31 jaanuar 2016

"Minu Kennedy" Stig Rästa


Kiirvisiit saarele enam nii väga "kiir" ei olegi. Reedel kulus pool päeva katsetele saamaks mandrile, kui aga juba tunneli lõpust valgus koitma hakkas, polnud enam endil tahtmist minna. Tüüpiline. Kurta ei kavatsegi, sest õnneliku juhuse tahtel lugemist jagub piisavalt. Sellega seoses sain hellitava tiitli "isiklik raamatukoguhoidja". Kolmapäeval loetud mintutitega linnast lahkudes suutsin tuvastada kõige optimaalsema raamatukogu ( et asuks parajalt meie trajektooril ja et uudiskirjanduse riiulil oleks antud olukorras maksimaalne valik sobivat lektüüri) ning nii juhtuski, et laekusin siia paraja raamatuvirnaga. Nüüd on juba ükskõik, kui ka kõik praamid Rukkirahu juures kinni jääks või mõni neist üldse sussid püsti viskaks.  
 
Niiviisi ootamatult sattus mulle näppu ka Rästa raamat. On nagu on ja pole nagu pole. See tähendab, et istusin siin akvaariumis, vihma sabistas ja mina lugesin mõne tunniga selle läbi. No nii ongi, et see on üks äraütlemata ladus ja lobe lugemine. Erilisi kunstilisi püüdlusi ei ole ilmselt eesmärgiks seatud ja kui lugema asudes sellega leppida, siis ongi kõik hästi.
 
Ma ei tea, terve lugemise aja meenutas Ashilevi "Kehade metsa". Nad vist on ka suht sama perioodi toodang, lisaks poisipõlv magalarajooni võlude ja valude keskel, noore inimese segased maailma avastamise lood jms. Erinevuseks ehk vaid see, et kui Ashilevi puhul peaks olema tegemist fiktsiooniga (kuigi küllap ikka isiklikule kogemusele suuresti toetudes), siis Rästa ikka ausalt tunnistab, et oma lugu jutustab. Ashilevil on kandev osa tütarlastel ja nendega suhtlemisel, Rästa sellest teemast libiseb sujuvalt üle.
 
Fekaalimajanduse ja meestearstil käimise osad olid vast kõige naljakamad, kuid ka elulisimad. Äratundmisrõõmu minu jaoks isiklikult pakkus aga see mõtete uitama minek ja sellega seonduvad probleemid. Ka mul oleks vaja Laine Mägi abi, kes mulle õpetaks kohaolekut :) Ma suudan mingi piirini aktiivselt kuulata ja kaasa mõelda, ent ühel hetkel liuglen ikka oma teed. Otseselt just vestluspartnerit lahti ei riieta ega tema kõrvade või nina suuruse peale ei mõtle, aga "ära lähen" küll kuhugi.  Õnneks olen ikka seda va tagasitulemist ka püüdnud õppida ja endas arendada.Vahel isegi õnnestub.
 
Pisukeseks etteheiteks toimetajatele ja samas vihjeks teistele minusugustele võhiklikele lugejatele, kes alles kavatsevad raamatu kätte võtta, siis...Stigil on teine eesnimi ka...Või siis esimene küll pigem. Nii et ärge kahelge oma terves mõistuses, kui loete raamatut ja kusagil Stig väidab või kirjeldab, et keegi hüüdis talle midagi ja selles hüüdlauses sisaldub nimi Raul. Kui see juhtus esimest korda, siis ma kibrutasin korraks kulmu. Kui see juhtus teist korda, siis ma karjatasin, et mida hekki. No ja alles täna ma viitsisin guugeldada.   

30 jaanuar 2016

"Minu Barcelona" Mirjam Johannes


Selline popp ja noortepärane pilguheit Barcelona hingeellu. Minu jaoks jäi natuke millestki puudu, ent ma toonitan, et ma ei olegi sihtgrupp. Kui ma oleksin noor ja ärgas maailmavallutaja, kes sõrm atlase kohal uueks õppeaastaks sihipärast tegevust otsib, siis oleks juba teine jutt. Siis oleks see kuratlikult vajalik ja väärt lugemine ning kirju-mirju Barcelona tõmbaks mind magnetina.
 
Äratundmist pakkusid enim kaks tõika. Hiline söömine, minu viimaste aegade suurim nõrkus, on katalaanidele omane, nagu vist üldse lõunamaalastele tegelikult. Ja teiseks, enese positsioneerimine mere ja mägede järgi. Eestis mägedega on lood niruvõitu, kuid võõrasse kohta sattudes on veekogud vaieldamatult ühed objektid, mille järgi ma end uude ümbruskonda paigutan ja ringi liikudes orienteerun. Võõral maal, kus mägedega rohkem laiata saab, on mul kombeks end nende järgi positsioneerida küll.
 
/see ei puutu absoluutselt antud raamatusse või teemasse, kuid selle mägede-merede jutu peale kangastus mul momentaalselt mingil põhjusel Menton./

27 jaanuar 2016

"Minu põsk sinu põse vastu: Eduard Vilde kirjad Rahelile" koost. Kairi Tilga


Vaat´ oli raamat, mis ihu sügelema ja vererõhu lakke tõusma pani. Kirjavahetusi ei ole alati huvitav lugeda, iseäranis igavad on nad minu arvates siis, kui ongi välja toodud mõlemapoolne, pingpongpallina vahelduv korrespondents. Lugejana ei jää siis enam mõtte- ja tõlgendamisruumi, kõik on öeldud, enamgi veel. Antud juhul on meil aga peaasjalikult tegemist vaid Vilde kirjadega Rahelile, tema eluõhtu võlule ja valule, ning viimase kirju Vildele on vaid kaks. Ja see tõsiasi jätab meile juba oi-oi kui palju lahtisi otsi...
 
Esmalt, no oli vast hoorapurikas. Sindrinahk, ma siiani vihane :) Olgu, ma võin värve oma emotsioonidelt vähemaks võtta, sest ausalt öeldes ei ole ma end viimasel ajal kurssi viinud, mis laadi suhe täpsemalt tal oma Lindaga oli (eriti kurioosne siinkohal on veel see, et kui ma nüüd peast õigesti mäletan, siis Lindakesest ausa naise tegi ta alles pärast 17 aastat kestnud tutvust/kooselu/partnerlust... samas ma siit ridade vahelt ikka lugesin välja, et neil mitte pelgalt töine ja asjalik see suhe ei olnud...). Seega igatahes hoorapurikas.
 
Teiseks, lõputud etteheited kirjades Rahelile. Küllap see apteekripreilna (tegelikult küll lesk, seega preiliks ei passi nimetada) muidugi üks piparterav ja särtsakas tegelane oma temperamendilt oli, ega ma kahtlegi. Ent ma ei saa ikkagi aru, mis Vildel viriseda, kui ta ise sugugi aumehelikumalt ju ei käitunud. Hoida aastate kaupa naist lõa otsas, aina kavandades oma küllasõitu (reaalsuses juhtus füüsilisi kokkusaamisi neil vaid loetud kordadel, see-eest üks neist kordadest kujunes lausa seitsmekuiseks), siis seda tühistades, siis jälle lootust andes, siis jälle vabandusi otsides...no halloo, mees, sellisel juhul olekski olnud ehk palju loota, et Narva-Jõesuust, hiljem Hagerist, ainult tunnetest nõretavaid läkitusi tuleb.
 
Lisaks veel lõputud heietamised tervise teemadel. Paar häda vast oli, mida Vildel ei esinenud, kuid muidu oli tema päralt rikkalik haiguste müriaad. Ega ta hädade kirjeldamisega just kitsi vend olnud ka, ikka südamest. Enim meeldis mulle (ja ma olen hetkel sarkastiline), kuidas ta alailma küll alustas kirja sellega mitu häda tal jälle küljes on, kuidas sõiduga riskida ei saa...ja siis mõni lõik hiljem ikka sai ära mainida, et astus õhtul klubist läbi (napsutas ja avaldas alkoholi pruukimise pärast kahetsust)või kuis ikka ühele või teisele olengule läks. Et võis ikka vahva olla Rahelil lugeda, et sõita küll ei saa, aga koduballidel ja klubiõhtutel ikka on võimalik käia.
 
Ja edev kui kurat oli ta ka :)
 
"Sina ise paistad olevat kosunud, küllap sellepärast ka see jalgrattasõit, eks ole? Noh, Sa meeldid mulle ka oma edenenumas väärikuses, samal ajal kui ma enda suhtes rõõmustan, et pikaldane haigus natuke mu kõhukest on kahandanud ja et see minu vegetarismi tõttu, millest ma nüüd juba 1 1/2 aastat kinni pean ja millele ma arterioskleroosist vabanemise eest tänu võlgnen, loodetavasti  enam endiselt ulatuslikuks ei tohiks areneda. Umbes 7 1/2 kilo puudub mul veel ikka oma kunagisest kaalust. Vegetaarset toitu (sealjuures osaliselt toortoitu) soovitan ma ka Sulle kui profülaktilist abinõu mitmesuguste hädade vastu küpsemas eas. Juurdelisatud pildikesel näed, et ma saledast joonest just kaugele pole läinud, ja inimesed subtraheerivad minu vanusest reeglipäraselt 10-15 aastat. Mu edevusele on see loomulikult väga meelitav."
 
 Igatahes, keda huvitab 1920-30-ndate aastate meditsiinielu argine pool, siis neist kirjadest saab ühte ja teist teada, nii ravimitest (koguni tolle aja viagrast), ravivõtetest kui ka tervisevetel tehtavatest protseduuridest. Vilde pani ikka korralikud summad hakkama, tolku aga suurt ei midagi.
 
Pirtsakas oli Vilde ka üksjagu. Vähe sellest, et ta aina katteta lubadusi loopis ja sõiduplaane haus, oli tal ka sada muret ja nõudmist sõiduvahendite ja toidu ja teeninduse osas. Seega sai vaene Rahel alatasa uurida teeolusid (Vilde silmade tervislik seisund igat liiki teega ei võimaldanud leppida), võimalikke transpordivahendeid, ja kuidas ikka söögiga jääb, kui Rahel päeval tööpostil on. Oh sa heldene aeg! Nii palju tühja tööd lasta naisel teha...
 
Need kirjad rääkisid Vilde kohta nii mõndagi... jaa-jaa...

26 jaanuar 2016

G. Verdi "Aida" (Estonia, 24.01.2016), ehk mis nali see on?


Ehk teisisõnu - kuidas Ojuland "Aida" lavale sai? Lavastaja ja kunstnik on mõlemad sakslased, kuid laval kalpsab ringi ehtne Ojuland, vähemalt 11. reast vaadatuna :) Kostüümid ja ridikülid ja frisüür üks ühele. Mu kõrval tukkunud mees, mitte minu oma!, tegi vaheaja saabudes silmad lahti ja esimese asjana kommenteeris samuti sama tõika.
Lavastust ennast ümber ei hakka jutustama ega ka kritiseerima mitte, aga kokkuvõttes oli Verdi pompöösne "Aida" Estonia pisikesel laval täiesti usutav. Koor oli toodud külgloožidesse, mis oli äärmiselt teretulnud ja nauditav lahendus ning ruumikasutuse mõttes andis kõvasti juurde.
Tegevuse paigutamine kaasaega ja sellele vastav lavakujundus oli omamoodi värskendav. Tõsi, esimene veerandtunnike läks enese ümberhäälestamisele, kuid pärast seda oli kõik korras. No kujutage ise ette suvalise kuurordi suvalise hotelli suvalist numbrituba, minibaar ja konditsioneer ja kõik see muu minimaalne ja kohustuslik sisustusatribuutika :)
Värskendav.

22 jaanuar 2016

Parool: lilla

Emal on rasked ajad ja riideid napib, nüüd on isegi lipsudel lips läbi. 
 
Olgu, nii hull see asi veel ei ole.
Aga üleskutse meestele! Või naistele, kellel on juurdepääs mehe riidekapile, eriti lipsuhoidjale, siis kõik ülearused lillad lipsud võite siiapoole läkitada. Tõsiselt. Nii et, naised, see on suurepärane võimalus kõik iganenud lipsud moekamatest kaaslastest eraldada ;) Ja mehed, kes vihkavad teatud värvi lipse (just-just, ma räägin lillast, sest seda värvi lipse saate te peamiselt ju ikka oma kaasadelt), võivad need vaikselt kõrvaldada.
 
 



21 jaanuar 2016

"Meie võimalikud elud" Laura Barnett


Üllatavalt positiivne leid.

Esiteks meeldib mulle idee kui selline: mõni pealtnäha tähtsusetu pisiasi, tühine seik, lühike sekund võib muuta kõik. Või kui mitte kõik, siis igatahes käänata eluteed siia- või sinnapoole. Selle peale üks romaan üles ehitada on juba iseenesest väärt mõte. Ma ei julge väita, et äärmiselt originaalne, kuid see polegi tähtis. Nii et, enam-vähem samad tegelased, aga kolm erinevat võimalust oma elutee lõpuni käia.
 
Siit edasi võib tekkida hirm - õigustatult! -, et kas lugu igavaks ei muutu sellisel juhul? Ja ma usun, et siinkohal ilmnebki, et tegemist on lugudega keskmisest graatsilisemalt žongleeriva kirjanikuga. Loomulikult on mõned märgilise tähendusega episoodid, mis saavad kõigi kolme võimaluse juures läbi mängitud, kuid ealeski ei ole ju kasvõi neil samadel tegelastel enam taust sama, lisaks kasutab ta erinevaid vaatenurki. Pigem tekivad neis liinides sootuks uued ja põnevad nüansid... Hoobilt meenub üks pisikene vahejuhtum näiteks ühe kostüümiga naispeategelase seljas, mille ühes variandis laitis abikaasa teravalt maha, kuid teises variandis ta siiski kandis seda teataval üritusel, pälvides ühtlasi täieliku heakskiidu ja imetluse. No ebaoluline kujund, ent analoogseid oli teisigi.
 
 
Pole saladus, et tegemist on armastuslooga ja nagu arvata võibki, siis üks kolmest võimalikust variandist kätkeb endas ka nö õnnelikku algust, ehk siis 1958. aastal juhuslikult kohtunud noormehe ja neiu kokku jäämist. Ei saa olema just kõige toimivam variant ja ka see, teatav pahupidi pööramise, võte sümpatiseeris mulle kui lugejale. Kõik pole kuld, mis hiilgab, eks ole.
 
Tegelikult oli ilus lugu, tõsiselt. Ups,kolm ilusat lugu. Tunnistan, kohati oli jube raske jälgida, samas ei kahandanud see mu huvi või lugemisnaudingut sugugi. Aga jah,tagasi pidin lehitsema korduvalt ning iga kord ei aidanud seegi. Mingid üldisemad ja rasvasemad tunnusjooned suutsin enda jaoks paika panna (peaasjalikult aitasid mind selles erinevatest kooslustest sündinud lapsed), ent kõiges ei aidanud nemadki. Veidi rahulikumates oludes ja märkmeid tehes võiks selle uuesti läbi lugeda. Kunagi. Need, kes alles plaanivad lugemist, neile soovitaks....no ma ei tea, tõesti pliiats ja paber ligi võtta, ehk on abiks :)
 
Lisaks suhete lahkamisele oli siin kõrval jooksmas veel üks põnev debatt - loomingu ja igapäevaelu ühildamisest (figureerivad kirjutav naine ja maaliv mees, eri variatsioonides muidugi), mitmeidki häid mõtteavaldusi ja ütelusi võis kohata.
 
Hea lugemine.
 
 
 
 

20 jaanuar 2016

"Kuus kuud kuumust: Estcoy-12 Afganistanis" Martin Kukk

 
Värskemat kraami Afganistani teemadel. Pooleldi päevikulaadne, teisalt igati ülevaatlik nagu õpik. 
Minusuguse niisama asjast huvitatu jaoks ehk veidi liiga spetsiifiline, kuid teisalt jällegi väga informatiivne, mis võikski ju seesuguse raamatu eesmärk olla. Tasakaalutekitajateks sobisid hästi päevikukatked evakuatsioonigrupi parameedikult Anni Madissonilt ning jaomeedik ja täpsuslaskur Jaan Valgult. Kui autor oma tekstis emotsioonidesse suurt ei lasku ja hinnanguidki kippus andma leebelt ja mõõdetud sõnadega (selline räägime-asjast-tüüp), siis kaaslaste katkendid olid tundelisemad ja humoorikamad. Aga nagu öeldud, kokku sai sobilik tervik.
 
Igatahes on siin raamatus paljud asjad lahti seletatud ja küsimustele vastused antud. Autor on suure töö ära teinud ja loodetavasti loevad seda ka kõik anonüümsed sapipritsijad... kuigi tont seda teab, nad vist peale delfi kuigi palju ei loe, loodetavasti on sealses uudisvoos ikka ka raamatu ilmumisest juttu olnud :)
 
 
 

19 jaanuar 2016

Rongid siin veel käivad...


Ma vaatan, et viimasel ajal siia eriti juttu ei taha tekkida. Tunnistan viga, parandada end ei oska. Ei jaksa isegi enam raamatutest või  teatrist kirjutada. Selline tunne on, et te loete ja vaatate kõiki neid asju isegi, mis siin ikka heietada.
 
Aga kuna ma olin üle mitme aja Viljandis käimas ja maaelu nautimas, siis ma kavatsen täna hoopis kiita seda, mis oli tore ning laita seda vähem tore. Seal on ju teadupärast õige mitu toredat inimest, aga neist ma täna ei kõnele. Kiidan hoopis (järjekordselt) sealseid raamatukogutüdrukuid. Uued raamatud suisa ootavad letil, mine ja võta vaid! Ma palusin neil ka edasi öelda, aga juhuks kui nad unustavad, siis ütlen seda ka siin, et kes vähegi kavatseb seal nende leti ees seista ja vinguda, siis võtku teadmiseks, et sealne raamatusõbra elu on puhas luksus! Mitte üks kiun, palun. Ma sain isegi suurema vaevata paarile uuele küüned taha, rohkem ei julgenud võtta, sest ega ma Viljandisse lugema läinud :)
 
Söögikohtadega on lood endiselt nutused. Fellin oli kinni (täna vist avati pärast pikka puhkust ja värskendust - kiidan!), kuigi mul on samas hea meel, et see kohvik selline töötajasõbralik on ja pikemat puhkust võimaldab. Harmoonia on ühe oma olulise magustoidu praktiliselt tuksi suutnud keerata - ühes möödunud suvega on haihtunud sellest vahvel, mõnusalt hapukas vaarikajäätis on mingiks kahvatuks ja tavaliseks vanilje omaks muutunud, ananassitükid on samuti vehkat teinud, asemele on kolinud kultuurmustikad ning kõige tipuks on kogu see kupatus kiviplaadilt tavalisele valgele taldrikule kolinud. Kui te nüüd küsite, kuidas see kõik hinda on mõjutanud, siis vastus on ei kuidagi.
 
Siis see mõnekuine nurgapealne aasia koht... Ruumid on soojaks saadud ja mõned linikud jms on ka kuskilt leitud, nii et nii kõle enam ei ole kui alguses. Aga karta on, et esimene eufooria hakkab kaduma ja kui ei pingutata, siis sel pikka iga ei ole. Kahjuks. Minu tähelepanek elust enesest on, et mida pikem menüü, seda lühem eluiga... Teenindus, muide, oli seekord täiega lahe, see oli sama retro nagu lauapealsed kunstlilledki (meie seal olles suudeti ka ühte lauda mõnuga kärsatada, sel puhul vist küll ei kohtunud küünal kunstlillede endi, vaid millegi muuga, hais oli igatahes kole). Tõeline retrolaks saabus aga tund enne sulgemist põrandapesuämbri ja mopi näol. Meil oli tõsine dilemma, kas lahkuda või sooritada mõned kõhulihasteharjutused isteasendis jalgade üles tõstmise näol. Kuna mina elan endiselt moto "Sport on saatanast järgi", siis pidin lahkuma.
 
Meeldivam uudis on aga see, et neil on seal nüüd sushi! Viljandis, ma pean silmas, mitte selles eelpool mainitet söögikohas. Päris alguses oli see vaid Harmoonias. Seejärel tekkisid kaks tellimisvõimalusega pakkujat, sellised tublid ja korralikud. Isiklik kogemus Sushi and Cake -nimelise tegijaga, võin vaid kiita ja soovitada. Nüüd siis aga kohapeal söömise võimalus olemas, Arkaadia aias. See on vist küll veidi õnnetu kohake, sest toidukohad sinna tekivad ja sealt kaovad, kuid loodame, et SushiCity edumeelsem on. Nendega on ka see teema, et alguse asi, praegu oli küll kõik igati tipp-topp ning nagu esimestele nädalatele kohane, siis jagus ka rahvast. Aasta pärast räägime uuesti... Igatahes fritüürist läbi käinud sushid olid oivalised nagu karta oligi. Teenindaja äärmiselt püüdlik ja tubli. Ja teate, isegi mõnusalt rahulik instrumentaalmuusika mängis.
 
Seda viimast ei saa kahjuks minu eelviimase rongisõidu kohta öelda. Ma lugesin kaks tundi raamatut, mille saateks oli selja taga istuv ja verbaalse paaritumisega tegelev 17-aastane neiu. Kogu vagun sai teada, mitu sigalahedat kutti tal korraga liini teises otsas oli, jätame nimed siinkohal nimetamata, lisaks saime teada, mida ta nendest ja kellega juba teinud on ja mida alles kavatseb teha. Üle vahekäigu oli surutud mõneaastasele poisile aga tahvel kätte, kus ta siis kuni uinumiseni mingite plinn-plõnnide saatel mingit mängu mängis. Lisaks veel seltskond Tallinnast Türile sõitvaid ja permanentse puberteedile omase motoorse rahutuse all kannatajaid noormehi, kes esimese pooltunnikese eestikeelset räppi valjusti kuulasid ja kaasa räppisid - nüüd olen minagi peaaegu et kursis kodumaise räpirepertuaariga, paari laulu suudaks ehk isegi ette kanda. Teenindajatädi (Elroni tädid on muidu igati viksid ja viisakad ja mulle tohutult meeldivad, kuid nende distsipliinitaluvus on minu mõõdupuu järgi ehk liiga kõrge) käis neist korduvalt mööda ja ei lausunud halligi. Alul ma arvasin, et tegemist on minu personaalprobleemiga, kuid peagi nägin ikka mõnda silmapaari kahtlaseid volkspilke heitmas. Üks neist staažikas lasteaiatöötaja kannatas kõik stoiliselt ära, ilmselgelt on tema piisavalt karastunud, kuid minu naaber võttis õnneks ohjad enda kätte. Kahjuks saabus vaikus vaid mõneks minutiks, seejärel kostitasid isehakanud raudtee-DJ-d meid, küll poole vaiksemalt, Jörpa mingi paari aastakümne taguse menulooga. Olgu lisatud, et nad jälle! laulsid ise kaasa ka. Ei saanudki lõpuks aru, kas seal oli mängus iroonia või mitte. Noormeeste vagunist lahkudes viskas hiliskeskealine vagunisaatja neile veel naerdes mingi repliigi peo kohta, küllap tema juba teab, näeb ta neid koolipoisse ilmselt iga pühapäev ja reede sel trajektooril.

Nüüd tagantjärele ma olen muidugi märksa leebem ja mõtlen, et need hääled polnudki nii hullud, oleks nad vaid ühekaupa olnud:)
 
Noh, mis seal ikka. Ma nüüd hakkan end rongi peale asutama.
Uute muljeteni!

16 jaanuar 2016

"Lantimiskunstnikud" Linnateater, 14.01.2016


Siin olid oma helged momendid. Süžee tahab ikka allapoole vööd vajuda teemavalikuga, kuid noored näitlejad olid üllatavalt head ning mängisid pea kõik kenasti välja. Mulle hakkasid nad suisa meeldima, mida seni telerist nähtu põhjal poleks uskunudki.

Magusaimad on muidugi need hetked, mil näitlejad ise naerukrampides on, ega seda tihti ju juhtu. Seda magusam, ma ütlen.

Noored on ägedad.

14 jaanuar 2016

"Sügise unenägu" Linnateater, 12.01.2016


Autor: Jon Fosse
Lavastaja: Madis Kalmet
Laval: Elmo Nüganen, Elisabet Reinsalu, Epp Eespäev, Aleksander Eelmaa ja Piret Kalda
 
Mulle meeldib selle loo mõte ja etendus tekitas soovi raamatut lugeda. Siin on materjali võrratuks looks ning tegevuspaigana surnuaia kasutamine on ka nii... eluline.
 
Ent midagi jäi vajaka. Esmalt oli algus konarlik, Nüganeni ja Reinsalu dialoogis oli viimase kõne nii vaikne ja halvasti kostev, et ma osaliselt ei kuulnudki. Kusjuures ma polnud ainus.
 
Teiseks oli pool ajast segadus, et mis see siis on? Labastele ja klišeelikele naljadele üles ehitatud komöödia? Või siiski draama. Kui ma siis lõppeks sain end draamalainele paigale, selgus, et olin siiski mõningal määral eksinud. Siis tegi Nüganen mingit häälitsust, mis oli üks ühele Kolmest apelsinist (selle võib muidugi ka minu personaalkiiksuks tituleerida), kuid Eespäeva roll oli ikka pigem täies mahus tavapäraste koomuskite alla liigituv.
 
Tegelikult on kurb ju. On kurb, et ma ei saa teatrist enam kuigi sageli seda elamust, mida otsin. Üha enam mõistan, et raamatud ongi mulle vist kõige õigemad, neis on enam valiku- ja fantaasiavabadust. Mulle antakse teatud raamid, mingi dialog, kuid kõik sinna vahele jääva õhu võin ma ise täita. Omal vabal valikul, vastavalt tujudele ja vastavalt oma kujutlusvõimele. See viimane päästab nii mõnegi kehvemapoolse teose. Film ja teater seevastu suruvad mind liiga ahtale territooriumile. Kui nad selle suudavad täita, pole probleemi, kuid liig sageli ju ei suuda.

13 jaanuar 2016

Mere ääres/By The Sea (A. Jolie Pitt)

 
Kiirtoit. Kui sedagi.
Läksin loomulikult vaadete pärast, ja nii oligi - need olid parim, ühtlasi ainus vaadatav, osa sellest. Olid need võtted Maltal või Lõuna-Prantsusmaal - vahet pole, Vahemeri on Vahemeri minu jaoks.
 
Ja mis siis edasi juhtus? Või mis edasi, mis üleüldse juhtus filmis? Põhimõtteliselt, ja see on puhtalt minu nägemus, on Jolie ja Pitt juba piisavalt kaua koos olnud. Ega see pidev tähelepanukeskmes olemine kerge ole, nad võivad kaamerate surisedes ju hambad kõrvuni paljastada, kuid mis toimub nelja seina vahel, seda me pigem ei taha teada, ma usun. Aga okei, teha pole midagi, igaüks astub oma valitud rada.
 
Siis on neil veel see pagana lasteteema. Mina pole kellelgi jalgu hoidnud ja nii täpselt ei tea, aga midagi vist neil nagu ikka oli õhus selles vallas. No ja siis nad ilmselt otsustasidki, et voilaaa, keerame kokku ühe korraliku (mõttekoht vaatajale...) ja hirmus diibi abieluloo. Mõte iseenesest ju hea, kas pole.
 
Iseasi, kuidas see välja kukkus. Välja kukkus nii, et Jolie sai töö käigus ise ka aru, et asi kisub hapuks. Vaataja õnnetuseks leidis ta ainsa väljapääsu olevat enese eksponeerimises. Kahjuks ei pruugi siinsed iluideaalid ühtida Jolie omadega...Tulemuseks on, see on nüüd selle filmi teine ja absoluutselt viimane positiivne külg, et sõna "groteskne" saab siililegi selgeks. Jolie  üritab igas teises episoodis võtta ülimalt graatsilisi ja sulneid poose, sirutuda just õige nurga all välja, esmajoones rõhk päkasirutusel, kuid halloo...täispikk mängufilm kellegi tundmatuseni moonutatud varakeskealise tšiki ekshibitsionismist ei ole kuigi meeldiv vaatepilt. Lisaks mingi ülim maneerlikkus ja üle mängimine. Nii et pool ajast mõtlesin ma vaid, et kas ta ise seda jampsi vaadates ka aru saab k u i groteskne ta välja paistab?! Nii kurb.
 
Kusagil filmi lõpuveerandis muutus peategelaste omavaheline suhtlemine loomulikumaks, ent siis oli see loomulikkus kuidagi argine. Jäi tunne, et viimaks said abikaasad (kui nad seda olema peaksid) end teineteise seltsis hästi tundma, mis sellest et võtteplatsil, ja siis kandus midagi sellest sundimatust fiilingust ka ekraanile.
 
Kinost lahkudes jääb üle vaid "möhh!" teha, muud ei oskagi öelda.
 
P.S. Vaatasin üks päev hoopis "Jahti" telerist, oma lemmiku Mads Mikkelseniga peaosas... Vaat seal juba oli, mille üle pärast lõputiitreid edasi juurelda või mille üle arutleda.

12 jaanuar 2016

"Tiir ümber päikese" Paula McLain

 
 
 
McLaini avastasin ma enda jaoks "Pariisi abikaasat" lugedes (ilukirjanduslik jutustus Hemingway esimesest abikaasast Hadleyst). Ilmselt tabas autor tolle raamatu müügiedu valguses ära, mida lugejad tahavad ning jätkas samal lainel. Ladus lugemine ja rõõm heast romaanist + hoolikalt valitud ajastu ja tegevuskoht + jätkuvalt populaarsed elulood ja kui rääkida inimestest, kes naudivad lugemist, siis kes muud neid enim paeluks kui kirjanikud ise? Kirjanikest on loomulikult juba küllalt kirjutatud, eks seetõttu valis ta eelmine kord lähtekohaks hoopis kirjaniku abikaasa ning seekord... seekord lähenes ta ühele äärmiselt karismaatilisele ja andekale naisautorile (jutt käib Karen Blixenist) kurikuulsa armukolmnurga kaudu.
 
Romaani peategelase Beryl Markhami, kelle õnneks või õnnetuseks oli armastada Blixeniga sama meest, kes ühtlasi polnud nende kummagi abikaasa, kaudu saame pilgu heita metsikusse loodusesse, derbide keerulisse maailma ning pürgida pilvede poole (tõsi seda viimast üllatavalt vähe, kuigi Markhamist kui hulljulgest naislendurist võinuks pikemalt pajatada). Nii et, võite ise ette kujutada, mis neil lehekülgedel ees ootab. Siin on võrratu Aafrika oma täies ilus, siin on klassiikkeist ajutiselt vabanenud ja pöörased siniverelised, kõige enam aga ikka keerulisi inimsuhteid ja kirevat seltsielu.
 
"Kui Karen Taanist tagasi tuli, püüdsin tema kohta käivad uudised kõrvust mööda lasta, aga see oli võimatu. Koloonia elu oli liiga kokkusurutud, liiga varmas igat pööret ja käiku paljastama.Karen oli mõne aja haigena  voodis lamanud. Selle aasta kohvisaak oli kehv ja tema võlad kuhjusid ohtlikult. Olin kuulnud sedagi, et Denys oli peaaegu ette hoiatamata Euroopa poole teele asunud, aga kuna minule polnud ta sõna saatnud, siis polnud mul aimugi, miks. Märtsi lõpus põrkasin viimaks Kareniga Muthaiga klubis kokku. Ta jõi seal koos Blixiga teed ja neid nähes oleksin neile äärepealt kaela langenud. Nii see koloonias kord käis. Sõpru oli hädasti vaja, ükskõik kui keerulised suhted ka polnud võimis need maksma ei läinud."
 
Kummaline elu paradoks, et mida suurem on maa-ala, seda tihedamalt on sealsed inimesed üksteisega seotud ning mida väiksemal pinnal nad koos on, seda üksildasemad ja eraklikumad nad kipuvad olema... See tuleb ka siit lehekülgedelt välja.
 
 
Beryl Markham ise on samuti ühe raamatu ("Koos ööga läände") kirjutanud, mis ka eesti keelde tõlgitud. See alles ootab mul lugemisjärge, kuid kui uskuda sissejuhatust, siis keeruliste suhete ja valusate tunnete kohta sealt enamat teada ei saa. Tuleb loota ja uskuda McLaini ja tema meeskonna tehtud tööd ja kogutud materjale, mille põhjal romaan on kokku kirjutatud.
 
Selle raamatu rikkuseks, mulle tundub, on võrratud maastikupildid, ühtlasi on need pildid maalitud kaunite pintslitõmmetega (siinkohal läheb au küllap tõlkijale - Karin Suursalu):
 
"Kui märtsivihmad tasandikele ja sakilistele astangutele langesid, lõi kuus miljonit kollast lille ühekorraga õienupu lahti. Punase-valgekirjud liblikad, need, kes nägid välja nagu piparmündikompvekid, lehvisid sillerdavas õhus siia-sinna.
1919. aastal jäid sajud aga tulemata. Ei üdini läbileotavaid aprillitorme, mille üksainus tintmust pilv võis tundide kaupa ühel koral rippuda, kuni oli end tilgatumaks kallanud, ei üürikesi igapäevaseid novembrivihmu, mis sortsutasid korraks ja jäid kohe jälle üle nagu kangist tõmmatud. Sellel aastal ei tulnud midagi, nii tasandikud kui ka võsa kuivasid liivakarvaliseks. Kuhu ka ei vaadanud, kõik oli põuast kängus ja kidur. Nakuru järve vesi taganes kallastelt ja kadus sootuks, jättes maha rohelist pulberjat mulda ja veidralt krussi kuivanud samblikke."
 
Kõige selle valguses tahaks aga uuesti üle lugeda "Aafrika äärel"...
 
Päris põnev on oodata, kelle McLain järgmiseks sihikule on võtnud. 
 
 
 

11 jaanuar 2016

Ilu




Me märkame sama ilu...

Eesti rikkuseks on tõepoolest päikeseloojangud (te saite nüüd kindlasti kohe aru, et mul on käsil Mikita viimane raamat :)) Viimase nädala pea iga päev on olnud õnnistatud päikesepaistega, mis omakorda tähendab ka vaimustavaid päikeseloojanguid.
 
Eileõhtune loojang pälvis teistegi tähelepanu nagu ma aru saan, sest pildid sellest tekkisid mitmest eri kaarest ka facebooki. Mina olen endiselt laisk pildistaja, ahmin seda ilu pigem emotsioonidena endasse.
 
Eilne õhtu ja öö olid üleüldse ideaalilähedased. Mõned plõksivad sähvatused Salinõmme ja Suuremõisa suunal, kuid üldiselt mõnusalt pime ja vaikne. Aasta vahetumine on minu meelest pigem selline sisekaemuslik protsess ning seda enam meeldib mul selles osaleda kärtsu ja mürtsuta. Mulle meeldib hoopis seisatada ja aeg maha võtta, mõtiskleda möödunu üle, hinnata, mis läks hästi ja mis halvasti. Lõppeks olla tänulik mõlema kategooria sündmuste suhtes, ja siis pilk tulevikku suunata. Olulisi uusaastalubadusi ma tavaliselt ei anna, erinevate ettevõtmistega alustamiseks sobivad õigupoolest ka kõik ülejäänud 364 päeva.
 
Ja aasta viimasest õhtust enam meeldib mulle uue aasta esimene  päev. See on alati, ole sa linnas või maal, selline eriliselt tasane päev. Hullunud rahvamasse ei ole, tingel-tangel saab läbi ja vaikib, inimesed ei sebi sihitult ringi... mõnus on.

09 jaanuar 2016

"Piia Präänik kolib sisse" Kairi Look


Kes veel ei tea, siis Piia Prääniku lood on saanud kaante vahele. Tähekese lugejale on need või paljud neist ilmselt varasemast tuttavad, kuid ühe jutiga lugemiseks on raamat ikka parim variant (mina näiteks olen liiga kärsitu, et tervelt kuu aega oodata järgmise loo ilmumist).


 
Imearmas Kairi on juba väljakujunenud käekirjaga ja jätkab siingi tuttavat rida. Loomad pole sedapuhku küll peategelasteks, kuid olulist kõrvalrolli etendavad siiski. Näiteks on siin riidekoi Ronja, prussakas Paavo, bernhardiin Parun, 30 nähtamatut öökulli ja veel terve kirev seltskond karvaseid ja sulelisi. Nad on alati heasüdamlikud, abivalmid ja üdini postiivsed. Kui sa oled juba kord kohanud lehekülgedel riidekoi Ronjat, siis sa lihtsalt ei suuda jägmisel korral mütsikorvist välja lendavate koide peale pahandada :) 
 
Mis mulle aga veelgi enam meeldib, see on see üldine inimlik mõõde nendes lugudes. Nagu elus, nii ka Piia-lugudes juhtub, et ema vajab kodustest toimetustest puhkust, rongis kohatud onkel on hädas naise leidmisega (õnneks oskab Piia teda aidata... olgu öeldud, et lahendus on maru lihtne!), isa käib onu Matil remonditöödel abiks ja laekub varahommikul (khm-hm...), vanaisa solvub vanaema peale, onu Rasmus laekub Festarilt hirrrmus "haigena" ning muidugi minu suur lemmik - noorpoliitik Siim Susi, kelle iseloomustus on:  
 
„Üks hetk on, järgmisel pole … Lumele ja mullale jälgi ka ei jäta. Ta ei saa isegi vihmaga märjaks, põikab viuh paremale ja viuh vasakule vihmapiiskade vahelt läbi."

No nagu päriselt ju, kas pole? Ma võiksin päris mitut noor- ja veteranpoliitikut nimetada, kes just nimelt nii teevad :))))
Siim Susiga, tõsi küll, oli veel see lugu, et suht raamatu alguses krutiti mu ootused tema osas üles, oli tunne, et sealt hakkab midagi ülipõnevat hargnema. Aga siis kadus ta, talle väga omaselt!, sootuks ära. Ja mina muudkui ootasin ja ootasin. Et see oli selline nii ja naa olukord - põnevuse ülal hoidmiseks ideaalne, kuid mul tekkis viimaks hirm, et jään tühjade pihkudega. Jäin ka. Tahaks loota, et siin on siiski tulevikuks ainest...

 Ja siis mulle meeldivad veel mõned tabavalt vaimukad inimeste lühikirjeldused, need on tõelised kompvekid :):
 
"Onu Rasmusel kasvasid peast lokid, lõuast kitsehabe ja aknalaual tomatid ja lihasööja taim. Ta armastas punki ja pungi ja õppis ülikoolis loodusteadusi. Ta ise ütles selle kohta, et on peoloom ja bioloog, mis kõlasid ühtmoodi, aga polnud vist ikka päris sama asi."

Peamine küsimus on aga, et mis teema sul nende viineritega küll on, Kairi :D? Ma usun, et viinerimüügi kasvukõver kargab nüüd püstloodis ülespoole :) Kuid see pole sugugi etteheide, ma rõhutan. Mulle tegelikult meeldibki, et kuigi ühelt poolt on siinsed tegelased lennuka fantaasia viljad, siis ometi on nad ka samaaegselt nii-nii päris. Ideaalmaailmas me loomulikult kujutame ette, et kõik nosivad porgandit ja brokolit, käivad ringi kammitud juustega ja kunagi ei uinu teleri ees, ent see kõik jäägugi ideaalmaailma. Tegelikult näidake mulle inimest, kes südamest armastab moraalitsevaid lasteraamatuid... Väike vimka käib asja juurde ja siin neid vimkasid õnneks jagub.

Igatahes jube maru raamat oli! Teen piiiika pai!

P.S. Jube palju naerumärke sai siia postitusse... Ma tegelikult ei poolda emotikonidega ülearu liialdamist, kuid küllap see siis räägib midagi selle raamatu kohta :))))

 

04 jaanuar 2016

"Lindvistika ehk metsa see lingvistika" Valdur Mikita


Otsapidi jõuan jõulukinkide lugemise juurde. Muide, selles raamatus on vaieldamatult üks minu lemmikumaid pühendusi :)

Üdini minulik raamat. Kui ma üldse mõne kriitilise märkuse tahaks teha, siis oleks see suunatud mõttetus kogustes ja lohisevate võõrsõnade pihta. Niiviisi on hõlbus lugejaid eemale peletada. Õnneks on kõik muu selle lektüüri juures rõõmustav.
 
Esiteks teeb Mikita seda, mida meist vähesed teevad - Eesti ja eestlaste kiitmine, positiivse väljatoomine. Levinud on ju ikka pigem suhtumine, et ah mis meie, meil pole midagi, kõiges oleme viletsad ja vaat´ kus ikka teised... Mulle meeldib mõte, et rõhutama peaksime ennekõike seda, mille poolest oleme rikkad ja erilised.  
 
"Eesti on omamoodi liikide, koosluste ja muinasjuttude lõppjaam, pelgupaik maailmas üha haruldasemaks muutuvatele mõtteviisidele. Meil on piisavalt materjali, et sellest sepistada üks vägevamat sorti müüt. Paljud inimesed, kes satuvad Eestisse esmakordselt, tajuvad siin midagi kummaliselt ürgset ja paganlikku. Meil endal on seda hoopis raskem näha, seetõttu ei oska me ka oma unikaalsust sõnastada. Me hindame ennast pigem selle alusel, mille poolest me teistega sarnased oleme, mitte selle järgi, mille poolest me neist erineme."
 
Teiseks, Mikita paneb mu uskuma, et ma siiski päris peast põrunud ei olegi. Ma näen, kui palju kiikse, mida ma kartsin ainult enese pärusmaa olevat, on siiski laiemalt levinud. Et need on lihtsalt... eestlaslikud. Ma tunnen end kohe poole normaalsemana :))) Lisaks kinnitab see minu mõtet, et peaks püüdma talletada oma lapsepõlve mälestusi - järgmise põlvkonna jaoks on see juba puhas ulme.
 
"Viimase kolmekümne aasta jooksul on laste liikumisruum vähenenud umbes kümme korda. Tänapäeva lapsepõlv on mõnes mõttes palju ahtam. Umbes samas suurusjärgus on vähenenud aeg, mida vanemad kulutavad oma lastega vestlemiseks. Lapsed on surutud üha väiksemasse ruumi, kuid kõige süngem on, et see ruum on tühi - seal pole ei inimesi, ei loodust. Lapsepõlv koosneb tänapäeval tükikesest asfaldist ja nutitelefonist. Vanematel pole enam aega, lastel pole enam ruumi - tagajärjeks on tervete põlvkondade zombistumine, masendav funktsionaalne autism."
 
Hoolimata sellest eelmisest tsitaadist on "Lindvistika" tegelikult pigem heatuju-raamat. Paneb selga sirgu lööma, rõõmu tundma, mõtlema. Eestlase olemus on nii mõnusmuhedalt kokku võetud ( a la toidusõjad, igamehearhitektuur, nn hirmude atlas jms). Pagan küll, mitte millelegi ei saa vastu ka vaielda, sest just nii see oligi.

Oo jaa, siis veel see silmaussi-mäng! See oli nii äge ja põnev, aga ma kuidagi vaistlikult sain aru, et see on midagi sellist, mida teistele on võimatu selgitada ja ega ma üritanudki. Mina seda küll otseselt kõmmutamiseks ei nimetanud ja sihtmärke ei otsinud (aga ma olin ju ka tütarlaps, ärme unusta!), kuid ma seadsin endale eesmärgiks neid silmausse mingis kindlas suunas liigutada või siis kaht silmaussi kokku "suunata". Kes silmaussidega mänginud, see teab, et see pole just kõige kergemate killast ülesanne, seega maru põnev oli.

Ja kui ma mõtlen selle raamatu müügiedule, siis mulle tundub, et kõik pole veel kadunud, pole ju? Kuidagi lootusrikkam näib jälle kõik.

03 jaanuar 2016

"Roosa palveraamat" Susanna Yliluoma


Aastat sai alustatud sellise omamoodi mõttetu lugemisega, no et ei peaks süvenema ja järge pidama - paras pühadevahelisel ajal hoida käeulatuses. Kunstilis-kirjanduslikku väärtust sellel küll pole, pisukene ajalooline meeldetuletus ehk siiski kumab läbi ridade.
 
Tegemist on nende hirmsate üheksakümnendate esimese poolega, mil lõhkesid spordiklubi ees pommid, leiti irdunud jäsemeid prügikastidest, ülistati soome "ärimehi", loodi ja lammutati. Selline segane ja keeruline aeg. Palju asju tuleb tuttav ette, osad on ununenud juba (õnneks!). Tümitada saavad lisaks eesti naistele ka soome joodiknaised - eestlaslik kahjurõõm võidutseb.
 
Mis mulle ehk veidi uudsena tuli... meil on siin palju räägitud meie kalevipoegadest, kellel topeltelu, kuid ma pole iial mõelnud, et see kõik on kunagi ka vastupidi olnud. Kõik need soomlased, kes otse või kaude osalesid uue vabariigi üles ehitamisel, elasid samamoodi. Paraku. Njah, kummaline elu.  Ei ole üks rahvas teisest parem või halvem.
 
Hea, et see aeg möödas on.