03 november 2016

"Nüüd ma siis kirjutan" Mart Kadastik

Veel üks enne reisi ripakile jäänud poolik lektüür, mille otsad tahaks kokku võtta. Sisust kokkuvõtet, nagu ikka!, ma ei tee, lisaks on see raamat nii enne kui ka pärast ilmumist piisavalt palju tähelepanu saanud ja seoses sellega on juba mustmiljon korda üle korratud, millest jutt käib.

Kadastiku viimaste aastate ilukirjanduslikke üllitisi lugedes on temast mingisugune pilt tekkinud, see pilt jääb ka pärast nn elutööraamatu lugemist samaks. Lühidalt öeldes: ta kirjutab nauditavalt, evib väljapeetud huumorimeelt, kalambuuritseb mõõdukalt, on keskmisest edevam ja ka keskmisest suurem naistelemb. Viimane tekitab üksjagu segadust, pean tunnistama. Romaanide puhul põhjendasin sedalaadi ilmingut teatava varjatud fantaasiate väljaelamisega ilukirjanduse kaudu või hilise keskeakriisiga, kuid kui see kandub üle koguni dokumentaaljutustusse, siis ilmselt ongi ta parandamatu. Selle kõige juures ei unusta ta muidugi osava diplomaadina ka korduvalt ülistamast oma seaduslikku naist.

Nii et, senine pilt temast minu jaoks ei muutunud (pole minu masti inimene, aga ega peagi olema). Aga... paar asja tahaks siinkohal ära mainida. Loomulikult ei teinud ma raamatut lugedes märkmeid ega analüüsinud iga väidet sõna-sõnalt, ent ometi jäi mulle lugemist lõpetades tunne, et Kadastik rääkis oma Jaak Kalju-ajast päris pikalt ja põhjalikult, oli selgitusi ja vist mu mäletamist mööda ka kinnitus, et keegi tal sõrmi sahtli vahele ei pannud. Seda enam tundub naljakas see Juku-Kalle pröökamine nagu oleks Kadastik elutööraamatut kirjutades selle teema täielikult "ära unustanud" ja välja jätnud. Huvitav, millest selline väide või oli see niisama lahmimine. Reklaamitrikina, tõsi, oleks see muidugi suurepärane, ent antud juhul see vist siiski ei ole õige selgitus.

Mulle meeldis ka see, et kuigi Kadastiku loost kumas korduvalt kibestumist, siis ta ausalt tunnistas ja ka põhjendas selle olemasolu. Mida ma aga hukka mõistan ja mille kohta ta ise pole samuti selgitusi andnud - miks tal on pidevalt vajadus võimaluse tekkides kompromiteerivat infot sisse pikkida? Mina ei tea, kui paljudest toimetuse naistest Hans H. Luik on üle käinud või kui palju armulugu Austraalias elava inglannaga segas Marko Mihkelsonil tööülesannete täitmist jne, jne, aga kõnealuse mahuka ja sisuka loo meie ajakirjanduse ühest teatud perioodist oleks saanud ilmselt väga edukalt ka neid väiteid sisse toomata edasi anda. Need võtted olid veidi labased mu meelest ja asetasid ta hetkeks samale pulgale ühe, ka siin raamatus mainitud, kodumaise blogijate paariga, kes laseb torust valimatult tulla kõigel, mida Eesti kuulsuste kohta otse või kaudselt teada on.

Siiski, hoolimata väikestest tõrvatilkadest meepotis, igati põhjalik ja mahukas, küllap ka oluline, töö on ära tehtud.  

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar