31 detsember 2016

2016

Ma tahtsin juba õige mitu päeva varem selle postituse ära teha, kasvõi lihtsalt valmis kirjutada. Aga ma ei saa üle ega ümber sellest, kui mõnus on ikka just viimasel õhtul aasta kokku võtta, vaadata tagasi, mõelda tehtule, paljude tegemistega olla lõppkokkuvõttes rahul, väheste asjade puhul püüda rohkemat.

2016 oli kahtlemata uudne ja põnev ja tegus.
Aasta koht on ikka Hiiumaa:)
See oli aasta, mil tõeline maarott sai nõrkemiseni mere lähedust tunda, eriliselt tahaks esile tõsta fantastilist maikuud. Lahes oli vesi nii madal ja soe, et võis üle lahe kõndida.


Ja siis muidugi see hirm ja valu ja võlu ja värin lauda näol - ehk et Aasta tegu.


Esimest korda elus sai minust kassiinimene (kuigi ebaõnnestunult) - Aasta loom on Hallooo.


Ja kuigi kakukesel olid vanemad olemas, siis ikkagi on tunne nagu oleks peaaegu ise need pojukesed üles kasvatanud :))))))) (kuigi nüüd neid vanu pilte lapates olen ma järsku segaduses, kas siin fotol on noor või vana tegelane...Näeb välja nii hall nagu oleks kakuvanem, aga teisalt tundub mulle, et ma klõpsisin alailma just ikka noortest pilte teha, et miks peaks mul siis siin kaustas vana kakk olema...)
Aasta lind kõrvukräts.


Siseturismi tipphetk ja -tegija oli kindlasti Kolga mõis. Kontekstiväliselt ei olnud selles, oma olemuselt kiirel, lühikesel ja plaanivälisel, retkel midagi erilist, kuid kõik, mis seal juhtus ja kuidas asjad sattusid kokku jooksma, see oli just s e e, mille pärast me ju oma ninaotsa koduukse vahelt välja pistame!
 No ja natuke samasse klassi liigitaks ka Hedvig Hansoni kontserdi Haapsalus. Hops paati, hops üle, hops kuursaali, hea muusika, sama hea toit, hops paati ja saarde tagasi. Ha-haa, ja siis põhiline nali muidugi Heltermaa sadamas ja öine torm ja...


Aasta reis on kahtlemata Brasiilia, kuigi see on juba nii eelmine sajand, et kes seda ikka mäletab.


Loomingulises plaanis oli paraku suhteliselt uimane aasta. Paar reisilugu on ilmunud, midagi veel tulemata, paaris žüriis olles sain lugeda värskendavat omaloomingut. Olnud on kaks sisutoimetamist, neist on ilmunud "Minu Kreeta", teine raamat on alles töös. Kirjutamine võib, aga ei pruugi!, hoo sisse saada küll. Ka selles lahtris domineerib number kaks. Aga see kõik on juba ilmselt uue aasta teema.

Lugemine seevastu tuli mul oluliselt paremini välja :)))) Hoolimata sellest, et kevad-suvel sain häbiväärselt harva mahti raamatut haarata ja et vähemalt üks kuu sai oldud reisides ja piiratud raamatuhulgaga. Otsustasin viimaks tõsisemalt ette võtta loetud raamatute Goodreads´is märkimise, et sellega isiklikku statistikat hõlpsamini jälgitavaks muuta. Hakkab juba vaikselt meeldima ja harjumuseks saama sinna see raamatute märkimine.
Nii et, uskudes seda portaali on seis järgmine: raamatuid 110, lehekülgi 26 714, minu antud keskmine hinne 3,6. Tõsi, mingi osa raamatuid on mul sinna kandmata, sest neid polnud sinna üles riputatud, aga üle 10 ei tohiks neid olla (hoobilt meenuvad kohe Nõgisto ja Kalev Vapperi raamatud, paar reisiraamatut jms, lisaks juhtusin mõnda raamatut ka mitmendat korda lugema). Vaatan ja vaatan seda sealset nimekirja, aga ikkagi on raske parimat nimetada, väga häid oli ju mitmeid.  


Aga mis peamine, mina ise ja mu lähedased oleme täie elu ja tervise juures! Aasta oli just selline nagu olema peabki - et midagi õpiks, areneks, kogeks. Et oleks põhjust vaimustuda ja särada! Et oleks aega niisama olla ja mõtiskleda. Et oleks raamatuid, raamatuid, raamatuid...
Seda kõike selles kohe lõppevas aastas oli ja kui hästi ma nüüd ka ei pingutaks, siis tegelikult sedasama tahaks ka uueks aastaks endale ja teilegi soovida :)!

Mõnusat lõppu!




26 detsember 2016

"Siniveri" Marusja Klimova

Meenutab väheke Stepnova "Lazari naisi", vaid selle vahega, et kui  Stepnoval on vene elu igati kirjanduslikult ja "kaunilt" edasi antud, siis Klimoval...nagu räme kõhulahtisus. Ühtlase voona laseb Klimova tulla vene boheemielu ilul ja valul, see tähendab, et siin on nii korduseid, roppusi, armastuse sildi alla peidetud vägivalda jms. Ja muidugi unelmad, suurejoonelised ja erakordsed, kohe-kohe käegakatsutavad. Tõeline virvarr. Samas siiski väga hea pilt Leningradist enne 1991. aastat. Mulle ilmselt vähem, kuid põlvkond vanematele palju äratundmist, pisuke nostalgialaks.
Tõsi, nõukaaja vikerkaarevärvilistest tegelastest ei ole ma kunagi eriti midagi teadnud, kes neist ikka oleks tollal pasundanud, seega tuleb uskuda siinset infovaramut.

