02 november 2016

"Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad (sekka ka mõni vaenlane)" Jonas Jonasson



Jonassoni käekiri on tänaseks meile ilmselt teada ja seega on selle raamatu järele haaramine või mitte haaramine lihtne ja lollikindel otsus. See on kiire ja kerge ja vaimukas lugemine. Esmapilgul ehk tiba labaselt vaimukas, ent pealtnäha lobeda ja pinnapealse huumori varjus käsitleb Jonasson tegelikult äärmiselt aktuaalseid ja olulisi teemasid.

Lühidalt öeldes kaotab üks naispastor oma usu (mida tal õigupoolest polegi suurt olnud, kõigest esiisade traditsiooni jätkamise vaimus külge poogitud kujul hädised riismed) ning üks eluaegne ja äsja vanglast vabanenud retsidivist hakkab aegamööda oma usku leidma. Selle kõige vahele ja juurde kuulub ohtralt madalalaubalisi pätte, kohanemisvõimeline hotellitöötaja jms, kelle ja mille kaasabil hakkab toimuma iselaadne majandustegevus. Või isegi mitu.

Jonasson laseb läbi lihtsakoeliste naljade näha lugejal kui lihtne on lollitada inimesi, kaotada valvsust - usk on oopium rahvale leiab omal moel taas kinnitust. Aga mitte ainult riigikirikut ei tögata, ka andmine ja saamine kui religioossed mõisted saavad oma koosa. Ja ma ei vaidle isegi vastu sedapuhku. Ma pean tunnistama, et kui kahju mul ka ei ole haigetest, väetitest, nõrkadest, elu hammasrataste vahele jäänutest, olgu need siis lapsed, vanad, üksikud, põgenikud, loomad, siis olen ma jätkuvalt veendunud, et kõige selle varjus on omakorda arvestatavad jõud, kes lõikavad omakorda nende aitamisest kasu. Ja see on see, mis mul harja punaseks ajab, mistõttu ma ei usu paljusid heategevusorganisatsioone, annetuskampaaniaid ja kahe käega vastu rinda taguvaid maailmapäästjaid. Ma nimetan seda kuritegelikuks käitumiseks, kahjuks aga ei räägita sellest kuigi palju ja valjult. Jonasson on loomulikult "joonistanud" oma raamatus võrdlemisi lihtlabased skeemid, aga oma tõetera seal on.
Päris huvitav, et poliitkorrektses Rootsis selline raamat ilmub.

Kuigi mulle on meeldinud ka tema eelmised eesti keelde tõlgitud  raamatud "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" ja "Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga", siis mulle tundub, et neist kolmest on mu lemmikuks siiski nüüd see viimati ilmunud.


Reisile minnes võtsin seekord kaasa vaid ühe raamatu, "Koonused" Kurt Sweeney´lt, kahjuks reisilektüüriks siiski sobimatu. Tahtis pigem järjest lugemist ja jälgimist, kohati ka kurb ja raske. Siin mainin selle ära vaid põhjusel, et avastasin järsku, et omal kummalisel moel haakub see ka Mõrtsuk-Andersiga -  usust, ennekõike küll adventistidest, on siingi palju juttu. Keeruline mitme põlvkonna lugu avab adventistide hingeelu ja kummalisi käitumismustreid. Ka siin on usust lahtiütleja olemas. Loomulikult on siinne lugu naljast kaugel ja hoopis teises võtmes kirja pandud.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar