25 detsember 2016

"Alistumine" M. Houellebecq

Sedapuhku olen ma jõudnud väsimuseni, võiks öelda koguni, et tülgastumiseni. Houellebecq on jäänud kordustesse kinni ja ma ei suuda enam vaimustuda. See kõik on olnud. See mandunud keskealine mees, kes on nii übertark, kes kaanib viskit ja veini ja hoiab eluvaimu sees kiirtoiduga, kes kiimleb esimese kursuse tudengineiusid vaadates, kuid kes on samal ajal nii küllastunud, et tal enam ei tõuse. See mees, kes on osaline allakäigus. Ja laseb endale apaatselt vee peale tõmmata. Kuigi see viimane on vist isegi realistlik pilt, sest maailmaparandajaid jääb meie ümber üha vähemaks, vähemalt keskealiste meeste hulgas.

Veidi huvitavamaks läheb veel vaid siis, kui autor laseb lugejal sukelduda oma tulevikku suunatud kujutluspilti. Aga mulle näis, et selleni jõudis ta alles liiga raamatu teises pooles, natuke jõudis see pilt end luua ja lahti kerida... kui juba oli raamat läbi. Pinnapealseks jäi kuidagi see Islamiliidu võidule tuleku järgne Prantsusmaa, mis oleks just ehk kõige põnevam olnud.

Mis ma öelda tahan, et kui see oleks mu esimene kokkupuude Houellebecqiga, siis küllap ma ka vaimustuksin, aga hetkel on see rong nüüd läinud. Kaanekujundus on aga ikkagi tabav!

1 kommentaar: