31 märts 2016

Rio de Janeiro 03 - 05.03

Nagu näha, siis kolmas märts kestab endiselt :)
Hüvasti, viksid ja viisakad, avarad ja mugavad lennujaamad! Järgnevate päevade jooksul peab õppima vähemaga leppima.
Hüvasti harjumuspärane oskus pelgalt visuaalsel vaatlusel rahvust määrata (jah, ma tean, Euroopas on segased ajad ja ega enam sealgi see nii lihtne ole, aga ikkagi...). Siin on selline nahavärvide pillerkaar, et sise- ja välisturistil esimese hooga vahet ei tee.
Hüvasti inglise keel!  Kuigi sa oled eelnevalt korduvalt lugenud, et inglise keelega pole siin midagi peale hakata, siis ei jõua see kuidagi kohale. Alates esimesest lennujaamatöötajast nii see siiski on. Eks elus on ju ikka ette tulnud, et peab mingis situatsioonis kehakeelega hakkama saama, kuid tavaliselt on need üksikjuhtumid. Nüüdsest on see reegel.
Algab tuttav kemplemine taksojuhtidega - see saab pidevalt korduvaks komejandiks. Kõik toimub parajalt kiiresti, nii et mõni hetk hiljem on meie seltskond jagunenud kahte taksosse ja algab kihutamine Copacabana poole. On mingi ähmane aimdus, et meie taksojuht siiski aadressi teab, kuhu minna (olgu öeldud, et erinevalt temast meie ei tea:)) Ma ei tea, kust me võtsime, et mõlemad taksod lähestikku sõidavad... Rios? Brasiillased? Õhtupimeduses? Mitmerealisel teel, kus on sadade kaupa tibukollaseid taksosid, kõigil tumedad klaasid?
Sillal, kõige mõnusama kiiruse peal käib kõmakas ja puruneb rehv. Esmalt kerkib peanupu kohale vilkuv punane tuluke ja megasuur küsimärk - kokkumäng? Teisalt oleks säärane sild väga ebamõistlik taoliseks tembuks. Ja no rehv on puru ka. Peatuda eriti kuskil ei ole, ümberringi käib meeletu kihutamine ja nii me tiksume vaikselt edasi, mööduvad taksod märku andmas, et meil jama on (nagu me ise ei teaks). Sõidupealt ja avatud (kaasreisija!) küljeakna kaudu käib taksojuhil innukas uue ja korras takso sebimine. Väga hõlbus! Igasugune telefoneerimine ja/või normaalne peatumine ja rahvusvahelises viipekeeles tunnustatud vaba takso leidmise skeem on ilmselgelt üle hinnatud :))))   
Kuskil kitsas vabas taskus saame viimaks peatuda ja uue takso peale kobida. Kuna me oleme ilmselgelt  alles esimest pooltundi Lõuna-Ameerikas, siis me üritame suurest ettevaatusest väljuda autost üldse ainult ühelt küljelt. Vähe sellest, selles hullumeelses kaoses tuleb ka nelja inimese kolme nädala pagas välja sikutada ja uuesti järgmisesse masinasse litsuda.
Uhh, kergendus! Liigume. Uue takso tüüp on ninatuntavalt  puhtuse- ja kemikaalifriik, aga pole viga. Võõra maa lõhnad on nagunii alati üks teema, millega rinda pista (ma kujutan ette, et igasuguste eksootiliste elukate jaoks on Eestimaal ka rikkalik haisubukett, kuigi meie seda seisukohta ei jaga - kujutame ette, et männilõhn on võrratu ja adruaroom jumalik ja värske sõnnik puhas nauding).
Oot, aga kuhu ma jäingi nüüd...  Just, et kui eelmisel taksojuhil võis olla ähmane aimdus sihtpunktist, siis kuidas on lood uue juhiga? Vahemärkusena olgu öeldud, et kuna reisis rohkem kui üks inimene ja plaan nägi ette ümberpaiknemisigi omajagu, siis olid ülesanded jaotatud ja paratamatult kõik osalised ei omanud kogu faktilist infot...
Otseloomulikult leiduvad seesugustele jamadele väljapääsud ja need on - üllatus-üllatus! - seotud virtuaalse sotsiaalmeediakanalitega, milledest mõned ka ilma wifita siiski vanu sõnumeid vaadata lasevad. Brasiilias nagu mitmel pool mujalgi on ikka tark nimesid ja aadresse kirjasõnas kasutada. Esmapilgul ei tundu portugali keel küll mingi hiina keel olevat, aga mõned väikesed häälduseerinevused võivad paksu segadust põhjustada. Nojah, nagu näiteks see "R", mis neil "h"-ks tahab häälduda... Mõelge siis inimese nimele, mis kirjutatakse Ruy, aga hääldatakse...
Näha on, et ma takerdusin nüüd detailidesse... Luban, et taksojuhtidele ma enam erilist veebiruumi ei raiska, arvestades, et nendega ühist keelt raske ka leida on (väljaarvatud juhul, kui nad laulumaiad juhtuvad olema).
Lühidalt olgu öeldud, et Rio oli stardipakuks ja sisseelamiseks, suurlinn on suurlinn ja erilisi ootusi mina sellele ei pannud. Muidugi need kaks must be kohta:
1) Kristuse kuju Corcovado mäetipus. Ennekõike imeliste vaadete pärast (tegelikult on veel kohti, kust võib suurepärast vaadet nautida - tasub silmas pidada ka Kahe Venna Mäge, mille portugalikeelne nimi on... mis iganes:) ), ent eks see 39,6 m kõrge kuju ole ikka ise ka pisukest visiteerimist väärt, eks ju? Alates 2007. aastast on see Kristuse Lunastaja kuju suisa seitsme uue maailmaime hulgas.
Meil läks temaga hästi - Kristus nimelt kipub alailma pilves olema ja sellisel juhul on keeruline varvastest kõrgemale näha (olgu, ma liialdan veidi, kuid pea on tal küll sageli pilvedes).





Minusugused moblaga plõksijad on tegelikult siin madalam rass, tegijad on ikka need vennad, kes selili maha viskuvad, et Kristus täies suuruses kaadrisse püüda. Selle pealtnäha laheda pikutamise varjupool peitub aga nende kiviplaatide temperatuuris... See siin on igatahes üks vapper väike tüdruk, kes ilmselt sepa tütar on :)  
2) Suhkrupeamägi (Pão de Açúcar) on tähelepanuväärne oma erilise kuju poolest, kõrgust on kuulsal tegelasel 396 m. Õnneks ei pea sinna otsa jõudmiseks eriti võimlema (sport on saatanast, mäletate?), vaid köisraudtee viib kui võluväel üles. 
 

Kogemata juhtus sedasi, et päikeseloojanguks me sinna ei jõudnudki. Hiljem osutus see aga rasvaseks boonuseks, ma ütleksin. Kui Corcovado mäelt sai juba päevavalges linna imetletud, siis vastukaaluks kulusid öised vaated samuti ära. Ja ma kahtlustan, et see nn ebapopulaarne külastusaeg säästis meid ka suurematest rahvamassidest. Kui meie mäele liikusime, siis nood kulgesid juba vastassuunas.

Mäe otsas on olemas arvestatav kohvik (arvestus käib minu mõõdupuu kohaselt caipirinhade järgi), õhtusel ajal jagub istekohti, lennukite kurvikat maandumist enda jalge ees õhtupimeduses jälgida on väga eriline... Ma ei tea, kas see on sagedane nähe või mitte, kuid sel õhtul pakkusid silmailu veel ka Riost erinevates ilmakaartes sähvivad piksenooled. Nii et, õhtuselt mahe õhk, külm caipirinha, äikesemäng ja linnasiluett - sellest enamast on keeruline küsidagi, saamisest rääkimata :)

NB! Alloleval pildil kumav hele täpike ei ole teie arvutiekraanil müstilistel asjaoludel fluorestseeruv kärbsemust, vaid seesamune eelpoolmainitet Kristuse kuju, eks.


Tundub, et sama palju kui seatakse sihiks külastada Kristuse kuju ja Suhkrupeamäge on ka neid, kes õhkavad Ipanema ja Copacabana randade poole. Minul jäi nende paikade fluidum tabamata...  Linnarannad nagu linnarannad ikka, hommikul veel kannatab seal seerida, muul ajal mitte - ülerahvastatud ja tüütud müügimehed, palav ka.  
Olen endiselt seisukohal, et nende randade parimaks osaks oli, on ja jääb hoopis laul Ipanema tüdrukust.
Potilillenduse huvi kaob viimseni - kõik need taimekesed, mille  iga sentimeetrikese pärast käib meie mail kirglik võitlus ja metsik väetamine, kasvavad siin nagu umbrohi. Kümme korda suuremana veel pealekauba. Ajab küll vihale, ma ütlen :)

Keelelisa 1

Esimesed päevad Brasiilias annavad uued sõnad:
saída - väljapääs
vinho de casa - majavein (sellele, küll olulisele, kuid  siiski mitte piisavalt nüansirikkale väljendile järgnevad kiiresti kolm järgmist:
tinto - punane
branco - valge
espumante - vahuvein
Ja muidugi caixa - kassa, Brasiilia elu a ja o. Kassasid nemad jumaldavad ja iga vähegi väärikas ja lugupeetud asutus ja ettevõte peab endale kindlasti tekitama eraldi kassa, suure sildiga ja eraldi kassiiriga.

30 märts 2016

Brasiilia, veel ei ole kohal... (03.03.2016)

Tagasitulek on alati raske ja vanade märkmete läbi lappamine veelgi keerulisem...see on niivõrd eilne päev, et ei taha meenutadagi. Ometi, kuskilt peab alustama.
Vaatasin vanu sissekandeid siin ja leidsin end kümme päeva varem kurtmas asjade vähese pakkimise üle. Ütleme siis nii, et kolm päeva enne oli päeviku järgi sama seis. Olemas olid seljakott, vestmik ja märkmik (austuseks Taanile Tigerist, kaheeurine).
 
Ma sain teada, mida tähendab pikk lend... see ongi... pikk lend. Ilma naljata. Eelnevaid kirjalikke kohustusi täites kulus kogu me eelnev õhtu, reisi alguse tähistamiseks mõeldud ja toodud joogid ununesid autosse ja keskööl polnud enam tuju neid tuuagi. Mõne tunni pärast ootas ülivarajane äratus ja sinna need joogid siis jäigi - ootama märtsikuu lõppu, mis oli mägede taga :)
 
06:50 tõusis Amsterdami poole õhku imepisike lennuk, no päris pisike, nagu kuhugi Eesti sohu lendaks. Isegi osa käsipagasiks mõeldud kraamiks sildistati ja võeti ära. Herr Armin võis muidugi täies tükis oma kohvriga lennukisse minna ja helepruuni kohvri hellalt eraldi istmele asetada. Ei imestaks, kui kohvrile lausa eraldi tomatimahla pakuti.
 
Aga hollandlased mulle meeldivad, sellised omanäolised. Pikad, blondid, sihvakad, veidi liiga ilusad, muidu normaalsed. Naeratavad. Kuidagi positiivne.
 
 
10:50 Rio poole teele. Sootuks teine tera. Lennuk on suur ja mõnus, stjuuardid tõeline geiunelm. Sööki on palju ja head, veini veelgi enam. Ikkagi venivad esimesed tunnid kui kaamelitatt. Aknast ei paista enam midagi, no ookean jah, aga see ei lähe arvesse. Sorin raamatus ja ristsõnades ja räägin, mida rääkida on, aga otsa saab. Kõik saab otsa. Mõtteid vähemasti jagub, palju ja erilisi. Üles ei viitsi muidugi miskit kirjutada. Kõik kaob halli hämarusse.
Avastus, et puutetundlikud ekraanid toimivad laitmatult, on kuldaväärt. Kõrval loeb keegi portugalikeelset raamatut Al-Qaedast - normaalne! Jõuan Tetrises lennuki TOP10-sse, nimeks võtan Uhhuu. Vaimuvaene, ma tean, aga ei teadnud ju kõrget skoori ette...
 
Läheb ka minu lennuki-vetsu süütus. Kitsad ja imelikud need ju on, voldikuksed toimivad kummaliselt, aga hakkama saab.
Stjuuardite juures lennuki tagaosas käin võimlemas.
Ja veini juurde küsimas.
Lahked tüübid.
 
Pimeduses maandumine. Leitsak ja kuumus, selleks ei saa iial valmis olla. Nagu ka elu pikimaks päevaks, kolmas märts aina kestab ja kestab...
Ja me alles jõuame kohale...

02 märts 2016

Käis kord Mikita...


Käis hirmus ilusas majas. Ma ütlen teile - jätke meelde šiffer Leluselja. Me veel kuuleme ja näeme sellest paigast ja majast.
 
Sedapuhku siis Mikita. Rääkis muidujuttu, samas stiilis nagu raamatuteski, nii mõnigi mõte tuli tuttav. Mõni mitte nii väga, aga eks või vana pea ka unustada osad loetud mõttekillud. Küllap ta oleks enamgi rääkinud, ent kuna selgus, et kuulajate hulgas on lugeja, kel kõik kaante vahele saanud faktid ja väited peas, siis ehmatas kirjamees vist isegi veidi ära ja läks vaid kindlate väidete peale välja. No et muidu juhtub veel see koletu lugu, et väidab üht ja siis selgub, et raamatus oli teisiti. Eks see selle kirjutamise juures ohtlik asi olegi, et inimesel ikka mõned vaated või uskumised ajapikku muutuvad, kuid kui need juba kivisse raiutud, siis võitled elu lõpuni nende varasemate lausungitega.