12 detsember 2016

Vanaemade tegemata töö, ehk Kristel Vilbaste "Looduskirju"

Sama armas ja meeldiv nagu mitmed eelmisedki sama sarja raamatud, kuid olulise lisateguriga - ääretult hariv. Raamat kubiseb tarkustest, mida on antud aastasadu põlvest põlve edasi. Möödaminnes, argitoimetuste käigus. Vaatad taevasse ja loed ilma. Jalutad talvises metsas ja loed märke eelseisva suve kohta. Astud hommikul koduuksest välja ja loed loomajälgedest või lindude väljaheidetest infot, mis öösel su kodu ümber toimunud on. Pluss veel kõik need käeulatuses leiduvad stressimaandajad ja vitamiinid ja igapäevane toiduvalik.

Aga selle kõigega on üldiselt finito. Vähemasti mõneks ajaks ja üldises plaanis. On veel põlvkond-paar, kes seda teavet valdavad (sedagi juhul, kui nad elavad maapiirkonnas), mis tähendab, et selliseid inimesi on juba õige vähe. Neist vähestest on omakorda vähestel, kellele teadmisi edasi anda - lapsed on linnas ja lapselapsed välismaal. Üksikud friigid muidugi jäävad, kellel on või tulevikus tekib mingitel arusaamatutel põhjustel huvi, et mille hea pärast ennemuiste mingit umbrohtu näksiti või kuuma veega ülevalatult joodi, aga eks nood siis pea vanades koltunud raamatutes tuhnima  ja näpuga järge ajama.

Seni ärkame hommikul ja vaatame esimese asjana nutiseadmest ilmaprognoosi (vahel isegi enne kui aknast välja oleks vaadanud), sõltume poest ja apteegist. Ja et see eelnev kõik kinni maksta, rügame tööd teha, aina rohkem ja rohkem. Ja valitsust kirume ikka ka :) Sest alati on kõik teised süüdi, meist ei sõltu ju mitte midagi :)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar