26 veebruar 2016

"Minu Portugal" Kaisa Masso


Mõni hetk on ilusam kui teine. Ma olen seda raamatut linnas passinud nagu pooletoobine, aga ikka on selgunud, et kuidagi müstiliselt on keegi suutnud raamatu juba reserveerida (ilukirjandust ju ei pidavat saama järjekorda panna?!).Nüüd ma aga otsustasin üks päev minna endale veel üht koduraamatukogu otsima (mitmes see siis oleks... Viljandi, Kadrioru, Nõmme, Männiku järel viies nagu ma aru saan), eelkõige mõeldes kevadele-suvele.
 
Ja ma leidsin selle ka, imearmsa maja. Seest suurem kui väljast. Meeletult hubane ja soe. Ja millised tüdrukud!!! Ma lihtsalt pean siia mitu hüüumärki panema :))) Üks tüdruk registreeris mu lugejaks, teine ruttas raamatuid otsima, samal ajal vastasid nad meie miljonile küsimusele. Raamatuid laenutatakse kuuks (!!!) ajaks, esimese viivituse peale ei panda isegi võlglaste nimekirja ja... Oh jumal, nagu kommipoodi oleks sattunud. Küsid "Minu Portugali" ja see ootabki sind riiulis. Superluks elu! Pärast kohtud ühe raamatukogutüdrukuga veel toidupoes ka, nagu omade sekka oleks sattunud.
 
Kuna ma aimasin ette stiilselt mõnusat lugemist, siis loomulikult valmistusin selleks ka hoolikalt - tõeline tibide meistriklass, kus küünelakk peab raamatukaane värvigammaga harmoneeruma :)
 
Aga et siis Portugal. Täpselt nii armas, kui ootasin. Minu kokkupuude Portugaliga on olnud liiga lühike ja põgus, aga igati meeldiv. Siinne kontakt oli ka just seesugune, veidi ehk liiga põgus, aga hirmus armas. Selle põgususe all pean silmas, et kui me paneksime autoriga juhtunud seigad ja ristunud teed kokku, siis on see galerii meeletult kirju ja intrigeeriv (millised põnevad ametipostid ja kui erinäolised tegelased), kuid ilmselt on ta püünud mingit habrast kuldset keskteed hoida, et ei enese ega oma lähedaste elusid liialt eksponeerida. Küllap see osaliselt nii ongi õige, kuid teisalt isiklik touch jääb vahepeal nõrgemaks. Võib-olla ka mitte, mulle korra lihtsalt tundus nii. Mingi lõik raamatu lõpuosas, kus ta korraks võtab nagu kokku ühe paiga Lissabonis, kus, nagu selgub, on ta kaks korda suurelt armastanud ja valusalt ka lahku läinud, pani mind lugejana hetkeks kaht kätt kokku lööma ja ahastavalt "bozhe moi!" karjatama, sest see kõik tundus nii suur ja tähtis olevat ja senistest kirjaridadest täiesti välja jäänud.
 
Mingid detailid jällegi meenutasid mulle üht teist Minu...-sarja raamatut, mis peagi ilmumas ja kus tegevuspaik sama mitmekülgne ja vastuoluline - vana ja uus truult käsikäes. Ka Portugalis on käärid küla- ja linnaelu vahel päris tuntavad, vanad uskumused ja kombed sügavale inimestesse juurdunud, ent see kõik on nii... loomulik ja inimlik. Mingi siirus ja südamlikkus tekib sel moel.
 
P.S. Poolkogemata sattus see raamat siiski väga õigel ajal mulle kätte - andis kerge sissejuhatuse portugali keelde ja hinge, mida veidi teise nurga alt varsti kogeda saab (kuus päeva enne lahkumist ongi mul valmis pakitud täpselt kolm asja - portugali vestmik, tühi klade ja seljakott... minulik:)) 
 
P.P.S. Ah jaa, see kiidusõnu pälvinud raamatukogu võiks ka siinkohal nimetatud saada - Käina omast on siis jutt.
 
 

24 veebruar 2016

"Tõde pole olemas ja kõik on võimalik" P. Pomerantsev

 
Võrratu lugemine. Lühidalt öeldes võiks iseloomustada kui saate Võimalik vaid Venemaal intelligentsemat varianti. Kui tolles saates astuvad üles peamiselt madalalaubalised tüübid, siis siinses raamatus leiavad kajastamist pigem keskklassi tegelased ja rikkurid. Ilmselt annab sellele pildile  kõige enam juurde, et raamatu autoril on hea positsioon vaatluseks. Ühelt poolt on ta enamuse oma elust elanud Venemaalt eemal, teisalt tänu oma emigrantidest vanematele on ta siiski slaavi kultuuriruumiga kursis ning valdab ka kohalikku keelt.
 
Uskumatu Venemaa täies ilus ja hiilguses. Raamatu pealkiri võtab sisu suurepäraselt kokku. Tõde väänatakse külma kõhuga ja põhimõtteliselt on kõik võimalik. Muidugi, see viimane kehtib vaid valitud seltskonna ja kitsa ringi jaoks.

20 veebruar 2016

"Lapsepõlvelõhn" Peeter Sauter


Nukker oli see lõhn, lapsepõlvest ja ka hilisemast elust üldse. Ent minu meelest on see Sauteril alati kurb olnud. Ma olen ju ennegi mitmeid tema üllitisi lugenud ja... kuigi neid kõiki lahutab korralik ajaline barjäär, on ometi alati tunne, et see kõik on juba olnud. Või osa sellest. Samas, ega see ei häiri ka. Ta on mu meelest alati oma naised ja lapsed ja muud sugulased mängu toonud. Ja mis siis? Ega ta vist neid juhtumisi otseselt korda ka.

Selline melanhoolne tagasivaade, mingi allaandmine ja leppimine, lootusetus, lõputu kurbus. Me, eestlased, ütleme selle kohta vist pohhuism. Me olemegi sellised ju, enamasti. Vist.

Tegelikult oli tore lugeda, hea meenutada, kröömike nukrust oli lihtsal lisategur.

18 veebruar 2016

Tallinna narmad

Isegi mu vaibal pole nii ilusaid narmaid kui linnal täna.
 

"Sõpruses ja surmas" A. Hofberg


 
Ma nii ootan ja loodan selliseid mõnusaid ja nautimisväärseid kodumaiseid romaane, aga no kohe üldse ei taha neid tulla. Oleks just kui kaks äärmust, ühed on liiga diibid ja ma pole isegi kindel, kas ma eladeski autoriga samad võnked üles leian, teises servas on need... nagu see siinnegi.
 
Enamasti on neis olemas mingigi süžee ja toimub enam-vähem arvestatav tegevus, lihtsalt see tabamatu miski tabamatuks jääbki. Vahel aga ei toimugi midagi. "Sõpruses ja armastuses" ka ei toimunud tuhkagi. See oli nagu "Õnne 13"(kus niigi suurt midagi ei juhtu), ainult et läbi kirjelduste, mitte otsese tegevuse. Kas ma peaksin seda ümberjutustuseks nimetama? Ent ka ümberjutustusega on see paha asi, et siis peab olema hea põhjus, miks mulle nende inimeste elusid algusest lõpuni esitatakse... on need mingid kuulsused, kelle elu huvitab paljusid, on need inimesed millegipoolest erilised vms. Väljamõeldud tegelaste väljamõeldud elude kirjeldamine töötab väga harva. Ilmselt peaks sel juhul olema nõtkelt elegantne keel või omanäoline stiil.
 
Mul on mõned nimed (ma ei tea...nt Tohvri või Lembe või Pets), keda ma pole seni söandanud kätte võtta, uskusin end saavat ilma elatud. Vahel taban end siiski mõttelt, et peaks proovima, äkki neis täitsa on oma uba peidus, ei tea ju.
 
Nii et siin oli selline harju keskmine lugu, tavaliste inimeste tavaline elu, napivõitu ja pingutatud dialoogiga, ohtrate ja liigselt sissetoodud detailidega, pateetiliselt moraalitsev ja sageli tarbetutesse kordustesse laskuv.
 
Teisalt helgema poolepealt rääkides - ma olen surmani veendunud, et sellistele lugudele on oma sihtgrupp olemas, Eesti mastaapides koguni õige suur. Ilmselt on selle grupi suurust raske hoomata, sest see seltskond ei kola veebiavarustes nii aktiivselt, ammugi ei muljeta nad oma lugemiselamustest. Nende olemasolu aimdub peaasjalikult raamatukogude laenutuste edetabelitest ja vähemal määral võib neid kohata raamatukogudes lugejate kohtumas käies. Ja siis ma mõistan alles täies ulatuses k u i vajalik on neile kirjutamine ja kui sümpaatne ja tänulik lugejaskond see on. 

Nii et see ei olnud lihtsalt minu jaoks, ütleme sedasi.

P.S. Mõnikord ma ei saa aru kirjastuse otsusest anda raamat välja kõvakaanelisena ja lisada veel ka see nn järjehoidjapaelake - kas see on tõesti odav? Sellise kergekaalulise jutuka hinna peaks  ju madala hoidma vist...

17 veebruar 2016

"Minu faking perekond" Ina Bruhn



Selline tüüpiline noortekirjandus, kuigi ma seda vist küll vastavast osakonnast ei leidnud. Siin oli vaimukaid väljendeid ja tabavaid leide (nt uuris peategelane punapäiselt politseinikult, et kas too on üleni punane ning kui viimane hästi ei mõistnud, siis täpsustas, et kas vaip läheb kardinatega kokku - no halloo, see on ju hea?), samavõrd kui ka räigusi ja ropendamist. Mingi piirini oli siiski võrdlemisi nauditav.
 
Eks viimaks pööras ikka liigi seebikaks kätte (a la su isa on su õde, aga ema ei tea). Segastel suguvõsasuhetel oligi raske järge hoida. See järjehoidmine oli keeruline vist tõlkijal/toimetajalgi, sest vähemalt korra oli neil endilgi põlvnemisega puusse pandud (võimalik, et rohkemgi, sest mina lõin ka lõpuks käega:)). Toredaid "detaile" oli seal teisi veel, nt meenub, et peategelase emal ei lastud 17. raseduskuul aborti teha... Lugesin seda lauset kolm korda, aga minu meelest ei olnud seal küll kehvavõitu nalja või kahtlase sarkasmiga tegemist, oligi just nii nagu öeldud oli...Tohoo till-ae!
 
Ah jaa, väga filmilik oli selle loo stiil, teadlikult kaadrite kaupa sõnaliste piltide maalimist, kuid see mõjus loomulikult ja andis pigem juurde.

11 veebruar 2016

Kui seksisümbolid hakkavad vanaks jääma...

Kui ma just mingeid vanu ja koltunud fotosid ei lappa, siis ma usun endiselt, et olen noor ja ilus (siit tuleb välja ka ühtlasi põhjus, miks ma EI lehitse vanu albumeid). Ainsad märgid, et aeg kuhugipoole aina edasi kiirustab jõuavad minuni alati ikka teiste kaudu :P Juba mitu-mitu kuud sajab mulle kolinal krae vahele tõdemusi, et üks või teine, minu teada ilus, noor ja andekas, omab kergelt kiilanevat pealage ja / või hakkab kuuendat kümnendit astuma...Ning see kõik tabab mind ikka veel ootamatult.
 
Alles see oli, kui Levandil viis kümpsi kukus. No aga minu meelest ta alles eile sai mäelt tulema ja üleeile laulis, et lumi on muinasjutt, hei-hei, luuuumi...jne. Või siis Sal-Saller, kelle juubelituuri ammuilma reklaamiti. Tema vanuse kohta isekeskis korraldatud mälumängul panin totaalselt puusse, arvates et maksimum 45 võib tüübil kukkuda. See kõik tekitas vajaduse korraks mälu värskendada ja Kroonika aasta seksikaimad üles otsida. Minu noorusaegsed moosivennad on k õ i k .... vanaks jäänud. Noolel ja Mardisalul kukub ka varsti ümmargune, Lepikson pole vist enam elavate hulgaski, Lepajõest ei tea midagi, aga tal vist 50 kaarega ületatud juba.



Aga miks ma neist üldse rääkima hakkasin... ma sattusin teisipäeval kogemata teatrisse, niimoodi eeltööd tegemata ja nagu kuu pealt kukkunu. Alati, kui see juhtub, luban endale, et viimast korda, sest sedasi ei tea eales, mis üllatused ees ootavad.
 
Ehk siis ma istusin Draamateatri väikeses saalis ja vaatasin kergelt hõreneva parukaga Uukkivi. Seda Uukkivi, kes pole küll vist kunagi Kroonika seksikaimaks valitud (rahvas on pime!), aga mulle noorena küll hullupööra meeldis. Oleks keegi nädal tagasi minult küsinud, et kui vana Munk on, ma oleks lõdva randmega 40 pakkunud. Kui ma nüüd teda laval vaatasin, siis sain muidugi isegi aru, et minu ajaarvamine on seisma jäänud. Lootusetult. Kui ta kõva pooltunnikese oli laval üksi ära jauranud, filosofeerinud, maailma paika pannud, hakkas mul juba tõsine mure tekkima, et kuhu ma sattunud olen? On see monoetendus? On see ühevaatuseline? See viimane küsimus tekkis mul jumala õigustatult, sest olen mitu korda tünga saanud, lootes kauakestvat teatrielamust ja siis leidnud, et mind kupatatakse pärast esimest vaatust teatrist välja. Vahepeal tundus juba, et ilma vaheajata etendused on moodi läinud.
 
Noh, ühest vaatusest oli sedapuhku asi kaugel - mulle lajatati suisa kolme vaatusega piki pead. Ja teisi näitlejaid lasti ikka ka lavale. Vähe sellest, et lavale...
 
Üks õige kummaline kompott oli see lavastus. Sinna oli kõike kokku kuhjatud, mis tegi üleminekud vaatajale omamoodi keeruliseks. On ju tiba raske, kui korraga ühte lavastusse on pandud pooletunnine monoloog, kärtsu ja mürtsu, vett ja tuld, pilkast pimedust, popurrii Tšehhovi loomingust, vahepeal kandus tegevus valgustajapulti ja publiku sekka jne, jne.
 
Teisalt, eks see juubilar ise ka omamoodi kirju tegelane on elu jooksul olnud ning küllap oli see erinevate pööretega ja muutliku tempoga lavastus parajalt paslik austusavaldus talle.  
 
 
P.S. Et kuhu ma jõuda tahtsin nagu? "Valgustaja" on Uukkivi 50 aasta juubeliks kirjutatud ja lavastatud lugu...Uku Uusbergilt  siis.

P.P.S. Maailm lakkab päriselt pöörlemast päeval, mil Tanel Padar 50 saab :)

10 veebruar 2016

Sutsakad

 

"Abielus, siiski üksi" S. Hoffmann

Nii ja naa. Tervikpilt ei tahtnud kohe kuidagi tekkida ning viimaks ei olnudki see enam eesmärk (kuigi enamasti ma siiski tahan,et lugedes mingid pildid silme ette tekiksid). Märksa enam paelus hõreda jutustuse hõrk elegants. Teate küll, toimuvaga jääb lõpuni ületamatu distants, kuid midagi ses tekstis on, mis köidab.Ivake siit ja teine sealt. Prantsusmaa, hea toit ja veelgi paremad veined lõid selle fooni, mis muidu puudu jäi.
 
NB! Kuigi pealkiri annaks alust labase naistekaga seostamiseks, siis see on igatahes ekslik.




 
"Mina, vandersell" ja "Brasiilia - kired ja kontrastid" L. Kängsepp
 
Ilmselgelt sihtotstarbeline lugemine, mis vist paraku veidi hiljaks jäänud. Esiteks juhtus see, et mulle anti vale raamat, mille ma siiski ka koju tõin. Selgus, et Brasiiliast oli seal kaduvväike osa. Okei, selle ma lugesin ja see oli võrdlemisi haarav (isiklik kogemus + faktid + vihjed= ideaalne kooslus reisiraamatuks). Olulisima infokilluna panin enda jaoks tallele, et ma jumala pärast kodumaiseid bikiine kaasa ei võta ja seal selga ei pane :)
 
Mõistes, et olin vale raamatu saanud, ruttasin seda siis teise vastu vahetama. Seda aga oleks pidanud pool aastat tagasi lugema. Sobib päris esmaste teadmiste hankimiseks, ühe maa kohta saab teada kõigest kõike, ent paari lausega. Peamiselt keskendeb kuivadele faktidele, mida leiab mujaltki. Näpunäiteid jaopärast ja isiklikke läbielamisi sootuks olematult.  

 
 

"Diplomaatiline pagas" B. Keenan
Ehk siis neist kahest esimene, minu käes lihtsalt vastupidises järjekorras :) Tädi on sama naljakas ja vaimukas nagu karta oligi. Naersin korduvalt ja valjusti. Need lapsed, keda ta nüüd alles mehele pani ja kelle sünnitustele kaasa elas, on alles planeerimisel, raamatu viimasteks lehekülgedeks saabub õudne puberteet.
Brüsselit on vähem, seevastu teisi eksootilisi maid hulga rohkem. Rohkem on ka lugusid ämblikest (vaimustav eelmäng minu järgmise kuu jaoks! ja ma olen sedaöeldes maru irooniline).


"Gogoli disko" P. Matsin

Kurat, autor läks valesti vist.  Aga muidu on nii, et ma pean seda teist korda veel lugema, sest... Punkt üks, ma jäin liialt kinni tegevuse toimumiskohta. Liiga palju tuttavaid kohti (muidugi te arvasite nüüd ära - Viljandi). Punkt kaks, siin oli mingi mõnus jutustav stiil, mis mind enda lummusse haaras. Seega läks lugu ise minust suuresti mööda. Nojah, tegelasi tuli ka rodumisi sisse ja need panid mu väsinud aju kahtlaselt vibreerima. Nauditav igatahes.

05 veebruar 2016

"Vastutahtsi fundamentalist" Mohsin Hamid


Nii ja naa. Midagi siduvat ja köitvat siin ju oli, mina-jutustaja ühtlases voolavuses oli midagi siduvat. Loo lõpp ka meeldis, lahtised otsad on lahedad.

Aga see konkreetne teemadering... hakkab veidi tüütama ja väsitama. Ei veena. Parimad oleksid võinud olla Pakistani olustiku kirjeldused, kuid neid oli nii napilt, et ei kandnud välja.

Ja need naljakad vead tekstis.Väsitav juba.

01 veebruar 2016

"Asjad kokku" B. Keenan


Hea tuju raamat, kerge ja muhe.
 
Tutvustused lubavad järelveetava kaasa seiklusi, ehk siis diplomaadi naise muljeid, kuid ettehoiatavalt olgu öeldud, et kuigi palju neid siit ei leia. Mis pole absoluutselt paha, sest tädi kirjutab kõigest parajalt mahlakalt, nii et polegi nagu erilist vahet, millest ta kirjutab. Kuna ees terendab ühtlasi ka abikaasa nimega AW( kas siit võttis Viivi Luik snitti oma "Varjuteatris" kasutatava JJ jaoks?) pensioneerumine, siis palju sihtkohti raamatust ei leia (jätkuna Kasahstan ja uuena Aseirbadžaan, ohtralt Brüsselit sinna vahele), see-eest kütab autor ise muidugi alailma ringi seoses oma eelmise raamatuga. Kuna neil põhistaap sootuks Somersetis asub, siis loomulikult võib lugeda ka kodustest seiklustest.
 
Erinevatest paikadest ja reisidest enim on siin minu arvates argistest läbielamistest juttu. Raamatu jooksul saavad mõlemad tütred mehele pandud, vastloodud liitudest sünnib hulgaliselt lapsi - Keenani vanaema rolliks harjutamise ja praktiliste õppetundide kirjeldused on omaette seiklus :) Isegi oma kogemustest rinnavähiga suudab autor niimoodi kirjutada, et see tundub lõpuks isegi veidi...khm-hm lahe või nii :))) Või see, kuidas nad kolmekümne-ma-ei-tea-mitmendat pulma-aastapäeva läksid AW-ga kuhugi (vist Tai?) ajurveedaspaasse tähistama. 
 
Keenanil näikse olevat eriline anne ise tekitada või sattuda seltskondadesse, kus juhtub ohtralt keelelisi fopaasid. Jõudumööda on püüdnud tõlkija-toimetaja neid ka ääremärkustena lahti seletada, kuid inglise fillidele pakuvad need vahejuhtumite kirjeldused ilmselt rohkem rõõmu ja äratundmist.
 
Nüüd ei jää mul muud üle kui tagurpidi-Antsu mängida ja esimene raamat "Diplomaatiline pagas" ka lugemiseks hankida.
 
P.S. Tahaks teada, kes oli see tüüp, kes nende Bakuus viibimise viimastel päevadel AW töö juures ukse vahel kõõlus ja väitis, et ta parajasti "Diplomaatilist pagasit" loeb... eesti keeles!?