11 august 2017

""Racundra" esimene merereis" A. Ransome

Ajastu mõttes olen eelmise raamatuga samas punktis, aastas 1922, kuid kõik muu on kardinaalselt erinev. Alustame sellest, et Ransome on tegelikult vist rohkem tuntud lastekirjanikuna, kelle raamatute seltsis mõned põlved tagasi inglased üles kasvasid. Kuigi see antud kontekstis ei puutu asjasse. Perekondlike susserdamiste tõttu pani ta 1913.a. Venemaale ajama, seal hullutas Trotski sekretär ta ära, aga kuna ta viimasega ausa mehena kodumaale naasta ei saanud, siis sattusid nad kahekesi Baltikumi. 

Mere- ja rännuhulluna asub ta teostama unistust oma jahist, mis rasvaste jamade läbi 1922. aasta hooaja lõpuks ka valmis. Sellised mehed on alati kole kärsitud ju ja seepärast on enne suure talve tulekut tal ilmtingimata tarvis ka esimene sõit ära teha. Ja nii see omamoodi mereline reisikiri valmis saigi: Riia-Ruhnu-Muhu-Paldiski-Tallinn-Helsingi ja tagasi. Brittidel oli seda võimalik juba järgmisel aastal lugeda, meieni jõudis veidi hiljem. Naesterahvas, keda ta okkalisi teid mööda seaduslikku staatusesse üritas upitada, oli sel retkel Kokana jahil kaasas. 

Laevandusalased terminid jäägu fanaatikutele, aga sadamas kohatud kohalikud ja tabavad olustikukirjeldused on küll mõnusalt muhedad ja vahvad. Need pildid Tallinna turult Eesti ajalehe sisse pakitava liha ostmisest, mis siis verd ja trükimusta tilgub või piimajaht ühel teisel toredal saarel või  kuidas Haapsalu elanikud suvitushooaja lõppedes üle öö võõrkeeled unustavad... humoorikas.

Üks igati tore vana leid tänu heale soovitajale.

09 august 2017

Sõna sekka, ehk materdame Evelini restot Roog

Ma olen nüüd mitmed-setmed päevad jälginud kogu seda jauramist pealkirjas nimetet söögikoha üle. Ma ju mõistan küll, et see kulutulena leviv sisisemine läks põhimõtteliselt lahti vaid ühest näoraamatus avaldatud kommentaarist. Täpsustagem, negatiivsest kommentaarist. Keegi sai oma kuulsusehetke ja kui see teeb ta õnnelikumaks inimeseks, siis palju õnne talle. Lisaks on muidugi inimesel õigus oma arvamusele ja selle avaldamisele niisamuti.

Komejandiks läks lugu aga sealtmaalt, kus sellele samale mõnerealisele sapipritsimisele hakkasid enneolematuid "uudislugusid" üles ehitama üha uued ja uued meediaväljaanded. Kahtlustan, et enamus artiklitreialitest ise sinna restosse jõudnud ei ole, ent hästi mõnus ja lahe on ju takka kaagutada, et on jah nõme see Evelin ja midagi teha ei viitsi, ainult oma nime peale mängib, ja toidud on kallid ja nõud on papist või plastist (leppige juba kokku, kummast materjalist siis) jne. 

Aga ma käisin seal ka, millalgi juuli keskpaigas. Sain vägeva elamuse ja korra isegi mõtlesin, et võiks ju sellest kirjutada, aga siis tundus, et mis ma ikka, et kõik ju juba käinud ja kiitnud ja... 

 Veidi eeltööd tehes oli mul selge, et on oht, et Roog võib suvaliselt ja ootamatult ka suletud olla (seda on sotsiaalmeedias kurdetud korduvalt). Selle vastu aitab muide hirmus hästi, kui eelnevalt helistada või kirjutada (igasugused kontaktandmed on neil kõigiti avalikud ja hõlpsasti leitavad) ja nii saab eos välistada ebameeldivad üllatused. 

 Juba vastuvõtt ise oli südamlik ja soe, kuigi perenaisel oli tegelikult vaja kihku-kähku kaks kooki ahju visata, olid teisel koguni õuele vastu tulles alles koka kummikindadki käes, nii et tegelikult me segasime teda köögitöödes sajaga. Jah, kuskil ridade vahel oli muidugi aimata, et neil on kiire, tegemist palju, aga sellest hoolimata tuvustas, rääkis, selgitas, arutles, päris ja närvilisusest või ebasõbralikkusest rääkida küll ei saa.

Toitude valmimine võttis muidugi aega, seesuguse piiratud tööjõu ja koduse ettevõtmise puhul on see ka igati mõistetav. Lisaks oli seltskond harju keskmisest suurem ja eks me kõik ka üsna erinevaid roogi tellisime. Kahjuks ei pildistanud kõiki lauda toodud toite üles, mis enamasti viitab kahele võimalusele: kas olid kõhud nii tühjad või oli toit nii hea, et pildistamine kippus ununema.

Mõttetult kallid toidud-joogid?
Ega need kõige odavamad ei olnud jah, samas mitte ka üle mõistuse kallid ja hinnast ei saa ju kunagi ainsa tegurina rääkida, oleneb ka, mis sa selle raha eest vastu saad, kas pole. Meil jäid kõik üheksa inimest rahule, isegi väga. Maitsed olid tõepoolest puhtad ja head, toit silmaga hinnates väga värske. Saareelu puhul ei pruugi see alati nii muide olla. Ma ei ole kodust väljapool just kuigi sage võikude tellija (isegi ei meenu ühtegi korda :)), ent ma vaimustusin.
Ja mida see odavam hind annakski - veel suuremad rahvamassid, kelle kõhtude täitmiseks ja ohjamiseks peaks ettevõtmine end igakülgselt laiendama, mille tulemusel oleks üks isikupäratu ja suur toidukoht. See liiguks nende algsest ideest vist siiski liialt kaugele...

 Papptaldrikud/plasttopsid?
Esiotsa, kui ma sellest lugesin, ei suutnudki ma meenutada, kas oli pappi ja plasti. Ilmselt varjutas toidust saadud elamus selle sootuks. Hiljem pilte uurides selgus, et jah, äkisega leivad olid vist tõepoolest papptaldrikuil, samas kui grillil tehtud lõhe oli plangul (issand, kui õudne ju!) ja need võikud oli jõupaberit meenutavatesse paberitesse vahvalt mähitud.
Piltidelt näen, et teistel olid joogid ühekordsetes topsides, šampanja tellijatel valati jook aga klaasidesse, mida mina vist esimest korda nägin. See ei olnud harjumuspäraselt tuttav jalaga pokaal, vaid madal neljakandiline (klaasist või sellega väga sarnasest materjalist) kaanega jooginõu. Oijah, kaas oli plastmassist ja ka selle peale võiks nina vingu tõmmata. Teisalt kusagil pärapõrgus, võsa ja kõrkjate vahel nautida jooki, mille puhul on koguni sellele mõeldud, et liiga palju sääski või muid toredaid tegelasi su joogi sisse ei upuks, on ju armas...

WC ja kätepesu?
No ilmselt Tallinna kesklinnas restorani minnes tahaks jah daamidele ja härradele kummalegi vähemalt kaht WC-kabiini, marmorit ja eluslilli ja sooja voolavat vett ja mida kõike veel. Samas, kuidagi sa ju oskad inimesena hinnata taustsüsteemi ja asukohta ja olusid ja tead, kus ja mida nõuda/eeldada. Suvised vabaõhuüritused ja toidukohad on meil juba üsna levinud ja seega ei tohiks üllatusena tulla, et alati ei ole kõike ja kohe ja meile harjumuspäraselt saada. Mõtlen õudusega, mitu inimest on siiani hingelises traumas meie eelmise suve kontsertidest, mil külastajad pidid kasutama tõeliselt arhailist vanakooli kuivkäimlat... Või üle-eelmisel aastal kohvikutepäeval gurmeeõhtusöögil käima renditud sinises plastkempsus, ise olid veel tulnud udupeenele 6-käigulisele õhtusöögile valgete linadega kaetud laudade äärde...


Kui nüüd võib tekkida kahtlus, et pärast tellimuste võtmist oli pererahval meist üsna ükskõik, siis ka siin tuleb vinguviiulite lootusi petta. Toidu nautimise ajal olime võrdlemisi omapäi jäetud, mis on ka mõistetav, sest me polnud kaugeltki ainus laudkond seal hoovil, kuid lõpus saime maiuspala, mis pigem reegel kui erand seal majas nagu ma lugenud olen. Nimelt tutvustas Siim õige põhjalikult oma pilli ja tõmbas palumata paar lugugi. 


Tegelikult peaks keegi ka lastekaitsega ühendust võtma, sest väiksemad lapsed lonkisid vanemate sabas niisama ringi, viimased olid tööga liialt hõivatud, et nendega tegeleda. Ja suuremad lapsed oli tööle pandud, pidid toite lauale kandma ja vist isegi mahla pressima, mu meelest on see ahistamine ja nii ei ole ikka ilus teha.

video

Mul on tegelikult siiralt ja päriselt hea meel, et on inimesi, kes viitsivad mõelda ja tegutseda. Kes astuvad mugavustsoonist välja ja toimetavad väljaspool suuremaid linnu. Kes püüavad kasutada võimalikult palju kohalikku toorainet. Kes püüavad elamust pakkuda. Sest just seda see oli. Roog ei ole kindlasti see koht, kuhu me igal nädalal lõunatama läheks, see pole selliseks kohaks mõeldudki. Kui tahta süüa kiiresti ja odavalt, on teised kohad. Kui tahta spetsiaalselt söögikohaks ehitatud ja kõiki vajalikke vahendeid ja võimalusi pakkuvat kohta, siis selleks on teised toitlustusasutused. Kui soovida einestada päris nõudelt, siis see on võimalik vist küll enamikes restoranides, nii et valikuvõimalust peaks igati leiduma. Ma kahtlustan, et õhtusöögilauas neil siiski on päris nõud, päevane grilliterrass ongi loodud ja mõeldud lihtsama võimalusena.



"Graniitmees" Sirpa Kähkönen

Uskumatult tõetruu raamat. Ja valus ka. Ise poleks taibanudki ehk lugeda võtta, aga raamatukogutüdrukud pistsid pihku.
Sadakond aastat on mööda läinud ja kohati tundub, et on sama seis. Vaatad neid noori, kellel oleks kõik justkui olemas, aga kes siiski mässavad, pigem nagu mässu enda pärast. Neile on loodud elu alustamiseks tugev vundament, kust edasi minna, kuid selle asemel kukuvad nad jalgealust lammutama, uskudes, et ehitavad nullist üles paremini toimiva ühiskonna. 1920ndate alguse noored soomlased niisamuti. Nad jätsid maha juured, sidemed, toimiva argipäeva, selleks et üks vaesusest ja tühjadest lootustest läbi imbunud linn nad enesesse neelaks.


"Me läksime sellepärast, et mu mees oli tulipea ja uhke, ja ei tahtnud manguda tööd neilt, kes ukse punase ees kinni lõid; me läksime hea usu peale, lootes, et on olemas maa, kus tööinimene võib vabalt elada. Me läksime sellepärast, et olime nii palju raamatuid lugenud. Ja ka armastuse pärast. Mina oleksin läinud koos oma mehega kasvõi maakoore alla või meresügavustesse. 

Meil olid seljakotis valed asjad: paremad rõivad, tükk seepi, õppematerjal teemal naine ja sotsialism, pliiats ja vihikud — nendega me mõtlesime ehitada tulevikku. Tööriistad oleksid rohkem ära kulunud. Oleks pidanud tooma raudteerööpaid, villa, paberit, vaktsineerimisnõelu, käsikäru ja trükimasina. Seljataha jäi see, mida nad nimetasid kodumaaks, see, mis keeras meile selja juba enne, kui meie temale selja keerasime. 

Seljataha jäid emakeel ja meie vanad nimed — kui kohtusime vastuvõtjatega siinpool, siis ei olnud enam tähtis, kuidas meid oli varem kutsutud. Siin olime Klara ja Ilja. Perekonnanime ei taibanud me vahetada."

Rääkides Lugemise väljakutse kategooriast, siis ega ma pead anda julge, et tegevus valdavalt sügisel või talvel toimus, ent osaliselt vist siiski. Ja no muidugi kogu see süngus, hallus, masendus, mis Petrogradist vastu vaatas, ehk küll peaasjalikult illusioonide purunemisest tingituna, aga mine sa tea...

Lugemise väljakutse 2017
Nr 12, Raamat, mille tegevus toimub süngel sügisel või külmal talvel.

07 august 2017

Möödanik

video

Pillid on vaikinud, hääled on vakka, õhk sügiseselt karge... vägisi kisub suvemeenutusteks ära.
Soonlepa karjamõisa selle suve vaieldamatu pärl oli XII Hiiumaa Homecoming Festival, mille üheks toimumiskohaks esmakordselt siinne maanurk oli. Tallinna TV väike ülesvõte jääb kenaks mälestuseks...

Või siis Anton Dressleri heliproov magamistoa akna all. Tuulega võidu, nagu saare peal ikka.

video

06 august 2017

Back in da house, ehk kohvikutepäevad põgusal pilgul

Kui ma olen pikalt maemaailmast ära olnud, on mul naastes alati kange tahtmine hõigata, et ma olen back in da house. Kohutavalt vastik kiusatus, sest ma ei tahaks seda koledat inglist üldse propageerida. Aga see selleks. Soonlepa hooaeg on siiski läbi (selleks korraks) ja aeg järgmised võetud ülesanded täita, ehk et kirjutada, kirjutada ja veel kord kirjutada ja "Minu Hiiumaa" tekstid kokku saada. Sujuvamaks üleminekuks on ilmselt mõistlik vahepeal siinset keskkonda kasutada.

Minu tavaellu tagasi pöördumine sattus planeeritult Kärdla kohvikutepäevadele. Või on need nüüd ümber nimetatud Hiiumaa kohvikutepäevaks. Sel korral me ise kohvikuna ei osalenud (taevas tänatud, see oli ainuõige otsus) ja kuna selleks ajaks on rahvas tavaliselt kultuurist nii läbi imbunud ja tüdinenud, siis oli paras aeg ka muu tegevus lõpetada. Seega olin ma tänavu täiesti harilik ja vaba nautleja.

Ainult et nautimisega läks keeruliseks. Siin on nüüdseks välja kujunenud kaks äärmust - see, mis Kärdlas toimub, on sedavõrd devalveerunud, et targem on seda vältida ja see, mis toimub üle saare enne ja pärast kohvikutepäeva, see on nii vinge, et sellest tuleb maksimum võtta ja absoluutne valmisolek saavutada.
Tegelikult seda Kärdlaga seotud pettumust mäletan ma ka eelmisest aastast. Sealsete kohvikute puhul on algne idee valdavalt kadunud. Kohvikud on püsti pandud sageli ühiskondlikele pindadele ja muutunud omamoodi... kolhoosiks. Koduaedu on üha vähem kaasatud. Eilegi (see on kohvikutepäevadel nö põhipäev ja just Kärdlale keskendunud) käisime neid hulga läbi, mõnest haarasime midagi kerget kaasa ja põgenesime. Mul on häbi seda tunnistada, aga tugevama lõuna võtsime hoopis Rannapaargus (mis oli üllatuslikult üsna täis). See viimane fakt juba näitab midagi, kahjuks, sest kunagi oli aeg, mil kohvikutepäeval oli probleemiks pigem, et ei jaksanud nii palju süüa kui oleks kõigist kohtadest soovinud. Ja kui kunagi oli probleemiks, et kohvikud panustasid magusale ja soolane pool oli vajaka, siis sedapuhku pidime magustoiduks üldse Lesta ja Lambasse minema. See on aga juba omaette lugu.

Mitte ühtegi toidupilti, hoopis ühe kodukohviku sinine taim.

Aga! Ärgem unustagem, et jutt käis nüüd Kärdla ülepaisutatud kohtadest. Selle võrra, mis Kärdla alla on käinud, on suurema au sisse tõusnud jällegi eel- ja järelkohvikud. Need on (veel!) ikka koduhoovides või siis lihtsalt väga põnevates ja kõrvalistes kohtades. Täiesti erapoolikult kiidan ma muidugi Sarve sadama Lambakohvikut ja Suuremõisas kohvikut Kodulugu. Esimese puhul oli tegemist tänaseks äärmiselt unarusse jäänud imeilusa kohaga ja teine on üks imeline talu ühes veelgi imelisema aiaga. Kahju vaid, et just neil hetkil on talus suurem renoveerimine käsil, tegelikult oli see ka enne võrratu maja, püüdis alati poodi sõites pilku, nüüd aga viibiks kui ehitustandril. Seepärast ei taha sellelt hoovilt tehtud pildid just kõige apetiitsemad olla, ent loodetavasti nad kordavad oma kohvikuetteastet järgmisel aastal. Sarve sadamas hullutasid rahvast säinavorst ja lambakotlett ja valik koduseid leibu ühes eriliste määretega - aus kraam kõik. Koduloos oli ka palju head, aga tõmbenumbriks kujunes ikka vist autentne paella. Isegi liiga täis kõhuga, mis ei ole teadupärast just parim kokk, maitses imehästi. 

Seega tundub mulle, et kui Hiiumaa kohvikutepäevad oma mainet päästa soovivad, tuleb midagi väga muuta või siis panustada üle saare hajutatud eel- ja järelkohvikutele. Ma ei tea, mida lõpuks ametlikud numbrid näitavad, aga visuaalselt tundus üsna uimane olevat. Ja nagu populaarsetes sotsiaalmeedia gruppides näha oli, siis jätkus seekord isegi vabu öömaju, mis paar aastat tagasi mõeldamatu oli. 

06 juuli 2017

"Minu Tšehhi" Kristel Halman

Ma ei ole vist Tšehhis käinud. Eraldi tähelepanu palun pöörata sõnale "vist"... see näitab juba ise minu suhet ja suhtumist sellesse riiki. Aga võib-olla ka puudulikku turundustegevust turismiettevõtjate poolelt vaadatuna, sest loomulikult tekib mul õigustatult küsimus, et miks ma ei tea või miks ma siis ei ole seal käinud. 

Pärast raamatu lugemist ei julge ma endiselt väita, et ma sinna tikuks, samas olen pika sammu lähemal sellele, et kui ahvatlev pakkumine peaks teele juhtuma, siis ma ehk üleliia sõrgu vastu ei ajaks enam. 

Ka loetule tagasi mõeldes pean tunnistama, et Tšehhi jääb mulle võõraks, ja see võõras olemine ei võrdsustu mu jaoks eksootikaga. See on lihtsalt... võõras. Kuigi möönan, et mulle sümpaatseid jooni seal ju on: tšehhid on naljalembesed, veidi tahumatut sorti huumorit armastavad, rammusa toidu sööjad, vein, kummalised rahvakombed (see naistele vitsa andmise päev ehk väljaarvatud :D)

Aga mida ma kõige enam vast imetlesin, see oli autori võimatuna näiv missioon - kirjutada raamat kokku, kui kõigest on juba nii palju aastaid möödas. Kõik see Euroopa Liidu eelne aeg ja asjaajamine - selles oli palju äratundmist seoses Taani kirjutamisega. Ja üleüldse, ma ei kujuta ette, kuidas on kirjutada Tšehhist, olles ise omadega juba Prantsusmaa eluolus sees.  

01 juuli 2017

Jälle see Kullerkupp...

"Piano pianissimo" Sven Kullerkupp

Ei saa viimasel ajal Kullerkupust kuidagi üle ega ümber. Ja ärge nüüd siit mingit kibestumist välja lugege, sest eks ma ikka ise vabatahtlikult läksin Tallinnas raamatuesitlusele, Sõru Jazzile Kalanasse teda koos Aimla ja teiste sigaägedate muusikutega kuulama ja ega raamatukogus mulle ka keegi vägisi seda raamatut kotti ei toppinud.


Tõsi, raamatukogu-odüsseia oli ka tore. Minu mäletamist mööda algas see seiklus sellega, et juunikuus ei pidanud mina oma jalga saarelt üldse ära tõstma, kuni ühel hommikul selgus tõsiasi, et paari päeva pärast reisile suunduv elu õieke vajab igatahes passi, mis omakorda Tallinnas kuskil sahtlipõhjas oli. Mõeldud-tehtud, poole tunni pärast väljuvale praamile. Kui ma aga kord juba suurde linna lähen, siis praami peal maha istudes on esimene virtuaalvisiit ikka raamatukogukataloogi (kas te mäletate ikka veel, millised olid näiteks 20 aastat tagasi need kataloogid?!). Kuigi oli esmabane päev ja seega kõik haruraamatukogud suletud, oli suur minu rõõm, et keskraamatukogu muusikaosakonnas ikka üks vaba Kullerkupp olemas on (teine oli ka, aga ester näitas, et see on alles tagastamisel või teel või midagi sarnast). Kõik see poolteist tundi, mis linnas üldse aega kokku oli, unustamata muidugi passi:)!, tegin ma ühtlasi elu kiireima spurdi siis sinna roosasse majja kesklinnas, koguni ületasin teed vale kohapeal (shame on me!) ja kuna liiga pikk ja liiga kitsas kleit takistas isikliku rekordi saavutamist, pidin selle va kleidi põhimõtteliselt endale kaenla alla kokku kerima, et ikka kiiremini lipata saaksin. Lisaks on, ilmselt minusuguste ohjeldamiseks, raamatukogu ette paigaldatud teepiire, mis tähendab, et üle tee joostes pidin samaaegselt hindama piirde kõrgust ja oma jalgade pikkust ja kuna seis oli nähtavalt viimaste kahjuks, pidin otsustama alt läbi pugemise kasuks.
Kui ma siis näost punase ja leemendavana laenutusleti juurde jõudsin ja sinna ette maha varisedes ja  vaevu hingeldades Kullerkuppu küsisin, teatas reibas tütarlaps, et see raamat laenutati just mingi pooltunnike tagasi. Ta oli muidugi väga abivalmis ja lubas lahkelt selle teise eksemplari, mis tagastamsel on, mulle reserveerida. 
Ajasin end kogu tahtejõudu kokku võttes hammastega uuesti leti najale püsti ja hingasin ühes viimase hapnikuvaruga välja, et pole tarvis seda eksemplari reserveerida mulle, et ma pean kohe nagunii tagasi praamile sõitma. 
Aga siis hüppas kuskilt kaugemate riiulite vahelt välja üks ontlik härrasmees ja küsis raamatukogunäitsikult: "Kui kaua ma siin olnud olen juba?" Ja vastas muidugi ise: "Ma tulin kindlasti mingi tund aega tagasi. Ja mina tõin Kullerkupu tagasi, aga andsin koos teiste raamatutega selle teises osakonnas ära."
Siis ei jooksnud enam mina, vaid tore näitsik, ja otsis kuskilt maja pealt mulle selle raamatu välja.
Ma olen kogu aeg öelnud, et kõige ägedamad tüdrukud töötavad just nimelt raamatukogudes (eriti Viljandis, Käinas ja Tallinnas).

Nagu ma aru saan, ei ole ma raamatu sisuni veel jõudnudki. Ei tea, kas ongi tarvis :) Raamat on väga õhuke (sest kirjastus ei maksnud mahu pealt ja autor hoidis targu siis osa materjali järgmiseks korraks) ja mul pole mõtet liiga palju ära rääkida, sest muidu lugemisrõõmu ei jäägi teile. Lühidalt öeldes on see pigem ikka elulooraamatu alla liigituv, hõlmates ka kõike muud peale muusika. Natuke poisikesepõlve ja natuke muusikakooli ja natuke hullumaja ja natuke Moskva seikluseid ja natuke rahahimulist aega jne. Ah jaa, Viljandi sõpradele leidub ka üht ja teist ;)

Sellised ladnad ja kerged mälestuste puistamised on muidugi populaarsed ja see raamat passib sinna lahtrisse igatahes. Veidi kummaliselt mõjusid tema kohatised kordamised, aga lõpuks põhjendasin ma seda heliloojale iseloomuliku kutsehaigusega - nii nagu muusikas on kordused, eks võib neid ju ka kirjasõnas olla. 

24 juuni 2017

"Kuld Lõwi ja Kultase ajal" Kalervo Hovi


Raamat, mis mu öökapile õige kauaks jäi, sest tegemist on äärmiselt faktirohke kokkuvõttega esimese vabariigi aegse Tallinna restoranide elust ja olust. Ja olusid, neid juba oli! Pendel kõikus ju ühest äärmusest teise, kasinast külluseni.
Põhimõtteliselt oli elu sama äge või ägedamgi veel kui tänasel päeval. Ega resturaanid polnud mingid igavad kohad: oli esmaklassilist prantsuse ja vene kööki, olid orkestrid ja kabaree, korraldati põnevaid mänge ja võistlusi (näiteks kauneima säärejooksuga daami valimine - kujutate ette!), koguni naistemaadlust tuli ette (kuigi see jäi vist pigem erandlikuks ettevõtmiseks). Tänasel päeval uskumatuna mõjub ehk korduvalt kinnitust leidnud tõsiasi, et porduelu elati ka ja just restodes. Tõelised patupesad sõnaga.
Mõned asjad jällegi ei muutu, ametivõimud pigistasid maksude näol toitlustuskohti, skeemitajaid leidus juba tollal. Loeks nagu tänasest päevast... 


12 juuni 2017

"Liivalaia" Heljo Mänd


Kas teil on ka päriselus tuttavaid või sõpru, kellega kohtudes võite kindel olla, et nad lähima kümne minuti jooksul jõuavad mingi äärmiselt negatiivse või masendava sõnumini? Eluraskus surub neid permanentselt maad ligi, nende ümber toimuvad ainult draamad, mõrvad, kuriteod või muud leebemad möödalaskmised. Kui ei ole juhtunud mingit üleriigilist pahategu, siis tehakse neile tavaliselt liiga töö juures, naaber on loll, sugulased elu hammasrataste vahele jäänud, maakeeli öeldes on just nemad need lilleksed kesk p...merd (vabandust!). Kusjuures need inimesed võivad mingis teises olukorras või mingis valdkonnas olla täiesti sümpaatsed, andekad ja vahvad tegelased. 

Midagi säärast tundsin ma "Liivalaiat" lugedes, ei tahtnud sugugi, aga tundsin. Kui see oleks esmakordne tunne Mändi lugedes, siis püüaksin teda kaitsta ja õigustada, et ehk on tegemist isemoodi arveteklaarimise-raamatuga, aga mulle meenub, et sarnase tundmusega seisin silmitsi ka tema varasemaid memuaare lugedes. Tal on kauneid kirjanduslikke kujundeid, ta oskab sõnaga ümber käia, puhttehniliselt võttes on teda meeldiv lugeda... kui vaid ei oleks seda poriga üle valamist, mida ta juba mitmed aastad harrastab. "Nartsisside..." puhul suutsin sellest veel üle olla, see küll jättis pärast lugemist rõhuva tunde, aga ma uskusin helgemasse homsesse. "Kassikäpa" ostsin veel, aga "Kurereha" enam ei suutnud, ei mäleta, aga vist isegi ei tahtnud seda raamatukogustki laenutada. Kui ilmus "Elukaarel" andsin uue võimaluse, kuid masendav alatoon ei olnud sellestki raamatust kadunud. 

Nüüd "Liivalaiat" lugedes tekib juba sportlik hasart, et kui kaua veel? Pisukene elusügise nukrus käib ju asja juurde, aga teiste materdamist, õelaid torkeid ja varjulisi mälestusi see ei õigusta... Võin mõista tema enesehaletsuse ja kibestumise algallikaid (raske lapsepõlv, rambivalgusest koduperenaiseks, lisaks keskmisest armukadedam mees jne), kuid ei mõista, miks märklauaks saavad kogu aeg teised inimesed, nagu oleksid nemad tema hädade põhjustajad. See oleks vesi kollase meedia veskile, kui tegemist ei oleks enamasti inimestega, kes juba igavikuteele astunud.
Ma ei taha, et mul raamatut sulgedes paha hakkab, aga ometi hakkab... 

Ühe helge noodi siit siiski leidsin - pildivalik oli imeilus :)!



Lugemise väljakutse 2017
Nr 32, Raamat, mille kaanepildil on kaunis kleidis naine

03 juuni 2017

Jälle tuleb hirmus põnev suvi

Annan ka siinmail märku, mille kallal me kõik see aeg nokitseme ja mida oodates nii õhevil oleme.

Suvi 2017 peaks Soonlepa karjamõisas laias laastus selline välja nägema:

15.06 kell 19 Fopaa! Püstijalakoomikute Hiiumaa etendus
21.06 kell 18 Suve alguse kiituseks - Jaak Johanson ja Krista Citra Joonas
29.06 kell 19 Ain Agan, Andre Maaker ja Maian Kärmas
08.07 kell 18 Rahvatantsutrupp Tuuritajad (Pala vallast)
08.07 kell 19 Helin-Mari Arder ja Andy Fite
09.07 kell 19 Keelpillikvartett SEELE (Eesti-Soome-Holland)
15.07 kell 19 Ooperigala: maestro Mati Palm (bass), Pavlo Balakin (bass), Jana Boiko (metsosopran)
21.07 kell 19 Operetigala: Angelika Mikk, Juuli Lill, Andres Köster ja teised
27.07 kell 19 Suvine samba-  Helin-Mari Arder Trio (Teet Raik-kitarr, trompet, Ara Yaralyan-kontrabass)
29.07 Homecoming Festivali raames esinevad tudengid koos oma ala meistritega, Homecoming Vocal Ensemble, orkester Animato, erinevad festivali solistid.
03.08 kell 19 "Kuidas ma koera sõin" Lauri Saatpaluga (VAT Teatri etendus)
04.08 kell 19 "Kuidas ma koera sõin" Lauri Saatpaluga (VAT Teatri etendus)

Nii et tulge aga kuulama-vaatama :)!

01 juuni 2017

"Neverland" Urmas Vadi


Väga vadilik inimhingede psühholoogia lahkamine, mis võiks massidele meeldida. Mulle ka meeldis. Päris inimesed, nende päris elud, samas pisukese fantaasiamekiga, lisaks kohatise muheduse. Me võime ju oma elu võtta kui üht lõputut hädaorgu, ent teisalt on meie võimuses väga kerge vindiga sinna mõnusat huumorit juurde keerata. Vadi on umbes nii ka siin raamatus teinud. 

Ja üleüldise liistakate vahele on siis vahelduseks natukene kopsakama üllitisega tegemist, jagus koguni mitmeks õhtuks. 

Viimast lehte pöörates tabasin end mõttelt, et kuidas saavad pealtnäha nii tavalised elud nii põnevad olla, et ei malda raamatut käestki panna, aga vaat saavad. 

29 mai 2017

"Rootsi kuninga valge laev" Carl Mothander



Mothanderi austajate järjekordne maiuspala :) Kuigi ma saan aru, et eesti keeles ilmus see esimest korda juba 2011. aastal ja kõik on selle juba läbi lugenud. Stiili poolest jätkab autor tuttavat ja tuntavat joont - väga kaasaegselt mõjuv, ladus ja olmeline, sekka muhedaid vaimukusi ja teravmeelseid tähelepanekuid. Olgu vahelepõikena mainitud, et kirja on need mälestused pandud peaasjalikult 1940ndatel, rootsi keeles ilmus 1949. aastal. 

Hindamatud mälestused mu meelest. Selle aja pöördelistest sündmustest ei ole just kuigi palju häid kirjutajaid - mõni, kes oleks võinud kirjutada, oli kahjuks liialt suukorvistatud ja need, kes said kirjutada, olid piisavalt vara siit lahkunud, nii et nende mälupagasis ei olnud kõike väärilist. No ja eks nii mõnigi paguluses kirjutaja tegi seda ka häirivalt sentimentaalselt või kippusid ajatolmu all faktid ja vaatenurgad moonduma. Mothander oli aga võrdlemisi ideaalilähedane kirjutada, sest lisaks mahlakale ja haaravale keelele oli ta ka juures ja kohal. Lisaks jõudis enne lahkumist Rootsi piisavalt kaua Eestis elada, üldse oli tema suhtumine siinsesse rahvasse ja kultuuri äärmiselt soe. See ei olnud üleolevalt saksik, vaid kuidagi austav ja lugupidav. 

Nagu pealkirjastki nähtub, siis seekord ei ole teemaks niivõrd Mothanderi isiklikud seiklused kuivõrd just ligikaudu 7000 rannarootslase päästmisaktsioon, millega autor pea algusest lõpuni seotud oli. Nii ongi siin kaante vahel juttu Rootsi suhtumisest oma pisikesse rahvakildu, on Eestis kohapealseid liikumisi (Mothander käis 40ndate alul korduvalt rannarootslaste külasid läbi, nii rannikul Tallinnast Haapsaluni kui ka väikesaartel), on korduvad Saksamaa visiidid tutvumaks baltisakslaste repatrieerimise tulemustega, lisaks kohtumised ja vestlused kõrgete ametnikega, kuni kõige olmelisemate probleemideni välja (sobivate laevade hankimised, siinne inimeste transport, et nad õigel hetkel õigele laevale saaksid jne, jne). Äärmiselt põnev, detailiderohke ja ehe mälestusteraamat. 

Teemad on üldiselt siin tõsised ("Kulinaarsete vestete" hedonistlik ja hõrk toon on mõjuvatel põhjustel tagaplaanile nihkunud), kuid mõned humoorikad seigad on sisse põimitud ometigi. Näiteks Mothanderi kosjasobitajaks olemine või masinaõlis valmistatud toidust tingitud kõhuseiklused. 

Lugemise väljakutse 2017
Nr 35, Raamat, mille pealkirjas on värv

28 mai 2017

"Minu Armeenia: aus vastus" Brigitta Davidjants


Huvitav sissevaade ühe väga mitmeharulise juurestikuga inimtaimele. Praegusel meeletul välja- ja sisserände ajastul kasvab ju põlvkondade kaupa sarnaseid inimesi. Juurtetus on õnnetus. Nn mitmejuurelisus võib olla nii õnn kui õnnetus, küllap sõltub see konkreetsest perekonnast ja vanematest, inimesest endastki. Davidjantsi kirjeldused oma otsingutest olid ausad ja vahetud, ent ka kaootilised ja kohati valulikud. See teemadering oli selle raamatu rikkuseks, minu meelest vähemalt.

Mina olen vist juba otsapidi sellest põlvkonnast, kes ei oska eelarvamustega suhtuda kaukaaslastesse, võtan neid võrdlemisi puhtalt lehelt. Seetõttu oli huvitav lugeda, milline klišeelik pilt on ringelnud, vanema põlvkonna hulgas kehtib ilmselt ka tänaselgi päeval, näiteks kõnealustest armeenlastest. Või on siin peaasjalikult mõjutamas ikkagi see mätas, mille otsast me konkreetselt üht rahvust vaatleme. Ju on igas linnas olemas see oma "armeenlane". Meil  Viljandis oli/on ka. Kuna too, avalikult vähemalt, pole andnud põhjust negatiivseks suhtumiseks, siis kangastuvad armeenlased minu jaoks pigem sümpaatsetena. 

Kui millestki puudust tunda raamatut lõpetades, siis Armeeniat jäi siiski kuidagi napiks ja võib-olla liialt eklektiline oli see vähenegi, mis seal oli. Teisalt, äkki see polegi vale, sest võib-olla selgepiirilist ja hõlpsasti kirjeldatavat Armeeniat ei olegi olemas... :)


26 mai 2017

Nädala ringvaade

Ta tegi seda jälle! Ka tänavu viskas meie isiklik mürkel nina maa seest välja. Eelmisel aastal tegi ta seda ka, aga siis ma olin ise loll ja müksasin teda jalaga, arvates, et ju see üks moondunud viss ole. Sedakorda olin targem ja lausa o o t a s i n tema tulekut, käisin kenasti üle päeva vaatamas ja otsimaski. 


Kuna ma rattaretkelistest kehvem ei tahtnud olla, siis käisin tervelt 3 (sic!) korda rallimas. Tõsi, esimesel korral sõitsin pedaalid ratta küljest lahti :))))) Ei, tegelikult algas see nii, et kui ma päris esimesel korral sõitma tahtsin minna, siis oli kumm tühi, lisaks ei sobinud ventiili otsik pumbaga ja kui lõpuks sai lahendus leitud, siis läks mingi oluline jubin hoopis sisekummi sisse ja... nii palju siis sõitmisest. Järgmisel korral sain küll sõitma, aga 21. kilomeetril lendas pedaal küljest (koju läksin põhimõtteliselt tõuksi sõites). 


Rattaretk oli hirmus ja tore üheaegselt. Mul oli pühaba hommikul Suuremõisa poest hapukoort vaja, aga... terve pood oligi ainult üksainumas  JÄRJEKORD! Lisaks uputas poeesine prügist. 












Kes pikka juttu siitsamast blogist ei ole viitsinud eelmise aasta Brasiilia kohta lugeda, siis näib, et juunikuu Eesti Naises on lühiversioon (oluliselt viisakam pikast versioonist) kenasti olemas. Ma ise ka juhuslikult avastasin selle NailSpas aega surnuks lüües. 
P.S.Seekord jäid isegi sõrmed otsa alles ja verd ei lennanudki :)


 Ja siis jõudis veel ka pärale meie uus kaunitar :) Enne peategelase saabumist anti meile asendusautoks aga hoopistükis Jaguar. Loomulikult unustasime me kogu aeg ära, et meil on istumise all väike auto ja marssisime aga vaprasti mööda Bauhause ja Bauhofe nagu õiged maakad kunagi ja järjepidevalt oli kiusatus osta mulda, aiamööblit ja muid imelikke asju. Koheselt võisime ka ise veenduda, millise rahvusgrupi meelisauto Jaguar on, sest Lasnamäel ei peetud paljuks näpuga katsuma tulla ja juttu puhuda.

Uuest kaunitarist olulisem oli aga muidugi sinna jäetud šampanja.

 Samal päeval oli muidugi tarvis uus auto kohe sisse sõita. Nii et põhimõtteliselt otse esindusest Rakverre Nüganeni "Aeg ja perekond Conway" vaatama. Rakverre sellepärast, et sellele etendusele mina lihtsalt Linnateatrisse pole siiani küüsi taha saanud. Rakverregi sain üsna napilt. 

