30 september 2016

"Armastuskirju teatrile" Jim Ashilevi


Teater on üks kole nähtus, püünis, millesse langeda ja millest välja rabeleda. Mõni langeb jäädavalt ja suudab sellega leppida. Teine langeb, ent ihkab pääseda ja nii ta ses suletud nõiaringis sipleb. Tunlikumad natuurid on sunnitud loobuma. Kultuuriakadeemias õppides imestasin-imetlesin ma näitlejahakatiste meeletut töövõimet. See oli uskumatu! Nad olid hommikul esimeste ja õhtul viimastena majas - neil ei olnudki ELU, igatahes mitte muud elu peale teatri. Nad lävisid peaiselt teiste teatritudengitega, "vabad hetked" veetsid teatris jne. Kuidas nad hulluks ei läinud, ma ei saa tänini aru.

Võib-olla ma loen valesid asju, aga sellest ennastsalgavast tööst ja orjusest ei ole vist palju kirjutatud. Seda siiramalt mõjuvad Ashilevi kirjad teatrile. Siin on armastust, ent ka vihkamist. Siin on jõudu ja pulbitsevat energiat, ent ka väsimust, loobumist, selja pööramist. Siin on ausad mõtisklused ja siseheitlused.

Kõigi nende sisekaemuste taustal saab teatri telgitagustega mitte kursis olev lugeja jälgida ja kaasa elada ühe etenduse valmimisele, näitleja seisukohalt vaadates, mitte üldisemalt. Eri linnade vahet pendeldamised, tegelasega samastumised, igapäevaselt rollide vahetamised, teatri- ja pereelu ühildamised, proovid jne, jne. Võrdlemisi põnev, peab tunnistama.

29 september 2016

Ja jälle teel, ehk Salvador de Bahia poole...

Olindast lahkumist jääb saatma (nagu kaugetel reisidel ikka!) ATMi otsing. Pikad ja rasked ponnistused tipnevad sularahaautomaadiga... apteegi tagumises otsas. See oleks küll viimane koht, kust ise oleks taibanud otsida, aga lahked ja vastutulelikud umbkeelsed olindalased avitasid meid :) Turismiinfos käime ka, ent seal inglise keelt ei kuule, seega pole meil seal suurt teha. Lennuk ootab!

Lennujaamast ei mäleta ma midagi. Ja sel on kindel põhjus. Algas see sellest üldisest looklevast check-in´i sabast, kus oli jaakjõerüütlik mees, kes vilistas ja ümises vaheldumisi laulu "´Cause I love your smile".  Ja mida kauem tema ümises, seda enam see mind muigama ajas. Kui lõputu järjekord minevikuks sai, lootsin ta kaduvat. Juhtus aga nii, et ta sattus meiega ka samasse passikontrolli, jälle see laul. Ka samale lennule sattusime, ent õnneks leidis ta seal ootesaalis uue "ohvri" ja ma pääsesin.

Salvadori (linn, mitte riik - ma mõistan, et sellega on segadust) jõuame õhtupimeduses. Kuna see on meie kahekesi seikluse algus, siis muidugi me peamegi sinna pimedas jõudma. Esimene šokk on juba lennukis maandumisel, kus me järsku adume, millisesse suurlinna me siiski saabume (olgu öeldud, et see osa reisist sai viimasel hetkel ja kiiruga reisikavva lülitatud). Pikk ja lai ja lõputa on see kõrgete karpide meri ja siit me tahtsime rahu leida! Rahu my ass! Kuigi meie seiklusjanulised hinged unistasid bussist, oleme siiski sedapuhku ratsionaalsed ning valime takso - jumal kõrgel olgu tänatud! Isegi pööraselt kihutades on see teekond lõputu. Taxista kihutab nagu hull, autouksed on kindlalt lukus, raadio üürgab, juht ise üürgab veelgi valjemini, ta mõistab, et meiega on võimatu keelebarjääri tõttu suhelda, ent ainus teema, mille puhul ta ei suuda end tagasi hoida, on muusika, lauljad, laulusõnad - neist vatrab ta vahetpidamata siiski edasi. Püüab meid, lolle, harida.

Emotsioonid vahelduvad üles-alla, ülalt paistnud sopiline rannajoon kahvatub magalarajoonide kõrval, siis vilksatab rohelust, kuid kohe jälle lõputud slummid ja ummikud, mitmerealised maanteed ja nii kümnete kilomeetrite viisi, kuigi peaks olema juba "linn". Viimaks paistab midagi vanalinna moodi... ent kerjuste ja gräfitit täis õudsete majade rodu ei taandu, kahtlased inimmassid ja iga tänavanurga peal politseipatrullid. Hirmus mõnus tunne :)

Ja kõige selle taustaks taksojuht, kes ei leia õiget maja - jeee! Taksojuht on meie kujutlustes nimelt see asjapulk, keda võiks parimaks linnatundjaks pidada. Majade numeratsioon on mõnusalt loominguline ja vaba, millest siis lähtuda, pole aimugi. Igatahes sinna mäe otsa me jõuame ja tänu taksojuhi ennastsalgavatele infopäringutele ka õige majani saame.

Taksojuhist sai selle kolmveerandtunniga siiski omamoodi usaldusisik, nüüd, mil ta meid üksi jätnud, alles läheb jamaks. Oleme sisse astunud vanalinnamajja (selline britilik, tänavalt vaadates kitsas, läbilõikena siiski pikk)  ja ühes selle astumisega ka ajas tagasi rännanud. Ruumid on igati ajaloohõngulised, ka sisustuselemendid ja pisidetailid rõhutavad seoseid minevikuga, isegi tikanditega voodipesu on välja võlutud kuskilt. Aina astmed, sopid, tolmunud koloniaalaegne vanavara. Vaade järsult mäeveerult ja avaralt terrassilt siiski super.



Segadus. Segadus. Segadus. Kuumus. Konditsioneeri pole. Avarust seevastu siiski rohkem kui küll.

Pool vaatest terrassilt...

Nagu koju oleks jõudnud - Singer on kõikjal :)

... ja teine pool vaatest meie terrassilt :) Tõesti "šikk"



Kui see on ühe keskmise majutusasutuse dušš, siis ma ausalt tahaks näha, millised juhtmerägastikud neil kodustes tingimustes on :)


See on tegelikult väga imelik maja, natuke kummituslik. Selle piire on suht võimatu hoomata, nagu juba eelpool mainitud, siis ka sopiline ja tolmunud. Seal nagu oleks elu, aga samas ka mitte. Kuskil on näha suuri reisikohvreid, ent ei ühtegi hingelist. Köök on meie toa lähedal ja millal iganes sinna sisse kiigata, on kõik asjad kappidel nii, nagu oleks keegi just äsja seal midagi valmistanud, kuid ei ühtki hingelist. Mingid liikumised on, aga kedagi nagu ei kohta.  Eelnevast meilitsi suhtlusest saime aru, et maja peremees on prantslane, kes abiellunud kuubalannaga ja nii nad seda majakest peavad. Kohapeal selgub (ikka meilitsi suheldes), et tüüp elab väikse pojaga hoopis 500 km eemal ja tema nääpsuke ja äratrööbatud naine on maja peamine boss. See tähendab siis, et umbkeelne boss :) Näha teda praktiliselt ei ole, seega murede korral kirjutame prantslasele, tema kontakteerub oma abikaasaga ja siis imbub too kuskilt salapärasest nähtamatust kohast järsku välja ja üritab teha, mis vaja. Kuubalannal on abiks ka mingi kohalik kutt, kes tundub rohkemat kui abiline olevat. No ei tea neid teiste põnevaid peresuhteid, eks ole :)

Paraku see nädalaks võetud öömaja hakkab siiski õige ruttu närvidele käima. Peaasjalikult on põhjuseks kuumus - elada kannatab vaid hommikupoole ööd mõned tunnid. Vana tuttav WC-ummistuste teema on ka endiselt aktuaalne. Mingi rusutus ja trööstitus on siin igast nurgast vastu vaatamas. Ja kuigi kõrgel on tore, siis saadab meid jätkuvalt mäe otsas lõksus olemise tunne. Päikese loojudes tänavale naljalt minna ei söanda.

Kaks ööd peame vastu, siis suundume Barra kanti bookingust leitud hotelle üle vaatama. Isikupärased öömajad on küll alati meie esimene eelistus, ent ilmselt ei ole Salvador nende nautimiseks see kõige õigem koht. Prantslane kukub ülbitsema ja ülejäänud 5 öö raha tagasi ei maksa - me põgeneme :)



28 september 2016

Harivad jalutuskäigud, vol 1

Linna jõudes oli raekoja plats alles, ent puhtas ilusas emakeeles ei rääkinud ega laulnud seal enam keegi.  Käis hoopis festival Feel Russia. Tõsi, üllatuslikult hea programmiga.



27 september 2016

Lisaks jutule ka pildimaterjal sündmuskohalt








Harivad jalutuskäigud


Linnas pidavat vaid hobusevargad olema. Pärast pikka suve saare peal, peab ju ometi linna tulles oma silmaga ses asjas veenduma.

Nii kunstipäraseid seinu ei saa alati isegi ropu raha eest mitte :) Vangidel olid need puhta muidu. Tõsi, see sein asub ruumis, kuhu vist naljalt mitu korda ei satuta...






Kas te teadsite, miks tekib väsimus? Vangid teadsid...

Kes on mu kausikesest söönud?
Väsimusest ja tripperist peaks siin istunud tüübid nüüd kõike teadma :)

Kõik muu võis talutav olla, ent see vaatepilt vist mitte...

Tõsiselt korralik meditsiiniosakond. Kuigi... no mina ei tea, kas see siin alumisel pildil ikka on med.protseduuride läbiviimiseks mõeldud riistapuu - kahtlaselt piinapingi moodi näeb välja.


 Mu hing ja mu arm - raamatukogu! Kellelgi on "Mahtra sõda" pooleli jäänud :)


26 september 2016

Lõbus kogemus - microblading

Nii, nüüd keerab see blogi üldse naljakasse suunda. Mingit ilunurka siit ju enamasti ei leia, aga vaat täna teeme erandi. Ja see erand on õige karm - ei mingeid ilutooteid, ei mingeid pisikesi salajasi ilunippe ega muud süütut kraami. Läheb retsimiseks!

Microblading (see ei ole mingi infotehnoloogiline surra-murra, kuigi see kõlab küll nii). Põhimõtteliselt kohtad sa seda sõna siis, kui sul kas ei ole kulme või sa pole olemasoleva materjali või kujuga rahul ja siis... puhuvad fanfaarid ja sa saadki need kulmud, just sellised nagu sa tahad või nagu selle ala spetsialist sulle soovitab. Praegu kavatsen ma rääkida sellest, mis on poolteise tunni jooksul ENNE neid fanfaare :) Ja natuke ka pärastisest.

Vähemalt nädal enne ei tohiks kitkuda, värvida ega muud jama teha.


Mul on isegi kuuldavasti mingid enam-vähem Harju keskmised kulmud ja parematel päevadel võiks ka tumedusega rahul olla. Aga alati on olemas halvemad päevad. Minu esimene halb päev oli viis aastat tagasi Nizza piltidel, kus ma nägin välja nagu kulmudeta memm :D Tekkis dilemma, et kas hoiduda päiksest ja omada normaalset kulmutooni või siis... Kulme võiks muidugi ka niisama värvida, ütlete teie. Mina ütlen, et ei viitsi. Nii lihtne ongi. Neid igakuiseid asju koguneb ju lõpuks nagunii piisavalt  palju.

Poolpüsimeigini jõudsin ma oma otsingutega alles hiljuti. Peab kiitma, et minu valikusse jäänud asutus on suutnud oma tooteid ja teenuseid hirmus hästi reklaamida ja ilmselt on seal ka piisavalt profid tegijad (nii turundustiim kui superkoolitaja ise oma tööga). Eriti kaua ma neid mõtteid heietada ei jõudnud, kui Universum (Universum kandis sedapuhku nime facebook :))) ise saatis mulle signaali sinna koolitusele katsejäneseks minemise kohta.

Ma sain kõik oma saare-mandri-kirjatöötähtaegade-graafikud klappima ja kõik paistis sujuvat ja siis tuli välk ja pauk, et enne protseduuri ei tohi 48 h alkoholi tarvitada. Ma siis läksin Pärnusse ja tarbisin nii protseduurieelse kui ka -järgse keelu jagu jooki kohe korraga ära. Kahjuks juhtus see olema just see spaa, kus hommikusöögi kõrvale cava´t pakutakse. Baaah, kujutate ette mu nägu hommikul, kui kõik Läti ja Soome mammid kulistasid mullijooki ja ma pidin apelsinimahla taga hapu näoga istuma :)

Edasi pidin ma siis laupäeva õhtul, kui ülejäänud linn ennast peomeeleollu sättis, end Rotermanni poole lohistama. Ja ma ei liialda, ma tõesõna lohistasin end vaevaliselt, sest... Eks mul paar jänest ikka passis püksis ka. Pole elu sees ju tätoveerinud end, nii et ega võrrelda ei olnud ka millegagi. Korraks oli kiusatus otse edasi kasvõi suvalisele Soome laevale minna ja Tallinnale (ja koledate terariistadega toredale kulmuspetsile) tagatulesid näidata.

Mis kohapeal juhtus?
Sellest ajalugu vaikib. Ok, nali :)
Kuna enne protseduuri olid asjad selgeks räägitud, no et käed-jalad seotakse nahkrihmadega kinni, tropp pannakse suhu, verd pritsib laelampidele jms, siis oli õige eelhäälestus olemas. Mul nimelt peab eelhäälestus alati kõige hullemaks olema :) Kuna tegemist oli koolitusega, siis selle plussiks oli rohkem juttu ja selgitusi kui muidu. Kuigi see oli inglise keeles, siis nüüd on mul vähemalt microblading´u-alane terminoloogia  omandatud :) Ja iga hetk, mil mul tuligi peale brrrr-tunne, lohutasin end sellega, et mulle teeb siiski proff, aga nende järgmiste laborihiirte peal hakkavad need kaks õpilast kätt harjutama (see lohutus oli muide überefektiivne!). Harjutamine harjutamiseks, aga nagu ma aru saan, siis on selle protseduuri juures oluline ka kiirus (just selle retsimise osa juures), sest piinatud piirkond paistetab ju mingil määral üles, mis omakorda teeb ühel hetkel jätkamise keerulisemaks. Nii et liiga aeglaselt ei ole hea toimetada.

Esmalt mõõdetakse ja uuritakse sind igatpidi läbi, millimeetri pealt pannakse ma-ei-kui-mitu punkti (aga äkki 6?) paika. Edasi on kulmuspetsil erakordne võimalus elada välja oma kunstilisi ambitsioone joonistades sulle võikalt tumedad ja laiad kulmud. Sellised need õnneks lõpuks siiski ei jää, õiged kulmud tehakse ikka nende võigaste joonte sisse. Kogu tulemus mõõdetakse veel nutiajastule sobivalt ka mingi rakendusega üle.

Ja siis tuleb kõige ägedam osa, senine oli kõigest huumorinurk, nüüd on aeg tõsisemateks katsumusteks :) Esimene välimine tiir tehakse nimelt ilma tuimestuseta, ajeee. Mis tunne on? Tunne on nagu... nagu tuleks neli leivalõikamisnuga (seda sakilist, eks!), mis on viimased neli aastat teritamata ja ehk õige pisut roosteski ja hakkaks rõõmsalt su kulmudel tantsu lööma. Või kui sa nüri noaga üritad seaprae kamarale ruudustikku peale nüsida. Kui teil nüüd hirm naha vahele puges, siis võin samas lohutuseks öelda, et pisar jäi silmanurka tulemata (kulme kitkudes see mul jällegi kipub tulema). Ja põhimõtteliselt on hambaarsti juurest siiski palju hullem tunne :)

Kuna edasine toimub tuimestusega, siis on tunne umbes nagu kitkumisel või pliiatsiga nahale joonistades. Tõsi, lõpupoole on ilmselt nahk juba veidi kurnatud kiusamisest ja tekib ebamugavam tunne, kuid see on igati talutav. Lõppeks ongi see kõik ju vaid tunne, kole vaatepilt jääb ju laual lebaval "ohvril" nägemata. Kuna tegemist koolitusega, siis mina sain kogu selle õõvastava vaatepildi verbaalselt kraesse (no et ma veritsesin rohkem kui tavaliselt on ja üldse palju sellist verist juttu :) Õnneks mind sellised jutud ajavad vaid naerust pupsuma ja kahtlaselt itsitama. Igatahes, kui järgmine kord peegel kätte antakse, siis verd ei ole enam kusagil. Nii et, kui te kardate verd, siis pole probleemi - teie seda nii ehk naa ei näe. Kui te tahate aga ise seda teenust pakkuma hakata, siis... no siis peate arvestama, et te iga jumala kord microblading´ut tehes ära minestate :DDDD

Kuigi lõpptulemus on näha tubli rasvane kuu ja üks järelprotseduur hiljem ning esialgne pilt pigem koledapoolne on, siis minu arvates see asi nii hull küll ei ole. Kannatas täitsa avalikult läbi kesklinna koju minna. Tunnistan, et ma küll tabasin end korduvalt ette kujutamas, kuidas verejoad silmisse nirisevad ja vastutulevad inimesed näost kaameks tõmbuvad ja lapiti trotuaarile prantsatavad. Seda ei juhtunud. Kahjuks.
Tõsi, kodus ma avastasin, et nägin välja nagu pesuehtne Tahmanägu :D Pigmenti või mis iganes asjandus see on, seda oli ikka veidi siia ja sinna nahale jäänud (see tuleb kergesti pühkides ära).

Nii umbes tunnike pärast protseduuri.


Praegu kirjutades on möödas vaevalt ööpäev ja peab ütlema, et midagi ei valuta, ehk kerge kihelus on vaid. Õlitades on veidi valus, kuid ei midagi hullu. Paistetus ja turse on taandunud, õrnalt nahk punetab. Fotosessioonile ja aastalõpuballile vast ei läheks, aga välja rahva sekka täitsa vabalt :)

P.S. Mõned tunnid hiljem praamil lugeda üritades olin kimpus väikeste poistega, pressisid end vägisi mulle külje alla, küsisid nime ja vanust ja tegid muidu tutvust. Alul olin veidi imestunud, kuid hiljem mõistsin, et ma näen nende kulmudega hetkel tõesti  nagu kloun välja ja küllap sellest ka minu enneolematu populaarsus praami lastenurgas :D (Olgu, õige pisut mängis selles rolli ka Hallooo, kes üritades minu kulmudega võistelda, ronis alatasa sealse posti otsa).





24 september 2016

Tsivilisatsiooni... ja tagasi, ehk Recife (see kole linn) - Olinda (see ilus linn)

Oma mahlakaimat sarkasmi pritsides tahaks visata mõne nalja teemal kuus kuud pärast reisi muljete kirjutamise kohta. Põhimõtteliselt on mälust juba piisavalt kustunud, pliiatsi jäljed märkmikulehtedel kahvatumas ja piltidest pole minu jaoks nagunii suurt tolku olnud.

Noronhalt tulek tõi endaga kaasa kergenduse ja põnevuse. Kergendus mingist omamoodi sunnitud paigalseisust ja põnevus eesootavatest seiklustest. Sest edasi jätkasime teekonda kahekesi. Ma juba peaaegu et hakkan mõistma nende rännusellide adrekat, kes alailma üksi-kaksi ümber ilma kulgevad - see o n teistmoodi tunne. Euroopas kolades sellist tunnet ei ole, sest siinsed inimesed ja paigad on suuremas plaanis väga meielikud, sarnased.
Brasiilia aga hakkas oma erinevaid külgi vaikselt näitama. Tõsi, suure kambaga ringi liikudes sügavamate soppideni ikka ei jõua, nüüd aga tuli teistest lahku lüüa. Iseenesest sürreaalne tunne pärast paljusid päevi koos seista pagasilindi ääres ja... siis minna. Lihtsalt hakata astuma ja eemalduma. Eesootav tundmatus muutus hoobilt tundmatumaks.

Recife on üsna masendav linn, ega sinna ekstra vist keegi reisigi, paraku on see kavalalt lennuliinidesse sisse lülitatud. Noronhale minekuks ja sealt tulekuks pea ainumas valik. Siin on kilomeetrite viisi pilvelõhkujaid üksteise küljes kinni, teise äärmusena lõputud slummed.
Nädal tagasi me kesköises Recifes juba seiklesime, nüüd siis õhtuses, seevastu pikemas retkes. Kuna lõpuks on käes hetk, mil ei pea kulutama aega kaheksa inimese üksmeeleni jõudmiseks, otsustame end voolul lasta kanda. Ehk et metrooga kuhugi selle lõputuna näiva linna keskusesse. Metroorongides käib meeletu bisness, müüakse kõike, elusolendeid siiski õnneks mitte. Söödav-joodav, majapidamistarbed ja iluasjakesed ja muu pudi-padi. Kogu selle padajanni vahel sõeluvad veel mingid usumehed ringi ja karjuvad oma maailma päästvat sõnumit.
Meie puhul kahjuks kurtidele kõrvadele.

Aga mis iganes rahvahulgad siin ka liiguvad ja mis iganes siin tohuvabohus toimub, üks on selge - inimesed on äärmuslikult abivalmid. Kuigi inglišit ei pursi keegi, isegi mitte meie esimese klassi juntsude tasemel, siis kogu oma kehakeelega aitavad nad nii kuis saavad. Saame aru, et bussijaamast meile vajalikku bussi ei leia ja meil tuleb kaugemale hängima minna. Kuhu - ei tea. Me oleme valmis alla andma oma seiklusjanule ja takso võtma, aga neid kuradeid nagu kiuste ei ole mitte ühtegi. Õhtu pressib ka peale nagu pagulased Euroopale. Suvalises bussikas hakkama siis katsetama. Bussid peatuvad korraks, kirju peal ei ole, keegi midagi ei oska rääkida, kiirus on ka meeletu. seega iga bussi liginedes peame täiel volüümil karjatama Olinda ja siis lootma, et keegi meid kas takistab või just suunab sellele bussile minema.

Igatahes mingisse bussi me saame (meil on ju kohvrid ja neil on ju need...eee...roostes ja lõgisevad ja ülikitsad pöördväravad),keegi umbkeelne üritab meie õigesse peatusesse suunamise enda peale võtta. Kahjuks on meil bussis korralik vahemaa ja seega peame puhtalt tema ilmekatele žestidele lootma.

Bussisõit kestab nii kaua, et tundub, et selle ajaga peaksime olema juba korda kolm seal Olindas ära käinud. Kahtlused, et oleme sootuks vales sõiduvahendis, on samuti kiired tekkima. Väljas on kuradi pime ja kuradi tugev vihmasadu, taksosid märkame nii vähe, et ükski suvaline koht ei tundu ka sobiv maha astumiseks. Nagu sellest vähe, lahkub ka meie päästeingel bussist. Ta küll vehib näppude ja varvastega midagi, ilmselt alles jäänud peatuste arvu või muud sellist toredat, aga me pole selle mõistmiseks piisavalt kirkad pliiatsid.

Ja siis me astume sellest, juba turvaliseks muutunud bussilt, tumehalli ja läbimärga tundmatusse. Misiganes märke me kahepeale akendest välja vahtides ka ei lugenud, tundub, et nüüd on see aeg käes, mil tuleb minna. Sel hetkel me küll juba usume, et tulimeõige bussiga ja õiges suunas, ent kasOlindani on maad veel 1 või 10 km, sellest pole meil küll aimugi.

Aga mingem siis!

Tihedas sajus leiame neiu, kellelt käye ja jalgadega selgust nõutame. Satub noor ja edumeelne tüüp, lisaks innukale noogutamisele(järelikult oleme õiges asulas - Jumala abiga ilmselt!), teab ta inglise keeles olulist sõna - red. Noh, see suur et,meie öömaja peabki punast värvi olema. Tadaaaa! Me kukume tema juhatatud suunas kütma, järjekordselt teadmata, kui palju maad minna on (me küll püüdsime seda oma parimas kehakeeles küsida, entilmselt on meil veel arenguruumi :D).

Ja siis, vaevalt paarsada meetrit ja seal ta ongi! Meie sissepääs tsivilisatsiooni. Sõbralik teenindus, puhtad ruumid, toimiv tualett, lai voodi, sipelgavaba tuba, töötav kondikas...Rohkemat ei oska tahtagi.


Õnn laekub meie õueleaga hommikul sööma mines. Hüvasti valged saiamäed! Muna! Kanaliha! Sink! Isegi bataat ja kassaava panevad mu suurest õnnest paarishüppeid tegema :) Munapuder pole eales varem minult pisarat välja meelitanud.



 Aga ega ükski õige brasiillane sellega lepi, et sa tapioca jätad söömata. Noronhal said "normaalsel" ajal sööma tulnud kohalikud ööbijad seda samuti (ma ise nägin ühel hommikul, kui ei läinud ei sukeldumislaevale ega mööda saart kondama), ent meil seda "õnne" ei olnud. Siin aga ei taha hommikune adminn meid enne rahule jätta, kui nende üüratust valikust oleme endile need hõrgutised tellinud. Hõrgutiseks nimetan ma seda muidugi pika hambaga - no ei saanud neist nii ruttu minu lemmikut. Kui üks asi aga ei ole veel su lemmik, siis on mõistlik muidugi valida kõige utoopilisem variant. Ehk siis juustu- ja kookosetäidisega.

 Näeb ju suht nilbe välja? No igatahes selle täidisega maitses üsna hästi.Juust päästab ikka iga toidu :)

Ja võrkkiiged, eks ole! Kui keegi meile Lõuna-Ameerikast räägib, siis esimese asjana kargavad meie silme ette just need naudingutepesad, nii mõneski kohas nendes lausa ööbitakse. Meie teele aga oli neid seni kahtlaselt vähe jäänud.



 Need kahhelkividest seinad ja aiad ja muidu igasugused kohad, neist ei saa lihtsalt tuimalt mööda minna. Olindas olles ma veel ei teadnud, et Salvdoris neid veelgi ägedamaid on :)















Kui paljudel teist on roosad kanalisatsioonitorud?! Džiisas, see oleks iga Barbie unelm ju ja kellelgi suvalisel Olinda tüübil on s e e olemas :)))))









 Värvi selles linnas juba on, seda ma ütlen. Kuigi Noronhal juba sai veidi harjutud nende särtsakate majade ja onnidega, siis Olindas oli paletilt ikka eriti hoogsalt värvi krabatud. Teisalt, ega ilma värvita oleks jube trööstitu vist olnud see pilt.






Prügimajandus on ju nii minu teema, et ega ma kuskil ilma prügikaste pildistamata liikuda ei saa ju :)
Olinda oli väga....eesrindlik selles osas. Kui mitmel pool mujal visati prügikotid ja -kompsud lihtsalt tänavale ja siis kõik kohalikud linnu- ja loomariigi esindajad siis tegid sealtesmase noppimise, siis Olindas oli asja peale ikka mõeldud - prügi kenasti maast kõrgemale tõstetud ja suletud potsikutes, samas õhk käis kenasti läbi.









 Puhkusekoha või öömaja valikul ranna kaugust vaadata äärmiselt mõttetu - selline rand Olindas oligi. Kindlasti oli kuskil ka mõni esteetilisem sopike, ent meie aeg oli piisavalt napp ja rannahuvi väike, et seda otsima minna.






Ma olen siin suht rahulolev, sest noh... ega ma veel ei tea päris täpselt, kuhu järgmisel päeval lendan :)))) Kujutan siin ette, et võrkkiiged ja kokteilid on minuga ka reisi viimasel nädalal...