"Töökohaga on mul viimasel ajal probleeme — tore oleks saada tööle valvurina sinna minu kodu lähedale muuseumi, mis on endise katedraali asemel — päris kultuurne koht, pealegi käivad seal välismaalased. Ma istuks sissepääsu kõrvale, lööks ennast üles — need praegused hilbud on mul kõige viletsamad, ülejäänud on palju vingemad. Soengu teeksin pähe, äkki keegi korjabki mu üles, no mõistagi välismaalane. Olgu siis pealegi eit, mitte mees, mul ükskõik. Enne aga kingitaks mulle kõiksugu nänni: suitsu või siis näiteks pastakaid. Ainult et ei tea, kas tasub — hetkel oleks saadaval leivapoe juhataja koht — see on vahest paremgi.
Aasta pärast sõidan siit niikuinii minema, lihtsalt seni on vaja kusagil töötada.
Ega ma üldiselt midagi vaja, päevas võin vabalt ühe rublaga läbi ajada. Liha ja võid ei osta, suhkrut samuti mitte. Ajalehti ja kino ei vaja, seal on puhas propaganda. Tõsi, viina võtan, see teeb mind kohe kõhnemaks.
Kui ma katedraali tööle saaks, tõmbaksime Marusjaga kohe nina täis. Marusja on mu sõbrants, ta töötab minu kodu lähedal. Hüüan teda Marussikuks. Mina tahtsin, et ta hüüaks mind Pauliks, aga tema ütleb lihtsalt Pavlik.
Kaks päeva tagasi tõmbasime tema pool nina täis — seal oli veel üks eit — komsomolisekretär, lihtsalt mingi kõndiv loosung. Kust küll sihuke välja kargas? Iial poleks arvanud, et Marussikul on sellised sõbrantsid. Too seal oli nii kõva kommar, et tema kõrval polnud võimalik istuda. Läksin siis ühte teist, Ira-nimelist eite saatma — ega ma ei tahtnudki, aga ta kleepis nii kõvasti külge, et tuli minna. Ma ei saanud talle kuidagi taksot püütud ja mõtlesin, et püüan Nevskilt. Läksime Nevskile, seal oli sama lugu. Mina aga elan sealsamas lähedal ja ma otsustasin — lähme minu juurde, helistame sealt. Tulime meile, tema haaras kohe telefoni ja kukkus taksot helistama. Ütlesin talle: võta vähemalt mantel ära, tema ei teinud väljagi. No sai kätte, küsiti aadressi, ma ütlesin, siis küsiti nime, ma ütlesin, et „Krokodilov“, mispeale teisel pool kästi huligaanitsemine jätta ja visati toru hargile. Siis ründas see Ira mind, et miks ma teenindussfääri töötajaid eksitan ja oma õiget nime ei ütle. Lõpuks helistasin ise taksosse ja nimetasin ennast Sumadanoviks, miskipärast mind usuti, öeldi ainult, et oleks parem, kui mu nimi oleks Smirnov." 

"Siniveri" on ilmus paari aasta eest Loomingu Raamatukogus, mis mulle tollal kuidagi silma alla ei sattunud. Hiljuti ilmus aga eesti keeles "Sinivere" järg "Majake Bois-Colombe´s", seetõttu siis selline ajas tagasipöördumine.  Teadke siis silma peal hoida ja loodetavasti ei jää triloogia kolmas raamat pikalt toppama (peaks olema "Blondid elajad", aga ega ma kindel ole). Muide, kaks esimest on tõlkinud Ilona Martson, kes ühes Veronika Einbergiga on vähemasti minu jaoks ilmselge kvaliteedimärk. Mina ei tea, kas nad lihtsalt ei võtagi mingit jama oma töölauale või nad suudavad hoopis igast "s...st saia teha".  

25 detsember 2016

"Alistumine" M. Houellebecq

Sedapuhku olen ma jõudnud väsimuseni, võiks öelda koguni, et tülgastumiseni. Houellebecq on jäänud kordustesse kinni ja ma ei suuda enam vaimustuda. See kõik on olnud. See mandunud keskealine mees, kes on nii übertark, kes kaanib viskit ja veini ja hoiab eluvaimu sees kiirtoiduga, kes kiimleb esimese kursuse tudengineiusid vaadates, kuid kes on samal ajal nii küllastunud, et tal enam ei tõuse. See mees, kes on osaline allakäigus. Ja laseb endale apaatselt vee peale tõmmata. Kuigi see viimane on vist isegi realistlik pilt, sest maailmaparandajaid jääb meie ümber üha vähemaks, vähemalt keskealiste meeste hulgas.

Veidi huvitavamaks läheb veel vaid siis, kui autor laseb lugejal sukelduda oma tulevikku suunatud kujutluspilti. Aga mulle näis, et selleni jõudis ta alles liiga raamatu teises pooles, natuke jõudis see pilt end luua ja lahti kerida... kui juba oli raamat läbi. Pinnapealseks jäi kuidagi see Islamiliidu võidule tuleku järgne Prantsusmaa, mis oleks just ehk kõige põnevam olnud.

Mis ma öelda tahan, et kui see oleks mu esimene kokkupuude Houellebecqiga, siis küllap ma ka vaimustuksin, aga hetkel on see rong nüüd läinud. Kaanekujundus on aga ikkagi tabav!

23 detsember 2016

"Klaaslaps" Maarja Kangro (ehk mitte nõrganärvilistele)


Taevane arm, see nüüd küll paslik lektüür jõuluaega ei ole. Vist. Samas, ma teadsin ju ette, mis mind ees ootab ja küllap on see siis minu moodus mässata nonde imalate heategevussaadete ja haledate lugude vastu, mida meedia vahendusel neil päevil kapaga meile kaela kallatakse. 

Ontlikud pereemad ja roosamannalisi lõppe armastavad kodakondsed võivad seega raamatut lugedes lapiti maha prantsatada. Seda muidugi juhul, kui nad mingil arusaamatul põhjusel püstijalu lugemist harrastavad. "Klaaslapse" autor nimelt siis on just selline naine, kelle keskealised ja vanemad inimesed kividega surnuks loobiks. Et mõtleks vaid, lehvis pool elu niisama ringi, jõi aina boheemide seltskonnas, magas õige aja maha, edasi tegi lapsesaamisest nagu mingi projekti, siis kukkus Haigekassat tühjaks pumpama kunstliku viljastamise tarbeks. Ja isegi siis, selle viimase õnnestudes, jätkas oma ringi hulkumist, ei jäänud rahunenult diivaninurka papusid heegeldama ja tuba mõmmipiltidega tapeediga üle tõmbama.

Noh, ajad on teised, eks ole.Tänaste noorte hulgas on juba piisavalt neid, kes leiavad, et maailma ülerahvastatuse vastu aitab vaid lastetuks jäämine.  Aga ma usun, et kainet mõistust säilitav lugeja vast ei kipuga autori valikuid ja otsuseid kritiseerima. Mida siis siin üldse kritiseerida, võib tekkida õigustatud küsimus?  Ega polegi miskit. Stiililt on Kangro endiselt tabav ja vahe, torkab ja keerab veel haavaski nuga mõnuga. Sedapuhku muidugi omaenda haavas. Inimestele meeldib draamadest lugeda - palun, siin on midagi teie jaoks! Kangro ütleb otse ja teravalt. Sünnitamine, normaalselt arenenud ja üheksa kuud kantud lapse sünnitamine on "nagu kõrvitsa sittumine". 15-nädalase puhul on kõrvitsa asemel pirn.

Hoolimata kõigist karmidest võrdlustest ja väljenditest, hoolimata füüsilistest jubedustest, võikaist kirjeldustest, oli mu jaoks kõige hullem allolev lõik (haiglas, enne aborteerimist):

"Ta nimetaski meid niimoodi. Ema ja isa. See oli esimene ja võib-olla ainus päev mu elus, kus mind emaks nimetati. See oli minu emadepäev."


"Ka minu voodi kõrval seisis rohelise linaga vastsündinu käru ehk häll, nagu nad seda nimetasid. La culla. Mina hoidsin seal oma MacBooki. Osalt muidugi trotsist ja kibedusest, aga samas oligi see arvuti hoidmiseks mugav koht, öölaud oli pisike ja juba raamatuid täis."

Võib-olla ongi sellega kõik öeldud? Et üks ema on vähem, aga on üks hea tõlkija, kirjanik, luuletaja, õppejõud rohkem? Ei tea neid kaalukeeli, ja see saldo arvutatakse alles üsna elusügisel.

Kividega loopimisest päästab Kangro ilmselt see, et lugu on niigi piisavalt traagiline, vähe sellest, ega ta jutustades-kirjeldades just värvidega ka koonerda. Dokumentaaljutustus selle kõige otsesemas tähenduses.

22 detsember 2016

"Lemmikloomade paradiis" Eeva Park


Nüüd jõudsid järjest minu lugemislauale kaks kirjanikupalga saajat. Eeva Park küll vist õige värske, seega oleks vale väita, et kõnealune romaan selle palga toel sündinud on. Aga kui ka oleks, siis midagi häbenema ka ei peaks.

Põhimõtteliselt põimuvad siin kaks lugu, mitte erinevad, õigupoolest päris üks ja sama lugu kahes variatsioonis. Oma elu hämaraladega kimpus kirjanik sõidab stipendiaadina võõrsile loomemajja. Lugu hargneb lugeja ees lahti kohati unenäoliste, kohati äärmiselt argiste piltidena, mida saadavad lõigud valmivast... kirjatükist? Omaette romaaniks see ilmselgelt ei liigitu, ei mõõdult ega stiililt. Tekibki kummaline lahknemine - valmiv tekst on kuidagi äärmiselt lihtsakoeline, selle tegelased mõjuvad kuidagi hirmuäratavalt tahumatute ja rumalatena. Teisalt, see naine, kes kirjutab on jällegi väga päris, tõene, tema tekst on pandud kirja nauditavalt. Kuigi mõlemas tekstis esinev naine on ju sama. Muide, samasugune vastuokslikkus on minu jaoks autori enese puhul samuti alati olnud, see on mulle tema puhul kogu aeg meeldinud. Et ma vaatan ja kuulan teda ja ta näib nii ontlik ja vaoshoitud ja malbe. Tema loomingu põhjal tahaksin aga uskuda, et oma sisimas on ta mässaja, piirideta.

Pealkirjaga seoses tekkis mul mitmeid mõtteid, mingi motiivi kordumine. Romaani peategelane oli küllap Mardile lemmiklooma eest, selline lükata-tõugata. Mardi vanaisa ja tema austajate-modellide (?) lugu oli haarav, kuid jäi kõigi muude sündmuste kõrval kuidagi varju, kuigi ju oli sealgi omamoodi peremehe ja lemmiku suhe. Kylemore Abbey´s toimuv, eesotsas Leedi M.-ga, kätkes endas samu jooni. Sinna kogutud loovinimesed olid võõrustaja jaoks sarnases seisus, nende olmemured lahendati, nende jaoks loodi tinglik paradiis. Seda mõtet edasi arendades taban end küsimast, et kas nüüd need palgal olevad loojad on, kuigi kaudselt, samal pulgal? Neile on loodud teatavad tingimused, ent samas on vaikimisi nende õlul ka justkui vastutus või kohustus. Veelgi enam, kui muidu võid feilides lihtsalt õlgu kehitada ja vaikida, siis nüüd saab ju aastateks "märk" külge pandud. Esined kesise tulemusega - viibutatakse näppu. Toodad saasta - ilgutakse su kallal veel jupp aega. Lähed purjus peaga lavale (kuigi see otseselt nagu kirjutamisse ei puutugi) - tõmmatakse sind rattale. Lemmikloom olla ongi keeruline, vist. Ja kui lõpuni aus olla, siis ega ma ju täpselt tea, mida autor ise selle pealkirjaga mõtles või öelda tahtis, mul on tõlgendusrõõm :)


Allpool toodud luuletusel ei ole  tegelikult siinse romaaniga mingit seost, kuid kuna see mulle meeldib, siis otsustasin selle absoluutselt oma suva järgi siia panna.

Surm tuli metsast


Surm tuli metsast
mustad kummikud jalas
koerte hull ulg mind
õuele ajas
Surm tuli metsast
mustad kummikud jalas
seisis ja vahtis ta
meie maja
kole ja räbalais valitseja
Surm tuli metsast
kummikud jalas
viipas käega
ja kõik jäi vakka
süda kuuletus
tagumast lakkas
kuid ta ei näinud mind
oli vist pime
hüüdis ja hüüdis üht võõrast nime
Surm tuli metsast
mustad kummikud jalas
peaaegu vastasin
peaaegu teadsin
mina jah mina see olema peaksin
aga siis autotulede vihus
seisin pimedus mõlemas pihus
sina tõid leiba ja lapsed koolist
kutsusid tuppa mind
tühjast hoovist
Surm tuli metsast
mustad kummikud jalas
koerte hull ulg mind
õuele ajas

21 detsember 2016

"Minu Bali" Jesper Parve

Laias laastus sümpaatne lugemine. Inimene, ja veel mees!, on jõudnud selginemiseni, tunnistab tehtut ja tegematajätmisi - igati tervitatav ju. Naistele ju ikka meeldivad meesinimesed, kes on valmis endale tuhka pähe raputama, end muutma, proovile panema, arenema. Lisaks on algaja kirjutaja kohta täitsa ladus ja nauditav lugemine kokku saanud.

Enese otsimiseks ja leidmiseks on äraminek sageli vajalik, ent ma usun, et leida võib end ka märksa lähemal, selleks pole tarvis teisele poole palli end sisse seada. Väest ja maagiast rääkides, siis Lõuna-Eesti kuplite vahel on seda samamoodi nagu Balil. Jah, tõsi, kliima osas võivad meie kodumaa võimalused olla "kergelt" piiratud, kuid muidu tahaksin ikka uskuda, et siin on ka tore, siin võib ka eneses selgusele jõuda ja siin on ka palju toredaid inimesi. Mis ma öelda tahan, et see raamatu alguses mainitud maale metsa sisse kodu rajamine oleks võinud samuti analoogse kogemuse anda ja selle põhjal oleks kindlasti saanud sama toreda arenguloo kirja panna. Kahju, et see tookord autoril pooleli jäi... teisalt, äkki pärast Bali kogemust tuleb teine katse, tulemuslikum? Vaat´ see juba oleks mehetegu :)

Natuke häirisid raamatus kordused, oli teine ju niigi lühike ja siis poleks vast vaja korrata samu mõtteid samas sõnastuses. Ja lõpp saabus kuidagi äkitsi. Saan aru, et järsku tundus Balil kõik tuttav ja igav ja uudsuse võlu kadus, kuid selle oleks saanud ehk sujuvamalt lahendada. Lugeja huvi kõnealuse paiga kohta ei pruugi ju kirjutajaga samas tempos kaduda.

Muide, teatav inimlik mõõde oligi selle raamatu puhul huvitav. Siin tuli väga tabavalt välja kõik see algusaegade vaimustus (kuidas oli tahtmine lausa pikemalt kui pooleks aastaks kohale jääda, vaadati lapsele kooligi) ja siis ootamatu tüdimus ja suisa enne plaanitud aega tagasitulek. Ma võin hetkel küll eksida ja enam nii täpselt ei mäleta, aga alguses lipsas vist läbi ka alkoholist ja lihast (?) loobumine, kuid hiljem ilmusid noodki tagasi. Või ühelt poolt soov võimaldada lapsele maksimaalselt metsik ja vaba elamine-olemine, teisalt kohati paisutatud hirmud ja ülim ettevaatlikkus. Või see, et ühel hetkel saab autoril siiber perega ninapidi koosolemisest ja ta paariks päevaks teise saare otsa hotelli minema udutab (ma muidugi loodan, et ta ka oma naispoolele sarnaseid "puhkepäevi" võimaldas ja ise lapsega koju jäi :D) See kõik ongi äärmiselt inimlik ja mõistetav, sellist köielkõndi kahe äärmuse vahel teeme me kõik päevast päeva. Tahame parimat, kuid kaldume ikka kord ühele kord teisele poole. Ja seda oli siit raamatust ka pidevalt tunda. Normaalne, eks ole.

Nii et, kõik oli raamatus tore. Väljaarvatud ehk see, et tulevaste sündmuste valguses ei meeldi mulle kohe põrmugi mõte peopesasuurustest ämblikest...




20 detsember 2016

Täiuslikud võõrad / Perfetti sconosciuti

Film, mille puhul sai pikalt kaheldud, kas selle tarbeks end ikka kinno kohale vedada. Mu meelest on see juba õige pikalt jooksnud, koguni nii pikalt, et ma viimaks selle sootuks unustasin.
Kuni pühapäevasel õhtusöögil võõrustajad selle jutuks võtsid (ennetades teie küsimusi, siis ei, me ei teinud siiski seda mängu kaasa - teiste vigadest on ju mõistlik õppida :)). Seesuguse kiidukõne peale oli selge, et enne saarele pagemist me lihtsalt peame kinost läbi lippama.



Esimesed kaks kolmandikku filmist saavad minultki maksimumpunktid. Selliste filmide pärast olen ma juba valmis läbi udu käsikaudu kino poole komberdama. Siin oli hoogu, vaimukusi, draamat... ja muidugi itaallaste õhtusöök pakub ka läbi ekraani visuaalset naudingut. Tõsi, veinivabal perioodil näha igas kaadris veinipokaale ei ole kergete killast :)


Mingi osa lõpupoole vajus veidi ära. Või no, "vajus veidi ära" ei ole siiski päris õige määratlus - ütleme nii, et tempo oli sajaga peal, aga ehk siis pisut liiga seebiseks läks kätte. Aga võib-olla see ongi reaalsus? Nagu filmis öeldud, siis need väikesed mustad ja hõbedased nutividinad ju ongi meie elu "mustad kastid", nendes on kõik või peaaegu kõik sees. Eriti tänasel päeval, mil lisaks kõnedele ja sms-dele ka sotsiaalmeedia ja meilid telefoniekraanile jooksevad. Era-, töö- ja muidu elu, kõik on seal. Kui on piisavalt pikk õhtusöök, siis jõuavad selle jooksul osalistega ühendust võtta nii sõbrad, sugulased, mõned asutused ja muidugi salajased sõbrad ja sõbrannad. Pinnale ujub nii mõndagi huvitavat :)

Ja muidugi meeldis mulle omamoodi lahendusena filmi lõpp.... Kuidas oleks õhtusöök lõppenud siis, kui poleks seda rumalat mängu üldse olnudki.
Mõnus elamus!

19 detsember 2016

Eeljõulud

Enne metsa- ja mererüppe peitumist on õige aeg end linnas jõululainele sättida. Traditsiooniliselt peaks selleks sobima Tšaikovski "Pähklipureja", mõeldud-tehtud.

Aga ajad on muutunud ja ega laste tähelepanu on raske hoida. Numbrid peavad kiiresti vahelduma, muusika olema kiire ja tempokas, muidu hakkab siit ja sealt haigutamist kostuma ja väikesed kehad ringutavad ja väänlevad ja kopsivad rahutult jalgadega.

Kui tahta elu õiekest aga kultuuri manu juhatada, on märksa mõistlikum valida mingi Käteka- ja Padjaka- laadne etendus, näituseks Kálmáni "Silva" sobis ideaalselt. Ei kahandanud vaimustust väsimus koolinädalast, ei kolm vaatust, no mitte miski. Vaimustus oli üüratu ja võimalusel vaataks ta nüüd kõik "Silvad" järjepanu ära :) Nii et, balletiga meil vist mõnda aega ei tasu katsetada, võtame siis operetid ette. Mida uhkemad tualetid ja rohkem intriige, seda parem :)



Ülesöömises sel nädalavahetusel meid süüdistada aga ei või, Cru küttis pigem ootused jõuluprae osas mõnusalt üles. Eelroad pildile ei jõudnud, ainult nii palju peab mainima, et kui Hiiumaa lambad peaksid tulevikus õige vaikseks muutuma, siis võib meie käsi mängus olla, sest tallekeel viis meiegi keeled alla.





Igatahes oli nädalavahetuse udust tiined õhtud igati mõistlik veeta nelja seina vahel kuulates Vietnami muljeid, nautides head muusikat ja meeliköitvat visuaali ning mekkida head ja paremat. Ja koorimuusika Sutlepa kabelis ju oli ka.  
Selliste ilmadega mina keeldun õue minemast!

16 detsember 2016

Kust ostad sina lennupiletid?

Iseenesest lühike ja konkreetne küsimus, millele võid lahkesti vastata.

Küsimus ise on aga ajendatud Momondost, mis kuuldavasti täitsa kenake koht sellisteks toiminguteks.  Kasutajale on see leht tõepoolest mugav ja nende äpp ka kiire ja loogiline. Aga kuidas sealt piletid ka reaalselt ostetud saaks, sellest vat mina aru ei saa. Ma olen kunagi suvel end seal seaks vihastanud, valinud erinevaid piletimüüjaid (momondo siis nimelt lihtsalt koondab erinevad pakkumised kokku, ostmiseks suunab edasi vastava firma kodulehele), täitnud andmeid nii et sõrmed villis, proovinud maksta nii Visa kui ka Masteriga. Lõppeks tellinud uue krediitkaardigi, sest äkki on viga mu kaardis.

Ei midagi.

Nüüd siis jälle sama jama. Ei aita erinevad arvutid, erinevad krediitkaardid, üldse mitte miski. Jääb taas vaid lahtrite täitmise rõõm, jõuab turvaliste maksetenigi... ja siis "sureb" taas ära. Kas me oleme ainsad, kelle jaoks on Momondo üle mõistuse keeruline :) Just see maksmise osa siis, kõik muu sinnani on arusaadav ja loogiline ja natuke nagu toregi :)

Tänan tähelepanu eest!

NB! Igaks juhuks mainin veel ära, et see turvaliste maksete asi on netipangas tehtud ja samade kaartidega on teisi oste ja makse samadest arvutitest ennegi tehtud.

14 detsember 2016

Krdi sead!

Põhimõtteliselt. Kui nad natuke rohkem pingutaks Sügavamalt, ühtlasemalt. Vaod ka sisse ajaks... Oleks kevadeks kartulimaa olemas.

Neid tundes, tuleks nad muidugi sügisel ka saaki sisse nõudma :)

13 detsember 2016

"Härra Klaasi pöörane muuseum" Kairi Look




Mulle satub nii harva lasteraamatuid näppu, sest ma noh... kardan neid, kui päris lõpuni aus olla. Ilmselt meenuvad mulle mingid enda varajase lapsepõlve venivad ja moraliseerivad raamatud, kus midagi põrutavat ei juhtunud ja mida käes hoides tukk peale tuli :)) Mingil hetkel kalduti aga sootuks teise äärmusse - läks liiga teise galaktikasse ja futuks kätte. Mina tahaks tavalisi inimesi ja tavalisi kohti, mis siis vastavalt vajadusele järsku kreisiks kätte kisuvad.

Ja siis ma vaimustungi, kui keegi mulle midagi sellist ette söödab. Kairi-preili  on muidugi veel selles osas tubli, et ta ei lase oma lugejatel liiga pikalt kuivada ja lakke vahtida, vaid kütab ühtlase tempoga. Siinses raamatus ei ole peategelasteks loomad, no inimesed nagu natuke juba on, aga ennekõike on staariks ikka MUUSEUM! Kogunisti kunstimuuseum, sest kui sellise näoga kirjaneitsi, nagu siin

 juba muuseumist kirjutama hakkab, siis püüab ta loomulikult valida selle kõige igavama neist (mina lapsena küll mõtlesin nii - kõik need vana aja asjadega ja loomatopistega ja muistsete aaretega muuseumid olid märksa vahvamad kui kunsti täis tuubitud saalid).

Härra Klaasi muuseumis muidugi ei saa igav olla - sest "Kunst on nagu sild kahe kalda vahel: ühel pool fantaasia ja teisel päris maailm. Ja palun väga – minu muuseumis käige mõlemal pool nii palju, kui tahate." Ekstsentriline direktorihärra on tore, aga eriti toredad on mu meelest need vallatud inglid, kes laelühtri ümber tiirutavad ja teiselt maalilt õunu näppavad ja nendega uskmatuid lapsi loobivad :) Lisaks annavad nad järele kiusatusele õunast ka ampsata, sest noh... neil tulevad ju hambad ja teadupärast on kihelevate igemete puhul õuna söömine mõnusalt abiks.

Minu lemmikuks oli kahtlemata Rene vanaema, kelle kangelaseks oli näituseks Elvis ja kes panni pestes kelmikalt taguotsa nõksutas. Täitsa kahju kohe, et ta raamatus vähe sõna sai :) Ja kui teil võis nüüd praeguseks tekkida mulje, et see raamat üks lõputu lust ja lillepidu on, siis tõmban teie tuure kohe maha, sest tegelikult oli see natuke kurb ka. Eriti minu jaoks. Aga ma püüan sellest vapralt üle olla :)

Raamatu "Härra Klaasi pöörase muuseum" näol on tegemist Tallinna Keskraamatukogu poolt välja antava nn kinkeraamatuga, mille said kõigi Tallinna koolide 1. klassi õpilased. Igavesti lahe traditsioon ja nagu ma juba ka kuulnud korduvalt olen, siis kahju, et üle Eesti nii ei tehta.

P.S. Kairi, kui sa samas vaimus jätkad, siis tekitad sa varsti metsiku viineriisu ka neis, kes neid muidu eriti manusta :))))



12 detsember 2016

Vanaemade tegemata töö, ehk Kristel Vilbaste "Looduskirju"

Sama armas ja meeldiv nagu mitmed eelmisedki sama sarja raamatud, kuid olulise lisateguriga - ääretult hariv. Raamat kubiseb tarkustest, mida on antud aastasadu põlvest põlve edasi. Möödaminnes, argitoimetuste käigus. Vaatad taevasse ja loed ilma. Jalutad talvises metsas ja loed märke eelseisva suve kohta. Astud hommikul koduuksest välja ja loed loomajälgedest või lindude väljaheidetest infot, mis öösel su kodu ümber toimunud on. Pluss veel kõik need käeulatuses leiduvad stressimaandajad ja vitamiinid ja igapäevane toiduvalik.

Aga selle kõigega on üldiselt finito. Vähemasti mõneks ajaks ja üldises plaanis. On veel põlvkond-paar, kes seda teavet valdavad (sedagi juhul, kui nad elavad maapiirkonnas), mis tähendab, et selliseid inimesi on juba õige vähe. Neist vähestest on omakorda vähestel, kellele teadmisi edasi anda - lapsed on linnas ja lapselapsed välismaal. Üksikud friigid muidugi jäävad, kellel on või tulevikus tekib mingitel arusaamatutel põhjustel huvi, et mille hea pärast ennemuiste mingit umbrohtu näksiti või kuuma veega ülevalatult joodi, aga eks nood siis pea vanades koltunud raamatutes tuhnima  ja näpuga järge ajama.

Seni ärkame hommikul ja vaatame esimese asjana nutiseadmest ilmaprognoosi (vahel isegi enne kui aknast välja oleks vaadanud), sõltume poest ja apteegist. Ja et see eelnev kõik kinni maksta, rügame tööd teha, aina rohkem ja rohkem. Ja valitsust kirume ikka ka :) Sest alati on kõik teised süüdi, meist ei sõltu ju mitte midagi :)


09 detsember 2016

"Vaatan korraks tagasi" Tiina Lang


Mõelda vaid, kui ammu oli selle raamatu esitlus ja ometi lõpetasin ma selle alles mõned head päevad tagasi - see on see vana tuttav lugu, et raamatukogust laenutatud raamatutega hoiad nagu tempot, aga kõige sellega, mis kodus olemas, on aega maa ja ilm.

Mulle meeldib siinse raamatu tasakaal eraelu ja muude tegemiste vahel. Tõsi, see balanss ei ole 50:50, aga kas peakski? Isiklikust elust jutustatakse vaid põgusalt, kõige enam on ikka muusikat ja purjetamist, teletööd oluliselt vähem. Eesti rokimuusika ajalugu on siin päris korralikult kokku võetud. Juhuslikult sattusin raamatut lugema, vist oli see eelmisel nädalal, mingil õhtul, kui telerist tuli tagasivaatesaade, kus vilksatasid täpselt samad nimed ja sündmused, millest ma just parajasti lugesin. Pilt ja tekst olid kenasi sünkroonis.

Nõgisto sirgjoonelisus ja kohati terav keel kumasid samuti tekstist kergelt läbi. Mõned näited, mis hoobilt meenuvad... Ruja ei olnud just maarahvamajade maitse, nemad olid harjunud Artur Rinnede ja Heli Läätsedega. Või Karavani lakutud repertuaar.
Samas peljata ei maksa, seesuguseid keskmisest vahedamaid avaldusi küll on, ent need pole kindlasti tooniandvad. Mida aga eestlased ehk ei pruugi andestada, on paar avaldust Alenderi kohta. Viimane on ju seniajani teatud kontingendi jaoks pühamehe staatuses ja siin mainitud mitmel naisterindel sahmerdamised võivad vihanooled hoopis sõnumitooja peale läkitada.

Mis mind muidugi veidi painama jääb... Kuigi ma siinsele tekstile midagi ette ei heida, ent alati oleks põnev saada aimu elulooraamatu kangelase enda käekirjast. Ma mõistan, et enda l u g u on hirmus raske kirja panna, mõnes kohas ehk viiliks, teisest asjast räägiks liiga pikalt (selle jaoks võib ju karmima käega toimetaja võtta), aga ikkagi tahaks just seda peategelase enda stiili tajuda. Mingil põhjusel aga kasutatakse ikka ja jälle vahendajat. Võib-olla on see põhjendatud, ei tea.

Nõgisto eluloo kirjapanija Tiina Langiga meenub mulle aga iga jumala kord, kuidas nad oma teispoolega mind ärgitasid remulaadi mitte poest ostma, vaid ise tegema, täpne retsept isegi loeti mulle ette. Mis paneb mõtlema, et peaks asja kätte võtma :)  

08 detsember 2016

"Südame hääl" Siiri Sisask

Siiri Sisask on mulle võrdlemisi sümpaatne ja taolised tuumakaid mõtteid koondavad raamatud niisamuti. Paratamatult kipun aga seda Hääle-sarja (kirjastus Pilgrim) kõrvutama Kirju-sarjaga (kirjastus Petrone Print). Mõlemasse sarja püütakse ilmselt valida tuntud ja huvitavad isikud, kes siis vastavalt oma elukogemusele, mõtetele ja omandatud tarkusele mõtisklevad, arvavad, jutustavad. Kirju-sarjas on mitu suurt õnnestumist (esimesena meenuvad kohe Jüssi ja Hanson, aga ka Ashilevi ja Petroned ise). Nende puhul meeldib mulle just see, et liha on luudel kuidagi rohkem. Hääle-sari on vististi püütud teha napim ja kontsentreeritum, kuid see ei pruugi end alati õigustada. Vist. Sest siis peab iga lause ja mõte tõesti olema kui ülifiligraanselt välja tahutud ja lihvitud ja meistriteos, udutada ja hämada ei saa (Tammsalu seda peent lihvimisoskust evis, Tättet sirvisin kunagi põgusalt - mu jaoks ei olnud ikka päris see õige).

Siin raamatus oli  Sisaskil kulda omajagu. Ta on küllap õppinud aja jooksul kulgema, vaatlema, analüüsima, ning muidugi tema vanaema, kelle elatud elu ilmselgelt pärleid pakub (vanaema Ellenile ongi raamat suuresti pühendatud). Vahepeal tahab aga see peenelt loodud mõtteiva kuidagi hajuma minna. Võib-olla on need lood kirjutatud pika ajadistantsiga, võib-olla hoopis kiirustades, võib-olla oli puudu värskest kõrvalpilgust ja rajale tagasi aitajast... ma ei tea. Aga mulle siiski tundub, et sellest sulest võiks kunagi veel midagi tulla.

Paar säravat mõtet tahaksin välja tuua:

"... läbi tühjuse maailma avastada, läbi nende avastuste aga eneses veelgi rohkem tühjust tekitada."
Tühjusega seotud naudingust saan ma väga hästi aru, tühjad kladed on minuga nõrkuseks. Seepärast juhtub sageli, et uued märkmikud jäävad "ootele", meelega. Ma pean neid mõnda aega niisama eemalt jälgima, aeg-ajalt sirvima, mõtlema, ette kujutama... ja siis tagasi panema :) Ja nii korduvalt. Kuni ühel hetkel on see õige aeg käes.


"Kuid keda või mida esindab endast välja läinu, kui ta ju hetkel eneseski pole? Ehk teisisõnu, kui inimest kodus ei ole, ega talle siis ka külla minna saa."
See on nüüd küll midagi sellist, mida võiks igasuguses kahepoolses suhtluses või partnerluses meeles pidada ja rakendada. Hirmus palju tühja sõnelust ja rabelemist hoiaks ära.

P.S. "Joonistusbloki" eest lähevad küll miinuspunktid, kaua see jama veel kestab, ma küsin.
Kuigi jah, ma nii nalja pärast guugeldasin seda "joonistusblokki" ja avastasin õudusega, et Eestis on rohkem kui üks kool, kus on värskete koolijütside vajalike õppevahendite nimekirja lipsanud seesamune "blokk" sisse. Et millest me siis räägime :(

07 detsember 2016

Pagulaskirjanikud

 Tegelikult meil (vist) ei ole veel põhjust kõnelda pagulaskirjanikest, ent eile-täna kõikjal uudisteportaalides vilksatavad pealkirjad, et selgusid järgmised neli palgalist kirjanikku, on sundinud mind loobuma lohakast kombest diagonaalis pealkirju lugema. Parem end mitte asjata ehmatada :)

Aga võib-olla on tegemist hoopis minu ootamatult avaldunud üleloomulike võimetega? Nõiasaate katete alla peidetud pildid ma ju arvasin (!) ära. Kuigi ma ei leia, et sellise saate ülesanded peaksid nii lihtsad olema, et suvaline tüüp teleri ees selle ära arvata võiks. No küllap need pagulaskirjanikud ka meie (lähi)tulevik on.

Üleloomulikest võimetest muinasjutulises võtmes võite hoopis juuresolevast raamatust lugeda - "Haldjate elu" Muriel Barberylt. Paraku mitte minu jaoks, liiga fantaasiailma kanduv. Ja kindlasti hoiatus neile, kellele meeldis "Siili elegants", et need kaks on ikka täiesti erinevatest ooperitest.




Vahepeal jõudsin ma ka Viljandisse põigata, sedapuhku suisa pikemaks ajaks ja õnnestus keskmisest oluliselt rohkem kalleid inimesi üle vaadata. Kõik olid elu ja tervise juures, rõõmsad ja roosad. Ma olen ka siin pildil rõõmus ja roosa, sest mul on nüüd loota pikkadeks talveõhtuteks korralikku lugemispakki. Eelmise aasta lektüür oli üllatavalt optimistlik ja positiivses võtmes, ehk läheb tänavu niisamuti.



 Iseenesest on huvitav, et põhikooliealistel on see helge toon olemas, kuid siis käib mingi pauk ja järgneb müstiline must auk, mil nad suudavad  maailma õige mustaks kirjutada. Aga mul endal oli ju samamoodi, ju see siis nii peabki minema :))))))


Ühtlasi käisin vaatamas, et kas tõesti on meie Hallooo kadunud. Nagu selgus, tõsijutt, ilmselt hakkas ta kellelegi hirmsasti meeldima. Aga kui te siiski Viljandi linna peal jalutades peaksite sellist tegelast märkama, siis andke aga teada!

Jõudehetkel on ta umbes selline:

 Õues uudishimutsedes selline (kusjuures sinine sametine kaelarihm võib tal samuti kaelas olla):

Märjana näeb ta välja: