20 detsember 2016

Täiuslikud võõrad / Perfetti sconosciuti

Film, mille puhul sai pikalt kaheldud, kas selle tarbeks end ikka kinno kohale vedada. Mu meelest on see juba õige pikalt jooksnud, koguni nii pikalt, et ma viimaks selle sootuks unustasin.
Kuni pühapäevasel õhtusöögil võõrustajad selle jutuks võtsid (ennetades teie küsimusi, siis ei, me ei teinud siiski seda mängu kaasa - teiste vigadest on ju mõistlik õppida :)). Seesuguse kiidukõne peale oli selge, et enne saarele pagemist me lihtsalt peame kinost läbi lippama.



Esimesed kaks kolmandikku filmist saavad minultki maksimumpunktid. Selliste filmide pärast olen ma juba valmis läbi udu käsikaudu kino poole komberdama. Siin oli hoogu, vaimukusi, draamat... ja muidugi itaallaste õhtusöök pakub ka läbi ekraani visuaalset naudingut. Tõsi, veinivabal perioodil näha igas kaadris veinipokaale ei ole kergete killast :)


Mingi osa lõpupoole vajus veidi ära. Või no, "vajus veidi ära" ei ole siiski päris õige määratlus - ütleme nii, et tempo oli sajaga peal, aga ehk siis pisut liiga seebiseks läks kätte. Aga võib-olla see ongi reaalsus? Nagu filmis öeldud, siis need väikesed mustad ja hõbedased nutividinad ju ongi meie elu "mustad kastid", nendes on kõik või peaaegu kõik sees. Eriti tänasel päeval, mil lisaks kõnedele ja sms-dele ka sotsiaalmeedia ja meilid telefoniekraanile jooksevad. Era-, töö- ja muidu elu, kõik on seal. Kui on piisavalt pikk õhtusöök, siis jõuavad selle jooksul osalistega ühendust võtta nii sõbrad, sugulased, mõned asutused ja muidugi salajased sõbrad ja sõbrannad. Pinnale ujub nii mõndagi huvitavat :)

Ja muidugi meeldis mulle omamoodi lahendusena filmi lõpp.... Kuidas oleks õhtusöök lõppenud siis, kui poleks seda rumalat mängu üldse olnudki.
Mõnus elamus!

3 kommentaari:

  1. Mina tahan ka seda filmi nii väga näha! Eriti nüüd, kui siit sellist kiitust loen. :) loodan, et jõuan ikka enne kinno kui see päris ära lõppeb.

    VastaKustuta