26 detsember 2016

"Siniveri" Marusja Klimova

Meenutab väheke Stepnova "Lazari naisi", vaid selle vahega, et kui  Stepnoval on vene elu igati kirjanduslikult ja "kaunilt" edasi antud, siis Klimoval...nagu räme kõhulahtisus. Ühtlase voona laseb Klimova tulla vene boheemielu ilul ja valul, see tähendab, et siin on nii korduseid, roppusi, armastuse sildi alla peidetud vägivalda jms. Ja muidugi unelmad, suurejoonelised ja erakordsed, kohe-kohe käegakatsutavad. Tõeline virvarr. Samas siiski väga hea pilt Leningradist enne 1991. aastat. Mulle ilmselt vähem, kuid põlvkond vanematele palju äratundmist, pisuke nostalgialaks.
Tõsi, nõukaaja vikerkaarevärvilistest tegelastest ei ole ma kunagi eriti midagi teadnud, kes neist ikka oleks tollal pasundanud, seega tuleb uskuda siinset infovaramut.

"Töökohaga on mul viimasel ajal probleeme — tore oleks saada tööle valvurina sinna minu kodu lähedale muuseumi, mis on endise katedraali asemel — päris kultuurne koht, pealegi käivad seal välismaalased. Ma istuks sissepääsu kõrvale, lööks ennast üles — need praegused hilbud on mul kõige viletsamad, ülejäänud on palju vingemad. Soengu teeksin pähe, äkki keegi korjabki mu üles, no mõistagi välismaalane. Olgu siis pealegi eit, mitte mees, mul ükskõik. Enne aga kingitaks mulle kõiksugu nänni: suitsu või siis näiteks pastakaid. Ainult et ei tea, kas tasub — hetkel oleks saadaval leivapoe juhataja koht — see on vahest paremgi.
Aasta pärast sõidan siit niikuinii minema, lihtsalt seni on vaja kusagil töötada.
Ega ma üldiselt midagi vaja, päevas võin vabalt ühe rublaga läbi ajada. Liha ja võid ei osta, suhkrut samuti mitte. Ajalehti ja kino ei vaja, seal on puhas propaganda. Tõsi, viina võtan, see teeb mind kohe kõhnemaks.
Kui ma katedraali tööle saaks, tõmbaksime Marusjaga kohe nina täis. Marusja on mu sõbrants, ta töötab minu kodu lähedal. Hüüan teda Marussikuks. Mina tahtsin, et ta hüüaks mind Pauliks, aga tema ütleb lihtsalt Pavlik.
Kaks päeva tagasi tõmbasime tema pool nina täis — seal oli veel üks eit — komsomolisekretär, lihtsalt mingi kõndiv loosung. Kust küll sihuke välja kargas? Iial poleks arvanud, et Marussikul on sellised sõbrantsid. Too seal oli nii kõva kommar, et tema kõrval polnud võimalik istuda. Läksin siis ühte teist, Ira-nimelist eite saatma — ega ma ei tahtnudki, aga ta kleepis nii kõvasti külge, et tuli minna. Ma ei saanud talle kuidagi taksot püütud ja mõtlesin, et püüan Nevskilt. Läksime Nevskile, seal oli sama lugu. Mina aga elan sealsamas lähedal ja ma otsustasin — lähme minu juurde, helistame sealt. Tulime meile, tema haaras kohe telefoni ja kukkus taksot helistama. Ütlesin talle: võta vähemalt mantel ära, tema ei teinud väljagi. No sai kätte, küsiti aadressi, ma ütlesin, siis küsiti nime, ma ütlesin, et „Krokodilov“, mispeale teisel pool kästi huligaanitsemine jätta ja visati toru hargile. Siis ründas see Ira mind, et miks ma teenindussfääri töötajaid eksitan ja oma õiget nime ei ütle. Lõpuks helistasin ise taksosse ja nimetasin ennast Sumadanoviks, miskipärast mind usuti, öeldi ainult, et oleks parem, kui mu nimi oleks Smirnov." 

"Siniveri" on ilmus paari aasta eest Loomingu Raamatukogus, mis mulle tollal kuidagi silma alla ei sattunud. Hiljuti ilmus aga eesti keeles "Sinivere" järg "Majake Bois-Colombe´s", seetõttu siis selline ajas tagasipöördumine.  Teadke siis silma peal hoida ja loodetavasti ei jää triloogia kolmas raamat pikalt toppama (peaks olema "Blondid elajad", aga ega ma kindel ole). Muide, kaks esimest on tõlkinud Ilona Martson, kes ühes Veronika Einbergiga on vähemasti minu jaoks ilmselge kvaliteedimärk. Mina ei tea, kas nad lihtsalt ei võtagi mingit jama oma töölauale või nad suudavad hoopis igast "s...st saia teha".  

2 kommentaari:

  1. Müstiline, kui palju sa jõuad lugeda! "Siniveri" - ma ugesin seda kohe, kui ilmus ja ma pole siiani lugenud selle kohta täpsemat sõna, kui "kõhulahtisus". Praegu loen äsja samuti LR sarjas ilmunud järge, kus kamp tegutseb juba Pariisis ja see on täpselt samasugune kõhulahtisus. Ma pole isegi kindel, kas lõpuni loen.

    VastaKustuta
  2. No eks mul on olnud lugemises ka halvemaid aegu (paradoksaalsel kombel olid need raamatukogundust õppides, mis näitab, et raamatukogundus ja lugemine ei käi käsikäes...olgu-olgu, eks igasuguste õpingute ajal on enda tarbeks lugemised tiba komplitseeritud).
    Ma alustasin ka selle teise raamatu lugemist, mulle näib see sutike rahulikum esimesest, aga ehk on see petlik mulje.

    VastaKustuta