30 august 2016

Noronha muljeid natuke ka GO Reisiajakirjas (august 2016)

Fernando de Noronha seiklustest jõudsin ma kunagi vist ka siin veidi pajatada. Kes aga helendava kuvari kaudu ei viitsi lugeda, võib krabisevaid lehti otse ajakirjas keerata.

28 august 2016

"Ma armastasin terroristi: 16 aastat sõjakate islamistidega." Anna Sundberg, Jesper Huor


See on raamat, mis... no kedagi vist külmaks ei jäta :) Seega nõrga tervisega tüüpidele ei soovita, teistele aga kindlasti.

Esiteks, et mu hing natukenegi rahu saaks, siis olgu öeldud, et kindlasti ärrituvad keeleinimesed. Ja mitte vähe! Siin on esindatud kõik vead, mis vähegi võimalikud. No isegi inimese nime ei suudeta läbivalt ühtmoodi hoida. Kodus tekkis meil vaidlus ka spetsiifilise terminoloogia üle. Mina eelistaksin väljendid, millel on maakeelne vaste olemas, nii ka raamatusse panna, nt ramadaan, džihaad, mudžahiid jt. Siin olid need aga järjekindlalt araabia (?) keeles ja käänatud-väänatud "täies ilus". Võib-olla olid need muidugi juba originaalis niimoodi välja toodud ja meie väljalase vaid järgis sarnast joont... ei tea. Aga häiris ikkagi.

Nii palju siis vormilisest küljest. Sisuga on lood märksa keerulisemad. Ma lugedes puhisesin pidevalt valjusti, tõin kuuldavale hääli, mille olemasolust ma üldse teadlikki ei olnud - lihtsalt sedavõrd ajas kopsu üle maksa. Kui väga ma ka ei püüaks, kaasa tunda ei suuda. Ma proovisin lugedes pidevalt leida seda selgitust/vabandust/põhjendust, miks üks noor inimene sedasi ära pööras. Ilmselt on tegemist siiski puhtalt heaoluühiskonna viljadega. Elu oli liiga lihtne, kerge, muretu, äkki tibake igavgi? Ja kuigi autor oli võrdlemisi lõdva püksikummiga, ei suutnud tormilised suhted ja tants ja trall ikkagi piisavalt ajaviidet pakkuda. Küllap kuskil selles punktis hakkaski tema huvi islami poole pöörduma (silmaringi laiendamise mõttes pole selles ju midagi halba, olen nõus). Milleks oli aga vaja suvalise moslemist jorsiga sebima hakata ja kohe ka abielluda, sellest ma enam üldse aru ei saa. Ebameeldiv abielu ja kaks last hiljem vajub tädi aga veelgi hullemasse mülkasse. Ta näeb, mis on nende inimestega lahti ja mäda ja selle asemel, et jalgadele valu anda, muutub ta nii hulluks ekstremistiks, et teeb silmad ette paljudele teistelegi enda lähikonnas. Vähe sellest, abiellub ja vorbib lapsi ka edasi teha. Pehmo-moslemi asemel saab tema abikaasaks stiilipuhas terrorist.

Kõige enam vihastab mind siin muidugi silmakirjalikkus. Rootsi ja rootslased, ehk siis kodumaa ja kaasmaalased, on nõmedad, sest nad on uskmatud ja Paradiisist võivad vaid und näha. Samas, kui tal kuskil karupees (Tšetšeenias või Gruusias või kus iganes) tuju sünnitada ei ole, siis lendab ta küll varmalt kodumaa mugavasse arstiabirüppe. Kui ta on Damaskuses lastega koduarestis (kallis abikaasa on kinni kukkunud, mille üle tal pole ka põhjust imestada) ja ennast päästa ei suuda, siis meenuvad talle kiiresti vanemad Rootsis ja välissaatkonnad ja konsulaarabi ja kõik muud toredad hüved, mida kodumaa pakkuda võiks. Lõpuks Rootsi tagasi jõudes on tema elu "kohutavalt" raske, sest tal ja tema neljal lapsel tuleb hakkama saada igasuguste sots.toetuste ja abirahadega, millest on muidugi vähe. Tahaks küsida, et halloo, mida sina kogu oma täiskasvanuea oma riigi hüvanguks teinud oled?! Kuigi ta ei ole otseselt kellelegi pommi alla pannud või aidanud rahastada terrorismi, on ta ühe sellise sabas kaasa tilbendanud, toetanud tolle tegemisi ja andnud kaudselt oma "panuse"...

Lisaks sellele, et see tädi mu seaks on vihastanud, on mul paari asja üle siiski ka hea meel. Kasvõi selle üle, et ta oma loo kirja pani. Et äkki mõni islami idealiseerija loeb ja mõtiskleb väheke. Või paneb selle raamatu lugemine mõnda lapsevanemat mõtlema, et liiga elu-on-lill-olemine võib ta lapse märksa hullemini tuksi keerata.
Ma kiidan autorit veel ka selle eest, et viimaks siiski sellest jamast välja astus. Jah, hirmus palju kahju sai tehtud, mida olematuks enam ei muuda, ent äkki ta suutis oma lapsed veel viimasel minutil päästa. Senise elu jätkudes oleks maailm kolm radikaalset islamisti juurde saanud (tütre tulevik oleks lihtsalt trööstitult tume olnud).

Arvestades, et lugu on kirja pandud suhteliselt lühikeste lihtlausetega ja kohati ka sujuvusest puudu jääb, oli see üllatavalt kiire ja ladus lugemine, ilmselt on tegemist ikka keskmisest intrigeerivama teemaga. Või hõlbustas lugemist ka see, et tegemist ju meie homsega. Siin vanajumala seljataga on veel päris rahulik see olemine, aga Viljandi poolt tuleb küll murettekitavaid signaale. Linnapilt olevat õige kirjuks muutunud, karvaseid ja sulelisi kõik kohad täis. Ja valgenahalisi poliitikuid on hakatud ahistama. Järgmisel nädalal tulen vaatan ise selle olukorra üle.

25 august 2016

"Minu Rio de Janeiro" Malle Koido


Ma ei saa sellest raamatust eriti palju kirjutada, sest kõik mis puudutas Brasiiliat, oli väga tore, aga samavõrd või rohkemgi oli see jalgpallist ja noh... teate ju küll, et sport on saatanast ja jalgpall jätab mind 101% külmaks. Samas ma muidugi tean, et see kütab paljudel inimestel vererõhu lakke, nii et mul on hea meel, et nendel on seda raamatut tore lugeda :)

Ainus (jalgpallialane) äratundmisrõõm oli mul seoses selle Saksamaa-Brasiilia mänguga, mis lõppes seisuga 7:1. S e d a mängu tean isegi mina. Ma olin sel ajal Roostal, mis on superilus koht. Sel ajal oli võrratult soe ja ilus ilm, mis on Eestis ime. Rannas oli mingi surfilaager või muidu kihvt seltskond ja atribuutika, kes lasi tõeliselt chilli muusikat, lisaks veel fantastiline kuuloojang öösel kell 1. No ja siis kõnnid nende Roosta majakeste vahel, kõik on nii täiuslik kui veel olla annab... ja siis näed, kuidas enamus puhkajaid kössitab majakestes, ninad vastu lina kleebitud ja vaatavad jalkat! Kamoon, seda oleks võinud kodus ka vahtida ju, selle vahtimine Roostal on sulaselge raiskamine!

Kuna aga see mäng igast aknast meile vastu vaatas ja helitugevuse pealt ka ei olnud kokku hoitud, siis sain minagi omamoodi jalkast osa. Ja kuigi ma võin olla loll kui lauajalg, siis sain isegi mina aru, et midagi on ikka väg-väga mäda... Selline seis mängu lõppedes ei ole vist just tavapärane nähtus, eriti veel brassude jaoks.

Jumal küll, ma pole elu sees nii pikalt jalgpallist kirjutanud ega rääkinud :) Ütleme siis nii, et see on austusest selle raamatu vastu :)

Ah jaa, üks mõtteuid veel. Ma järjekordselt imestasin raamatut lugedes, et kui roppumoodi meil Brasiilias ikka vist vedas. Selle napi kuu aja peale AINULT üks varguskatse (ebaõnnestunud veel pealekauba!), see vist on imestamist väärt. Kusjuures me ei saa rääkida erilisest ettevaatlikkusest ja turvalistes piirkondades liikumisest. Tegelikult olid olulised asjad (raha, pass, telefonid) kogu aeg kaasas ja suht nähtaval ka. Telefoniga sai pidevalt ja avalikult pilte klõpsitud. Rios võib meie vedamise ehk suure seltskonnaga ringi liikumise arvele kirjutada, ent ka kahekesi Salvadoris kulgedes oli õnne. Sai ju kasutatud võrdlemisi palju ühistransporti (et ikka seiklusi oleks :)!), sai käidud kohtades, mille kohta eelnev kodutöö täiesti tegemata - ja ainult üks varguskatse....


24 august 2016

"Hiidlase vähene naljaraamand" Andrus Roosa


Pealkiri on absoluutselt eksitav! See EI ole naljaraamat. Suvaline Jüri või Mari kusagilt Peipsi äärest võib jah mõelda, et see on pagana humoorikas ja üks nali ajab teist taga, aga oi-oi kui ekslik selline mulje on. Ma ütlen nüüd esimest ja viimast korda, ja pioneeri ausõna, et ma ei luiska - siit raamatust vaatab vastu tegelik elu. Just nii need asjad siin Hiiumaal käivadki, nuta või naera.

Ma muu kandi lugude kohta ei tea rääkida, aga keskendusin eelkõige sarvekate juhtumistele. Kui mina Soonleppa tulin, siis esimene asi, mis mulle selgeks tehti - mehed on siin kõik end üles poonud (või kohe-kohe seda tegemas). Haa-haa, very funny! No ja siis hakkad järjest talusid läbi vaatama - pagan, ongi põhiliselt naistevägi! Õnneks vist noorem põlvkond naisi on püüdnud eelkäijate vigadest õppida ja püüab oma meestega hellemini ümber käia, et nüüd ikka mõni mees on elus kah (veel!).  No ja siis loed siit raamatust neid lugusid ja pooled ongi surivoodil sündinud. Midagi oli veel, mis oli elust enesest, aga ma mitte ei mäleta enam, mis see oli.

Igatahes, kui nüüd veel keegi minult uurib, et kuidas elu meil siin Sarve nurgas välja näeb, siis mina ei kõssa enam mitte üks sõna, vaid soovitan seda raamatut lehitseda.


23 august 2016

"Ettelugeja 6.27-ses rongis" Jean-Paul Didierlaurent


Prantslaste lood on alailma sellised... nõtked ja siuglevad, või ma ei teagi, kuidas neid kirjeldama peaks :) Sisu pole üldjoontes üldse esmatähtis, vaid just KUIDAS nad kirjutavad. Annaks vaid jumal ka väärilisi tõlkijaid, sest on siililegi selge, et minust prantsuse keeles lugejat selles elus ei saa (kuigi ma kujutan ette, et see oleks veel topelt nauding).

Kui juba säärasest monstrummasinast, nagu seda on see võimas paberiõgija,  annab haaravalt kirjutada, siis mis veel muudest kaunimatest asjadest ja nähtustest kõnelda! Ja siis veel see väravavalvur, kes aleksandriine vorbib. Hurmav, mis muud :)

22 august 2016

"Minu Afganistan" Janek Somelar

Jõudsin ometi ära oodata selles sarjas Afganistani raamatu. Ma ei tea, miks see ootus nii pikk tundus... Kas olen unes näinud või tõepoolest kuskilt aastaid tagasi lugenud välja vihje, et see teoksil oli, ei tea.
Afganistanist loen ma alati meelsasti, kuigi enim on paelunud ikka need va nõukaaegsete sealkäinute muljed. Paraku tollest ajast enam midagi uut juurde ei ilmu ja kõik seni avaldatud on vist läbi tudeeritud juba enne "Kui mäng on lõppenud" kirjutamist.

Püüan siis ajaga kaasas käia ja värskemat kraami lugeda. Loetav, muide, oli see küll igati. Kirjutab oluliselt paremini kui ühest sellisest tüübist arvata võiks. Eks me kõik tea, milliseks paljud meist sellised tegelased arvavad - sihuksed raha ja vägivalla peale maiad põmmpead, kelle mõttelend ja sulejooks  ehk parimal juhul põhikoolitasemele pidama jäänud. Siin oli aga siiski võrdlemisi palju eredaid momente, üllatavalt luulelise mõtisklusi, kröömike fantaasiatki justkui (ropendamist ka, nii et liiga õrnahingelised, ärge parem lugege!). Ja mis mulle eriti meeldis - kuigi autor oskas märgata ja vaagida sihtkohariigi plusse ja miinuseid (neid viimaseid kahtlemata juba leidub), kumas ometi mitmelt poolt läbi Afganistani armastus. Selline ehe ja sügav.

Veidi naljakas oli, võis olla ka ehk minu lugemistempost tingitud muidugi, et ülesehituselt tundus raamat esiotsa nagu üks pikk-pikk sissejuhatus, hakkasin juba hirmuga ja õige sagedasti allesjäänud lehekülgi lappama, et äkki need saavad enne otsa kui peaks, no et äkki keegi kirglik lugeja rebis mingi portsu välja. Aga siis mingil hetkel ikka sai lugu sisse juhatatud, tuli kogunisti peaminister neid sinna väisama... ja siis oligi lõpp.
Samas, mõni mõis, kui see nii oligi.

Mina ei tea, nukker on ikka see sealne meie poiste elu....

21 august 2016

Õhus on aimata augustit

Augusti üks ja ainumas päris selge tunnus on teadagi mis. Need on need tüübid, kellega ma kõige vähem silmitsi seista soovin ja kes ometigi just augustikuuks oma maksimumkabariidid saavutavad (vist, ega ma kuskilt targemast kohast seda väidet ju üle kontrollida ei saa). Lisaks on mul karvane tunne, et augustiks on kõik nende arvukad järglased ka ilmale tulnud.

Igatahes ei ole hetkel vahet, millisest aknast ma välja vaatan või millise kadaka all seisatan - neid on kõikjal, neid on palju, nad on suured ja nad on ülbed. Nad teavad, et august, see on nende üürike tähetund. Kraanikausitaguse akna juures resideerub üks eriti priske ja eriline isend, ma ütleks, et suisa esteetilist naudingut pakkuv, kelle pärast võiksid minu nägemust mööda isegi Turovski ja Kaal kaklema minna. Kui nad muidugi teaksid, et mul seal selline eksemplar elab. (Pilti ma arusaadavatel põhjustel ei kavatse teha, mulle piisab, et ma iga jumalapäev nõudepesu ajal teda nägema pean).

Eile lootsin küll saada ämblikuvaba pooltunnikese paadisõdul Heltermaalt meie sillaotsa, kuid otseloomulikult olid nad ka paadi vallutanud. Ainuke asi, millest ma aru ei saa - kui üleval neist kõik kubiseb, siis miks ma seni neid veel all kajutis pole kohanud?! Ma kahtlustan, et see on neil mingi ühine hästi hoitud saladus, kuidas mulle mulje jätta, et neid seal ei elutse.

Aga augustil on ka meeldivamaid külgi. Näiteks rohutirtsud pole veel mingilgi moel minuga vaenujalale sattunud. Eelmise aasta augustis mäletan, kuidas sai väljastpoolt jägitud ühte tüüpi, kes südaööks kupli otsa jõudis, täna hommikul ärkasin aga järgmise karvase tunde peale, et keegi jõllitab mind imelikult. Järjekordne tirts kakerdas üleval. Vähe sellest, ka köögis tervitas mind üks tema klanni liige.




Tõsi, tirtsude püüdmisega ei pea ma vähemasti enam ise vaeva nägema, sest kuigi meie Hallooo pole end seni veel tõestanud hiirepüüdmise valdkonnas, siis rohutirtsud on ilmselgelt küll tema spetsialiteet. Esmalt lõbustab ta end kasutades neid motoriseeritud mänguasjadena, seejärel, kui tirts juba vähemalt pooltest koibadest ilma on ja erilist liikumisaktiivsust üles ei näita, püüab ta kunstlikult eluvaimu sisse puhuda ja väetikese liikvele saada... aga kui see ka enam ei õnnestu, siis naudib hoopis proteiinirikast gurmee-einet.

Muide, täna laekus kassialast rahvatarkust veel lisaks - vähe sellest, et tegemist on ravitsejakassiga, pidavat pika sabaga nurrumootorid ka head hiirepüüdjad olema. Saame näha.



Vaese kassi hiir on rohutirts

18 august 2016

"Igaviku fjordi prohvetid" Kim Leine

Üle mitme-mitme aja üks puhas nauding, õnneks ka piisavalt paljudest lehekülgedest koosnev. Kes nautinud Wassmo lugusid, sellele ilmselt istub Leine ka.

Kõigepealt tuleb lugejal end sättida kenasti kuhugi 1780-90ndate kanti - kas ei kõla see juba ise kui puhas rõõm? Seejärel kujutleme end Kopenhaagenisse, järgmine boonuspunkt sellele raamatule. Kopenhaageni-aastatest lugedes kangastusid mulle järjepidevalt pildikesed Aarhusi Den Gamle Byst, mis kujutab endast teatavat laadi vabaõhumuuseumit, ainult et linnaühiskonnale keskendunut. Oleme meiegi seal trotuaaril kulgedes sahmaka "solgivett" jalgele saanud.

Kui kõike eelnevat on võimalik hõlpsasti vaimusilma ette manada, siis edasi liigub raamatu peategelane Morten Falck aga Gröönimaale. 18.saj lõpu Gröönimaast ei oska ma midagi arvata, tuleb uskuda siin kirjapandut. Kuigi tegemist on ilukirjandusega, on autor väidetavalt siiski võrdlemisi palju kasutanud tõestisündinud lugusid ja seiku, mida siis oma fantaasiale voli andes on sidunud tegelastega. Seega, midagi siin on.

Haarav lugu, põnevad paigad ning tagasivaade ajas on selle romaani üheks osaks, teiseks ja sugugi mitte vähem tähtsaks on vaated ristitute ja paganate suhetele. Gröönlased olid taanlaste silmis metslased, madalate instinktide kütkes pooletoobised, kes pesid end omaenese kusega, tegid sugu, kellega juhtus, sõid kevadel näljaga oma pastladki ära ja... Igas mõttes madalam rass. Ja ometi on kogu selle aja taustal taanlastest Kaubatalituse tegelased + misjonärid, kes peavad end küll õilsamateks olevusteks, ent lõppkokkuvõttes ei ole põrmugi paremad nn metslastest. Pidevalt käib puhas porr, kui sellest aga aega üle jääb, siis varastatakse, vassitakse ja patustatakse ometi kümnel eri moel. Raamatu kandvaks osaks on peatükid kümne käsuga, mille kõigi vastu Morten Falck ka eksib.

Äärmiselt mitmeplaaniline ja huvitav lugemine.

15 august 2016

Meenutus Istanbulist

Oktoobrikuisest Istanbuli retkest sai toona ka väike osa kirja pandud, möödunud kuul jõudis lugu Eesti Naise lehekülgedele.
Vahepeal on Istanbulis muidugi palju juhtunud. Väga palju...

12 august 2016

Härra peaminister

Meie selle suve kõige kiiremasse nädalasse suunati meile veel üks külaline. Ahastasime ja katkusime karvu ja masendusime ja kukkusime lapiti maha, ent siis tõusime uuesti püsti ja lihtsalt olime. Üle oma varju ikka ei hüppa, eks ole.

Kui on kohvikutepäeva nädal, siis on tegelikult kõik meie energiavarud suunatud väljapoole kodu, Härra Kõrge Külalise pärast ma siis natuke ikka pidin koristama. Lisaks kasutasime peaministrit katsejänesena kohvikutepäevaks mõeldud vahvlite testimisel.  Eriliselt nautis rohket tähelepanu muidugi meie Hallooo, kes võib nüüd tähtsalt kuulutada, et Riigikantselei fotograaf on teda pildistanud.

Selle fotograafiga oli ka selline naljakas lugu, et... Hirmus tuttav tundus. Enne visiitkaardi nägemist ma välja ei mõelnudki võimalikke seoseid. Punane tuluke lõi alles siis põlema. Ma usun, et me oleme elus vähemalt kahel korral varemgi kohtunud. Esimesel korral olime mõlemad raudselt mähkmetes ja mingi seos võis olla Kõpu-nimelise asumiga Viljandimaal. Teisel korral rabelesime sisseastumiskatsetel Sütevakas. Minu mäletamist mööda saime mõlemad sisse ka, aga halbade asjaolude kokkusattumise tulemusel mina siiski seal ei alustanud kooliteed.
Eesti on väike.


P.S. Ja muide, härra peaminister, Sina tulid meile külla veel mööda tolmuteed, aga nüüd on meil asfalttee :)

11 august 2016

Suvelugemised ritta

Lugemine on suhtkoht viimane tegevus sellel suvel olnud. Kord pole aega ja kui jälle on aega, siis lihtsalt ei viitsi. Nüüd avastasin veel lisaks, et Esteris mul ei näitagi laenutuste ajalugu. Ja ma absoluutselt ei mäleta, mida ma sealt võtnud olen, ometi tean, et olen iga kord linnas käies midagi viinud ja midagi toonud. Ma hakkan maha käima :)

Ja vähe sellest - ka tuvastatud suveraamatutest ei mäleta ma suurt midagi :))))) Nii et põhimõtteliselt laon vaid siia raamatukujutised ritta.


Karen Joy Fowler "Me oleme kõik täiesti endast väljas" oli päris kriipiv raamat. Kahjuks olin ma vist varasemalt kuskil juba mõned vihjed selle kohta lugenud. Millest on siiralt kahju, sest ma usun, et muidu oleks päris vägev efekt olnud. Kuidagi kurb raamat oli.




Fredrik Backmani "Mees nimega Ove" oli sigahea raamat. Natuke minu teise suure lemmiku "Surm Õhtuhiies" auku. Parajalt eluline ja parajalt humoorikas ja no ülepea selline eluterve värk. Mul on isegi pisuke kiusatus see filmina ära vaadata, aga ilmselt jääb see kuhugi pikkadesse ja pimedatesse sügisõhtutesse.


 Ilmar Taska "Pobeda 1946" oli kiire ja ladus lugemine, ehk vaid sügavusest jäi veidi vajaka. Süžee oli igati hea, kuid lugejale liigselt lahti nämmutatud - veidike mõtteainet ja põnevust oleks ära kulunud. Ja lõpp vajus kuidagi susinal kokku.
Äkki saab see kord filmina paremini tervikuks kokku sulatatud?


 Grégoire Delacourt "Tabamatu õnn". See on nüüd see sari, mida ma veidi pelgan ja eriti haarama ei kipu. Poolkogemata raamatukogutüdrukute soovitusel siiski tõin koju. Kusjuures hoolimata mõningatest puudujääkidest oli see võrdlemisi hea. Raske, seda küll ka. Omamoodi.  


 Roy Jacobseni "Valge laam". Jacobseni teised raamatud on olnud väga minu maitsele, see oli nüüd neist kõige nõrgem. Norrakate ja sakslaste suhetest Teise maailmasõja päevil on juba piisavalt kirjutatud, ka haaravamas võtmes.

Maria Bosse-Sporleder "Viimases kohvris on kodumaa". Baltisakslaste tegemistest eelmise sajandi alguses on alati põnev lugeda, ja veel see pildimaterjal! Rääkimata mu lemmiktänavast Tallinnas! Kahjuks jäid need mälestused kohati liiga pinnal libisema. Või saatis kirjatükke mingi ebamugav hakitus. Igatahes oli mul mitmel korral segadus, et kes ja mis ajahetkest jutustas. Samas, võis see ka mu väsinud ajus tekkinud lühis olla.

10 august 2016

Hallooo!

Ma üks öö lugesin oma blogrollis sisalduvat ja avastasin, et on veel inimesi, kes hiljuti on kassi võtnud. Ja no muidugi mu sisemus karjus, et mina kaaa, mina kaaa.

Sest meil on nüüd ka kass. Selles pildis on tükke, mis ei klapi, ma tean. Nimelt, et ma ei ole mingi kassiinimene, pole kunagi olnud. Minu kassimälestused jäävad metsikute laudakasside aega ning nood isendid olid igatpidi juba nii iseseisvad ja isetadlikud, et ega nendega eriti midagi polnudki teha. Äkitsi oli aga mingi eriliselt nõmeda ilmaga kuskil kuuri all tundmatu kassitandem. Kükitasid seal nagu kanad õrrel ja piidlesid kahtlustavalt kahejalgseid. Ligi astudes kablutasid tuhatnelja minema.
Tegin pildi ... ja unustasin. Pole mina see kõige õigem memm neid taga ajama :)


Enne kassitandemit oli meie küla kõutse täis, igat karva ja suurust ja eri ülbuseastmes. Kui laekusid pojad, olid kõik need muidu nii hakkajad ja tähtsust täis isendid kadunud. Täpselt nagu inimeste maailmaski :)
Edasi oli meil siin majutujaid ja kontserte jms, mille käigus erinevad inimesed andsid oma parima, et tüübid kodustada. Triibiku maised teekonnad olid aga vististi lõpusirgel, sest tema suundus kõigist pingutustest hoolimata taevastele radadele. Sama klanni hall tegelene näis oma maist teed siiski edasi astuvat ja kadus mõneks päevaks sootuks orbiidilt.

Kuni me avastasime, et meile on tekkinud kiviaia kunn, kes varitseb meid järjepidevalt ning ukse avanedes teeb Levandist mitte sugugi kehvemaid hüppeid.




Nii ta tuli. Ja jäi. Tegelikult on ta kaval kui rebane, oskas kohe hoobilt õigeid nuppe vajutada. Mitte üks rumalus või hull temp tema poolt. Lauale-kapile-diivanile ei tikkunud, kriipima ei kukkunud, sirtsutama ei hakanud, ilus oli nagunii. Selline amüsantne härrasmees (jah, paraku on ta kassiilma meesterahvas). Mis sellest, et tänaseks pole sellest enam suurt alles jäänud :)))) Kui meie õilsad kavatsused temast merekass kasvatada algselt näisid vilja kandvat, siis nüüd suudab ta sujuvalt mere äärde minekutest kõrvale hiilida, no teeb näo nagu tal oleks midagi hulga asjalikumat plaanis. Kui me aga mere äärest naaseme, siis põõnutab mõnuga toas diivanil päikeselaigus ja sirutab laisalt sabaotsa. Üleüldse on õues seerimine tema näoilme põhjal otsustades üks üdini mõttetu tegevus, tuba - see on tema pärusmaa.
Nomaitia....
Äkki ta valmistub sügis-talveks, mil temast pealinna kassihärra saab. Ega ta siis enam kuigivõrd õue vist saa...

Õue viitsib vaid veel nii palju minna, et uhkelt demonstreerida oma puu otsa ronimise oskusi.





Palvetund
P.S. Pealkirjas esinev vigane sõna "halloo" peaks tähistama selle tüübi nime, kuid talle omaselt keeldub ta sellele reageerimast. Nii et mine võta kinni, mis ta nimeks saab või on...

09 august 2016

"Halb tüdruk on jumala hea olla" Kätlin Kaldmaa


Tänaste tormituultega on ülimalt sobiv aeg viimased nädalad üle ja läbi revideerida. Ma alustaks kõige vanemast võlast - võrratust Kaldmaa lasteraamatust.
Kaldmaa kirjutab ajast, mida minuealised mäletavad, mis oli osa meie ajast ja meist endist ja millest me oleme nii läbi imbunud, et seda jagub elu lõpuni. Igaühel on ju oma nostalgia, "meie" oma on just see, millest ta siin raamatus kõneleb. Milline oli minueealiste linnaelu magusosa, seda ma ei tea, aga maalaste oma on nii kümnesse kui võimalik.

Ja kuigi tore oli lugeda, siis kurb oli ka. Sest sellist vabadust tänastel põnnidel enam ei ole. On see põhjendatud või mitte, tont seda teab. Aga vati sees kasvatatud pisikesed kapitalistid - see on me tulevik. Mis edasi saab, ei taha mitte mõeldagi.



Stiilinäide ka:

"Kui Kaisa tuleb, siis ema teeb alati midagi lahjemat süüa. Aga mõnikord meil kohe on nii hirmus praekartuli ja praepeekoni isu, et tuleb praadida kartulit ja tuleb praadida peekonit. See on enamasti siis, kui on kas päev otsa heina tehtud või päev otsa kartuleid võetud või päev otsa suusatatud või päev otsa peete kõblatud. Siis kohe tahaks midagi tahedamat süüa kui mingi kaalikalurr. No ja siis ema praeb kartulit ja peekonit ja me kõik pistame, nii et vatsad punnis. Kaisa ei pista. Kaisa on lugenud, et sööma peab mõõdukalt. Kaisa sööb praekartuleid mõõdetud aeglusega, poole vähem kui väike Sass, ja peekonit ei söö üldse. Peekon on figuuri jaoks liiga rasvane. Pärast, kui meie telekast lastesaadet vaatame, siis hakkavad köögis kaaned kolksuma ja tuppa tuleb peekonilõhna. Kui keegi ei näe, siis Kaisa sööb peekonit. Kaisal on alati mõõdulint kaasas.
Figuuri kõige parem sõber on dieet. Dieet tähendab seda, et süüakse mitu päeva ainult ühte asja ja siis figuur paraneb. Kaisal on olnud porgandidieet, siis ta sõi kolm päeva järjest keedetud porgandit, riivitud porgandit, rosinatega porgandit ja lihtsalt porgandit, siis oli tal kamadieet, mis pidi tegelikult olema keefiridieet, aga sellest läks kõht liiga tühjaks, nii et keefiridieedist sai kamadieet, siis tuli leivadieet, ..."


Ja siis need illustratsioonid! Ma harva vaimustun, aga siin on see asjakohane. Need on nii kümnesse, mitte vaid oma nostalgilise väärtuse pooleest, vaid ka selles osas, kuidas need tekstiga haakuvad. Neid siia üles pildistama ma ei hakka, lugege ja uurige ise.