23 detsember 2016

"Klaaslaps" Maarja Kangro (ehk mitte nõrganärvilistele)


Taevane arm, see nüüd küll paslik lektüür jõuluaega ei ole. Vist. Samas, ma teadsin ju ette, mis mind ees ootab ja küllap on see siis minu moodus mässata nonde imalate heategevussaadete ja haledate lugude vastu, mida meedia vahendusel neil päevil kapaga meile kaela kallatakse. 

Ontlikud pereemad ja roosamannalisi lõppe armastavad kodakondsed võivad seega raamatut lugedes lapiti maha prantsatada. Seda muidugi juhul, kui nad mingil arusaamatul põhjusel püstijalu lugemist harrastavad. "Klaaslapse" autor nimelt siis on just selline naine, kelle keskealised ja vanemad inimesed kividega surnuks loobiks. Et mõtleks vaid, lehvis pool elu niisama ringi, jõi aina boheemide seltskonnas, magas õige aja maha, edasi tegi lapsesaamisest nagu mingi projekti, siis kukkus Haigekassat tühjaks pumpama kunstliku viljastamise tarbeks. Ja isegi siis, selle viimase õnnestudes, jätkas oma ringi hulkumist, ei jäänud rahunenult diivaninurka papusid heegeldama ja tuba mõmmipiltidega tapeediga üle tõmbama.

Noh, ajad on teised, eks ole.Tänaste noorte hulgas on juba piisavalt neid, kes leiavad, et maailma ülerahvastatuse vastu aitab vaid lastetuks jäämine.  Aga ma usun, et kainet mõistust säilitav lugeja vast ei kipuga autori valikuid ja otsuseid kritiseerima. Mida siis siin üldse kritiseerida, võib tekkida õigustatud küsimus?  Ega polegi miskit. Stiililt on Kangro endiselt tabav ja vahe, torkab ja keerab veel haavaski nuga mõnuga. Sedapuhku muidugi omaenda haavas. Inimestele meeldib draamadest lugeda - palun, siin on midagi teie jaoks! Kangro ütleb otse ja teravalt. Sünnitamine, normaalselt arenenud ja üheksa kuud kantud lapse sünnitamine on "nagu kõrvitsa sittumine". 15-nädalase puhul on kõrvitsa asemel pirn.

Hoolimata kõigist karmidest võrdlustest ja väljenditest, hoolimata füüsilistest jubedustest, võikaist kirjeldustest, oli mu jaoks kõige hullem allolev lõik (haiglas, enne aborteerimist):

"Ta nimetaski meid niimoodi. Ema ja isa. See oli esimene ja võib-olla ainus päev mu elus, kus mind emaks nimetati. See oli minu emadepäev."


"Ka minu voodi kõrval seisis rohelise linaga vastsündinu käru ehk häll, nagu nad seda nimetasid. La culla. Mina hoidsin seal oma MacBooki. Osalt muidugi trotsist ja kibedusest, aga samas oligi see arvuti hoidmiseks mugav koht, öölaud oli pisike ja juba raamatuid täis."

Võib-olla ongi sellega kõik öeldud? Et üks ema on vähem, aga on üks hea tõlkija, kirjanik, luuletaja, õppejõud rohkem? Ei tea neid kaalukeeli, ja see saldo arvutatakse alles üsna elusügisel.

Kividega loopimisest päästab Kangro ilmselt see, et lugu on niigi piisavalt traagiline, vähe sellest, ega ta jutustades-kirjeldades just värvidega ka koonerda. Dokumentaaljutustus selle kõige otsesemas tähenduses.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar