21 oktoober 2016

"Minu Saksamaa" Marianne Suurmaa


Nukumajalik Saksamaa pakub ohtralt silmailu, piisab põhjapoolsetest väikelinnadest, saati siis veel Baierimaast rääkida. Saksa ordnung on kõrvalt samuti tore vaadata, ise vist surmani selles oraarattas ei tahaks olla... aga no mine sa tea :) Muus osas ei ole sakslased minu inimesed paraku. "Süüdi" on selles loomulikult taanlased, sest nende kahe rahva ja kultuuri võrdluses lihtsalt sakslased on külmemad, jäigemad ja kuidagi ebasõbralikumad. Alati on erandeid, eks ole ;)
/Vahemärkusena veel kord Taani juurde tagasi pöördudes... kunagi raamatukogudes lugejatega kohtumas käies sõnastasin enda jaoks ka selgemalt, miks ma toona Taani-raamatut kirjutada tahtsin. Mäletan, et põhjendasin korduvalt, et paljude eestlaste jaoks on Taani lihtsalt kas Kopi lennujaam, kust kuhugi edasi lennata või ühtlane kiirteelint, mida mööda Rootsist ülejäänud Euroopat on avastama mindud. Päris Taanit näeb mõlemal juhul minimaalselt. Kahjuks. Nüüd lugesin siit raamatust täpselt seda sama - et Taani oli vaid kiirtee, bensiinijaamad ja kiirtoidukohad. Nii kurb. Sest tegelikult on Taani väikelinnad ja vanalinnad arhitektuuri poolest pea sama "nunnud" kui Saksamaal ;)/

Kuigi tore raamat ja vahva lugemine, tegi see mind ennekõike aga ka hirmus kurvaks ja tekitas mitmeid mõttekohti (mis ongi tore samas:)). Mulle meeldib autori soov ja püüd toituda ja elada tervislikumalt, pakkuda lastele võimalust maal askeldada ja loomadega tegelda, aga tegelikult võiks seda kõike ka siinsamas Eestis teha. Kui nad rändavad perega karavaniga mööda Saksamaad, siis peatuvad nad mitmete perede juures, kes sellist elustiili harrastavad ning see näib neile meeldivat. Ja siis ongi nii kurb, et seal nad seda märkavad, kiidavad, hindavad, ent Eestis ei tuleks see justkui kõne allagi. See ei käi muidugi mitte ainult autori kohta, vaid taolist nö silmakirjalikkust on tegelikult meil rohkem. Tundub, et võõrsil oleme valmis mugavuste osas järeleandmisi tegema, ent kodus olles mitte... ma ei tea, miks see nii on, aga on, väga sageli. Eestis tundub, et peab linnas elama, sest pidev tööle sõit üle paarikümne kilomeetri on mõeldamatu. Siit võisime aga lugeda, et ega seal Saksamaalgi olukord roosilisem polnud, pigem kohati hullemgi. Lisaks pigem teadmatus ja ebakindlus homse ees, sest renditööjõuna võis töö asukoht kiiresti muutuda.

Kogemuse ja seiklusena ning pere kui meeskonna proovilepaneku mõttes oli see kindlasti väärtuslik ettevõtmine, lihtsalt ma nii väga soovin, et atsakad inimesed, kes selliseid mõtteid mõlgutavad ja põnevaid õppetunde elukoolis saavad, neid ka siin Maarjamaal ei unustaks ja ellu viiksid. Tõsi, mul on veel paar peatükki lugeda ja seega säilib mul ka lootus, et kusagil seal viimastel lehekülgedel teatab autor, et nad on nüüd Eestis tagasi, ostsid võileivahinnaga Lõuna-Eesti kuplite vahele ühe vana maamaja, kasvatavad porgandeid ja kitsi, lapsed käivad pisikeses armsas maakoolis, abikaasa käib küll linna tööle, ent mis on Eesti vahemaad võrreldes Saksamaaga! Ja elu on lill. Ma nii väga hoian pöidlaid, et see nii oleks!

20 oktoober 2016

"Õnn tuleb magades"


Režissöör: Mart Kivastik
Osades: Katariina Unt, Ivo Uukkivi, Tiit Sukk, Ita Ever, Katrin Pärn, Mari-Liis Lill, Veikko Täär, Hannes Kaljujärv, Tiit Palu, Tõnu Oja

Selline tõsiselt tüüpiline Eesti film, mille puhul tunned ära hea stsenaariumi, aga edasi ripnevad traagelniidid siin ja seal. Mõistad, et siin on diibid mõttekohad, tagasivaated, meenutused, ent need on kuidagi võõrkehana kokku poogitud. Tekstis mulle tegelikult selline võte väga meeldib, kuid kinolinal sujuvuse saavutamine ei taha alati ja kõigil õnnestuda. kahjuks. Niisamuti need humoorikad momendid - jah, neid oli. Kuid mitmelgi korral pöörati need labaseks. Nii juhtubki, et head naljad muunduvad ühel hetkel "Heeringaks..." kätte.

Teisalt, ma ei mõista kedagi hukka, sest kuigi see on mulle vastumeelne, adun ma üha enam, et rahvas vist vajabki sellist ... nalja. Mõned aastad tagasi oli labase huumori võrdkuju "Heeringas...", nüüd on sarnaseid saateid tekkinud nagu seeni pärast vihma. Võib-olla ma hakkan lihtsalt vanaks jääma? Kui ma kuulen-näen juba viis minutitki "Padjaklubi", "Kellapeid" või "Papasid-mammasid", siis läheb mul silme eest mustaks. Kas seda peetaksegi silmas, kui räägitakse inimkonna mandumisest? Et nali seisneb peaasjalikult jalaga p...e ja puust ja punaseks ette mämmutamisest - aga kuhu jääb varjatud huumor, stiil ja taktitunne?

Aga ärge muretsege, see on naljakas film. Kui kinopublik juba ainuüksi Uukkivi palja tagumendi peale naerust rõkkab, siis mis veel muudest naeuratajatest kõnelda.

Ja ma mõtlen ka, et... kui ma ei oleks paar nädalat varem vaadanud "Luurajat ja luuletajat", kus oli võrdlemisi peent ja väljapeetud huumorit, siis ehk oleksin ka "Õnn tuleb magades" osas leebem olnud...

19 oktoober 2016

"Argonaut" Andrei Ivanov

Uhhh, sellest raamatust ikka annab end läbi närida. Kerge ja helge lugemine ei ole Ivanov muidugi kunagi olnud, ent mulle näib, et iga järgmise raamatuga läheb olukord keerulisemaks - see on lugeja mõrv. Esimesed 70 lehekülge oli mul tunne, et mingit loogikat ja arusaadavat seost siin ei tekigi, olin õige meeleheitel.

Edasi keeras ikka nagu mingile kursile, kuigi... meeleheitest ja masendusest on see raamat tiine. Ma olen ilmselt pime, kuid nii süngetes toonides ei suuda, ja ka ei taha, ma elu näha. Kuidas Ivanov seda oskab? Kuidas suudab? Kas ta ise suudab selle kõige juures normaalsust säilitada? Lugedes kippusin kogu aeg autorile mõtlema, vähem siinsetele tegelastele.

Naiste lootusetusele sain paremini pihta, neid nüansse suutsin osaliselt tabada, kuid meestegelased jäid lõpuni mõistatuseks.  Aga äkki nii see käibki... ma olen jätkuvalt segaduses :) Ma tean ka igasuguseid Eesti venelasi (või kuis iganes neid peaksin nimetama), nende hulgas on nii- ja naasuguseid tüüpe, nende võimed, nende oskus eluga toime tulla, nende edukus - kõik see on erinev. Nagu ka eestlastel endil. Ent miks Ivanov maalib ainult neid masendavaid portreid? Ainult üks hädaorg...

Ah, laske mul sinisilm edasi olla ja lähme sõpradena laiali :)

16 oktoober 2016

"Justine" Lawrence Durrell


Kõik teavad Geraldit, aga kes teab Lawrence´it? Mõni kindlasti teab, aga mina näiteks seni mitte. Põhjus võib olla ka selles, et ega teda eesti keelde eriti seni tõlgitud polegi vist. Mina kohtasin tema nime hiljuti ühes käsikirjas, küll seoses ühe tema nö reisiraamatuga (see oli saarest, kus ta kunagi mõned aastad elas ja kus võite tänaselgi päeval tema majamuuseumit külastada). Seda konkreetset raamatut tahaks küll lugeda, aga mul pole õnnestunud seda siinmail veel ei leida :(

Ja siis läksin ma hiljuti Käina raamatukokku ja sealne tütarlaps ulatas mulle selle raamatu. Kui ma esikaanepilti nägin, pidin juba tõrjuvalt raamatu tagasi andma (mõjub ju sellise lihtlabase sopakana?), kuid siis nägin autori nime ja olin äratehtud :)

Tegelikult on siin võrratud karakterid, aga neist enim võlus mind siinne ood linnale, Aleksandriale. Mõelge ise, eelmise sajandi kolmekümnendad aastad. Mõelge Aleksandriale, ent mõelge nii nagu see võis tollal olla - praegu on ju kõik see hiilgus kadunud. Ja siis mõelge võluvalt voogavale keelele... Ma küll kahtlustan, et täit naudingut saaks vaid originaalis lugedes, kuid selle puudumisel võib rahulduda ka tõlkega. Vaeva on siin ilmselt üksjagu nähtud. 

Väike stiilinäide:

"Teisel kevadel puhus kõrbetuul hullemini kui kunagi varem. Enne päikesetõusu muutus taevas kõrbe kohal pruuniks nagu kalingur ja tõmbus siis aeglaselt tumedaks, tursudes nagu verevalum ning lastes lõpuks paista pilvede piirjooni, hiiglaslikke ookrioktaave, mis tuprusid delta kohalt nagu vulkaani tuhaluited. Linn on luugid tihedalt  nagu tormi vastu akende vastu pannud. Mõned tuuleiilid ja peenike hapu vihm kuulutavad ette pimedust, mis katab kohe kinni taevavalguse. Ja nüüd tungib luugistatud tubade pimeduses igale poole nähtamatult liiv, ilmudes nagu võluväel riietesse, mis on ometi kapis luku taga, raamatutesse, pildiraamide vahele ja teelusikate peale. Ukselukkudesse, sõrmeküünte alla. Kare nuuksuv tuul kuivatab kurgu ja nina limaskestad ning teeb silmad kibedaks nagu konjuktiviidipõdejal. Hüübinud vere pilved käivad tänavaid mööda nagu kurjad ettekuulutused, liiv settib merre nagu puuder vana paruka lokkidesse. Umbes sulepead, kuivad huuled ja peened valged liivahanged ribikardinatel nagu esimene lumi. Viirastuslikke felukke, mis liiguvad mööda kanalit, juhivad rättidesse mässitud peaga paadimehed. aeg-ajalt puhub mõni irdunud iil otse ülalt ning keerutab ringi ja ringi kogu linnas, kuni tekib pettekujutlus, et kõik, puud, minaretid, ausambad ja inimesed on haaratud suure tormikeerise viimasesse keerdu, mis voolab lõpuks pehmelt tagasi kõrbesse, kust see tõusis, naastes nimetule laineteks voolitud luitepõrandale..."


Ja muidugi saatesõna, nii harva kohtab neid viimase aja raamatutes.

15 oktoober 2016

Soonlepa vaikelu

Maalikunstis tähistab vaikelu vist küll vaid eluta loodust ja seega siia see nimetus justkui ei sobiks, ent kui sa seisad napi 10 meetri kaugusel üheteistkümnest sellisest tegelasest ja ümberringi on haudvaikne, siis... Tuleb esimesena pähe just nimelt vaikelu.

Nad on nii suured ja näivad kuidagi kohmakad, kuid oskasid ometi nii vaikselt liikuda ja puu all viimaseid hiliseid ubinaid nosida. Ega nad vist lõpuni ei osanudki minu suhtes seisukohta võtta, jõllitasid vaid üsna nõutult. Õunte magusus meelitas siiski enam kui üks hommikumantlis ja kass süles  läbi fotosilma piidlev pötku.

Kass pihlapuu otsas on aga üsna perenaisesse... unistaja noh :)


14 oktoober 2016

"Varaste tänav" Mathias Enard

Äärmiselt nõtke kirjanduslik jalutuskäik kahe maailma piiril - ühelt poolt mässav ja revolutsiooniline Põhja-Aafrika, kus tegutsevad hullunud islamistid, plahvatavad pommid ja midagi aina plaanitakse, kavandatakse, valmistatakse ette; teisalt hukule määratud ja aeglaselt hääbuv Euroopa. Mõlemat poolt on autor meisterlikult neutraalselt kujutanud. Lugejana ma tegelikult ei tajunud kordagi, et ta oleks ühte teisele eelistanud - see on oskus.

Nende kahe maailma piiril kõigub kord siia- kord sinnapoole Tangerist pärit noormees. Tema seiklusi lihtlabaselt üldistades meenutab see romaan õrnalt "Saja-aastast, kes hüppas...", kuid on oluliselt stiilsem ja sisukam. Minajutustaja Lakhdar põrkub kummipallina ühest seiklusest teise, kohati tundub, et tal veab kadestamisväärselt, samas on jällegi temaga lootusetu ebaõnn. Ja siis tundub üldsegi, et need kõik on vaid tühipaljad kulissid, sest Lakhdar oleks kui kahestunud - loo alguses reaalsena mõjunud sõber ja kaaslane Bassam muundub raamatu teises pooles tema enda lõhestunud isikuks. Aga võib-olla see ka ainult näis mulle nii...

Igatahes seiklusi peategelasel jagub: ebaormaalse kiindumuse tõttu lähisugulasse visatakse ta kodunt välja, seejärel võtavad ta oma hõlma alla mingid usuhullud, kelle juurest ta erinevate asjaolude kokkulangemisel pääseb rahaga põgenema. Raha põleb ta taskutes muidugi kiiresti, sest kõige selle taustal on noortel marokolastel permanentne kiindumus noorte eurooplannade suhtes, kes on vabameelsed, nii sulnid, nii lühikeste seelikutega ja nii altid kõigele. Rahahädas teeb ta prantslastele mingit rutiinset tööd, kuid kinnisidee ühe konkreetse hispaanlanna näol paneb ta edasi liikuma laevatööle. tegelikult ei ole laevalt lootust Hispaania rannikule saada, ent asjaolude kokkulangemise tõttu (laevafirma läheb pankrotti ning meeskonda hoitakse kuude kaupa laeval lõksus) on ta viimaks seal, kus ta on. Kui ta siis maale pääseb, satub ta tööle laibavedaja juurde, kelle rikkus tulebki põgenike laipade kogumisest-hoidmisest-kodumaale toimetamisest vms. Ja nii edasi. Seiklus seikluse otsa sõnaga. Lõpetab ta omadega Barcelonas Varaste tänaval, põhjakihi hulgas.

Janti, armastust, seiklusi, kahe maailma kokkupõrkeid - kõike siin on. Ilmselt ka mitmeid alltekste, osasid ehk ei tabanudki.

13 oktoober 2016

"Maailm seljakotis" Aive ja Andrus Hiiepuu

Autorid on ilmselt vahvad rännusellid ja ma usun,et nende läbielamused ja muljed on neist teinud avara silmaringiga ja vahvad inimesed. Reisinud on nad palju ja kaugetes paikades ja see kõik on laias plaanis väga tore.

Aga on mõned agad. Lugemiseks on see raamat väga tülika formaadiga ja kaalult raske. Proovisin enne uinumist voodist - ei jaksanud. Proovisin diivaninurgas lebaskledes - ka ei sobinud. Autos oli sootuks ebamugav. Lisaks olgu öeldud, et tegemist on nö reisikaleidoskoobiga, st et käidud kohti on palju ja iga koht saab loetud lõikude jagu vaid lehepinda. Seega erilist süvitsi minekut ei maksa oodata ja mõnest raamatus leiduvast konkreetsest paigast huvitudes jääb saadud info pigem napiks.

Seevastu pildid olid päris asjalikud!

11 oktoober 2016

"50:50 elueklektika" Ave Alavainu

Kõnealune lektüür läheb ajalukku sellega, et me käisime selle esitlusel suisa kaks korda, tõeliste patriootidena esmalt Hiiumaal ja eelmisel nädalal ikka Tallinna omal ka. Tallinna oma oli ultramoodne, sest autor skaipis nii mis mühises. Tõsi, tehnika oskab vahetevahel ka vingerpussi mängida ja seetõttu juhtus korduvalt midagi, mida ma isegi vaenlasele ei soovi - publik, külalised ja vestlusejuht lahkasid erinevaid Alavainuga seotud teemasid, tema istus kõike seda kuulates saare peal oma kodus arvuti ees, aga... alati kaasa rääkida ei saanud. See võis valus olla :)Eriti, teades, kuidas ta kõiges tahab kaasa rääkida ja omapoolset nägemust esitada, ja no mõelge ise - jutt käis ikkagi tema elust, tema kirjutatud raamatust, tema mälestustest! Aga muus osas sujus kõik siiski väga kenasti.

See raamat ilmus mu unenägudesse muide ka. Ma olin seda lugedes autoriga (tahtmatult) solidaarne, nimelt lugesin haigevoodis, neelasin ühe päevaga. Ja siis nägin öösel kolenägusid. Tegelikult siin ju ei olnud otseselt midagi koledat, aga ju oli see teatav ridade vahele peidetud taak, mis mind saatma jäi ja kummitama tuli.

Nalja sai raamatus muidugi ka, kellel siis Hiiumaal nalja ei saaks, eks ole! Neist ma siinkohal ei hakka kirjutama, küll aga ühest teisest asjast. Uut raamatut kätte võttes meeldib mulle ühel hetkel ka tiitellehe pöördel olev info üle vaadata (taolise uudishimu alge peitub ilmselt mu õpinguaastates, sest iga raamatukogutüdruku kõige tähtsam kaaslane on just nimelt see lehekülg). Imestasin siis lugedes endamisi, et miks tavapärase "keeletoimetaja" asemel on "keelekorraldaja". Vastuse sain Tallinna esitluselt. Nimelt on Ave seda usku, et õige kirjanik keeletoimetajat ei vaja (või muidu ärgu parem üldse kirjutagugi!). Kui aga selle asjapulgaga talle pinda käidi ja ta pidi nõustuma, et keegi tema paberile ritta seatud pärlid ikka üle kohendab, siis oli tema sooviks see inimene raamatus teisiti nimetada. Võin eksida nüüd siinkohal, aga vist eelistas ta "korrektorit". Kui siis raamat füüsilise kuju võttis ja ta selle lahti lõi, leidis ta aga sootuks "keelekorraldaja" eest :) Mis on ilmselgelt veel see kõige hullem variant asja nimetamiseks.

Kui te nüüd asutate end raamatut lugema, siis ärge laske end uinutada raamatu lehekülgedelt kohati vastu vaatavast avameelsusest. Avelikult kelmikalt jäävad siin osad teemad endiselt segaseks ja lõpuni lahti rääkimata ;) Mitte et sel erilist tähtsust olekski :)  

P.S. Samas sain ma ühele mind jupp aega vaevanud küsimusele ootamatult just siit vastuse.

10 oktoober 2016

Kassielu

Hallooo teab, et Eesti ei saa mitte iga päev omale uut presidenti ja nii tuli ta mandrile seda ilmaimet oma silmaga kaema. Vana presidendi lahkudes kümbles loss kuldses päikeses, uue tulles kogunevad kahtlased hallid pilved taevas.






Täiendatud:
Hallooo käis Mart Sanderi "Litsid" 2.osa esitlusel (laias laastus laikis üritust), kuigi väsis ruttu. Aga ta oleks olnud valmis Sanderit veel tunde kuulama kui ta oleks teadnud, et peab Mangi suuuuuure koeraga ühes trammis sõitma :)

 

08 oktoober 2016

"Luuraja ja luuletaja"

Režissöör ja stsenarist: Toomas Hussar
Osades: Jan Uuspõld, Lana Vatsel, Rain Tolk
Operaator: Rein Kotov
Tootja: Allfilm OÜ

Selle plakati pärast oleks ma edukalt võinud filmi ka vaatamata jätta, sest kindlasti ei mõjunud see mulle kuskilt otsast kutsuvana. Kultuuritarbija60+ blogi oli sedapuhku siis see käivitav mootor mu kinno minekuks.

Ja see oli HEA! Ma suudan läbinisti kiitva hinnangu anda väga vähestele filmidele (viimast korda ei mäletagi ausalt öeldes) ja veelgi harvem juhtub see mõne kodumaise linateose kohta. Teate, nad suutsid siin filmis isegi pisukest põnevust ülal hoida. Ja nalja sai ka muidugi, sellist... mõõdetult mõnusat.

Ma olin parajalt erapoolik ja nautisin ennekõike muidugi seda va luuletajat, keda mängis Tolk (jälle täielik üllatus). Ma ei kavatsegi luuletaja tüpaaži ümber jutustama hakata, see oli nii stiilipuhas, et seda peab ise nautima :) Ei tea, mis mul viga oli, aga mulle meeldis isegi Uuspõld. 

Seda et... ma vist oleksin nõus seda filmi isegi teist korda vaatama :)

07 oktoober 2016

"Minu Läti" Contra

Kuigi Contra mulle isiklikult meeldib, no teate küll, luuletajana ikka, ma pean silmas :P Ja tema vemmalvärsid on ka alati mokkamööda, siis see siinne lektüür jäi natuke kuidagi lahjaks mulle. Või ei olnud ma õige sihtgrupp (sport on saatanast....you know!). Ma püüan küll enda jaoks sõnastada, mis nimelt siin minu jaoks valesti oli, aga...

Olgu, kui me spordi kõrvale jätame, siis tegelikult oli siin huvitavaid teemasid ju ka (läti keele õpingud olid minu vaieldamatu lemmik). Aga kohati vist kadus tal endalgi kirjutades suund käest ära. Sest kui ma sain end teleülekannetest ja spordist läbi näritud, siis... jõudis ta kohe varsti jälle teleri ja spordini. Nii et see oli selline väikestviisi lugeja õrritamine justkui. Ja need erinevad luulerännakud läksid minu käes ka kuidagi lappama.

Teine kurvastav asjaolu oli minu jaoks vist see, et selle sarja puhul ma ootan, et ma saan mingilgi määral aimu, et mida need vastava riigi asukad siis endast üldse kujutavad. Entsüklopeedilised andmed väga ei huvitagi, aga just see subjektiivne pilk ühele maale ja rahvale, nende tegemistele. Aga lätlased jäid mulle sama kaugeks kui enne raamatu kätte võtmist:( Mis teha, meil, eestlastel, juba kord on nende lätakatega (huvitav, kas see on tegelikult solvav nimetus? mulle kuidagi meeldib seda kasutada, kuigi ma pole kindel, kas see on hea mõte...) keerulised suhted ja ma hinges nii väga soovin, et need saaksid ümber lükatud. Et keegi veenaks mind, et nad on lahedad, põnevad, vahvate traditsioonidega.... ikkagi inimesed noh. Kuigi me käime seal, tarbime nende tooteid, midagi justkui teame nende kohta, siis ometigi on nad kuidagi... kauged, võõrad, teised, suletud.  

Natuke liiga tühi tunne jäi mulle viimaseks leheküljeks...

06 oktoober 2016

"Susani efekt" Peter Hoeg

Võluvalt kirjutatud nagu ikka. Høegil on mingi eriline kaasahaaramise oskus, samas ei lase ta lugejal end ülemäära mugavalt tunda - ta istutab sinusse kohe alul teatava rahutuse, ja see jääb lõpuni. Võib-olla on kõik põnevusjutud endas kandmas sellist rahutust, ega mina tea ju :) Igasugused vandenõuteooriad ei ole üldjuhul minu teema, siinne jäi ka kohati segaseks. Aga jäägugi siis.
Kusjuures, kui ma praegu sellele raamatule tagasi mõtlen, siis jäid nagu osad otsad isegi lahtiseks. Või ma olen unustanud?

05 oktoober 2016

Sügis saabus Pärnus

Võrreldes näiteks Hiiumaaga, siis Pärnus oli küll päris sügisene olemine - vahtrad punetasid nii mis hirmus. Nüüdseks on muidugi ka saarel juba värvid esile tõusmas, aga tol sügise alguse päeval oli veel nii. Pärnu suts sai selline kiire ja hädaline, ikka selle va Hedoni pärast. Pikka juttu ei tee, vaid paar tähelepanekut.

Interjöör mulle isegi meeldis, kuigi pisut maskuliinse alatooniga, ent sugugi mitte häiriv. Ja muidugi avar rõdu! Ventilatsiooni kaudu aga kippusid kuskilt mujalt korruselt (?) minu meelest hääled liialt tuppa kostma. Ma võin mürki võtta, et seal kuskil keegi vaatas andunult mingeid Soome telekanaleid :) 

Supelusala ja Vaikse spaa ala oli oodatust napim, kuid selle puudujäägi suutis korvata privaatsus ja siis see nö suurem bassein, kus mõnusad lebotamiskohad olemas. Teadupärast on igasugused mullivannid ja teised veealust massaaži pakkuvad kohad enamasti puupüsti rahvast täis ja vaata et veel järjekord ei taha tekkida. Selles osas oli tegemist kuldaväärt hea asjaga. Ega muide seal niisama väga ei olekski külmal ajal mujal lamaskleda kui vaid saunades ja selles samas basseinis ja siis tolles ühes ruumis, kuhu samas päris tilkuvana ei olegi paslik minna. Lamamistoolid on veel ka välibasseini ääres, kuid sees olid igalpool juba pelgalt istumiseks mõeldud kohad.

Personaliga oli siin üks naljakas äraspidine efekt. Kui tavaliselt on igalpool administraatorid hüpersuperviisakad ja muu personal veidi märkamatum ja passiivsem, siis Hedonis on just kõik koristajad ja ettekandjad ja spaategelased ja muud asjapulgad ülisõbralikud ja naeratavad (loe: ideaalne klienditeenindus!), aga adminid kuskilt lihtinimese jaoks hoomamatutest kõrgustest ülalt alla vaatavad.  


Toidu üle ei olnud samuti põhjust nuriseda. Kuigi veidi kentsakalt mõjus, et tegelikult on ju tegemist sama ruumiga, sama köögiga, isegi sisekujundus mõjus suht sarnaselt, kuid tegelikkuses on siiski Akord ja Raimond lahku löödud. Akordi menüü tundus oluliselt sümpaatsem, kuid Raimondis ahvatlevad muidugi aknaalused kohad. Kuidas leida kompromiss? Ah jaa veel teenindusest rääkides, siis lobby-baari on Hedon leidnud võrratult esmaklassilise baarmeni.

Põhimõtteliselt võiski kõigega rahule jääda, väikeste mööndustega, eks ole. Ainult et pärast Hedonit oleme me kaotanud igasuguse usu kinkekaartidesse :) Kuus kuud on ilmselgelt lühike aeg. Me olime sunnitud seda tähtaega paluma pikendada kahel korral. Tõsi, meile tuldi vastu, aga see oli siiski vaevaline protsess ja rohkem seda teha ei tahaks. Lisaks meeldis mulle loofinaal, kus meid taheti peaaegu et pantvangi jätta, kuna meil ei olnud elektroonilist kinkekaarti kaasas (nimi ja kinkekaardi nr olid meil peas, lisaks olin seda kasutanud algusest peale ka reserveerimise ja sisse registreerimise juures, nii et see ei olnud mingi viimasel minutil ootamatult mängu tulnud jokker). Põhjenduseks igivana teema, et keegi teine võib sama kinkekaarti üritada kasutada. Samas, kuna see oli meilitsi saadetud täiesti harilik dokument, mida oleks võinud välja printida just nii palju eksemplare kui printeris paberit, siis mismoodi selle paberilehega lehvitamine turvalisem oleks olnud aru ma ei saa :) Meil lubati loomulikult ikka lahkuda, kuid paluti hotellile saata e-kiri, mille manuses kinkekaart. Ma korraliku ja kohusetundliku inimesena, siis istusin lobbysse maha ja otsisin telefonist selle mitme kuu taguse meili üles ja saatsin neile... Kuigi selle sammu loogilisus ja vastava kinkekaardi turvalisus jäidki mulle lõpuni arusaamatuks :) Kas see, et ma selle meili neile "tagasi" saatsin, tähendab, et mul seda enam postkastis ei ole ja ma rohkem ei saa seda kinkekaarti saata/printida? Uhhhh, kui keeruline on elu vahel blondiini jaoks :)

Samas mulle teravad elamused ju meeldivad :)

Muide, Pärnusse sattudes astuge kindlasti ka Piparmünti sisse. Ilmselt on see seal mingi miljon aastat juba olnud, aga kuna tegemist parajalt kõrvalise kohaga, siis mina sinna seni sattunud ei ole. Aga toit on seal aus ja maitsev.

Kuidagi jäi Pärnu-Viljandi-Tallinn teele ka selline koht.



04 oktoober 2016

"Minu kass Jugoslaavia" Pajtim Statovci

Ma lugesin selle vist mingi 4-5 tunniga läbi, mis näitab, et see oli igati ladus ja mõnus. Tagantjärele mõtlen, et see on suuresti kodumaa(tuse)st, pagulastest ja suhtumisest, veidi vähem Balkani rahvast ja no väike tükike oli ka geiarmastust, ah ja madude hingeelust oli ju ka (kassidest vähem :P). Päris korralik kompott, vaatan ma praegu neid ridu kirjutades. Ehk oli seda kokkuvõttes siis liiga palju, sest lõppeks ei pääsenud õiged asjad piisavalt mõjule.

Ma ütleksin, et jama algas sellest, et isegi tagakaane tutvustus oli eksitav. Sealt jäi mulje, et tegemist on mingi vägivaldse mehe ja alalhoidliku naise suhtedraamaga. Punkt üks, ma olin esiotsa hämmingus, kas tegemist on tõsielulise looga või fiktsiooniga. Ei ole viitsinud seda asja uurida, seega loetu põhjal ma nüüd arvan, et ikka ilukirjandusest räägime. Punkt kaks, oligi seesama mehe-naise lugu. Häälestasin end sellele, aga see ei olnud minu jaoks kandev tala siin loos.

Tahaksin loo tuumaks ikkagi kodumaatunde ja selle kadumise panna. Minu jaoks oli see nii, vaielge vastu või lööge maha. Ma ei tea ainult, et kas autor tahtis neid tundeid läbi mao ja kassi ja geide võimendada või miks ta need liinid sisse tõi. Ei olnud üleliia mõjuvad.  Aga see muu pool, kuidas see pere Jugoslaaviast Soome tuli. Kuidas kuklas oli aastaid, et niipea, kui sõda lõppeb, lähevad tagasi koju (meenutab kangesti neid aastaid tagasi Soome läinud eestlasi, kes küll ei pagenud kodusõja eest, vaid tahtsid suuremat maja ja kiiremat autot ja...). Okei, see pereisa käitus kui tõbras ja lapsed kartsid teda kui tuld, ent põhimõtteliselt juhtus just nimelt see, mis nende Soome läinud eestlaste lastegagi on juhtunud - nende jaoks on igapäevane normaalsus Soome, nende keel, sõbrad, olme, mälupank.  Need sõrmede vahelt pudenevad aastad ei tee seda kergemaks ja nimetage põhjus, miks nad peaksid siia ühel päeval naasma.  Ah ma ei tea, ma ei viitsi pagulaste teemal pikemalt heietada. Lihtsalt need paralleelid kerkisid pinnale.


Kuigi mõndagi jäi segaseks, siis neid kulutatud tunde ma taga  nutma ei jää.

03 oktoober 2016

Kokkuvõtteks Brasiiliast

Brasiilia sattus juhuse tahtel kuidagi laiali valguma, kuna aga nüüd on vist tõesti kõik selle teemaga (rohkem juttu ja pilti blogisse ei tule, ajakirjanduses üks lugu vist on veel ilmumas), siis sõlmiks need otsad nüüd kokku :)

Märksõnad kogetu põhjal:

- Vastuolude maa: hoomamatu hulk vaesust, oluliselt väiksem osa rikkaid. Ilu ja inetus käesikäes;

- Elagu naised!: kõik need trellid, mis lääne naised endale kas ise või ühiskonna survel ehitanud on, on seal olemata. Sõltumata vanusest või kehakaalust vms tegurist tunnevad naised end vabalt ja mõnusalt ja ilmselgelt seksikalt. Pole olemas liiga nappi seelikut ega pluusi ja hoidku jumal, et kannikate vahelt bikiinipükste nöör paistab :) Samas naljakal kombel topless-päevitamist ei kohta... ma ei tea, kas neil on mingi oma teema tagumiku ja rindadega? Et esimene võib praktiliselt kõigile imetlemiseks väljanäitusel olla, aga rinnad on tabu...

-Neegrite viha: see oli Salvadoris iselaadne kogemus. Kuna Salvador on aastasadu tagasi sellise rahvaarvuni peaasjalikult orjakaubanduse tulemusena jõudnud, siis on neile emapiimaga kaasa sündinud viha valgete vastu, ka mitu põlve hiljem ei saa paljud sellest üle. Ma kogesin esimest korda, et mind võidakse vihata pelgalt mu nahavärvi pärast, mitte sellepärast, et ma olen turist, kõndiv rahakott, nõmedam inimene vms. Teatud piirkondades võibki nuga saada ainuüksi nahavärvi pärast. Vist.

- Minnalaskmine: ma ei tea, kas see on konkreetselt just Brasiiliaga seotud või oli see lihtsalt selle reisi iseloomulik märksõna, et asjadel tuleb sageli lasta lihtsalt minna, vooluga kaasa minna. Ma ei ole siin üles lugenud kõiki neid kummalisi olukordi, mil ratsionaalsest mõtlemisest kasu ei olnud ja mil me nö hätta jäime ning kuidas me lihtsalt lasime asjadel olla, settida, juhtuda, suunata. Loomulikult juhtus selliseid asju Brasiilias korduvalt, pidev verbaalne barjäär või kasvõi teistsugune majade nummerdamise loogika ju vaid aitasid taolistele segadustele kaasa.

- Turvalisus: mingitel hirmujuttudel Brasiilia kohta on kindlasti alust ja pisuke ettevaatlikkus ei tee kunagi paha, ent kõige eelneva põhjal oleks oluliselt ohtlikumaks seda maad pidanud. Nüüd võib tõdeda, et seal on absoluutselt võimalik omas tempos seigelda. Nojah, päris öisel ajal ja kahtlastes urgastes me ilmselgelt ei liikunud, ent suvalised jalutuskäigud, impulsiivsed ja eeltööta käigud ja paigad, ühistranspordi kasutamine jms olid igapäevased.   


Me maitsesime ju tegelikult kõigest murdosakest kogu Brasiiliast ja ma tunnistan, et minu muljed ongi pärit vaid killukesest Riost, Paratyst, Ubatubast, Recifest, Olindast ning veidike rohkem Fernando de Noronhalt ja Salvador de Bahiast.

02 oktoober 2016

Salvador pärast kolimist

Ma lubasin juba mitu Brasiilia postitust tagasi, et me põgeneme meid ahistanud avara vaate, ent hüljatud olemisega vanalinnast, kuid tegelikkus on see, et inimene õpib ikka peaasjalikult ebameeldivast kogemusest ja ka kõneainet annab too rohkem kui mõni positiivne vahejuhtum. See tähendab, et ma tulen korraks veel sellest tolmunud pousada´st lahkumise juurde tagasi. Sest Pelourinho näitas korraks veel mulle oma irevil hambaid.


Nimelt oled sa kindlasti enne Brasiiliasse reisimist kuulnud ja lugenud lugematu arv kordi, kuidas peaksid olema valmis vargusteks ja röövimisteks. Esimestel päevadel püüad ülivalvas ja ettevaatlik olla, ent kui midagi ei juhtu, siis hakkad end vabamalt tundma. Kuna päevad olid möödunud ja keegi meid otseselt ei kimbutanud ja nüüd lisandus sellele veel ülevoolav rõõm ümberkolimisest, siis olime mäeotsast kohvritega alla veeredes üle keskmise hooletud. Suisa nii hooletud, et kõik kõige tähtsam kraam ühte kotti sai pandud. Kõigist võimalikest kottidest lausa seljakotti. Seljakoti kõigist sahtlitest just välimisse. Aga Salvador tundis, et peab meie ülbusele ja hooletusele ninanipsu andma. Kui ma siis keskendusin peamiselt kahele asjale, reisikohvri järel lohitamisele ja läheduses seisvatele bussidele, tundsin äkitselt, et seljakott minu seljas on õige elavaks muutunud. Need mõned sekundid, mis mul kulus selle teabe ajju jõudmiseks, sammu aeglustamiseks ja õlarihma ühel õlalt libisemiseks, et igaks juhuks asja kontrollida, jõudsin silmanurgast vaid üht oma mõtetesse süüvinud neegriniru eemaldumas märgata. Ta ei vaadanud mu poolegi, näis jumal teab millesse süvenenud olevat ja tõttas ühtlases tempos mingite majade vahele. Seega ei äratanud ta mingit kahtlust ja mina tegelesin selle lühikese viivu jooksul hoopis sellega, et kontrollida seljakoti välimist taskut. Lukk oli pooleldi lahti, mis just kuigi minulik ei ole. Ja kuigi kõik oli alles, siis kui ka ei oleks olnud, siis nende töö on tõesti kiire, vaikne, märkamatu ja filigraanne, et ega järgi jõuda või abi kutsuda pole võimalik.

Läks siiski õnneks. Ja arvestades, et see oli kogu selle aja jooksul ka ainus kord, siis ma ei kurda kohe üldse.

 Siin ülemisel pildil vasakus servas on sinine maja, mida iga taxista sulle ilmtingimata näitab ja millest iga suveniirimüüja kõneleb - maja, mille rõdul filmiti Michael Jacksonit video "They Don´t Care About Us" jaoks. Ja kuigi keegi neist ei suuda meile seda seletada mõlemale poolele mõistetavas keeles, siis nende kõigi kehakeel räägib ometi selgelt üht - ma olin ise siin, ma nägin kõike seda pealt, ma nägin Michaelit ennast! Ma kahtlustan, et sama jutt oleks ka 50 aasta või kasvõi 100 aasta pärast Pelourinhosse minnes. Mõned legendid lihtsalt on nii elavad ja suured, et ei küsi mööduvatest aastatest.   




Iseenesest läks elu pärast kolimist võrdlemisi laisaks ja rahulikuks. Kui seni oli kõik seiklus ja võitlus, siis nüüd saime veidi turisti mängida, lihtsalt olla, nautida, ringi uudistada. Nägime ka mõnda teist turisti.

 Brasiillased on tõsine rannarahvas. Nad spordivad siin, veedavad aega, söövad-joovad ja loomulikult ei ole neis kadunud romantik - päikeseketta madalamale kukkudes tulevad nad seltskonniti randa, kaasas on head-paremat, grillid, jahutuskastid, kindlasti oma muss (kellel pillid, kellel makid-raadiod), puusad on lahti tantsitud. Päikeseloojanguks on õhk grillisuitsust tiine ja melu nagu lauluväljakul.



Suurlinna (Salvador on rahvaarvult riigi kolmas või neljas linn, ei mäleta täpselt) kaubandus on juba õige euroopalik. Ma ei ole väga ammu meie poodides juuksevärvilette uurinud, kuid viimati seal veel meestepildiga värvikarpe küll ei olnud - Brasiilias torkas see kohe silma.  


Tühja sest juuksevärvist, aga vaadake parem, kust neil moos on pärit :)))))


Reisimise mõte võiks olla leidlikkuse arendamine ning uute kogemuste saamine. Poolnaljaga võiks ju eriliseks kogemuseks nimetada seda siin:
 Kui kõht on tühi ja väljas juba liiga kahtlane, kohvripõhjast tuleb aga välja hädaabipakike (mõeldud Noronhale võtmiseks), siis süüakse seda, mida süüa on :)Ehk hernesupp, mis valmib ja kuumeneb kohvimasina abiga (läks küll suuresti äraviskamisele (supp siis, mitte kohvimasin) ...).


Juhtumisi olime Salvadoris just palmipuudepüha aegu, nii võis tänavatel kohata inimesi palmioksaga kirikusse minemas.

Salvadoris jõuan viimaks ka caipifruta´ni, milles päris maasikad :) Mäletatavasti seni õnnestus vaid külmutatuid saada.





 See USA tüüp tuli ja jäi. Nüüd on peregi loodud ja elada vaja. Kuna tegemist tõsise melomaaniga, siis tema väikses kambrikeses void tutvuda vanade plaatidega, soovi korral saad mõne meelepärase muusikavaliku kaasaegsemal kandjal ka endale soetada. Kuidas ta autoriõigustega  lood on, ei tihanud uurida :) Ilmselt äri väga hästi ei lähe, sest osa laest oli sisse kukkumas :)))


Mingis suvalises toidukohas kõrvallaual selline vaatepilt.



Imekombel üks enam-vähem tühi rannariba päikeseloojangu ajal.

01 oktoober 2016

Põgenemine Pelourinho ahistavast rüpest

See meie poolt kirutud vanalinn (Pelourinho) on päevavalges isegi omamoodi armas, eriti varahommikusel ärkamisajal. Öine läbu on tänavasillutiselt voolava veega minema uhutud, ka kõige hullemini pilves ja/või purjus tüübid on kuhugi nurgatagustesse magama suundunud, päike veel ei kõrveta - mõnus. Jalutad ja vaatad niisama ringi. 
Seinu katvaid kahhelkive võibki imetlema ja pildistama jääda, ühel hetkel mu jaks siiski lõpeb. 






 Niimoodi vaadates ju polegi väga viga? Pitsiline ja roosamannalik arhitetuur, kirkalt värviküllane. Kahju vaid, et õhtul sääraseks patupesaks muutub :( Meeletult vastuolulisi emotsioone tekitav.  

Alumisel pildil nähaolev politseauto meenutab mulle kummalist alateadlikku vastuolu. Kui Eestis on kuskil palju politseinikke või politseiautosid näha, siis ma mõtlen, et midagi on juhtunud või et peaks eemale hoidma. Salvadoris (või üldse Brasiilias) on see aga vastupidi märguandeks, et oled õiges kohas ja, muidugi võimaluste piires!, on tegemist turvalise kohaga. Kui satud kanti, kus enam ühtegi politseibussi ei näe, siis peaks kuskil ajusopis punane tuluke süttima ja siva vehkat tegema. Tõsi, neis bussides konutavad  tüübid magasid enamasti hambad laiali, nii et ma pole kindel kui palju neist vajadusel tolku oleks. 







 Lacerda liftist pajatavad kõik turismibrošüürid. Vaade siit on loomulikult ilus, ent muidu on lift nagu lift ikka.

Liftist märksa suurem, ühtlasi ka agressiivsem vaatamisväärsus on need spetsiaalselt kostümeeritud neegrinaised. Nad on niigi hirmuäratavalt suured, mida nende krinoliinidega kleidid omakorda rõhutavad ja nende käitumises malbust või tagasihoidlikkust juba oodata ei maksa. Nad lendavad kõige täiega sulle peale ja hoia oma piip ja prillid, kui sa EI taha nendega pildistada. Viisakamad neist (aga neid on vähemuses) valavad dramaatiliselt krokupisaraid, tigedamad neist aga karjuvad, sajatavad, pressivad ebameeldivalt ligi ning viibutavad lahkudes rusikaid.






Tütarlaps kollases puhkab hetkeks näitlemisest ja näpib parem telefoni :)





Ma ei tea, mida need toolid seal lifti ja keskväljaku juures sümboliseerima pidid, igatahes oli neid pea võimatu pildistada, sest niipea, kui otsisid telefoni või fotoka, lendasid neegrinaised kui püssist lasted su poole. Ilmselt ei mahtunud neile pähe, et keegi tahab neid rauakolakaid pildistada, selle asemel, et ühes nendega hoopis poseerida.





Siin on hetk sekund enne seda, kui nad sind märkavad. Rahumeelne ja kena vaatepilt. Kui nad käsi pikalt ees su poole jooksevad, siis enam nii tore ei ole.


Järgmiseks must visit kohaks on tuletorn. No ma ei tea... Hiiumaalt tulles on see muidugi tiba naljakas, et üks tuletorn nii tähtis on, teisalt olid siit muidugi ka ilusad vaated.







Ma hüppasin nüüd oma jutuga juba sujuvalt turistilõksudele, rääkimata jäi aga meie põgenemine eelmisest pousada´st. Nimelt esimese asjana läksime siis Barrat läbi kammima, et vaadata üle piirkond ise ja siis piiluda ka tubadesse - põrsast kotis enam osta ei kavatsenud :) Siit meie armsalt väikselt Eestimaalt tulles tundus, et Barra rannarajoon on kiviga visata ja sinna võiks jalgsi minna (naerukoht, mõistate!). Lacerda liftiga sõitsime alla ja kõvad reisisellid olidki valmis astuma hakkama. Meeletud rahvamassid, tihe liiklus, mõni politseipatrull - järelikulti gati turvaline kant.

Kuidagi äkki jäi see kaos selja taha, aga ega me selle üle juurelnud, sest oligi parem. Eestlane otsib ju ikka vaikust ja rahu :) Mingi auto sõidab vastu, juht röögib meile midagi. Üldse mitte nunnusti ja armsasti kusjuures. Ehmunult vaatame endid üle, et kas meil äkki väljanägemises midagi kohatut,olen valmis seelikutki allapoole venitama, kui too peaks liiga lühike olema (kuigi neegrimammid käivad sootuks pool tagumikku kleidiääre alt paistmas ringi). Ilmselt oli juht hull, otsustame ja jätkame teekonda. Kohe möödub meist rattal tüüp, kes üürgab nagu jeeriko pasun. Õige imelikud inimesed siin. Ei saa minutitki edasi astuda, kui tuleb üks mees jalgsi vastu ja vatrab tigenärviliselt meile miskit. No sellise tempoga me küll täna Barrasse ei jõua, mõtleme nördinult, ning otsustame ignoreerida tüüpi. Ta ei näi mõistvat, et meie omakorda tema keelt ei mõista. Aga see on juba visam vend, astub otsustavalt meile tee peale ette ja teeb ühe käega üle teise käe randme siuh-säuh liigutuse.  Vaat seda rahvusvahelist keelt me mõistame juba liigagi hästi :) Kobime siva paarsada meetrit tagasi ning rabame esimese ettejuhtuva takso.

/Aegu hiljem guugeldades veendume teiste kogemustele tuginedes, et sealt läks tõesti tänav, kuhu valgel inimesel asja ei ole, isegi päevavalges mitte - seal ei viitsi keegi su raha või mõne nääpsukese kulina pärast tõmmelda, seal on tüübid nii segi end kamminud ja valgete peale veritigedad, et näitavad oma suhtumist lihtsalt niisamagi./  




Samal ajal mässasid kohalikud valitsuse vastu. Üle maa. Südamest. Muidu nii umbes ühistransport oli kui võluväel tühjenenud. Keegi ei mallanud bussiga sõita või ummikutes passida, kui oli võimalus oma sõna sekka öelda :)

Ent tänu mässule saan viimaks teha pilti sellest bussides nii levinud nn pöördväravast. Siit on ühel keskmist laiust tütarlapselgi keeruline läbi pugeda, saati siis veel ülekaalulistest või pagasiga tüüpidest rääkida! Ja neid kaalukaid tegelasi juba Brasiilias leidub...Ma tõesti ei tea, milleks see monstrum bussis hea on :)