanguks on õhk grillisuitsust tiine ja melu nagu lauluväljakul.



Suurlinna (Salvador on rahvaarvult riigi kolmas või neljas linn, ei mäleta täpselt) kaubandus on juba õige euroopalik. Ma ei ole väga ammu meie poodides juuksevärvilette uurinud, kuid viimati seal veel meestepildiga värvikarpe küll ei olnud - Brasiilias torkas see kohe silma.  


Tühja sest juuksevärvist, aga vaadake parem, kust neil moos on pärit :)))))


Reisimise mõte võiks olla leidlikkuse arendamine ning uute kogemuste saamine. Poolnaljaga võiks ju eriliseks kogemuseks nimetada seda siin:
 Kui kõht on tühi ja väljas juba liiga kahtlane, kohvripõhjast tuleb aga välja hädaabipakike (mõeldud Noronhale võtmiseks), siis süüakse seda, mida süüa on :)Ehk hernesupp, mis valmib ja kuumeneb kohvimasina abiga (läks küll suuresti äraviskamisele (supp siis, mitte kohvimasin) ...).


Juhtumisi olime Salvadoris just palmipuudepüha aegu, nii võis tänavatel kohata inimesi palmioksaga kirikusse minemas.

Salvadoris jõuan viimaks ka caipifruta´ni, milles päris maasikad :) Mäletatavasti seni õnnestus vaid külmutatuid saada.





 See USA tüüp tuli ja jäi. Nüüd on peregi loodud ja elada vaja. Kuna tegemist tõsise melomaaniga, siis tema väikses kambrikeses void tutvuda vanade plaatidega, soovi korral saad mõne meelepärase muusikavaliku kaasaegsemal kandjal ka endale soetada. Kuidas ta autoriõigustega  lood on, ei tihanud uurida :) Ilmselt äri väga hästi ei lähe, sest osa laest oli sisse kukkumas :)))


Mingis suvalises toidukohas kõrvallaual selline vaatepilt.



Imekombel üks enam-vähem tühi rannariba päikeseloojangu ajal.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar