29 november 2016

Elust Eestis

Eesti romaani peab ikka alal hoidma, nii harva, kui selleks võimalust üldse on. Kaks sellist on nüüd enne kiiret jõuluaega ilmunud.

"Pildilt kukkujad" Tiina Laanemilt lämmatas mind dialoogiga (ja nagu ma nüüd näen, siis on see põhjusega), muus osas oli kõik tema endises headuses. Mulle on tema kirjutatu ikka sümpaatne lugeda olnud - inimlikud karakterid, lihtsad elud oma keerulistes vaatenurkades. Veidi ängistav, seda küll.


"Mull" Birk Rohelend
"Mulli" puhul ma veidi aega kõhklesin, ilmselt kartsin rusuvate meeleolude jätkumist. Kinnisvaramaakleri rõõmud on ju enamasti lühiajalised, pensionieelikust ja hääbuva abielu kammitsais oleva maakleri omad seda enam :) Ent ma ei tea, kas oli minu eelhäälestus optimistlikum või oli Rohelend omamoodi vindiga huumorit siia sisse põiminud, igatahes leidus lõbusaid momente ja mulle karvamööda tänase ühiskonna tögamist (ma kohe kujutan ette, kuidas autor seda kuuldes haaraks kahe käega peast ja karjataks, et midagi sellist seal küll ei olnud, et see oli sügavalt traagiline nägemus tänasest eestist:)). Näiteks olen ma siiani veidi kõhkleval seisukohal raamatutegelastele antud perenimede suhtes. Need olid kuidagi lõbusad, kuigi ma pole sugugi kindel, et need olid mõeldud sedasi mõjuma. Aga äkki ikkagi olid...

Ja kuigi siin dialoogi üleküllust ei olnud (jee!), siis oli siin midagi... ma ei teagi, mida. See ei olnud draamalik tekst, vist ka mitte filmilik, aga äkki siis midagi telesarjalikku. Lugedes tekkinud pildid ja nende mõõdukalt tempokas vaheldumine lõi sellise tunde.

P.S. Land Roveri raamatus esinenud kirjapilti "Landrover" ma muidugi ei suuda andestada :)

25 november 2016

"Rändamisi" Imre Siil


Kui seda rännuraamatut õiges võtmes lugeda, siis on see täitsa toredake. Kirja on selle pannud ilma ja elu näinud inimene ja lugeja suureks rõõmuks oskab ta koguni meeldivalt kirjutadagi (erinevalt tollest teisest hiljuti loetud reisuraamatust, mida lugedes ma hullusin ja juukseid katkusin).

Reisisihtkohtadega võrdväärselt on luubi all autori enda elu ja tegemised, mis tähendab, et neid lugusid peakski vaatama lähtudes ajastust. Näiteks kirjeldab ta oma poisipõlveaegset sõitu Loksale suusavõistlustele või imedemaale Artekki. Hilisemad siia kaante vahele jõudnud reisid on aga paljuski tema töödega seotud ja nii mulle kohati tundubki, et külastatud paikadest olulisemaks kujunevad need nö kõrvalised asjaolud, ehk siis peaasjalikult e-riigi tutvustamine ja know-how jagamine, sekka reisijuttu (autor on olnud ametis nii Riigikantseleis kui Eesti Informaatikakeskuses).

Raamat ei sobi ilmselt ühe soojaga lugemiseks (teha hüppeid Loksalt Argentiinasse, Teravmägedele, Armeeniasse, Soome või Albaaniasse jne võib osutuda liialt ekstreemseks), kuid tükkhaaval ampsamiseks on igati ideaalne ja mõnus. 

24 november 2016

"Minu New York" Diana Lotus


New York jääb minust ilmselt puutumata, ei ole seda tõmmet, no ei ole. Mis ei tähenda, et ma teiste läbielamistest ei võiks lugeda :) Kõik need erinevad saared ja nummerdatud tänavad jooksutavad mu kõvaketta kinni ja järg tahab käest kaduda. Aga eks ma siis räägin sellest, millest ma midagi aru sain :)

Esmalt muidugi minu meeldiv hämming, kuigi see pole vist esmakordne, nende ema-tütre suhte üle. Diana ema on kirjutanud "Minu Gruusia" (mis oli hirmus tore) ja  Diana on kirjutanud oma modellielust pajatava raamatu "Kassikõnd" (mis oli modellinduses võhikule igati nauditav lugemine). Ega siin täpselt muidugi aru saagi, et kes ja kui palju ja mida neist kahest kirjutanud on (üheks vihjeks oli kahtlaselt korduv sõna "pompoosne", mis on minugi suur lemmik ja mida noorem generatsioon enam eriti varmalt ei kasuta). Kõigis neis kolmes raamatus kumab aga äärmiselt selgelt läbi nende omavaheline suhe ja no see on just selline nagu see olema peakski. Mu meelest. Nad on kahepeale kokku sellised ägedad tegelased.

Rääkides aga raamatu peategelasest New Yorgist, siis... Ma mõtlesin muudkui, et vaene laps, tule koju tagasi :)))) Aina kolid ühest kohast teise, mõni "kodu" on riidekapisuurune, ajad seal asju nende katkiste inimestega, jooksed ühelt prooviesinemiselt teisele, nii palju raisatud energiat ja tühja tõmblemist, tule koju ometi! Olgu, see oli nüüd tibake liialdatud, eks inimene peab ikka ringi käima ja ilmaelu vaatama, aga üsna kole tundub see sealne ilmaelu :) Lugeda tore, aga elada ei tahaks.


19 november 2016

"Minu Bali" esikas





Otseloomulikult ei ole ma veel "Minu Bali" raamatut jõudnud lugeda, mis ei kahanda aga sugugi mu ootusi sellele. Bali on kindlalt ja jätkuvalt plaanitavate reisisihtkohtade hulgas. Seni on Minu...-sarja nn meestekad vägagi nauditavad olnud (va ehk Bangkok, mis ainsana kogu sarjas pooleli sai jäetud, kuigi ma usun pigem, et aeg ei olnud selle jaoks minu puhul õige). Korraliku maatüdrukuna jääb mu igaveseks lemmikuks muidugi "Minu Island", aga no ma pole veel Balit lugenud, eks ole.... :)

Nii et kui raamatupoodi või raamatukokku satute, siis võtke kindlasti, sest ühtlasi on see ka taustalektüür varsti ekraanile jõudva "Eveliniga Balil" saatele.


Foto: Õhtuleht
Nagu näha, siis kass on endiselt Viljandis gurmeepuhkusel ja sedapuhku teda raamatuesikal ei olnud, nuuks :( Teisalt, olgem ausad, kassi puhul pidin ma olema valmis tema hädisteks näugudeks, täna oli selle võrra rahulikum :)

17 november 2016

"Meister ja Margarita" (Vanemuine) ehk kuidas Hiiumaa mehed teatris käisid



Lavastaja-koreograaf, heli- ja videokujundaja: Janek Savolainen
Lavastaja–dramaturg: Katrin Pärn
Lava– ja kostüümikunstnik: Liina Unt (Endla Teater)
Valguskujundus: Imbi Mälk
Videokunstnik Argo Valdmaa: (Endla Teater)

Osades: Jüri Lumiste, Katrin Pärn, Marian Heinat, Helgur Rosenthal, Maria Engel, Janek Joost, Aivar Kallaste  ja Vanemuise balletitrupp

"Meister ja Margarita" oli raamat, milleta minu ajal (haa, küll mulle see tobe klišee meeldib!) ükski kirjanduseksam ei möödunud. Kui sa oled noor ja pulbitsed elust, siis ei ole see just kõige sümpaatsem lugemine, igatahes mulle see ei meeldinud kohe sugugi. Aastate möödudes olen ma muidugi selleni jõudnud, et paljud kohustusliku kirjanduse nimekirja pandud raamatud on gümnanoore jaoks veidi oma ajast ees (eks selles kogu lugemise mõte ongi, aga ikkagi...). Kõigele sellele mõeldes on uskumatu, et ma üldse julgesin nina teatrisaali pista :)

Igatahes, olles unustanud aastatetagused Bulgakovi õudused, asusin ma varavalges Hiiumaalt Tartu poole teele. Vabatahtlikult. Tõeline tunne-oma-kodumaad-reis, mille jooksul Hallooo tuli veel Viljandisse talvisele gurmeepuhkusele viia, ja siis olingi ma Tartus valmis sukkpükstes meesteks.

Sukkpüktes mehi siiski meile ei näidata, see on tantsuline etendus, kuid mitte ballett :) Ma arvan, et mulle andiski julgust see tantsuline pool, sest kui kogu Bulgakov oleks verbaalse laviinina kaela sadanud, siis oleks selle all küllap murduda võinud (eriti arvestades, milline marupikk päev seljataga oli). Tantsulised lahendused olidki ilmselt kogu etendusest mu lemmikud, sest need olid nii stiilsed, nii kõnekad ja lisaks päästsid sõna-sõnalisest teksti edasi andmisest.

Sõnalise osaga olid lood keerulisemad. Woland (Jüri Lumiste) oli mu meelest kümnesse valik ja Margarita (Maria Engel) mu üldine lemmik, kuigi temal teksti minimaalselt, ent ta andis liikumisega edasi kõik, mis tarvis. Balliks riietumine oli kaunis ja armas stseen, juuresolev pilt selle illustreerimiseks.
Teiste osatäitjate puhul ma enam ei oska öelda, kes ja kas oleks mõjusamad olnud, ei tunne sealset truppi nii hästi.

Saatana balli alguse lahendus oli suurejooneline ja ja kuidagi jättis võimsa mulje, ent lagunes peagi koost. Trammi- ja käekujundid olid taas vaimukalt ja elegantselt lahendatud. Ma ei leia sujuvat joont etenduse kirjeldamiseks, aga teisalt ei olegi see ehk väga vale, sest õigupoolest oli see etendus ise ka hoogsalt üles-alla kõikuv. Kohati tempokas ja haarav, teisalt just nagu erinevatest seondumatutest pildikestest koosnev ja rabe. Oli hetki, mil ma kahetsesin pikka ja vaevarikast sõitu Tartusse ja olid need teised, helgemad momendid, et ohoo, kui hea etendus. Ei saa ju olla, et "Meister ja Margarita" on mahult liialt suur, et seda ühte lavastusse panna? Eriti, kui abivahendiks koreograafilised numbrid.

Muide, Meistri ülipikka monoloogi enam pelgama ei pea. Ma panin end eelnevalt suure hirmuga pooletunniseks tekstivooluks valmis, ent vist on seda osa ajaga kärbitud - ei olnudki nii pikk ja hirmus enam :) ja eelnevalt hoiatati kenasti ette ka, et tuleb neli lehekülge monoloogi :))))) Ma kuskilt blogist või arvustusest lugesin ja olin hullemaks valmis. Samuti oli 1h 45 min esimesest vaatusest saanud oma 10 minuti jagu lühem variant.

Karm, aga huvitav kogemus.

P.S. Aga ega me polnud Hiiumaalt ainsad teatrikülastajad, hiidlased ikka viitsivad pika teekonna ette võtta nautimaks kultuuri. 

15 november 2016

"Olive Kitteridge" Elizabeth Strout


See on nagu "Õnne 13" , ainult et Crosby linnakesest ja äärmiselt stiilne variant. Ja tõsiselt hea ja nauditav raamat, mida pole tükil ajal ühegi romaani kohta ma öelnud.

Põhimõtteliselt võiks kõiki neid lugusid vist ka eraldi lugeda, paljud neist ei ole omavahel tihedalt seotud. Pea ainsaks ühendavaks lüliks on Kitteridge´i abielupaar, kus romaanile nime andnud Olive on endine matemaatikaõpetaja, kes tänu oma jõulisele natuurile ja klassikalisele õpetajatüpaažile on selline õrnalt ebameeldiv tegelane linnarahva silmis. Tema abikaasa Henry on otseloomulikult oma naise vastand. Ja nii need ühe linnakese elanike lood lahti hargnema hakkavad. Need on tavaliste inimeste tavalised lood, no nagu ikka, et suurim traagika on osaliste endi jaoks, ümberkaudsetele on see vaid klatš ja ajaviide.
Ilmselt on see Strouti jutustamisoskus, mis koheselt haarab, kindlasti ka hea tõlkijatöö. Ehk ka aja vaikne voolamine, mis ridade vahel õrnalt endast teada annab.

12 november 2016

"Oravarattast otse põrgutulle" Paul Delahunt-Rimmer


Kui jätta kõrvale tõsiasi, et see on äärmiselt ebaõnnestunud esikaanega ja keeletoimetamata tekst (nad ei saa isegi kohanimedega hakkama - Corfu, Rhodes, Bankok, ning kreekakeelsete väljendite kursiivi panek on kaootiline), siis muidu on tegemist võr-ra-tu looga. See on just selline reisiraamat, milliseid ma jumaldan! Ja no muidugi pole vähem tähtis ka fakt, et tegemist on ju Kreeka saarega -  Amorgós nimeks.

Võib ju nüüd väita, et neid raamatuid, kus autor ostab räämas ja lagunenud majalobudiku Lõuna-Prantsusmaal, Itaalias, Kreekas, Hispaanias vms kohas ja siis hakkab seda vaikselt kõpitsema, ise samal ajal riuklike kohalikega rinda pistes, on ilmunud lademes. Ma võiksin neid lõputult lugeda, AGA... ma võin teid lohutada, et see siin on siiski veidi erinev eelpool nimetatutest. Nimelt jõuab siinne paar maja ostmiseni suhteliselt raamatu lõpuosas ja too maja polegi loos peamine (tegelikult on see maja lausa eeskujulikult juba itaallaste poolt üles vuntsitud).

Tegemist on hoopiski matkahulludega, kes pärast mitut aastat Amorgósel puhkamist tahavad ise mõned matkareisipaketid kokku panna ning neid läbi viima hakata. Mis omakorda tähendab, et neilt lehekülgedelt leiab ohtralt lahedat kohalikku koloriiti, vahvaid isiklikke läbielamisi ja seiklusi, sekka muidugi ka isesuguseid brittidest matkaturiste.  Möödaminnes ja mängleva kergusega pajatatakse meile ka saare ajaloost, loodusest, kommetest - kõike ja parajates kogustes. Ideaalne doseeritus ongi reisiraamatu edu võti. Ja kes matkamist (see on ju peaaegu et sport!) püstipööraselt kardavad (nagu näiteks mina), siis ärge peljake - nad ei ole sellest liiga pikalt ja tüütult kirjutanud, täitsa loetavalt pigem.

Külluses leidub siin ka peent briti huumorit, tõsi, lohisevas tõlkes läheb nii mõndagi kaotsi, ent ma luban, et nalja saab sellest hoolimata. Tekst on nii värvikas, et tegelikult lugedes illustratiivsest materjalist puudust ei tunnegi. Kellel aga siiski kripeldab, et milline see paljuülistatud saareke välja näeb, siis nende matkaäri ajamiseks loodud veebileht on kenasti leitav ja võib ise pilgu peale visata.

P.S. Ma loodan, et kodanik Paul Delahunt-Rimmer ei ole viimased aastad lihtsalt niisama käed rüpes istunud, vaid on veel midagi kirjutanud (Amorgóse matkajuht ei lähe arvesse minu jaoks), sest ma vajan lisa.

11 november 2016

"Tenerife pihtimused: kuidas paradiisisaarel ellu jääda" Joe Cawley

Jätkan reisilugude lainel (küllap on see minu moodus ignoreerida aknatagust olukorda). "Tenerife pihtimused" on võrdlemisi stiilipuhas rannapuhkuse raamat - lobeda sulega, erilisi mõttekonstruktsioone mittenõudev, kergelt vaimukas. Ajusid siiski kohati peab ragistama, sest mina ei tea, mis see lahti oli, aga ma pidin mõnd lõiku ja lauset kaks korda lugema saamaks aru, mida öelda taheti. Ei teagi, kas viga oli tõlkes või keeles. Ent kui see kõrvale jätta, siis kerge ajaviitelektüür.

Igaks juhuks olgu järgmised lugejad ette hoiatatud, et tegevus toimubki vist peaasjalikult 1991.aastal. No et teil mingit vale eelhäälestust ei oleks. Mul alguses oli ja see oli üsna segadusttekitav, kuid kui sain sündmused ajateljel enda jaoks paika pandud, läks edasi libedamalt.

Põhimõtteliselt otsustavad mingid suvalise Suurbritannia linnakese kalamüüjad Tenerifel baari osta ja tšillima hakata. Selle viimase tegevuseni jõudmiseks kulubki terve raamat... ja isegi siis pole veel päris kindel, et nad saavad elu hakata nautima :) Koos nendega õpib ka lugeja kõike värvika klientuuri, kaubatarne, katusepakkujate, kuurortbaari menüü, alkoholismi, prussakate jms kohta. See on baaripidaja käsiraamat algajale, geograafilise täpsustusega - lõunamaal. Reisihulludele olgu etteruttavalt öeldud, et ega Tenerife kohta suurt midagi ei ole, selles osas on pealkiri tiba eksitav jah. Ma hakkan mõistma, miks ma alateadlikult olen Kanaaridest ja ka näiteks Mallorcast ja Ibizast eemale hoidnud - need paigad on juba liialt puhkajate nägu ja kohalikku algupära üha vähem ja raskem leida. Britid näikse selle ehe näide olevat:

"Paljude puhkajate pagasis leidus rohkem peekonipakke, külmutatud vorste, teepakke ja oakonserve kui suveriideid ja päikesekreemi. Hämmastav on jälgida, kui paljud britid ootavad kuude kaupa pikisilmi võimalust põgeneda korraks igapäevasest keskkonnast vaid selleks, et kulutada seejärel hulk aega ja raha, et ehitada sihtkohta saabudes seesama keskkond uuesti üles."

Siit raamatust tuleb see eriti hästi välja. Raamatu "peategelaseks" olev kõrts asub puhkusekompleksis, kus valdavalt peatuvadki britid, kõrval on Briti supermarket ja igapäevaselt on kättesaadavad kõik olulisemad tabloidid, toidukohtade inglisepärastest menüüdest kõnelemata!  Kas te kujutate ette, et lähete puhkama ja vasemalt ja paremalt kostub teie kõrvu eesti keel, kõrvalmajas on uksed avanud Selver (mitte et mul kodustes oludes midagi Selveri vastu oleks), ajaleheletis on müügil Postimees ja Eesti Ekspress, menüüs on sült, heeringas, mulgikapsad ja õhtuti kõrtsudes esinevad kodumaalt tuttavad süldibändid? Ma loobuks reisimisest, ausalt.

Selle kõige üle mõtiskledes ei saagi muidugi pahaks panna, et siia raamatusse Tenerifet ennast na vähe on sattunud - see polegi võimalik :)

Leonard Cohen - Dance Me to the End of Love

Ma arvan, et tänase päeva puhul igati sobilik.

10 november 2016

"Esimene rännuraamat: Andaluusia, Island, Malta, Portugal" Arvo Jaama

See oli nüüd järjekordne raamat sarjast "Kannatab ainult autori enda riiulile panna". Ilmselt peaksin ma endale tuleviku tarbeks meelde jätma, et Mae, ära võta lugemiseks reisiraamatuid, millesse on koondatud absoluutselt eklektiline kogum omavahel seostamatuid reisisihtkohti, see ei tõota head. Samas on mul sedavõrd empaatiavõimet, et ma umbkaudu kujutan ette, mida sellise raamatu autor ja taolise raamatu kitsas sihtgrupp endast kujutab (tunnistan ausalt, üht sellist autorit ja raamatut tean ma veel). Autori profiil on umbes selline: 70+ vanuses, ohtralt nädalastel pakettreisidel käinud, valimatult pilte klõpsinud. Pärast iga oma reisi koguneb tea juurde kellaviieteele umbes kümmekond samasugust reisientusiasti muljetama ja 10x15 paberpilte vaatama. Ja nad on õnnelikud ja vaimustunud ja mul on nende üle siiralt heameel :)! Kui siis see vahva rännusell on juba õige mitmes riigis ära käinud ja õige mitu sellist olengut reisijärgselt korraldanud (samale seltskonnale ikka), siis tekib tal nende ovatsioonide põhjal tunne, et peaks oma reisimärkmed raamatuks vormima.

Ent siis juhtubki see, mis juhtus ka siinse raamatu puhul. Reisimärkmed on peaasjalikult olmelised ja lakoonilised, a la "Lend kestab viis tundi.", "Väljalend Tallinnast ja saabumine Luqasse toimusid vastavalt ajakavale.", "Lennujaamas sujub kõik hästi ja pärast neljatunnist väsitavat lendu olen öösel kell 2.15 jälle kodus.", "Käivad laiendamistööd. Sõidame lennujaama", "Kogunemisega Tallinna Lennujaamas saime kõik ilusasti hakkama.". Olgu öeldud, et see eelnev ei käinud ühe reisi kohta, vaid ma võtsin suvaliselt erinevate reiside juurest need tsitaadidPraegu sattusid siia lendamisega seotud fraasid, aga suht sarnase mustriga võiks välja tuua ka hotelli majutumise/väljaregistreerimise, x linna poole suundumised (huvitava eripärana tasub märkida, et autor armastab liikumiste puhul rõhutada ilmakaart, kuhu suunda alustati sõitmist, mitte et see üldse halb oleks). Nii et võite isegi aru saada, kui tüütuks läheb lõpuks kõigi nende triviaalsuste lugemine, mille juures  pole mingit eripära ja mis kuhugi ei vii.

Ühel hetkel taipas vist autor ise ka, et asi kisub veidi üksluiseks ning selle leevendamiseks on ta haaranud entsüklopeediad ligi. Seega kukutakse lugejat tümitama kuivade faktidega, mis ikka ühe või teise vareme või kivihunniku juures 4000 eKr juhtus.

Kokkuvõtlikult, mis mulje mulle raamatust jäi...  Põhimõtteliselt võiks võtta vastava reisifirma reisiprogrammi (autor on peamiselt kasutanud Germalo teenuseid, neil on kavad kenasti saadaval) ja selle kopi-peistida, siis valida mõned huvipakkuvamad turismiatraktsioonid kõnealusest reisikavast ning veidi wikipeeditseda ja jälle kopi-peistida. Seejärel lisada saadud kompotile neutraalselt isikupärased täiendused, a la "T.11.10. Vara üles, hilja voodi..." või "Kokkulepitud ajal saamegi kõik kokkulepitud kohas kokku" või siis midagi vastava päeva ilma kohta. Ei, see viimane oleks ilmselge liialdus ja autor selliste asjade peale tegelikult aega ei raiskagi :) Kui ma sellist raamatut loen, siis kaob mul üldse igasugune tahtmine reisida ära :)))))
Aga püsige sadulas, see on alles esimene raamat!

Sõnaga, väga omapärane  kirjatükk.


NB! Tegelikult ma pean siinkohal tarvilikuks vabandada taolise ülikriitilisuse pärast! Kuid kindlasti ei taha ma, et minu valeliku kiidulaulu peale keegi raamatut ostma läheks ja pärast mind maapõhja neaks, seega ausus ennekõike.

08 november 2016

Töö ei kiidagi tegijat?

Hetkel, mil ma ei saa ikka veel piisava kiirusega lõugu lõksutada, on mul ometi kasutada töökorras sõrmed :)

Ma jäin mõtlema kõigi nende ametite peale, mille esindajatel on põhjust oma ametivendade-õdede tehtud töö üle nuriseda. Kindlasti on see kinni ka inimeses endas, et kes kui palju ja mis tooniga lobiseb ja kurdab. Ja ikkagi on mul seda kõige enam juhtunud vist just nimelt hambaarstidega seoses. Esmalt olid muidugi need nõukaaegsed koledused, mida uue aja saabudes kukuti kolinal eemaldama ja välja vahetama. Kui siis tiir sai peale tehtud ja tundus, et nüüd võib mõnda aega jälle elada, sattusin hambaarsti vahetama.  Seda sammu ma iseenesest ei kahetse (sest ta rääkis mu tõesõna igakord arstitoolis surnuks, lisaks pressis suletud küsimustega jultunult minult välja isiklikku infot ning ka see pole veel kõik - tal oli kooliajast jäänud sisse komme ma-ei-tea-mitmendad-hambad, mis tuleks igal inimesel kindlasti välja tõmmata... (wtf!?)) ja järgmine hambaarst sai olema igatpidi sümpaatne.

Jama oli muidugi see, et uus hambaarst nullis eelmise töö, piltlikult öeldes. Mis tähendas, et ta asus rõõmsalt kõiki plomme välja vahetama. Küllap see oli ka õigustatud, ma pole muidugi eriti kopenhaagen sel teemal kaasa rääkima või vastu vaidlema (muidu ma raviks ju oma hambaid ise kodus :D). Natuke tegi mind murelikuks küll tema ülipikaldane juureraviprotsess. Mis võibki väga pikk olla, ma tean, lihtsalt ta üllatas mind oma avameelsete monoloogidega röntgenpiltide ees. No näiteks, et kumba hammast üldse ravima peaks jms kahtlustäratavad siseheitlused. Lakkamatult kõneles ta ka mingitest hallidest laikudest ja varjudest, ent kuna hiljuti oli ülemaailmselt kõvasti kirgi kütnud "Viiskümmend halli varjundit", siis ma ajasin kõik raamatu süüks. Ravis mis ta ravis ja imes lurinal mu pangakontot tühjemaks, kuid vähem kui paari aasta pärast lendas kogu mu kaua ravitud kaunikene hirmsa hooga ikkagi varalahkunud hammaste kalmistule.

Oli võrratult kaunis aeg võtta käsile siis lahkunud hamba naaber. Ma olin usaldavalt umbusklik, ent tehtud see nali sai. Kuni hakkas jälle mingi varjude mäng piltidel pihta. No seal oli veel majasiseseid vaidlusi ja teineteise süüdistamisi iganenud vaadetes ja muus sellises. Igatahes tipnes lugu sellega, et mind kupatati lõualuukirurgi juurde.

Viimane pidi muidugi naerukrambid saama, kui ma lehvitasin oma ennesõjaaegse kvaliteediga röntgenpilti ta ees, mis sest, et see oli küll digitaalne ja puha, aga pildid, mille järgi Viljandi inimestel hambaid ravitakse, šokeerivad mõningaid arste vist tõepoolest :) Igatahes sain läbi lillede teada, et see oli kõigest vilets töö. Vist. Ilmselt.

Täna siis uus arst ja uus juureravi. Esialgse pildi põhjal varasemat tööd üle vaadates ja minu eelmise ravi toimumisaja kohta antud ebamääraste vastuste põhjal otsustas arst, et küllap siis olidki vahendid viletsamad ja arst andis oma parima (lohutav!), kuid reaalselt hamba kallale asudes ja sealseid (keeruliste nimedega) leide uurides nentid kõhklevalt, et see ikka väga vana töö ei saanud olla...Seda enam ajas teda segadusse, miks olid juurekanalid vaid poolenisti ravitud.

Vahel tekib suisa sportlik hasart, et kui läheks ja näitaks tehtud töö mõnele jägmisele arstile, siis kas puhtteoreetiliselt on võimalik, et leiduks ka arst, kes oleks rahul ja vigu ei leiaks? Või jääbki see alati nii olema, et järgmine näeb ikka mõnd viga laita. Või on hambaravis tehnoloogia nii kiiresti arenemas, et mõne aasta tagune ravi tundubki kiviaegne? Või on Viljandi arstid eelmisesse sajandisse veidi toppama jäänud? Samas ju tore eksperimentaalne mäng... ainult et meie tervisega ja meie taskust.

/kas vanuse tulles hakkabki meditsiinijutu osakaal blogis tõusma :)))?/

07 november 2016

Reaalsustaju

Peaks kollaseid uudiseid rohkem jälgima, muidu tekitan endale asjatut segadust. Eilsel Karamazovite etendusel kulutasin märkimisväärse osa tiheda dialoogi jälgimisest segadusseajavatel hääletämbritel. Mina ei teadnud, et Pääru Oja (Aljoša) on Tõnu Ojaga (staarets Sossima osas) suguluses, ent niikui Aljoša suu lahti tegi, sattusin ma segadusse, sest see oli nii tõnuojalik hääl kui veel olla annab. Isad-pojad ei peaks vist korraga samal laval olema :)

Kui see segadus mu peas sai ruttu likvideeritud, piisas koju minnes sõber guuglist, siis märksa keerulisem on lugu Rõivaga. Ma ei saa aru, kas ma nägin seda unes või puges see mõte mulle niisama pähe, aga ühel hetkel hakkas mulle tunduma, et ta on juut. Aga ma ei leia mingit kinnitust sellele väitele. Vaevab, kuigi ma püüan selle teadmatusega leppida :)

03 november 2016

"Nüüd ma siis kirjutan" Mart Kadastik

Veel üks enne reisi ripakile jäänud poolik lektüür, mille otsad tahaks kokku võtta. Sisust kokkuvõtet, nagu ikka!, ma ei tee, lisaks on see raamat nii enne kui ka pärast ilmumist piisavalt palju tähelepanu saanud ja seoses sellega on juba mustmiljon korda üle korratud, millest jutt käib.

Kadastiku viimaste aastate ilukirjanduslikke üllitisi lugedes on temast mingisugune pilt tekkinud, see pilt jääb ka pärast nn elutööraamatu lugemist samaks. Lühidalt öeldes: ta kirjutab nauditavalt, evib väljapeetud huumorimeelt, kalambuuritseb mõõdukalt, on keskmisest edevam ja ka keskmisest suurem naistelemb. Viimane tekitab üksjagu segadust, pean tunnistama. Romaanide puhul põhjendasin sedalaadi ilmingut teatava varjatud fantaasiate väljaelamisega ilukirjanduse kaudu või hilise keskeakriisiga, kuid kui see kandub üle koguni dokumentaaljutustusse, siis ilmselt ongi ta parandamatu. Selle kõige juures ei unusta ta muidugi osava diplomaadina ka korduvalt ülistamast oma seaduslikku naist.

Nii et, senine pilt temast minu jaoks ei muutunud (pole minu masti inimene, aga ega peagi olema). Aga... paar asja tahaks siinkohal ära mainida. Loomulikult ei teinud ma raamatut lugedes märkmeid ega analüüsinud iga väidet sõna-sõnalt, ent ometi jäi mulle lugemist lõpetades tunne, et Kadastik rääkis oma Jaak Kalju-ajast päris pikalt ja põhjalikult, oli selgitusi ja vist mu mäletamist mööda ka kinnitus, et keegi tal sõrmi sahtli vahele ei pannud. Seda enam tundub naljakas see Juku-Kalle pröökamine nagu oleks Kadastik elutööraamatut kirjutades selle teema täielikult "ära unustanud" ja välja jätnud. Huvitav, millest selline väide või oli see niisama lahmimine. Reklaamitrikina, tõsi, oleks see muidugi suurepärane, ent antud juhul see vist siiski ei ole õige selgitus.

Mulle meeldis ka see, et kuigi Kadastiku loost kumas korduvalt kibestumist, siis ta ausalt tunnistas ja ka põhjendas selle olemasolu. Mida ma aga hukka mõistan ja mille kohta ta ise pole samuti selgitusi andnud - miks tal on pidevalt vajadus võimaluse tekkides kompromiteerivat infot sisse pikkida? Mina ei tea, kui paljudest toimetuse naistest Hans H. Luik on üle käinud või kui palju armulugu Austraalias elava inglannaga segas Marko Mihkelsonil tööülesannete täitmist jne, jne, aga kõnealuse mahuka ja sisuka loo meie ajakirjanduse ühest teatud perioodist oleks saanud ilmselt väga edukalt ka neid väiteid sisse toomata edasi anda. Need võtted olid veidi labased mu meelest ja asetasid ta hetkeks samale pulgale ühe, ka siin raamatus mainitud, kodumaise blogijate paariga, kes laseb torust valimatult tulla kõigel, mida Eesti kuulsuste kohta otse või kaudselt teada on.

Siiski, hoolimata väikestest tõrvatilkadest meepotis, igati põhjalik ja mahukas, küllap ka oluline, töö on ära tehtud.  

02 november 2016

"Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad (sekka ka mõni vaenlane)" Jonas Jonasson



Jonassoni käekiri on tänaseks meile ilmselt teada ja seega on selle raamatu järele haaramine või mitte haaramine lihtne ja lollikindel otsus. See on kiire ja kerge ja vaimukas lugemine. Esmapilgul ehk tiba labaselt vaimukas, ent pealtnäha lobeda ja pinnapealse huumori varjus käsitleb Jonasson tegelikult äärmiselt aktuaalseid ja olulisi teemasid.

Lühidalt öeldes kaotab üks naispastor oma usu (mida tal õigupoolest polegi suurt olnud, kõigest esiisade traditsiooni jätkamise vaimus külge poogitud kujul hädised riismed) ning üks eluaegne ja äsja vanglast vabanenud retsidivist hakkab aegamööda oma usku leidma. Selle kõige vahele ja juurde kuulub ohtralt madalalaubalisi pätte, kohanemisvõimeline hotellitöötaja jms, kelle ja mille kaasabil hakkab toimuma iselaadne majandustegevus. Või isegi mitu.

Jonasson laseb läbi lihtsakoeliste naljade näha lugejal kui lihtne on lollitada inimesi, kaotada valvsust - usk on oopium rahvale leiab omal moel taas kinnitust. Aga mitte ainult riigikirikut ei tögata, ka andmine ja saamine kui religioossed mõisted saavad oma koosa. Ja ma ei vaidle isegi vastu sedapuhku. Ma pean tunnistama, et kui kahju mul ka ei ole haigetest, väetitest, nõrkadest, elu hammasrataste vahele jäänutest, olgu need siis lapsed, vanad, üksikud, põgenikud, loomad, siis olen ma jätkuvalt veendunud, et kõige selle varjus on omakorda arvestatavad jõud, kes lõikavad omakorda nende aitamisest kasu. Ja see on see, mis mul harja punaseks ajab, mistõttu ma ei usu paljusid heategevusorganisatsioone, annetuskampaaniaid ja kahe käega vastu rinda taguvaid maailmapäästjaid. Ma nimetan seda kuritegelikuks käitumiseks, kahjuks aga ei räägita sellest kuigi palju ja valjult. Jonasson on loomulikult "joonistanud" oma raamatus võrdlemisi lihtlabased skeemid, aga oma tõetera seal on.
Päris huvitav, et poliitkorrektses Rootsis selline raamat ilmub.

Kuigi mulle on meeldinud ka tema eelmised eesti keelde tõlgitud  raamatud "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" ja "Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga", siis mulle tundub, et neist kolmest on mu lemmikuks siiski nüüd see viimati ilmunud.


Reisile minnes võtsin seekord kaasa vaid ühe raamatu, "Koonused" Kurt Sweeney´lt, kahjuks reisilektüüriks siiski sobimatu. Tahtis pigem järjest lugemist ja jälgimist, kohati ka kurb ja raske. Siin mainin selle ära vaid põhjusel, et avastasin järsku, et omal kummalisel moel haakub see ka Mõrtsuk-Andersiga -  usust, ennekõike küll adventistidest, on siingi palju juttu. Keeruline mitme põlvkonna lugu avab adventistide hingeelu ja kummalisi käitumismustreid. Ka siin on usust lahtiütleja olemas. Loomulikult on siinne lugu naljast kaugel ja hoopis teises võtmes kirja pandud.


01 november 2016

M nagu Malta


Malta on mõistatus. Eelkõige seetõttu, et ta on kuidagi kahe maailma vahepeal ja sa häälestad end kas ühele või teisele poole, kuid mitte mõlemale korraga. Kui vaadata kohanimesid või värvigammat, siis kisuks nagu Araabia maade poole või kuhugi mujale kaugele. Kõik muu on aga ehteuroopalik või peaks ütlema, et suisa britilik.
Maltal saab vähemal või rohkemal määral inglise keelega hakkama. On punased telefoniputkad. On punased, ja ka teist värvi, Londoni maskotid - double decker´id. Autopedena ei saa jätta kahe silma vahele ka Briti mõjudega Roverite suurt osakaalu, tõsi, enamjaolt on need Defenderid või siis vanemat tüüpi  Land Roverid ja Range Roverid.
See allpool toodud eksemplar pälvis meie tähelepanu eelkõige oma reg.märgiga, meil ju oma Mummid Eestis ootamas.
Küsimus laiemale ringile - miks seal on osadel Toyotadel erinev eesmine ja tagumine embleem?

Miks Malta?
Lihtsalt. Pigem oli see selline üki-kaki-kommi-nommi mäng kui aus olla. Koolivaheaeg ei ole absoluutselt tore aeg reisimiseks, igatahes mitte pakettreisideks. Nii et tuli ise midagi vaadata ja korraldada. Augusti lõpupäevil tundus lennupileteid otsides ainus mõeldav lähikoht olevat Malta. Otse küll ei saanud, kuid siiski inimlikel kellaaegadel ja inimlike ümberistumisaegadega (mu ema kukkus just hetk tagasi toolilt lapitit maha, ma tean). See tähendas, et lendasime Türgi Õhuga Istanbuli, kus napi tunniga (tegelikkuses oleks piisanud ka poolest tunnist) kobisime ümber Malta lennule. Teadupärast söödavad-joodavad türklased lendajaid päris kobedasti, mis omakorda tähendas tõsist ülesöömist lühikese aja jooksul. Need tunnid õpetasid mulle järjekordse toreda türgikeelse sõna şarap:)

Okei, lennuga oli asi selge, järgmine küsimus oli muidugi öömaja. Kuidagi juhtus nii, et üsna samadel hetkedel lennupiletite peilimisega sattusin juba veidi aegunud teemale ühes oma jälgitavas blogis (kõige ilusamate piltidega Pireti blogi, vaata paremalt, eks), kus tema mainis Birgitit, kes vahendab parajat hulka puhkusekortereid ja -maju Maltal. Lisaks sümpaatsele kodulehele on Birgit tegelikult ääretult abivalmis ja valmis igati aitama. Ega ma salga - ma uurisin ikka bookingus pakutavat ka, aga... Esiteks, ei ole ma sellistel reisidel hotelliinimene (hotell on hea lebopuhkuseks või mingil moel ebaturvalises kohas, kuhu minna vaid akusid laadima) ja teiseks tundusid talutava hinnaklassiga hotellid Maltal olevat veidi... nagu segu 90-ndatest ja Poola mööblist. Et nostalgia küll, aga mitte selline, mida ihaldaks. Ja ahistav ka, kui mõelda, et peaks kolmekesi elama üheksa päeva väiksel pinnal. Ja mis peamine, päris elu näeb hotellis vähe. Seega klappis kõik, et võtta üks tõsiselt ruumikas ja tegeliku elu keskel asuv elamine.  

Meie lõppvalikusse jäi Marsaxlokk. Olgu öeldud, et Maltal käinute ja Maltat natukene teadvate inimeste poolt kõlas selle nime peale enamasti kaks kommentaari: a) imeline koht, b) täielik karupee. Isiklikele kogemustele tuginedes võime väita, et meie jaoks jäi kehtima variant a. Maltal pole õigeid vahemaidki, nii et kuskil käimata ei jää, samas aga on mõnusalt vaikne ja väike ja inimlik.

Võib-olla kallutas meie suhtumist ka sadamas seisnud sellise nimega alus?


Maltal on tüüpilise rannapuhkuse nautijate põli oluliselt raskendatud. Randa sageli ei olegi või on kaljud ja redel ja alles kõige lõpuks siis käputäis nö liivarandu (mis kindlasti ei ole need, mida te piltpostkaartidelt olete harjunud leidma). Mina ujuda ei oska ja rannas end praadida ei suuda, seega piisas mulle ka paarist ebatraditsioonilisest rannast. Birzebuggias oli võrdlemisi pikk ja lai liivarand... vaatega Malta suurimale kaubasadamale. Tegelikult oli nende merekonteinerite laadimist jälgida võrdlemisi meditatiivne, ma ütleks.
Oktoobri lõpus oli päris naljakas taimeistikuid turul tudeerida. Samas ringi sõites oli põldudel näha, et nii mõnigi maalapp oli veel/juba (?) roheline. Mulle näis, et kuskil õitses kartul, enamasti oli aga vist tegemist mingite kapsaliste või spinatilistega (neid pidada erinevate allikate järgi 70-80 ringis saarel olema).
Üldiselt meenus mulle aga Maltal olles üks järgmisel aastal ilmuv raamat, mille toimetamisest mulle koheselt meenus, et kingapoes töötamise juures oli autorile kõige keerulisem aru saada kõigist erinevaist väljenditest ja märksõnadest, mis kirjeldasid beeži tooni :) Malta on üleni kollakas-beežikas-liivakarva ja kuluks ilmselt aastakümneid, et hakata neid enda jaoks kuidagi eristama ja leida õiged sõnad iga tooni kirjeldamiseks. Võib-olla see ei olegi õpitav?



Blue Grotto parklas vaatas vastu buss, millel selline silt. Eestlasi oli üldse saarel palju, hoolimata hooajavälisest ajast. Ja kuna saar on väike, siis on garanteeritud, et sa pidevalt kaasmaalastega ka kokku põrkad.

Mis omakorda paneb imestama, kui lihtne on teist eestlast rahvamassis ära tunda... Mul oli mitu juhust, kus ilma vähimagi vihjeta keelele jäi pilk mõnel inimesel pidama ja tekkis kummaline tunne, et see on nüüd küll eestlane. Kui siis tähelepanu pälvinud isik oma seltskonnaga liitus või kellegagi kaaslastest midagi arutama hakkas, oligi kinnitus olemas. Ma mõtleks, et meid, eestlasi, on ju raske mingi välise tunnuse põhjal ristada? Igatahes Maltal küll, kus liigub palju britte, sakslasi, skandinaavlasi jt. Ma ei suuda siiani enda jaoks seletada, miks või kuidas nad mulle silma jäid.

Aga üleüldse saarel liikumisest kõneldes, siis ühistransport on mugav ja puhas, meie  kasutatud juhtudel ka võrdlemisi täpne. Pilet 1,50eur ja kehtib 2 tundi ja kui sellest kahest tunnist oligi veidi üle läinud, siis lasti aga ikka sama piletiga peale :)
Kuna aga ka autorent on äärmiselt soodne, siis on igatahes mõistlik seda kasutada. Terve saar kihab pisikestest lumivalgetest Sidrunitest ja Pesukottidest ja nendega on tõesti mugav kõik nurgatagused läbi sõita. Igati inimlik teenindus oli ka, ei mingeid vaidlemisi ja kemplemisi (Lõuna-Euroopas tahaks ikka nagu pisikeseks tüssamiseks valmis olla ju:)) Tõsi, igal hommikul kippusin ma ise rooli trügima (vahemärkusena olgu lisatud, et mul pole endiselt juhiluba), aga muus osas sujus vasakpoolses liikluses kõik kenasti.




Kui ma järgmine kord Maltale peaksin minema, siis ma läheksin Gozole vist. Tuiaks seal kohe nädal otsa, seekordne üks päev jäi napiks. Praamisõit oli vaid õige veidi Hiiumaa omast kallim, auto+juht midagi 15 eurikut, täiskasvanud reisija midagi neli euri kopikatega. Praam puhas ja normaalne ja see 25 min läks lennates. Eriti sümpaatne on muidugi see, et piletimajandus on ainult ühel suunal, Gozolt Maltale tulles. Milline ressursi kokkuhoid ju!

Mu kauaaegne kirg uksekoputite ja eendakende (või kuidas iganes neid peaks nimetama) osas sai ka Maltal rahuldatud.









Tagasihoidliku maiasmokana lükkasin ma kannoli´de maitsmist aina edasi... Loll blondiin, ma ütlen! Liiga hilja sain maigu suhu...




Valletta on moodne ja käib ajaga kaasas, meestehoid kenasti olemas. Malta pealinn oma vähema kui 1 km2-ga meeldis mulle tõsiselt.

Valletta ooperiteater, mis sõjas hävis, on leidnud sellise kasutuse. Maltal ju suurema osa aastast ilm soosib sellist ettevõtmist. Aga mis siin Vallettast ja ooperist rääkida kui tegelikult oleks võinud 27.okt hoopis Gozol "Aidat" vaadata-kuulata!  Mõelda vaid - Gozol, mis on Vormsist väiksem! Selles osas ma küll oma puudulikku eeltööd kirun.



Hiiumaal võiksid ka need värvilised iludused olla, ehk siis luzzu´d.


Kui sukeldujad kükitasid vee all, siis mina vaatasin, mis vee peal toimub. Paadid kogunevad, mehed suhtlevad, mõnikord saab naljagi... aga vee all, mis seal on?! Isegi rääkida ei saa! Ja see, et ma ujuda ei oska, ei puutu absoluutselt asjasse.
Ah jaa, sukeldumisklubi valides on samuti võimalik komistada eestlase otsa, Starfish Divingus võib teid suure tõenäosusega võtta vastu Tiit.

Küülikut söömata pole õiget Maltat. Samas oli see küülik igalpool nii isemoodi, et meie hinnangud kõikusid seinast seina. Võta siis kinni, kas ja millist varianti julged teisele soovitada.

See sassis parukat meenutav moodustis pidada olema frititud spagetid...nomaitia, kas seda just vaja oli :)

Tegelikult on sellised toidupildid mõttetud, ma tean küll, aga ikkagi teen ja panen :)

Söögist-joogist tahan ma küll veel veidi rääkida. Turistikates kipuvad sellega üsna sandid lood olema, kuid Malta pigem üllatas, positiivselt. Kui meeletud kogused täiesti tavaliselt maitsevaid friikartuleid välja arvata, siis kõik muu oli alati pigem maitsev kui vastupidi. Ja kuidas ma saakski kurta, kui valdavalt oli kõikjal kala ja mereannid. Tegelikult oli muud ka, aga no miks jumala pärast peaksin ma minema Maltale kana sööma? Või siga? Või parti? Seda viimast me ühe korra siiski võtsime ja see oli päris okei, aga kodus pidavat parem olema :) Marsaxlokk on endine kalurikülake, kus tänasel päeval igapühapäevane kalaturg, nii et mereelukad olidki vabatahtlikult kohustuslikud. Praed on, muide, mehiselt suured, nii et tasub arvestada kaaslastega jagamisega (nad on hirmus lahked ka kaasa pakkima, kui ikka tõsiselt hätta jääd). Hinnad olid enamjaolt päris eestipärased ja normaalsed (praed 8-18 eur, viimane ots juba kaheksajalad jms). Lisaks on paljudel kohtadel ka soodsad 2-3-käigulised päevapakkumised. Kuigi see sõltub vist ka asukohast, sest St Juliensis süüa üritades (ürituseks see jäigi) vaatasid vastu hulga koledamad numbrid. Tundus, et alla 20 euri praadi ei saagi, "lahkeks" alternatiiviks 10+ euri maksvad burksid :) Ei tea, võib-olla olid pakutavad kulinaarsed elamused korrelatsioonis nende hindadega. Seal jäigi söömata, sest õdusalt mõnusat kohta ei suutnud poole tunni jooksul leida. Kuurordid lihtsalt pole minu jaoks - suured kolakad hotellid, lakkamatu liiklusmüra ja trügivad inimmassid. Ma võin olla nüüd küll liiga üldistav ja ülekohtune, kuid Sliema, St Juliens, Mellieħa jne on minu jaoks tänaseks päevaks kõik üheks kokku sulanud.

Mis mulle meeldis ja mis Maltal levinud, need on need nn platter´id, ehk siis valik head ja paremat ühel taldrikul koos, nautimiseks üksi või kaksi. Niimoodi võib võtta nii kalu, mereande, juustu kui, minu suur lemmik!, maltapärane valik. See viimane variant oli eriti hea The Cliffs´is, mis asub üldse ilusas kohas.
Ja need lahtised jäätised on neil ka maruhead.

/Seda toidujuttu vaadates mõistan ma, et mul on tänane lõuna vahelejäänud :D/

Mis on aga raudselt odavam, samas ka hea, on muidugi vein, eriti kohalik. Kohati võib söögikohtades see veestki odavam olla. Tõsi, selle poolmuidu lauaveiniga sai ühel korral ka alt mindud, maitses nagu vesi. Edaspidi jäime pudeliga võtmisele kindlaks ja möödapanekuid ei olnud. Importveinidide hinnaklass oli Eestile sarnane, kuigi söögikohtades Maltal siiski odavam. Kuna minul peab jook ikka kihisema, siis minu lemmikuks sai üks kohalik frizzante.




Viimasel päeval läksid alles pikad käised käiku.




Elu õiekest oli raske veenda, et Malta on umbes kolm korda väiksem kui Hiiumaa. Natuke veenis teda viimaks vist siiski see, et Mdinas olid tõesti mitmes ilmakaares kaldad paistmas. Tõsi, ega saarel ju suurt puid olegi, mis vaadet varjaksid :)




Üks asi, mis Maltal viibides meile müstikaks jäigi - kus on Marsaxlokis korralik valik pastizzi´sid? Õnneks kõigis teistes linnades leidsime me need alati üles. Üldiselt, kui sa saiakeste sõber ei ole, siis Maltal hakkad sõbraks.... tegelikult ei tahagi nende kohta nagu saiake öelda, see on nende jaoks kuidagi alandav nimetus :) Muide, suure osa spinatist nad vist sinna sisse peidavadki. Lisaks kõigele muule muidugi. Sõltumata sisust olid need alati maitsvad, ainult üks variant ei läbinud meie karmi degustatsiooni. See oli selline pastizzi, mille kohta tahtnuks öelda, et ühepajatoit pandud saia sisse. Kõlab ju perversselt?



Ma ei tea, miks, aga see soolapannide geomeetria kuidagi mõjus kütkestavalt.

Ja veel kummitama jäänud küsimusi. Delimara poolsaar kubises (siin pildil mitte just kõige paremini näha olevatest) vaiadest, mille otsas kivilatakas, millel omakorda imepisikesed linnupuurid, no tõesti pisikesed. Tahtsime lähemalt uurida, mis lindudega tegemist, ent igakord möiratas onnikesest kuri hääl. Möire oli selline, et järgmiseks oleks haavleid oodata olnud. Kahtlustan, et kanaarilinnud ehk, aga sellistes tingimustes?!


Tegelikult Malta ongi nagu Hiiumaa - aina kiviaiad ja kadakate asemel kaktused nende ääres.


Ma saan aru, et meil vedas sedapuhku päris kenasti. Sealne lennuõnnetus meie puhkuse algust segi ei paisanud, kuulsime sellest üldse alles paar päeva hiljem, kui Birgit meid informeeris. Tormiks hakkas kiskuma meie viimasel päeval, kuid õige vihmasadu jäi peamiselt öösse. Vaat see juba oli sadu, Eestis on sellist ikka harva. Sealne sadu kogub mõnuga tuure. Kui arvad, et enam tugevamaks ei saa sadu minna, siis just seda ta teeb, kuni viimaks on tunne, et vihm lausa raiub vastu katust. Nii et viimasel päeval oli selline keskmine Eesti suveilm, muidu aga tuli sammud seada tänava varjulisse külge ja kodus ning autos huugas konditsioneer mõnuga.

Malta on mõnusalt rahulik, vähemasti oktoobris :) Kauplejad ja toidukohtade sisseviskajad ei käi pinda, poemüüjatel on aega lobiseda (meie "kodupoes" oli tätoveeritud musklites jõmm see, kes piimapakid kassast läbi lõi, übercool, ma ütlen!). Kui ilm ka välja veab, siis igati tore koht puhkamiseks.

P.S. Sellel reisil nägin ma esmakordselt ka ära, mis nägu tuleb ette lennujaamatädil, kellel on tunne, et ta on su kotist narkopakid leidnud. Tuhat emotsiooni käis sealt läbi. Seejärel kutsus teise tädi ja järgmiseks pidin loomulikult koti avama. Kahjuks oli tulemuseks vaid kaks pätsi Mummi koduleiba, mille ma olin kenasti tugevasse jõupaberisse ja kilekottidesse pakkinud. Ekraanilt nägi tõesti hulga põnevam välja :)