08 november 2016

Töö ei kiidagi tegijat?

Hetkel, mil ma ei saa ikka veel piisava kiirusega lõugu lõksutada, on mul ometi kasutada töökorras sõrmed :)

Ma jäin mõtlema kõigi nende ametite peale, mille esindajatel on põhjust oma ametivendade-õdede tehtud töö üle nuriseda. Kindlasti on see kinni ka inimeses endas, et kes kui palju ja mis tooniga lobiseb ja kurdab. Ja ikkagi on mul seda kõige enam juhtunud vist just nimelt hambaarstidega seoses. Esmalt olid muidugi need nõukaaegsed koledused, mida uue aja saabudes kukuti kolinal eemaldama ja välja vahetama. Kui siis tiir sai peale tehtud ja tundus, et nüüd võib mõnda aega jälle elada, sattusin hambaarsti vahetama.  Seda sammu ma iseenesest ei kahetse (sest ta rääkis mu tõesõna igakord arstitoolis surnuks, lisaks pressis suletud küsimustega jultunult minult välja isiklikku infot ning ka see pole veel kõik - tal oli kooliajast jäänud sisse komme ma-ei-tea-mitmendad-hambad, mis tuleks igal inimesel kindlasti välja tõmmata... (wtf!?)) ja järgmine hambaarst sai olema igatpidi sümpaatne.

Jama oli muidugi see, et uus hambaarst nullis eelmise töö, piltlikult öeldes. Mis tähendas, et ta asus rõõmsalt kõiki plomme välja vahetama. Küllap see oli ka õigustatud, ma pole muidugi eriti kopenhaagen sel teemal kaasa rääkima või vastu vaidlema (muidu ma raviks ju oma hambaid ise kodus :D). Natuke tegi mind murelikuks küll tema ülipikaldane juureraviprotsess. Mis võibki väga pikk olla, ma tean, lihtsalt ta üllatas mind oma avameelsete monoloogidega röntgenpiltide ees. No näiteks, et kumba hammast üldse ravima peaks jms kahtlustäratavad siseheitlused. Lakkamatult kõneles ta ka mingitest hallidest laikudest ja varjudest, ent kuna hiljuti oli ülemaailmselt kõvasti kirgi kütnud "Viiskümmend halli varjundit", siis ma ajasin kõik raamatu süüks. Ravis mis ta ravis ja imes lurinal mu pangakontot tühjemaks, kuid vähem kui paari aasta pärast lendas kogu mu kaua ravitud kaunikene hirmsa hooga ikkagi varalahkunud hammaste kalmistule.

Oli võrratult kaunis aeg võtta käsile siis lahkunud hamba naaber. Ma olin usaldavalt umbusklik, ent tehtud see nali sai. Kuni hakkas jälle mingi varjude mäng piltidel pihta. No seal oli veel majasiseseid vaidlusi ja teineteise süüdistamisi iganenud vaadetes ja muus sellises. Igatahes tipnes lugu sellega, et mind kupatati lõualuukirurgi juurde.

Viimane pidi muidugi naerukrambid saama, kui ma lehvitasin oma ennesõjaaegse kvaliteediga röntgenpilti ta ees, mis sest, et see oli küll digitaalne ja puha, aga pildid, mille järgi Viljandi inimestel hambaid ravitakse, šokeerivad mõningaid arste vist tõepoolest :) Igatahes sain läbi lillede teada, et see oli kõigest vilets töö. Vist. Ilmselt.

Täna siis uus arst ja uus juureravi. Esialgse pildi põhjal varasemat tööd üle vaadates ja minu eelmise ravi toimumisaja kohta antud ebamääraste vastuste põhjal otsustas arst, et küllap siis olidki vahendid viletsamad ja arst andis oma parima (lohutav!), kuid reaalselt hamba kallale asudes ja sealseid (keeruliste nimedega) leide uurides nentid kõhklevalt, et see ikka väga vana töö ei saanud olla...Seda enam ajas teda segadusse, miks olid juurekanalid vaid poolenisti ravitud.

Vahel tekib suisa sportlik hasart, et kui läheks ja näitaks tehtud töö mõnele jägmisele arstile, siis kas puhtteoreetiliselt on võimalik, et leiduks ka arst, kes oleks rahul ja vigu ei leiaks? Või jääbki see alati nii olema, et järgmine näeb ikka mõnd viga laita. Või on hambaravis tehnoloogia nii kiiresti arenemas, et mõne aasta tagune ravi tundubki kiviaegne? Või on Viljandi arstid eelmisesse sajandisse veidi toppama jäänud? Samas ju tore eksperimentaalne mäng... ainult et meie tervisega ja meie taskust.

/kas vanuse tulles hakkabki meditsiinijutu osakaal blogis tõusma :)))?/

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar