21 detsember 2016

"Minu Bali" Jesper Parve

Laias laastus sümpaatne lugemine. Inimene, ja veel mees!, on jõudnud selginemiseni, tunnistab tehtut ja tegematajätmisi - igati tervitatav ju. Naistele ju ikka meeldivad meesinimesed, kes on valmis endale tuhka pähe raputama, end muutma, proovile panema, arenema. Lisaks on algaja kirjutaja kohta täitsa ladus ja nauditav lugemine kokku saanud.

Enese otsimiseks ja leidmiseks on äraminek sageli vajalik, ent ma usun, et leida võib end ka märksa lähemal, selleks pole tarvis teisele poole palli end sisse seada. Väest ja maagiast rääkides, siis Lõuna-Eesti kuplite vahel on seda samamoodi nagu Balil. Jah, tõsi, kliima osas võivad meie kodumaa võimalused olla "kergelt" piiratud, kuid muidu tahaksin ikka uskuda, et siin on ka tore, siin võib ka eneses selgusele jõuda ja siin on ka palju toredaid inimesi. Mis ma öelda tahan, et see raamatu alguses mainitud maale metsa sisse kodu rajamine oleks võinud samuti analoogse kogemuse anda ja selle põhjal oleks kindlasti saanud sama toreda arenguloo kirja panna. Kahju, et see tookord autoril pooleli jäi... teisalt, äkki pärast Bali kogemust tuleb teine katse, tulemuslikum? Vaat´ see juba oleks mehetegu :)

Natuke häirisid raamatus kordused, oli teine ju niigi lühike ja siis poleks vast vaja korrata samu mõtteid samas sõnastuses. Ja lõpp saabus kuidagi äkitsi. Saan aru, et järsku tundus Balil kõik tuttav ja igav ja uudsuse võlu kadus, kuid selle oleks saanud ehk sujuvamalt lahendada. Lugeja huvi kõnealuse paiga kohta ei pruugi ju kirjutajaga samas tempos kaduda.

Muide, teatav inimlik mõõde oligi selle raamatu puhul huvitav. Siin tuli väga tabavalt välja kõik see algusaegade vaimustus (kuidas oli tahtmine lausa pikemalt kui pooleks aastaks kohale jääda, vaadati lapsele kooligi) ja siis ootamatu tüdimus ja suisa enne plaanitud aega tagasitulek. Ma võin hetkel küll eksida ja enam nii täpselt ei mäleta, aga alguses lipsas vist läbi ka alkoholist ja lihast (?) loobumine, kuid hiljem ilmusid noodki tagasi. Või ühelt poolt soov võimaldada lapsele maksimaalselt metsik ja vaba elamine-olemine, teisalt kohati paisutatud hirmud ja ülim ettevaatlikkus. Või see, et ühel hetkel saab autoril siiber perega ninapidi koosolemisest ja ta paariks päevaks teise saare otsa hotelli minema udutab (ma muidugi loodan, et ta ka oma naispoolele sarnaseid "puhkepäevi" võimaldas ja ise lapsega koju jäi :D) See kõik ongi äärmiselt inimlik ja mõistetav, sellist köielkõndi kahe äärmuse vahel teeme me kõik päevast päeva. Tahame parimat, kuid kaldume ikka kord ühele kord teisele poole. Ja seda oli siit raamatust ka pidevalt tunda. Normaalne, eks ole.

Nii et, kõik oli raamatus tore. Väljaarvatud ehk see, et tulevaste sündmuste valguses ei meeldi mulle kohe põrmugi mõte peopesasuurustest ämblikest...




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar