22 detsember 2016

"Lemmikloomade paradiis" Eeva Park


Nüüd jõudsid järjest minu lugemislauale kaks kirjanikupalga saajat. Eeva Park küll vist õige värske, seega oleks vale väita, et kõnealune romaan selle palga toel sündinud on. Aga kui ka oleks, siis midagi häbenema ka ei peaks.

Põhimõtteliselt põimuvad siin kaks lugu, mitte erinevad, õigupoolest päris üks ja sama lugu kahes variatsioonis. Oma elu hämaraladega kimpus kirjanik sõidab stipendiaadina võõrsile loomemajja. Lugu hargneb lugeja ees lahti kohati unenäoliste, kohati äärmiselt argiste piltidena, mida saadavad lõigud valmivast... kirjatükist? Omaette romaaniks see ilmselgelt ei liigitu, ei mõõdult ega stiililt. Tekibki kummaline lahknemine - valmiv tekst on kuidagi äärmiselt lihtsakoeline, selle tegelased mõjuvad kuidagi hirmuäratavalt tahumatute ja rumalatena. Teisalt, see naine, kes kirjutab on jällegi väga päris, tõene, tema tekst on pandud kirja nauditavalt. Kuigi mõlemas tekstis esinev naine on ju sama. Muide, samasugune vastuokslikkus on minu jaoks autori enese puhul samuti alati olnud, see on mulle tema puhul kogu aeg meeldinud. Et ma vaatan ja kuulan teda ja ta näib nii ontlik ja vaoshoitud ja malbe. Tema loomingu põhjal tahaksin aga uskuda, et oma sisimas on ta mässaja, piirideta.

Pealkirjaga seoses tekkis mul mitmeid mõtteid, mingi motiivi kordumine. Romaani peategelane oli küllap Mardile lemmiklooma eest, selline lükata-tõugata. Mardi vanaisa ja tema austajate-modellide (?) lugu oli haarav, kuid jäi kõigi muude sündmuste kõrval kuidagi varju, kuigi ju oli sealgi omamoodi peremehe ja lemmiku suhe. Kylemore Abbey´s toimuv, eesotsas Leedi M.-ga, kätkes endas samu jooni. Sinna kogutud loovinimesed olid võõrustaja jaoks sarnases seisus, nende olmemured lahendati, nende jaoks loodi tinglik paradiis. Seda mõtet edasi arendades taban end küsimast, et kas nüüd need palgal olevad loojad on, kuigi kaudselt, samal pulgal? Neile on loodud teatavad tingimused, ent samas on vaikimisi nende õlul ka justkui vastutus või kohustus. Veelgi enam, kui muidu võid feilides lihtsalt õlgu kehitada ja vaikida, siis nüüd saab ju aastateks "märk" külge pandud. Esined kesise tulemusega - viibutatakse näppu. Toodad saasta - ilgutakse su kallal veel jupp aega. Lähed purjus peaga lavale (kuigi see otseselt nagu kirjutamisse ei puutugi) - tõmmatakse sind rattale. Lemmikloom olla ongi keeruline, vist. Ja kui lõpuni aus olla, siis ega ma ju täpselt tea, mida autor ise selle pealkirjaga mõtles või öelda tahtis, mul on tõlgendusrõõm :)


Allpool toodud luuletusel ei ole  tegelikult siinse romaaniga mingit seost, kuid kuna see mulle meeldib, siis otsustasin selle absoluutselt oma suva järgi siia panna.

Surm tuli metsast


Surm tuli metsast
mustad kummikud jalas
koerte hull ulg mind
õuele ajas
Surm tuli metsast
mustad kummikud jalas
seisis ja vahtis ta
meie maja
kole ja räbalais valitseja
Surm tuli metsast
kummikud jalas
viipas käega
ja kõik jäi vakka
süda kuuletus
tagumast lakkas
kuid ta ei näinud mind
oli vist pime
hüüdis ja hüüdis üht võõrast nime
Surm tuli metsast
mustad kummikud jalas
peaaegu vastasin
peaaegu teadsin
mina jah mina see olema peaksin
aga siis autotulede vihus
seisin pimedus mõlemas pihus
sina tõid leiba ja lapsed koolist
kutsusid tuppa mind
tühjast hoovist
Surm tuli metsast
mustad kummikud jalas
koerte hull ulg mind
õuele ajas

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar