29 aprill 2016

"Olejad ja minejad" Leonhard Lapin


Selle raamatu lugemine on nagu korraga kahes paralleelmaailmas kulgemine, meeletul kiirusel muide. Ühelt poolt on siin kajastamist leidnud inimesed kõik omamoodi andekad, huvitavad, põnevad ning autori kokkupuuted nendega isiklikud ja vahetud, sõelale on jäänud loomulikult värvikamad juhtumised. Seega on see hoogne ja haarav lektüür ning lugejal valmidus ühe hingetõmbega neelata.

Teisalt... see on maru raske lugemine. Siin on üledoseeritud elumehelikkust, kiitlemist, veidi ka "ärategemist". Hea küll, selles osas terade sõkaldest eraldamine veel isegi et õnnestub, ent märksa keerulisemad lood on lugemisega. Sõna otseses mõttes. Lihtlabaseid näpukaid on siin kohe hulgim ja siis veel need laused! Mina, kes ma armastan pikki lauseid, jäin siin korduvalt hätta. Laused algavad pidevalt ühes stiilis ja lõpuks jõuavad... kuhugi. Mõte jääb ebaselgeks ja ei aita ka lause korduv üle lugemine. No nuta või naera :) Enamasti ma tegin siiski seda viimast. Enim aitas mind kujutluspilt sellest vanast naerise loost, kuidas nad seal seda üksteisest kinni võttes mast välja sikutasid. Kujutasin ette, et umbes samamoodi oli Lapini raamatuga ka. Et Lapin istus köögilaua äärde, avas selle mida iganes ta joob, ja hakkas kirjutama. Selge oli aga see, et üksi hakkama ei saa (see on igati normaalne) ja kutsus kohe ka sisutoimetaja kampa. Istusid, kirjutasid ja täiendasid seal, natuke jõid samal ajal ikka edasi ka muidugi. Siis vaatasid, et ikka nagu ei hakka looma, kutsusid keeletoimetaja ka sinna kööki, lisatarvikuid hangiti juurde veelgi suuremas koguses. Jälle kulus hulk aega, aga ikka ei saanudasja - kutsuti korrektor kööki.

Ja nii nad seal sikutasid seda käsikirja raamatuks.

Tegelikult kirjade järgi selle raamatu juures nii palju asjapulki ei olnud askeldamas. Tegelasi oli vähem, ju siis jooki oli liiga palju. Samas juhin tähelepanu väljaandjale...

Aga, kui te suudate sellest mööda vaadata, siis on see igati mõnus lugemine. Mulle meeldis.

28 aprill 2016

"Igaviku hääl" Jaan Tammsalu



Sellest raamatust ei tahakski kirjutada - seda peab ise lugema. Hingele-pikk-pai-raamat. Kirjutab umbes nagu Mäemamma oma kuldseil hetkil. Mõni kohe oskab. Aga oskabki see, kes on palju kuulanud, mitte kuulnud. Kes on palju näinud, mitte ainult vaadanud. Kes on kohal olnud. Kes oskab vaikusesse pesa teha.

Ma mõtlen tänini, et oli suur õnn sellise leeriõpetaja juures käia.

"Minu Kreeta" esitlus Solarise Apollos


Täna on minulgi põhjust korraks mandrile põigata - saan oma sõrmega katsuda kauaoodatud "Minu Kreetat". Kel sama soov, see seadku sammud õhtul Apollosse!

27 aprill 2016

"Minu Costa Rica" Liis Paltsmar


Järjekordne hariv lugemine, sest ega ma Costa Rica puhul peale kohvi ühtegi märksõna nimetada ei osanud enne lugemist. Nüüd on mõned siis vist lisandunud. Muidu on see pigem selline noortekas lektüür ja ilmselt üsna kindlale sihtgrupile suunatud - kes koolipingist tulles tahab maailma näha ja end vabatahtlikuna proovile panna, saab siit julgustust ja toetust, kellegi teise kogemustega tutvuda.
 
Nõrganärvilised emad, kelle lapsed parajasti maailma peal ringi tuuritamas, võiksid selle raamatu seniks riiuli tagumisse nurka lükata :) Loete kunagi hiljem. Ega midagi hullu ei juhtu, ent nagu ikka selliste rännakute puhul ja eriti sellistes maades, siis no üht koma teist ikka tuleb ette.
 
Mis mulle selle raamatu puhul kuidagi eriliselt meeldis ja silma hakkas..
Tore on ju lugeda kellegi põnevatest tegemistest teises kultuuriruumis, tema hetkeemotsioonidest osa saada, kuid kuna iga reis kätkeb endas vähem või rohkem teadvustatud eesmärki või katsumust, siis huvitab lugejat alati ka tulem. Igakord ei ole selle tulemuse kaante vahele saamine muidugi võimalik - mõnikord on kogetu liialt värske ja selle mõju alles tuvastamatu. Siin on juhtumisi aga piisav ajaline distants ja seetõttu on lugejal võimalik osa saada autori arenguteest. Costa Rica imponeeris piisavalt, nii piisavalt, et autor on seal hiljemgi korduvalt käinud. Ka oma hiljem loodud pere on ta oma kiindumusega nakatanud. Või mingid unistused ja sihid, mis raamatu alguses olid ühed, kuid hiljem saame teada, et läks teisiti (nt pikaaegne unistus vabatahtlikutööst Aafrikast, mis küll hiljem täitub, kuid võrreldes CR-ga polegi nagu päris see...; või soov endokrinoloogiks saada, mis samuti läheb teisiti, kuigi põhjust lugeja teada ei saa). Ja see kõik ongi inimlik ja lugejale vist üldjuhul meeldikski selliseid detaile neist lugudest noppida.
 
Ah, segane mõte, aga ma ise vähemasti sain aru, mis mulle selle loo juures meeldis :)))))

19 aprill 2016

Liina+Toomas=hea reisiraamat

 
Toomas Mee "Pöördepunkt" ja Liina Metsküla "Maailma peal ripakil"
 
"Pöördepunkt" on kohati päris särtsaka huumoriga lugu. Kui keegi autorit suunaks veidi ja teksti üle kõpitseks, saaks kena seiklustepundi kokku küll. Kahjuks on see aga absoluutselt toimetamata-töötlemata üllitis (alates raamatu ülesehitusest). Tegelikult blogitekstidest raamatut kokku pannes ei pea üldse kartma selle kohendamist. Ma tean, et on neid, kes pelgavad, et keeletoimetaja roogib raudselt kõik mahlakad väljendid ja vabama keelepruugi välja, kaotades ühtlasi olulise osa autorile omasest stiilist... ent see pole alati nii, ei maksa karta! Selge on see, et blogisse me panemegi nii nagu torust tuleb, enamus ilmselt ei loegi kirjutatut üle enne avaldamist, kuid kaante vahele ikka võiks üle loetud tekst minna, eks.
 
Mulle meeldisid enim arbuusikorjaja argipäevalood (täielik eksootika ju meie jaoks) ja siis muidugi   lugu selle vanamehega "Vapratest ja ilusatest". No selliseid kentsakaid olukordi ei tule just iga päev ette, ma arvan :)
 


"Maailma peal ripakil" tundub aga vastupidise murega kimpus olevat (olen, tõsi küll, alles poole peal omadega). Raamatu valmimisel on kaasa löönud palju abimehi ja vormiliselt oleks nagu kena asi, kuid sisu on natuke rabe - esiotsa mõtlesin, et kirjutaja on ehk äsja keskkoolipingist tulnud nooruk, kellel lähebki "käima saamisega" kauem aega. Samas jäi kuskilt veebiavarustest mulje, et ta need lood siiski pani kirja nüüd hiljuti, raamatuks valmistuma hakates. No ei tea, mis siis juhtus, et lugudele sisu ja kaalu sigineda ei tahtnud... 
 
Puerto Rico oli esimene sihtkoht, mille puhul tundsin, et millestki ka räägitakse. Varasemad lood ja maad küll algasid, ent sama kiirelt ka lõppesid :( Peamine aur kulus lennujaamade ja taksode ja hostelite peale.
Nii et, ma nüüd loen edasi ja loodan, et kõik järgmised paigad leiavad paremat kajastamist ja ehk on õnne, et iga juures ka mingi põnev või naljakas või uudne "uba" peidus on.
 
 
Seni aga soovitaks Toomasel ja Liinal edaspidi koopereeruda ja järgmine reisiraamat koos välja anda :) Ägeda asja saaks.

 
P.S. Küllap ei tuleks neil ka raamatule kaanepildi valimisega suurt löömist ;)

14 aprill 2016

"Hoiab oma leib: Nõukaaja kelneri pöörased memuaarid" Mägi Jürka



Raamat, mida ma õige pikalt ootasin ja passisin, küll Tallinna raamatukogudest, küll Viljandist ja viimaks päästis mind ikka Käina, kuigi ka seal tuli tubli poolteist kuud oodata. Pikk ootamine päädis vaevalt päeva kestnud vahelduvlugemismaratoniga (see pikk ja lohisev termin tähistab ühtlases jorus lugemist, mille katkestavad vaid toimingud, mille ajal ei ole võimalik lugeda; lisaks veel see, et raamatut loeb rohkem kui üks inimene, mis tähendab tõsist võistlust. See omakorda tähendab, et näiteks raamatu lugemise eelisõiguse saab inimene, kes söögilauast esimesena lahkub (loobudes ühtlasi lisaportsjonist!) ning kui üks magab, siis teine loeb, ja vastupidi - kole keeruline, ent teostatav).
 
Ma olen piisavalt mandunud ja madalalaubaline, et mulle üldjuhul selline lektüür isgei meeldib. Tõsi, ka taolise ladusladna kirjastiili juures eeldaks mõningast kvaliteeti, olgu siis õigekirja, ühtse stiili, vormi või mille tahes suhtes. Nende viimastega siin eriti priisata muidugi polnud. Kui ma lõpuni jõudsin, oli mul kõige enam häämeel selle üle, et see inimene need mälestused siiski kirja pani (tal vist oli küll seks puhuks abiline, aga mõte jääb samaks). Küllap oli see omamoodi teraapia eest tollele Jürkale - ta sai rõõmud ja tänud, ent ka kibestumised ja "keeramised" tehtud. Punkt.
 
Ka ühe nõukaaegse inimese elukäigu (just nimelt elukäigu! Kuigi pealkiri lubab kelneritöö memuaare, siis tegelikkuses alustab autor ikka sünnist ja koolipõlvest ja sinna Nõmme restoni on tal peris pikk maa astuda - tagantjärele pakuks nii umbes rasvane kolmandik raamatust, kui veel kopsakas fotolisa ka maha võtta, siis ehk pool raamatust on sellest ajast) jälgimise ja süsteemiga kohandumise mõttes oli see kuldaväärt lugu. Ja fotolisa, seda kindlasti! Ajastutruu värk.
 
Mis aga häiris... Mingil hetkel läks nn killurebimist veidi liiga paljuks. Sa saad aru, et tüüp võis oma ajas ja süsteemis olla tegija vend, kuid kui seda lahe olemist juba igasse lõiku (vabandust, lõike siin tegelikult eriti ei olnud!) topitakse, siis ühel hetkel ei ole enam lahe, kohe üldse ei ole. Samuti ma mõistan, et teatud kontekstis on vaja värvikamaid ja labasemaid väljendeid kasutada (no need kroonujutud ei saa ju lihtsalt üle ega ümber peldikukirjeldustest või võimaluse tekkides kellele ja kuhu tahes keeramisest, ent piisab kui kasutada mõõdukalt mahlakamat terminoloogiat, edasi annab neist samadest asjadest ka tiba neutraalsemalt kirjutada - kokku saab hulga mõjusam, kuid lihtsalt kogu aeg otse näkku lajatades.
 
Teine asi, mis istus nagu sadul sea selga, olid Hugo Hiibuse joonistused. Mul ei ole Hiibuse vastu midagi, kuid siinse värvika teksti juures jäid tema pildid pigem mannetuks ja ühel hetkel avastasin, et ma neid enam isegi ei vaadanud. Ehk eraldiseisvatena oleks nad ajastu karikeerimiseks võrratud, kuid neil lehekülgedel ühes tekstiga olles ei andnud nad midagi juurde. Kahjuks.
 
Kui nüüd mõni tunneb, et tema viha tollaste kelnerite vastu on sedavõrd suur, et ei suuda seda raamatut lugeda, siis teile võin lohutuseks öelda, et sobib kenasti ka viharaviks see üllitis. Ega enamus kelneritel see ilus elu ju lõputult kestnud. Kandiliste tulekuga läks enamusel elu hapuks, lisaks muud segased ajad keerasid elu pea peale ning eks seniks oli oskus lihtinimese moodi eluga toime tulla lootusetult kadunud. Nendest, kes just otse surnuks end ei joonud, pole paljudel tänasel päevalgi eriti hea põli. Selle tõdemuseni jõuab viimaks autor ise ka - tervis läinud, naine läinud, raha vist ka pole, õnne ammugi mitte... 
 
Aga kellel kannatab sellist teksti lugeda, siis ikkagi võiks. Nii meenutamise või ka tänasega võrdlemise mõttes.



12 aprill 2016

Kiisk, droon ja till said kord kokku ühes loos


No kuidas ma jutustan siin Brasiiliast, kui meil Hiiumaal kogu aeg ja palju vägevamaid asju juhtub.
Kes iganes mind kunagi hoiatas alasti päevitamise eest, isegi sellises vanajumala seljataguses kohas nagu me siin oleme, siis just nii läkski - põrisevad juba meilgi siin droonid. Sedapuhku küll õnneks päiksevõtuilma veel polnud ja ma kõndisin sootuks ebaseksikalt punastes botikutes ja puhvaikas prügikasti vahet... aga kaugel need suvekuumad ilmadki on... Ja muidugi, kuniks neid peaasjalikult varemed ja mõisad huvitavad, pole ka väga hullu.

Lisaks käisin vahepeal vargil. Ikka kogu perega. Selleks puhuks oli suisa mandrilt rahvast appi tulnud (no päris nii hull siiski ei olnud see asi). Aga see on nüüd nii pikk jut ja läheb ajas õige kaugele tagasi, et täna ja siin ma seda ära rääkida ei jaksa. Kui ma aga kord Hiiumaa-raamatuni jõuan (aga näete ju ise, et selleni on raske jõuda, kui kogu aeg kole palju sünnib), küll ma siis selle loo ära jutustan, kohe kõige täiega.



Ah jaa, tänasest hakkas käima ka kohalik kobruleht, mille täitsa vabatahtlikult ja suure rõõmuga tellisin. See on üks kahtlane mark, ma tean. Samas ei ole ma endiselt võõrdunud kombest iga päev "Sakala" lehele põigata. Aiman, et seda võib küll üha harvem hakata juhtuma.

Juuresoleval pildil on lihtsalt meeleoluloov ja esteetiline väärtus - eelpoolmainitet vargusega pole suitsukiisad siiski kuidagi seotud, tulid teised täitsa ausalt Kärdla Kalaärist.


Olud on meil siin rasked - iga suutäis tuleb loodusest ise üles leida ja koju tuua. Hetkel on hitiks iga salat, mis sisaldab nurmenukku ja mingit tundmatut laugulist.

 

11 aprill 2016

Teel Fernandole... aga teed on siin pikad... (08.- 09.03)

Naistepäeval ootab ees lahkumine. Linn on täis lilleõiega überkauneid daame - meie käisime ka paaris pangas, kuid lille mulle keegi ei kinkinud (auuuuuuu!). No pole hullu, elan üle ju.
Paratyst asume teele Sao Paulo poole, möödume tuttavarmsatest koskedest ja randadest, Ubatubast muidugi ka. Maailma parimad pasteis´d tulevad siit. Tüüp teeb iga palukese värskelt, käsitsi, imeõhuke tainas ja veel udupeenem täidis. Aega kulub meeletult, kuid maitse on seda väärt. Bussijuht muutub pikast ootamisest silmnähtavalt hallipäisemaks. Õnneks on sedapuhku kaasas paljulubatud ingliskeelne tütar (too on äge, kuid keerutab niisama kiharaid sõrmede vahel ja lõppeks on tema ingliš oluliselt viletsam kui meie portuguese), tore on ikkagi. Püüan samal ajal (igavusest, muidugi) tungida valesse wc-sse, kuid üks vanem daam, kes  oma laua ääres peaaegu südari saab, suudab mind viimaks siiski peatada. Mind suunatakse leebelt, ent kindlalt, naistele mõeldud kambrikesse. Igav!
 
Algab tõsine mäkkeronimine - kas see ongi see palju kiidetud Atlantiline vihmamets? Kurv kurvis kinni, meie ultramoodne buss venib teosammul, udu on nii tihke, et lõika või noaga, palmid suured kui märgades unenägudes, vihma kallab võidu uduga... aga läbi me murrame ja buss tagasi ei vaju (kuigi mu jalad on kogu aeg "piduripedaalil!").
 
Ja siis saabub hetk, mil mõtlen - oleks ma vaid teadnud!!! Kuidas me harjume maastiku ja loodusega... See saab osaks meist ja meie temast, tundub argine ja tavaline. Ent järsku kaob kõik roheline ja lopsakas. Bussirahvas tukub ja ma vahin üksinda punakat pinnast ja lagedaid mägesid. Ei puid, ei põõsaid, ei tummist rohelust. Kas see on nüüd jäädavalt läbi, vasardab peas? Oh ei, ma lähen ju paradiisisaarele, vastan veendunult.
 
Lollakas, tahaks nüüd tagantjärele öelda. Mine tagasi Paratysse! Naudi!
 
Peatus mingis bensukas jääb eriti meelde. Samal ajal saame üle Eesti mingi täiendava küsimuse, no lennujaama vms kohta. Tekib segadus. SP-s on loomulikult rohkem kui üks lennujaam, kahjuks jube sarnase nimega... Bussjuhil valgub viimne veri näost ja ta vajub 10 cm lühemaks, kui ta hakkab aduma, et tema sõidab ühte ja meie  tegelikult teise lennujaama tahame. Õnneks on siiski varuaega piisavalt ja ka muud hullu pole miskit.
 
Kuigi mõistame ta kahvatut jumet - juba 100 km enne SP hakkavad hargnemised ja 6-8-realised maanteed ei anna viimase hetke otsusteks just üleliia aega. Lõppkokkuvõttes jõuame hästi. SP kesklinna läbimine on kummaline. Oleks kui suurlinn, kõrged pilvelõhkujad, kuid hilisõhtusel kellaajal siiski trellitatud-rautatud-suletud.
 
SP-st lendame Recifesse - kõigi unelmate täitumise sihtpunkti. Mõnetunniseks peatumiseks on võetud hotell 800m kaugusel lennukast - kõlab kui kindel plaan. Ent siiski, sõber google maps näitab meeletuid ringteid ja mitmetasandilisi teid. Lisaks ei kõla kaarega üle kesköö kellaaeg paljulubavalt. Üritame öises pooltühjas lennujaamas taksot leida - mõnus. Selles mõttes, et me räägime ju ... portugali keelest, eks ole. Ilma suurte ja kobakate sukeldumiskohvriteta võiks selle vahemaa ka astuda, ent piisava suurusega hoiukappe ei ole, eks ole. Seega tuleb liikuda täisvarustuses. Võtame suvalise bussi, mis kaheksa inimest + pagasi peale võtab. Järgmisel päeval sama teekonda tagurpidi tehes mõistame, et see maksab kordades vähem, aga mis sa öösel ikka teed :)
 
Nii laekume hotelli, kus mõned tunnid neljakesi toas veedame. Need meist, kel ühikakogemus puudub, saavad uue kogemuse võrra rikkamaks (teiste jaoks ei juhtu miskit põnevat) ja elavad kõik üle.
 
Hommikul söögisaalis nähtud munapuder hüvitab kõik. Superhotell ja asukoht! Siiski, ega me seda välisaknata ja kitsukest tuba igatsema vist jää.
 
Järgmisel päeval kihutame lennujaama tagasi. Meie postitame siit posu kaarte, olles valmis, et need jõuavad kaarega pärast meie saabumist koju adressaatideni. Tegelikkus on siiski optimistlikum- 90 % jõuavad enne meid. Tegelikult on tänaseks vaid ühe saatus teadmata, teised  jõudsid kenasti kohale. Enne meid, eks ole. Postkontoris on super teenindus. Meesametnik meile ühtegi kaarti ei saa müüa (vajaksime veel kaarte....), ainult marke. Neid kulub korralikult, otsib, rehkendab, kleebib. Kahjuks ilmneb kohe ka meie kehv kaardisaatmiskogemus - me pole piisavalt ruumi markidele jätnud. Meestüüp murrab ja voldib üle kaardi äärte, et vajalik kogus täis saada. Tubli siiski!
 
Lõpuks siiski saame lennukile, mis meid paradiisi viib - vähemalt Charles Darwin nii ütles. Ta ju ei valetanud, ega ju?!
 
  

"Eestlase eluring" M. Kõivupuu


Igati tore raamat, keskealised ja vanemad ehk küll ülearu uut siit ei leia, ent nooremale rahvale lugemist rohkem kui rubla eest.
Autor olevat plaaninud tegelikult hoopis eestlaste matusekombestikust raamatu kirjutada, kuid kuskilt tuli kartus, et liiga süngeks läheb. Reaalsus on see, et tubli pool raamatust sai ikkagi elusügisest rääkima ja polnud siin ülemäära sünget küll midagi. Kõivupuu vaatleb erinevad teemad sünnist surmani ülevaatlikult, kröömike lisab vanemat pärimust, edasi pajatab enda kodukandi (Hargla) folkloorist, seejärel juba oma esivanemate ja enda peres liikuvaid uskumusi ja kirsiks tordil (või siis tõrvatilgaks meepotis) on see kõige "uuem ja targem folkloor" - foorumid ja portaalid nagu perekool.ee või pulmad.ee või delfi. Osad neist nopetest panevad küll kahe käega peast haarama, aga samas jah... eks ole seegi üks tõene pilguheit, mida peab kajastama. Küllap aastakümnete pärast saab neist allikatest folkloristide peamine töövahend.
 
Viimasel praamil loksumine ei ole teadupärast kuigi mõnus tegevus, Kõivupuu suutis mu siiski aga korra laginal naerma saada (jutt siis eostatava lapse soo mõjutamisest):
 
"... Eriti kange vägi usuti olevat kirvel siis, kui mees selle enesele lapseeostamise ajaks selja peale sidus - see pidi kindlalt tagama, et sünnib poiss."
 
Oleks see vast vaatepilt :)
 
Matusepärimus on minu jaoks konkreetselt üldse üsna võõras maa, kui ma aga kõik selle läbi olin lugenud, tabasin end mõttelt, et pulma- ja matusekombestikus on ikka päris palju sarnast. Minu meelest. Eestlased meeldivad mulle :)

07 aprill 2016

"Minu Kilimanjaro" Janika Vaikjärv



Ma olen jätkuvalt veendunud, et inimesed on rahutud ja hullud, no enamasti küll siiski positiivses võtmes, ent mitte alati. Mida mugavamaks muutub meie elu ja argipäev, seda enam leiutame mooduseid tekitamaks kaost, raskusi ja ebameeldivusi. Elu on liiga heaks läinud ja üks korralik raputus peab kord tulema. Tuleb ka, nagu näha.
 
Siitki raamatust on näha (siia on osaliselt koondatud katkendeid inimeste Kilimanjaro-kogemustest), et mäele minnakse eelkõige tõestama. Mida nimelt, on inimeseti erinev. Kellele, on samuti erinev. Mõnikord, eriti urbaniseerunud tüüpe vaadates, ma küll mõtlen, et need nn tõestamised võiksid küll pigem mingitest praktilisematest asjadest alata. No et näiteks seaks endale eesmärgi, et kasvataks oma selle talve toiduvarud ise. Teiselpool maakera käimise asemel võiks koti ja kepi võtta ja Eestimaale tiiru peale, vältides suuremaid asulaid ja maanteid. Aga jah, teoorias olen ma muidugist tugev :)
 
Vaikjärv paneb end proovile Kilimanjaroga. Korduvalt. Mulle, kui mägedes mitte turnivale inimesele, ongi põnev eelkõige nende retkede praktilisolmeline pool ja autori enda mõtted ja tunded raskustega rinda pistes. Need teiste mäel käinute isiklikud lood niivõrd ei paelu - kisub sinna eneseabiõpikute ümmarguse jutu poole. Samas kellelegi on kindlasti needki lood eluliselt tähtsad. 
 
Tore lugemine oli ikkagi.  

P.S. Ridade vahelt kumab ka intrigeerivaid teemasid, kuid võib-olla ma näen ma tonti seal, kus seda pole :) Lugege ja otsustage ise.

06 aprill 2016

"Suur koda" Nicole Krauss




"Suur koda" ei ole lihtne raamat, see ei lase endast teha mingit suvalist öökapiraamatut, mida loed kaootiliselt ja paari lehekülje kaupa. Ma läksin sellele eksiteele ja raamat keeras mulle täiega. Katsetasin esimest korda Tallinn-Viljandi bussis, lugu keris end mõnusalt ja tõotas head algust. Seejärel tulid kiiremad ajad ja kui paari nädala pärast lennukis uuesti ette võtnud, pidin uuesti otsast alustama. Jõudsin taas loosse tagasi, aga reisil olles nappis jälle aega. Ja nii ma nüüd esimesest leheküljest jälle alustasin.
Nii et parem lugeda järjest.
 
Esimese asjana paelub mind Kraussi jutustaja-oskus, selles on midagi. Lood voolavad, need muunduvad, lähevad üle teisteks lugudest, jõuavad uute tegelasteni, pöörduvad tagasi... ja ujuvad varsti jälle kaugemale ära. Aga see kõik on äärmiselt sujuv ja voolav. See on oskus omaette. Lineaarsed lood ongi igavad.
 
Mina teadupärast ei armasta ka rangelt kronoloogilisi jutustusi - seda muret siin juba ei teki :) Pigemini on siin kohati suisa keeruline erinevate tegelaste ja ajastute vahel lugedes laveerida. Tõeline piltmõistatus, mis lugemise põnevaks teeb. Kuigi veidi häirima jääb, et kõiki otsi ma kokku ei suutnudki lõpuks sõlmida - oligi see nii mõeldud või polnud ma piisavalt hoolikas, tont seda teab. Ma vist siiski lootsin, et autor teeb selle raske töö lõpus kas või osaliseltki minu eest ära, kuid ta kas ülehindas lugejat või... Ma vaatasin huvipärast, et goodreads.com kubiseb sarnastest kurtmistest. 
 
Kerge see lugemine ei ole, seega soovitan enne suve ühele poole saada.  

05 aprill 2016

Lõkkevalvurid

"Elukaarel" Heljo Mänd


Väiksed-vaiksed mõtisklused autori kodutänavalt Nõmmel. Männile omane sünkjas kurbus jätkub ka siin - see hämmastas juba "Nõgeste.." ja "Kassitapu" juures, alul meeldis, hiljem hakkas vastu. Väsitav on eraldada olulised infokillud ja kaunid mõttekujundid mingitest materdamistest ja mõtlematutest torgetest. Eriti arvestades, et paljud sihtmärgid on juba manalateele pudenenud. Mõru maik tekib suhu...
 
Aga muidu kirjutab ju õrnalt ja ilusasti. Ilmselt on Mänd juba üsna paikseks jäänud ja seega ongi talle vaid mälestused ja mõtteuiud jäänud. Oleks need vaid positiivsemad!

Kevad kõnnib salamisi Soonlepas


Varsti saab juba salatit teha
 

Nagu Lapimaal oleks ära käinud... tegelikult siiski Sarve poolsaarel :)

04 aprill 2016

Brasiilia pangajutud

 
Korraks võõrsile rännates ei ole tegelikult enamasti pangateenuseid kasutada vaja, kaardimaksed ja üksikud ATM-ist sularaha võtmised ei lähe ju arvesse. Brasiilias jõudsid aga nii pangakontorid kui sularahaautomaadid õige armsaks saada.
 
Kõik algas internetis levivast, ja ehk pisut ka ekslikust, infost Fernando de Noronha kohta. Jutt oli enamasti lühike - kaardimaksed seal suure osa ajast ei toimi ja sularaha kusagilt ka nagu eriti võtta ei ole, lisaks peavad olema enne saarele maandumist makstud igasugused rahvuspargi- ja keskkonnamaksud või midagi sellist. Kõlab "hästi"?
 
Eelnevale infole tuginedes tuli meil muunduda pangaspetsideks, ehk et leida pangakontorid, tuvastada nende lahtiolekuajad ja seal ka hakkama saada oma Eestis täidetud ja kaasa võetud makseblankettidega, ning mis peamine - asuda järjekindlale ja kestvale ATM-ide külastamisele. Järjekindlale selles mõttes, et seal on mingi süsteem päevalimiidiga. Ma ei tea, kas see on kõigil pankadel sama või mitte, aga igatahes meie poolt tunnustamist leidnud pangaautomaadid üle 1000 reaali raha välja ei pritsinud. Võib-olla oli seal mingi nipp, kuidas siiski oleks saanud, aga meiepoolsed erinevad katsed erilist tulemust ei andnud.
 
Mistõttu juhtuski, et iga jumala hommik ärkasime mõttega, kus on lähim pangakontor ja kus lähim pangaautomaat. Päevaprogramm pidi igatahes sisaldama nende külastamist. Ja nii Noronhale lendamiseni välja. Saarele pidime jääma nädalaks ja kuna vaja oli maksta nii öömaja, sukeldumised kui ka söök-jook, siis jah... sularaha masinatest meelitamine oli eriliselt sihikindel ja järjepidev tegevus :)
 

Pangaröövide arvu minimeerimiseks on brasiillased tegelikult nutika abimehe kasutusele võtnud - see on see ülemisel pildil olev kitsas klaasist pöörduks. Tormijooksu selle kaudu juba nii kergesti ei tee. Ukse turvalist kaitset dubleerib ka lihast ja luust püssimees. Lisaks on nendel ustel või nende kõrval olevas läbipaistvas seinas mingid naljakad "sahtlikesed", kuhu sa siis korraliku kodanikuna oma kotist ja taskust kõik ohtliku heaga ära paned. Mina ei tea, mis see ohtlik nende mõistes täpselt on, kuid praktika käigus tundus, et ka telefon liigitub sellesse kategooriasse. Paned selle siis sinna sahtlisse, marsid pöörduksest alandlikult sisse ja võtad teiseltpoolt välja. Ja kui sul juhtub olema mobiil, mis pauku teeb, siis lähed ja paugutad ikkagi pangakontoris veidi ringi :)

Ja kahjuks - kuigi Mae ei karda keda kuraditki, mõned eriti suuremõõtmelised tulirelvad teda siiski tsipa hirmutavad - jäid pildid tegemata ka pangasaali kohal kõrguvatest valvuritest. Nood olid samuti hambuni relvastatud, kuulikindlates vestides, aga oleks ju labane olnud, kui nad niisama oleksid saalis ringi jalutanud (pangakontori mõõtmetest rääkides, siis saaliks nimetamine on minupoolne lihtlabane utreerimine), seega oli püssimehe jaoks ehitatud spetsiaalne...hm...poodium? Kõrge ja tüübile poole kereni kinnine see oli, sellil pealagi juba lakke ulatumas, seal ta siis tähtsalt valvas ja hoidis korda.  



Käidud sai päris mitmes pangakontoris, kuid elektroonilist järtsimasinat ei õnnestunudki vist kohata... Enamasti tuli õige nurk ja lett leida loomulikust intelligentsist. Ühes edumeelsemas pangas siiski oli järtsimasin, see ülemisel pildil. Jah, just, vaatad õiges suunas jah. See laud, kus peal paistab kolm imepisikest paberlipikute virna. Saage tuttavaks, Brasiilia pangakontori järjekorramasin! Parematel hetkedel on seal üks teksades ja napis topis näitsik, kes sulaselges portugali keeles ütleb, milline papper õige võtta on, aga ega tal ole ka kogu aeg aega seal passida -elu tahab elamist.Või midagi sellist. 




Meil oli õnne selline tore number saada - R30. Tegemist oli muidugi ka võrdlemisi suure kontoriga, vist suisa läbi kahe korruse, Paratys, kui mu mälu mind alt ei vea. Suurte ekslemiste tulemusel ilmnes, et "R"id peavad teisele korrusele minema. Kolm tellerit (enamasti tunduvad Brasiilias tellerid mehed olevat) ja mitu rida toole tihedalt üksteise kõrval.
 
Ma kuulen juba õigustatud küsimusi, et kas telleritel pea kohal elektroonilistel tabloodel siis need samad kenad numerod vilkusid? See oleks ju liiga lihtne, sõbrakesed! Loomulikult teller hõikab üle ooteridade järgmist numbrit. Ma arvan, et see on osa mingist keeleõppeprogrammi numbrite õppimise tunnist.
 
Meie õnneks tekib meile puuduliku klahvistiku ja laia naeratusega hüpersotsiaalne kohalik (kohalikuks nimetan teda seetõttu, et ta iga teist ootavat tüüpi tundis ja kättpidi teretas) abimees, kes nähes, et me portugalikeelsetest numbritest halligi ei mõika, asus telleri öeldavaid numbreid üle kordama ja sõrmedel näitama, mitme inimese jagu veel oodata. See oli järjekordne tõestus, et kuigi Brasiilias teenindav personal võrdlemisi tuhm ja juhm on, siis tavaline kodanik ometigi keskmisest abivalmim ja vastutulelikum on.  
 
 
P.S. Mõnikord on reisil olles vaja sularaha vahetada, ärge te jumalapärast arvake, et selleks puhuks tark tegu panka minna on...

P.P.S. ATMid on boheemlaslikult ladna suhtumisega. Tahab, annab raha,ei taha,ei anna. Ekraanil väljastamiseks kuvatud summa võib, aga ei pruugi kattuda sellega, kui palju kupüüre pilust antakse. Kviitungit võib,aga ei pruugi saada. Jne.

P.P.P.S. Ei tea, kas just kõigi, kuid osade sularahaautomaatide puhul peab arvestama, et lükkad kaardi sisse, tipid seal mingeid valikuid ja siis käsutab masin sind hoopis kaardi välja võtma, eemaldad kaardi ja alles siis sisestad PIN-koodi. Siis paned kaardi tagasi ja jätkad oma udupeeneid toiminguid. Kohalikud eripärad noh.

 

Keelelisa 4


cambio - rahavahetus, eksisteerib igalpool mujal, ainult mitte pangakontorites.

03 aprill 2016

Ubatuba ehk mis su kastis on, mees?, 07.03

Jah, selline kohanimi on olemas. Tegelikult on Brasiilias teisigi lahedaid kohanimesid - Caraguatatuba, Mussurunga jms. Ubatuba on ikkagi üle prahi. Sinnakanti teeme päevase väljasõidu Paratyst, abiks tuttav bussijuht (kes sedapuhku pingsalt meie ujumissoovidega arvestab). Tema süül on vaesed eestlased muidugi nii suplusnäljas, et unustavad end esimesse Ubatuba randa tundideks. Tegelikult on siiski süüdi kohalik baaripoiss, kes äkitsi kõik meie märjad unenäod täide viib. Mae saab oma maasika-caipirinha ja igasugu muid häid sorte on veelgi valikus. Näiteks kiivi oma on sama hea kui maasikas.


Lisandub ka väärtuslik õppetund, et ära saada iga esmapilgul suvalist jorssi pikalt, vaid kiika, mis tal kastis on ;) Kõik pole pelgalt jäätisemüüjad.
Kastimehel on teise käe otsas isemeisterdatud grillimassin, kuhu krevetivarras hästi passib. Rand on üldse krevettide söömiseks  üks hüva koht, jäägid lähevalt kiiresti taaskasutusse.

 


Roheline rannik poleks aga oma nime väärt ilma koskedeta.
Kosed on võimsad ja erilised, igaüks isemoodi ja väärt läbi astumist. Esimese juurest ma küll pagesin võrdlemisi kiiresti, sest mind otsustasid maandumisplatsina kasutada mingid ülinunnud tapjasääsed/kärbsed/parmud. Mitte muhvigi ei saanud aru, jõudsin vaid silmata mingit musta kübet ja selle ära rapsata, kui ühel hetkel avastasin, et ilmselt iga ära rapsatud "kübeme" kohalt punased verenired voolavad.
Oli aeg kotist mürgivarud välja otsida.
 
Koskede ilu ei ole mõtet püüda kirjeldada, pildile on seda ka raske tabada - peab ise kaema. Erilist elamust pakuvad kohalikud tüübid, kes kosest kui liutorust alla lasevad, kõhuli ja selili, kuis aga tuju on. Ma saan ju aru, et veevool neid kannab, ent ikkagi tundub uskumatu.
 
 




02 aprill 2016

Paraty, 05 - 08.03

Intro
 
Tulen praegu paduesoteerilise raamatu esitluselt ja pole isegi kindel, et viitsin teile siia kirjutada, sest... põhimõtteliselt olete teie süüdi minu ebaõnnes, ma pean teist lahti laskma ja mitte välja tegema ja üldse võiksite kõik kukele minna :)
Nali! Tegelikult olete mulle endiselt kallid ja esitlus oli lihtsalt territooriumiga tutvumine. 
 
Aga otsaga jõudsime vist Paratysse... Paraty on selline Pärnu masti linnake, rahvaarv sutsu väiksem. Kui meile tundub Pärnu pigemini suur olevat, siis Brasiilia mõõtkavas Paraty näikse imepisike ja nunnu koht olema. Majad on madalad, valdavalt valged, erinevat värvi aknaraamide ja ustega. Selline malbe olemine. Päeval on palav, õhtul kihutavad üle linna vihma- ja äikesepilved. Brasiiliavihmad on nagu lapsepõlv - õhk on soe, vihm on jahe ja karastav - puhas nauding! Vihmahoog on kui pidupäev! Pärast vihma hüppad üle munakivide ja lompide, püherdad ja rõõmustled kui siga mudamere ääres.
 
 

 
 
 
 Mul on isegi hää meel,et te aru ei saa sellest monsterast, mis mööda seda palmi ülespoole ronib,see võtaks teilt viimse entusiasmi toalilli kasvatada. Nii et las ta jääda...

 
 
 


 
Maailm on tegelikult ühte nägu läinud, ka Paratys on kohvikuid, kus paarike  istub laua taga ja kumbki näpib oma telefoni. O tempora,o mores... 
 
 
Paratys hakkame tõsisemalt tutvuma kohaliku kaubandusvõrguga, eelkõige toiduga.
Toiduvalik algab alati veiniga - ütleme kohe, niru seis. Mõned kaheliitrised pudelid siiski näikse ahvatlevat. Toit on nii ja naa. Värskeletid on õige kobedad. Avokaadod röövivad mu mõistuse - hetkel ei taha mitte mõeldagi, mis nad kaalusid, ilmselt üle poole kilo julgelt. Mitte ühtegi puitunud piklike säsidega või muidu pruuniks tõmbunud sisuga isendit. Odavad nagunii. Soolatud (vinnutatud?) liha igas asendis lettidel, isegi seajalad - nagu vastlad oleksid :D Poekassiirid mulle meeldivad - kõik oma peavalud ja pahad tujud lasevad nad täies hiilguses klientide peale paista. Samas, aga ega töö polegi jänes, mis eest ära jookseb :)
 
Peatume ühes pousada´s ehk külalistemajas. Nendest saavad mu erilised lemmikud - omanäolised, väiksed, armsad, viisakad. Inglist ei tonka muidugi keegi - milleks? Kõik muu on super, vetsupotist läheb kõik vajalik alla, kedagi liigset toas ei ela, kraanist vesi voolab - super.
 
06.03 lähen esimest korda randa, korraks, puu varju, ilmselt õige tegu, sest päike on erakordselt terav.
 
Mul on reisides kaks kindlat kohta, mida külastada - surnuaed ja ühistransport. Sellel reisil lisandub ka kolmas, pank. Pangast ja ühistransast tuleb veel hiljem juttu. Surnuaed jääb siiski enne teele. Ei midagi erilist, nagu kohalike kodudki. Puhtuse, korra ja kaunistamisega on nii ja naa, seega peab mu teooria paika ja tõmban kõiki paralleele, mida heaks arvan.
 

  
 
Hoopis tähtsamaks avastuseks on empanada´d, neist ühtegi pilti ei ole, aga uskuge mind - imeõhukese taina sees on mõnus täidis ja see kõik on fritüürist läbi lastud. Osad täidised jäävad tõlgitamatuks, aga vahet pole. Jeesumaria, see viib keele alla. 
 
Brasiiliast rääkides peab rääkima ka buffet-restoranidest. Meie teele satuvad valdavalt lõunased variandid, veidi vähem esineb ka õhtuseid. Tegelikult on need ülihead variandid, sest valik on korralik ja võimalik maitsta kõigest natuke, lisaks saab enne piiluda, mis mingi nime taga peitub. Jõuan korduvalt õhata, et oleks meil ka rohkem neid Rootsi laua variante! Maksad siis vastavalt kaalule, hinnad 39-59 reaali/kg, ehk 10-15 eurot. Minu südame võidab muidugi mingi vähetähtis söögikoht, kus samamoodi kaaluga võib grillitud kanasüdameid pugida - kui see pole paradiis, mis siis üldse on?! /jah, ma tean, pugud võinuks ka olla.../
 
Kuldaväärt leid on hoopis analoogiline jäätisekohvik - kõik kaalu järgi... jäätis, kastmed, lisandid, vahvlid. Ja millised jäätised...!
 
 
 P.S. 08.03 päeva kompvek on Jaanikalt. Nimelt kirjutab ta, et talle olla helistanud tema ema, kellele tundus, et Raadio Elmari õhtujutuks loeti minu "Punast autot". Kontrollin asja ja leian, et vastab tõele - aitäh infot jagamast!
 

Keelelisa 3

 
galinha - kanaliha
carne - liha
queijo - juust
 
Kõik kolm on eluliselt tähtsad sõnad empanadade tellimiseks :)
 
feijoada - traditsiooniline Brasiilia roog tumedast ubadest, lisaks sealiha, vinnutatud loomaliha ja vorstikesed. Ilmselgelt imemaitsev ja eestlasele südamelähedane kraam... ainult et talvistes tingimustes, kuumas üsna harjumatu süüa.

01 aprill 2016

Teekond: Paraty, 05.03


 
Intro
 
Võrdlemisi naljakas on pärast pokudega kadakate vahel hullamist Brasiilia märkmed ette võtta.  Ühtlasi on see kiitus nende rontide praamide aadressil, mille peal poolteist tundi loksuda on niivõrd igav, et blogimaailma põgenemine tundub ainuõige valik.
Riost lahkuda on… normaalne. Rio ei ole oma olemuselt halb, aga ta on suur ja anonüümne. Kõrged majad varjavad päikese ja tekib omamoodi päikese poole sirutuda tahtmise tunne. Kindlasti on Rio ülikõva, aga siis peaks siin pikemalt olema ja liikuma linnasüdamest kaugemale (kas see siis enam Rio on?:)) Meie igatahes oleme juba vaimu valmis pannud Paratyks, mis peaks sootuks teistsugune olema. Maanteed mööda on tegemist umbkaudu viietunnise sõiduga, metsapeatused (tõstku käsi, kes julgeb Brasiilias metsapeatuseid teha!) juurde arvata, siis tsips kauem
See on ainus transavariant, mis on välja sebitud juba kodus olles. Kui te hästi otsite Eestimaa peal, siis te leiate ühe mehe, kes on mingi rasvane tosin aastat elanud või pendeldanud Brasiilia vahet ja kes on päris kopenhaagen neil teemadel. Igatahes oleme otsustanud, et Riost Paratysse ja sealt mõne päeva pärast Sao Paulosse me mitme taksoga ei kulge ja vajame üht väikebussi. Eelinfo on suurepärane: korralik buss (kuigi oleme pilti näinud, siis senise Brasiilia kogemuse põhjal oleme igaks juhuks valmis, et ei saabu siiski pildilt tuttav sõiduriist, vaid selle suure ja ilusa bussi poole väiksem ja logum sõsar), usklik bussijuht ja tolle veidike inglist tonkav tütar.  Vahemärkusena olgu öeldud, et mõni nädal varem saab T.  peaaegu kreepsu leides näoraamatus sõbrakutse … hõbehallilt bussilt. Õnneks on bussil küll nimi (hääldamatu!), kuigi ega see meile midagi ei ütle. Samas ma mõtlen, et oleks ju armas, kui enne iga lennureisi lennukikapten ka saadaks personaalse sõbrakutse – siis tead, et tüübil vaimne tervis korras ja normaalne pereelu ja et suure tõenäosusega ei ole tal plaanis just selle lennukiga, millel sinagi oled,  kuskil trikke tegema hakata J
Saabuv buss on igati aus, juht vaikne ja malbe, tütart pole, aga mis ikka eestlasi kui e-rahvast enim rõõmustab – WIIFIII! -  on olemas. Ja kuigi Riost välja murdmiseks tuleb mõnel ristmikul juhil elu eest pedaali sõtkuda, siis ei anta talle ometi enne asu, kui ta on wifi-parooli selge ja kõlava häälega ette kandnud.
Riost Paratysse sõites võite te näha… mitte midagi. Või kõike. Sõltub vaateurgast. Lõputud favela´d ja prügist umbes jõed. Aga kui sellest end juba kord läbi vedada, siis edasi on tõeline Loodus -  lopsakas ja võimas, kõik roheline ja SUUR /mõni päev hiljem satume aga sõitma üle mägede ja läbi metsade, kus sõnale „SUUR“ tahaks veel mõned uu-d lisada/. Iseenesest on tegemist Brasiilia piirkonnaga, mis kannab nime Costa Verde ehk Roheline rannik. Nimi räägib enda eest. 
Tiksume seal vaikselt aga sõita, igaüks oma mõtetes ja wifi-s. Rohkem küll viimast. Esimene elavnemine toimub, kui juht DVD mängima viskab. Aina kompumad poisid õhkavad kuu poole ja kõigil suu kõrvuni. Juhile mõjuvad seesugused rõkatused ilmselt kahtlaselt või mõtleb ta meie reisiseltskonna kahe meesisendi peale, sest järgmiseks korjatakse poisid eetrist ja saame plaaditäie mingit Paulat. Paula esindab tüüpilist brasiillast – kõik suurelt ja üle vindi keeratult. Tädil vahetuvad kostüümid iga kahe laulu tagant, 15cm kontsadega väänab ta end kui liigendnuga, eriti agaralt muudkui kummardades ja kätega põrandal siblides (kontsad endiselt all!), kord kappab hobesega lavale ja sada muud tempu.
Ma usun, et nutikamatel lugejatel on vahepeal tekkinud küsimus, et kuidas me juhiga suheldud saime, lubatud tütart ju netu. Kõik mured ja rõõmud edastasime üle messengeri hetkel Eestis viibivale Brasiilia teemadel kopenhaagenile mehele, tema omakorda helistas (üle satelliidi) siis bussijuhile, bussijuht andis teada omapoolse seisukoha, edastas selle Eestisse ja Eestist toksiti sõnumid sõber FB abiga jälle tagasi bussi. Haige, ma tean, elu ongi pidevalt selline.
Kui me bussiaknast juba esimesi koskesid silmame, läheme muidugi natuke ülemeelikuks ja, eelpool kirjeldatud skeemi kasutades, anname juhile teada ranna- ja ujumissoovist. Et kui teele jääb mõni mõnus rand, kus hea ujuda, siis ärgu olgu kade poiss ja tehku peatus.
Korras.
Naudime sõitu edasi, ise elevil peatsest jahutavast suplusest. Sõit aina kestab ja kestab. Paar tüdrukut vist tukuvad, teised vaatavad niisama välja. Sõit ikka kestab, nii mõnigi kenake rand vilksatab mööda. Aga ikka ju mõtled, et küllap siis pole see õige, küllap kohalik bussijuht juba teab ja selle õige juurde meid viib. Kui juba järgmise lahesopi tagant linnake paistma hakkab ja Google maps kangesti sellele Paraty nimeks anda soovib, on selge, et rannast pole haisugi. Eks kõik see toksimine võtab aega, nii et alles linna sisse sõites saabub, ikka läbi Eesti!, vastus, et rahvas olevat kõik maganud ja juht ei hakanud siis ometigi randa sõitma. Uni on püha!
Selge, järgmisel korral oleme targemad. Selles bussis keegi silmi kinni panna ei tohi, ka hetkeks mitte.
 
 
 

Keelelisa 2

morango – maasikas
Marge lubas maasika-caipirinhasid, aga Rios on ettekandjad üksmeelselt minu vastu ja raputavad päid, sokutades ikka ja ainult seda klassikalist laimiga kraami. Mina, atsaka tütarlapsena, omandan tarvilikku sõnavara, et vajalikul momendil "moraaango!" karjatada.
cachoeira – kosk
Kuna me päris kõike ka ei viitsi läbi Eesti ajada, siis kosesoovist tahame otse juhile teada anda. Sõnastik välja, „kosk“  täitsa olemas ja kukume seda püüdlikult ettepoole hõikuma. Esimesed kümme korda tundub juhile vist, et me kordame oma imelikus eesti keeles mingit imelikku sõna, sest ta ei tee teist nägugi. Kui talle viimaks koidab, et see ju puhas portugali keel, siis hakkab ta iga kord koske silmates ka rõõmsalt kaasa kilkama ja kaššu´eiratama, ilmselgelt jagades meie erutust kose nägemise suhtes, mitte sinna mineku suhtes. Kosed jäävad teiseks päevaks.