Lavastuse kohta palju öelda ei ole, sest nagu teada, siis eelmise sajandi 20-30ndad on mu suur kirg ja seega oli teada, et igati minu teema. Kostüümid niisamuti. Mulle näib, et materjal oli põrgulikult hea, lavastus veidi vähem. Samas, võis olla ka, et see on siiski väiksema saali ja lava etendus, suures saalis hajus liialt. Ka kuidagi ebaühtlaselt oli üles ehitatud. Esimene vaatus oli kuidagi ühtlaselt veniv, teine läks päris komöödiaks ja tempokaks kätte, kolmas vaatus oli midagi vahepealset.  


21 mai 2017

"1913. Sajandi suvi" Florian Illies



Segaseid tundeid tekitav raamat. Idee kui selline mulle isegi vaat et meeldib. Ehk siis meenutab veidi seda B. Brysoni raamatut, kus võeti sihikule 1927. aasta suvi Ameerikamaal, ja siis seoti erinevad tähtsündmused ja olulisemad tegelased kord lõdvemalt, kord tihedamalt ühtseks tervikuks. Mõnusam ja meeldejäävam kui mistahes ajalooõpik! Brysonil oli see kõik kokku kuidagi orgaanilisem, sujuv ja terviklik. Kõnealuses raamatus seevastu oli püütud aasta omakorda ka kuudeks jaotada, mis hakkis kõik lood hirmsasti ära. Lisaks oli siin neid tegelasi natuke liiga palju ja häirivalt tundmatuid, aga see võis olla seotud puhtalt minu kitsa silmaringiga. Küllap peaks saksa kultuuriruumiga end rohkem kurssi viima. 

Ent ka minupoolne eelhäälestus võis puudulik olla, sest Punase raamatu sarjale olen harjunud lähenema siiski kui piisavalt ilukirjanduslikule, kuid sedapuhku ei andnud vastavat mõõtu välja. 

Ja kui see eelnev hala nüüd ära unustada, siis pean tunnistama, et siin olid oma momendid, õige mõnusad koguni. Või siis mõnusalt humoorikad, kui täpsem olla. Näiteks Hitler ja Kafka muutusid omamoodi sümpaatseks isegi, eriti Kafka ja tema kirjalik abieluettepanek :) Siiani ajab naerust pupsuma.

Lugemise väljakutse 2017
Nr 8, Raamat kirjastuse Tänapäev sarjast "Punane raamat"

19 mai 2017

Võilill põske!

Ilmataat on rattaretkeliste vastu kohe erakordselt armuline, ma vaatan. Ei pilveträpsukestki ja meri tüüne, nii tüüne. Juba eile oli märgata üksikuid rattureid siin ja seal kulgemas. Meiegi hooaeg läks tänu neile ootamatult käima.

Meri läks jälle kodust ära :)


Traditsiooniline hooaja esimene varbad vees pilt

Ilmselgelt tegin ma pildi liiga kaugelt, tegelikult on tüüp aga kalaga maiustamas, suur tükk on lihtsalt veidi kurku kinni jäänud. Õnneks kohtusime temaga siis, kui ma olin juba pool Soonlepa lahte läbi jalutanud :)


Täna hommikul unise ja udusena alla komberdades oli aga suur mu üllatus, kui üks eriti varajane rattaretkeline maja ümber ringi sõitis. Olgu siinkohal märgitud, et nagu põllu peal siis. Viskas aga kaamera välja ja klõpsutas, ei andnud mulle võimalust juukseidki seitlisse sättida ega riideid selga panna ega midagi. Eks me siis lehvitasime vastakuti ja jätkasime kumbki oma tähtsaid toimetusi.
Mõni aeg hiljem nägin vannitoaaknast, et noppis paar võililleõit. No nii romantiline, jõudsin õhata. A siis ta pistis need lilled suhu ja oligi kõik. Säh sulle romantikat... Uued ajad, uued kombed.




18 mai 2017

"Andestada saab alati" Anne B. Ragde


Pean tunnistama, et võtsin raamatu ligi plaaniga puhtalt lehelt alustada. Alles seejärel tuli üllatus, et tegemist on Neshovi-saaga järjega. Tõsi, lugedes hakkas ikka üht ja teist meenuma, ent ega see pikkade vahedega erinevate osade lugemine mulle ei istu. Lisaks oli ju veel päris viimase ajani tegemist ikka triloogiaga, see nüüdne lisandus tuli... ootamatuna.

Ma mäletan ähmaselt, et sellest triloogiast ma siiski vaimustusin. Nüüd tekibki õigustatult küsimus, et kas olen mina lugejana vahepeal muutunud või on tõepoolest see triloogia neljas (sic!) raamat lati alt läbi lastud. Ei, ärge saage minust valesti aru, see on igati ladus ja terviklik sündmuste jätku kirjeldus. Aga see on muutunud kuidagi liiga... kirjeldavaks. Ohtralt dialoogi ja detailselt edasi andmist, mis teeb selle lõppeks odavalt labaseks. Kas tõesti olid eelmised raamatud ka sellised? Või olen ma unustanud? Natuke nagu norrakate Õnne 13, ütleme siis nii.

P.S. Sodavand on sõna-sõnalt tõlgitud soodaveeks. Pole paha, ütleks selle peale üks poliitik. Ma küll ei ole kuigi veendunud, et norrakad-taanlased oma lastele soodavett nii kergekäeliselt sisse joodavad, pigem nimetavad nad nii ikka igasuguseid karastusjooke, aga äkki ma ka eksin...

Lugemise väljakutse 2017
Nr 28, Raamat kirjastuse Eesti Raamat sarjast "Põhjamaade romaan" 

16 mai 2017

Pidupäev

Viljandi ei ole kunagi varem nii stiilne ja äge välja näinud kui möödunud reedel. Kui ma nägin üht või kaht natuke kõrgemas eas paari enesekindlal sammul mööda Tartu tänavat astumas, ei osanud ma veel midagi kahtlustada. Ka Tallinna tänaval oli liikumist märgata, sellist vanakooli stiilis, provvad käevangus, härradel lilleklump teises käes, hoolikalt paberisse pakiud. Sakala Keskuse lähistel läks liiklus nii tihedaks, et pidin juba rind kummis ees endale vaba liikumisruumi tegema. 


Ja need daamed! Selliseid ei kohta iga päev, seda ma ütlen. Lokid tugevad kui Lurichi käepigistus, musihuuled punamas kui küpsed kirsimarjad, samm kindel ja valmis õhtuseks laiaks valsipoognaks, mantlid uljalt kahisemas. Ma ei tea, mis seal Viljandis see klubi nimi tänasel päeval on, mõni Hõbelõng või Ajaratas see kindlasti ju on, aga neil oli raudselt hooaja lõpuüritus või muu sarnase tähtsusega tantsupidu kavas. Igatahes mu hing rõõmustas, et veel leidub härrasid, kes otsivad kapisügavustest üles musta ülikonna, löövad aga viigid sisse, valivad lilleärist kõige kaunima roosibuketi, sätivad seitli paika... ja lähevad. Lähevad ühes oma kauni daamega, kes ei koonerda ei kontsade kõrguse ega kleidi volangidega, kes meisterdavad pähe kõige kaunima frisuuri üldse, kes vaevuvad näo pähe maalima ja selja sirgu lööma. Ah, ma jumaldan neid prouasid!

Ma oleksin neid tahtnud näha piduhoos. Ja siis pärast pidu, kodu poole kulgemas, oma pärlendava laubaga härrade külje kõrval. Kadedaks teeb, muud ei midagi. 

11 mai 2017

Appi, keegi varastas mu naabrinaise!


Viimaks ometi lavastus, mis täitis kõik mu ootused-lootused ja ma võin nentida, et sain oma teatrielamuse kätte. Gogoli "Surnud hinged" Tallinna Linnateatris on küll see etendus, mida ma sisimas teist kordagi vaatama tahan minna. Kahjuks on see muidugi keeruline, sest kui järgmise kuu piletimüük avaneb, tahaks näpud ikka vaatamata etendusi haarata, mitte vana ja tuttavat. No ehk ikka õnnestub...

Tõeliselt tempokas tragikomöödia rammusas slaavi kastmes, nii võiks lühidalt iseloomustada seda. 

Kui teil aga peaks kunagi tekkima küsimus, milline näeb välja mu naabrinaine, siis jumala pärast, selle lavastuse kunstnik on mu naabrinaise tuuri pannud, seda ma ütlen. Ja teatriuksest välja astudes ei olnud ma sugugi ainus, kes sellele tõigale tähelepanu juhtis. Kuna Korobotška ilmus esiotsa lavale üsna hämaras ja kaetult, siis kulus mul üksjagu aega tuvastamaks, kes on see Anne Paluveri ja Ene Järvise ristsugutis, ent selge oli esimesest silmapilgust, et see on üks ühele koopia ühe teise inimesega. Olgu, ainsaks erandiks pikk palmik. Valguse saabudes ei osutunud see ei Paluveriks ega Järviseks loomulikult, vaid lihtsalt ääretult... hmmm, ütleme siis, et tuumaka välimuse saanud Anne Reemanniks. 


Eilne õppetund
Ma olen alati mõelnud, et kes need jobud on, kes teatrisaalis ei saa telefoni välja lülitatud, päriselt välja lülitatud, ma pean silmas. Miks peavad neil need aparaadid ikka põrisema ja vibreerima ja surisema ja muud piisavalt valju häält tegema. Nüüd võin enesele õlale patsutada ja tere tulemast klubisse! soovida. 
Õppetund eluks - ära iial võta teise inimese telefoni oma kotti, ilma et oleksid selle ISE välja lülitanud.   

10 mai 2017

"Imeliste sündmuste aasta" Sarah Winman



Lood, lood, lood... Ühest hargneb teine, teisest kolmas, ja nii edasi. Imeliselt sujuv kulgemine.
Omette teema moodustavad tegelaste nimed, mis vist pea kõik tähendusega.
Ja milline poeesia, seda siis Kristina Uluotsa tõlkes.

Lugemise väljakutse 2017
Nr 52, Raamat, mille tegevus toimub üksildases majas või paigas.

04 mai 2017

"Kõik, mida ma ei mäleta" Jonas Hassen Khemiri


Väga mängulise vormiga raamat, mulle siiski sümpaatne. Kummalisel kombel ei olnudki raske jälgida, kelle suu läbi parajasti sündmusi edasi jutustati. Seepärast oli üllatav, et autori kommentaarist ilmneb, et ta püüdis mingit sootut/näotut "häält" tekitada, et lugeja ei mõtleks kogu aeg sellele, kes konkreetselt kõneleb, kuid tegelikkuses oli siiski kogu aeg selge pilt selles osas. 

Vandadi ja Samueli suhe jäi mulle veidi segaseks. Seevastu au ja kiitus tänasest Rootsist tabavalt maalitud pildi eest. Ükskord ometi üks vaade sellele, mis ei ole ainult ühele poole kaldu, mu meelest. Vanaema majja sisse sättinud seltskond, kuidas kogu lugu nii süütult algas, kuidas meeletu kiirusega edasi arenes, karikeeris samuti ilmekalt ühiskonnas laiemalt aset leidvaid arenguid. Karm, aga umbes nii see ju ongi.

Viimasel ajal ei saa Rootsist kõneldes muidugi üle ega ümber inimestest, kes vererõhu lakke ajavad. Siin raamatus oli selleks Laide. Laide taolisi on paraku üha rohkem, ka meil on taoline kontingent jõudsalt kasvamas. Need on heaoluühiskonna jääkproduktid, omadega sassis ja segaduses, kohati meeleheitel, arutult ühte ja teise suunda tormlevad õnnetud inimhinged. Kuidagi satuvad sellised väetitega tegelema, olgu väetiteks siis inimesed või loomad või kes tahes, Tulemuseks on midagi sellist, mille kohta passib öelda, et jalutu õpetab kõndima. Hirmus palju jama sünnib seesugustest kooslustest lõpuks.

Nii et nagu te aru saate, siis oli see väga hea raamat. Karm, aga laias laastus väga päris. 

02 mai 2017

Las ma värvin su siniseks


Ma olen tegelikult ikka rohkem sõna- kui pildiusku inimene, aga kuna mul on nii valus näha kõiki otse ja teadlikult siia blogisse piilujaid, kes ilmselgelt ootavad mõnd uut postitust ja jätta teid siis tühjade pihkudega, siis oma üüratu süütunde leevendamiseks ma siiski esinen ühe värskelt tänase pildiga. 

Küllap meenutab see pilt teilegi Vahemerd, mõnd ülesvõtet Kreeka või Itaalia rannikult. Aga see pilt on veel tuhat korda parem, sest see on hoopis Kärdla sadamas tehtud - meie oma pisikesel kodumaal! Ja seda pilti vaadates te ehk mõistate, miks ei ole lihtne leida aega blogipesa jaoks. Kui maailm seesuguses ilus seisab, siis seisan ju mina ka. 

P.S. Mis siiski ei tähenda, et me ei valmistuks suveks - tänavu saab olema veel rohkem ja veel toredamaid kontserte.
Samuti ei tähenda see, et ma oleksin loobunud üldse kirjutamisest kui sellisest. Vastupidi, noil päevil on targem minust eemale hoida, sest kõik raiutakse raamatusse.

Minge õue!

24 aprill 2017

"Kirjad tütrele" Dagmar Lamp


Ma pean tunnistama, et minu juttu ei tasu väga tõsiselt võtta, sest kindlasti pole ma selle raamatu sihtgrupp, mistõttu ma võin end oimetuks vinguda, aga see ei tähenda midagi. 

Ütleme nii, et mind kui lugejat jäi siin saatma mingi ebakõla. Idee kui selline ja blogitekst kui kerge meelelahutus olid mulle võrdlemisi sümpaatsed. Ka ei olnud põhjus minu ja autori meeletus erinevuses. Mõnikord võib see lugedes määravaks saada, kuid sedapuhku vast siiski mitte. Samas pean tunnistama, et paljugi tuttavat tuli siin ette, mida mäletan oma kogemustestki :) Ma ei pruugi autorit lõpuni mõista, ma ei suuda kõiki ta tegusid heaks kiita, ent ma võin teda vabalt respekteerida sellisena nagu ta on. Umbes sama tundsin ma, ja oma käekirjalt ongi Dagmar Lamp siin raamatus väga sarnane, Caitlin Morani ja Chelsea Handleri puhul ka. Need olid küll pigem sellised kompleksides naisterahvad (mida ma kindlasti ei tea väita siinse autori kohta), kes püüdsid kõiki oma alateadlikke hirme ja põdemisi kompenseerida näiliselt ladna olemise ja avameelsusega. Ka siin kohtab teatavat siirust ja enese laiali laotamist, tekst voolab kergelt ja... Ma jäin mõtlema, et mis siis puudu või valesti oli. Ehk kohati väsitavad kordused? Või ajuti liialt pubekalikuks kalduv stiil? Viimane sobinuks varateismelistele mõeldud raamatusse, ent mitte siia. Keegi ei eelda, et rasedusest ja imiku kasvatmisest kõnelev eluline raamat peaks kuivikulikult (jube sõnamonstrum tekkis, ma tean) igav olema ja sealt peaks kõik ehedad emotsioonid välja rookima, sugugi mitte! Aga paljud siinsed mahlakad naljad ja vaimukad tähelepanekud oleksid ehk paremini esile pääsenud, kui neid poleks lämmatatud pideva teismelisele tüüpilise sõnakasutuse ja liialdatud eufooriaga. 
Või ma ei tea, ma ei oska seda kahetist tunnet paremini sõnadesse panna...

Teisalt, võib-olla kui raamatus käsitletud teemad on parajasti aktuaalsed, siis suudaks ka stiililiste möödapanekute suhtes leebem olla ja enam vaimustuda. Nii et, ajame selle minu kui vale sihtgrupi süüks :)

Lugemise väljakutse 2017
Nr 47, Kaks samasuguse pealkirjaga raamatut (teise kavatsen hiljem lugeda ja lisada)

20 aprill 2017

Küprose päike

Tõsine "Minu..."-sarja nädal on mul käimas. 
Mõni päev tagasi oli Käinas lugejatega kohtumas "Minu Iisraeli" autor. Iisrael on tegelikult ka eksootika tipp, nii et kel vähegi huvi, siis kutsuge teda lahkesti vestlema - see tunnike on seda igati väärt! 

Teisipäeval oli "Minu Küprose" esmaesitlus Solarise Apollos. Eile-täna lisaks lõunapoolsemates paikades, otsige infot. Kes esitlused maha magas, see võib 18.aprilli "Ringvaadet" isutekitajana kasutada.


Alloleval pildil on aga autori poolt kingitud üks raamatu kõrvaltegelane, otse Küproselt - mu rõõm on piiritu:)  

Ma kavatsen selle veini avamisega oodata seni, kuni saan ise niisamuti koos maasikate ja mangoga "oma" rannas seda nautida :)

Reisikirjanduse lainel jätkan - täna on kord "Minu Armeenia" esitluse käes.

12 aprill 2017

Õige väsitav mandrielu

Mandril käigud muutuvad aina kurnavamaks. Esialgu rahulikult plaanitud neljapäev tipnes ootamatult laekunud info tõttu Mustpeade majas. Reede leidis meid juba Tartust õhtut Kálmániga veetmas. See oli pigem ürituse mõttes ettevõtmine, suuremate lootusteta. Ja õige oligi, sest tegelikult oli see päris segadusttekitav lavastus. Suurimaks väärtuseks küllap kostüümid ja head meeshääled, lavastuse ülesehitus laias plaanis ka.  
Lavastus ise näis nõudvat suuremat lava, pregusel kujul mõjus kokkusurutult. Tantsunumbrid nelja näitsikuga ei kõlanud lavastuse üldmuljega kokku, jätsid kuidagi amatöörliku mulje. Ja muidugi see lõputu sussisahin ja tümpsat-tümpsat hääled, mis kohati muusikast üle kostusid. Ma ei tea, kas oli lavakujunduses kasutatud mingit vale materjali või mis neid ebavajalikke helisid võimendasid, igatahes kriipis see kõrva inetult. 
Elu õieke jäi jätkuvalt selle juurde, et ühes tükis "Silva" oli parem kui taoline popurrii. 



Laupäeval nuusutasime natuke ERMi õhku, ent mitte liiga palju. Lisaks köitis meie tähelepanu märksa enam üks poolik maja seal läheduses. Kurbusega avastan ma nüüd, et see pole siiski originaaln idee, vaid juba mitmes kohas varem kasutatud mõte. No aga lahe ikkagi :)




Kummaliste elamustega jätkates sobis pühapäeva õhtusse seega päris kenasti Von Krahli "Paradiis". See oli nüüd äärmiselt... hm...eluõielik etendus, igatahes meeldis talle see sedavõrd, et ta korduvalt etenduse jooksul mulle seda kinnitama pidi :) Mulle isiklikult põhimõtteliselt ka meeldis, paar stseeni ehk jäid veidi küsitavalt segama, aga muu oli väga nauditav. Selline voolav-voogav kulgemine, kohati naljakas, kohati rahulik, kohati inimvõimete piire kompav. Mis peamine, sümpaatseks mängisid kõik viis näitlejat end.


Esmaspäval nägin ma (taas) Eestimaad, lõputuid väljasid, linnuparvesid, looklevat maanteelinti. Elu õieke tegi sel nädalavahetusel meile pika puuga teatri osas ära ja läks jälle teatrisse, sedapuhku klassiga. Tartusse. Ma siis loksusin ta Tartusse saata, seal tegin nende klassi sõidutanud bussijuhiga (jah, mu täditütar on raudselt Eesti seksikaim bussijuht!!!) kiire lõuna ja kulgesin tagasi.

Kõigi oma kulgemiste ajal sisustasin aega meeldivalt värske kraamiga:



Tallinnas vajusin ma joonelt voodisse ja kujutasin elavsurnult ette, kuidas ma viskan jalad seinale (minu vanuses peab juba jalgu paar tundi päevas ikka üleval hoidma) ja lihtsalt olen. No aga siis ma mõtlesin, et see päev on nagunii juba raisus ja kui teisipäeval hakata saarele minema, siis läheb teisipäev ka raisku ja kellele sellist ajaressursiga laristamist ikka tarvis on. 
Mis tähendab, et juhtus see, mis meil kogu aeg juhtub. Me hakkame iga jumala kord praamile sõitma viimasel minutil. Tööpäevalõpu liiklusummikud Pärmu mnt-l olid ka vägevad. Tallinna piirile jõudes olime tugevalt viieteistkümne minutiga miinuses. Imekombel saime selle miinuse Haapsaluni jõudes tagasi tehtud. Ja siis tarmasiitas seal Rimi juures ristmikul üks krunniga kartulikarva hiireke, kes jättis meid punase fooritule taha. 
Rohukülla tõkkepuu taha jõudes tõstis Leiger rambi üles ja hakkas minema. See kuradi ainumas minut! Ega see pole Saaremaa, kus praamid sama tihti kui Ülemiste tramm käivad. Kolm tundi esmabaõhtuses Haapsalus nagu maast leitud ja taas kord viimasele praamile minek :) Paagi olime ka tilgatumaks sõitnud, nii et võib-olla oli hea, et praamile ei jõudnud - Heltermaal poleks nagunii enam maha saanud sõita :)))))) 
Haapsalu on muidu tore, aga seal on see jama, et talveperioodiks sulgevad nad ju kõik normaalsed söögikohad. Ja see ainumas, mis lahti on, see oli pilgeni rahvast täis. Esmaspäeval?! Sisse me end igatahes pressisime ja jätkuvalt laulame kiidulaulu Kärmele Küülikule. Poole kümneks oli mul seega tuju juba nii hea, et inimtühjas Rimis puuviljalettide vahel sambat tantsida. 

Mõni ime siis, et eilne päev mul kuhugi ära kadus. Mandrielu on nii väsitav, et mul kulub sellest taastumiseks veel mitu aega.

07 aprill 2017

Kummardus Veljo Tormisele

Eilse Mustpeade majas toimunud imelise kontserdi meenutuseks. Nii suure kire ja põlemisega edasi antud muusikat on nauding kuulata.  

06 aprill 2017

"Väikesed naudingud" Philippe Delerm

Selliseid maiuspalu ma jumaldan. Juba esimeste lugude juures tundsin, et nüüd olen leidnud selle OMA. Meenutab meie kodumaist K. Kesküla "Elu sumedusest", mida korraga liiga palju ei taha lugeda ja mida tahad ikka uuesti ja uuesti kätte võtta. 

Iga napp lugu kõneleb Delermi argistest naudingutest. Vähemasti ma arvan, et need on autori isiklikud meelelised hetked. Need on võrdlemisi prantslaslikud, ent see ei kahanda nende väärtust, vastupidi, lisab eriti hõrgu mekki. Kusjuures kohati saad pool loo mõnust juba pealkirjast, no mõelge ise - "Pühapäevahommikune koogikarp", "Herneste lüdimine", "Espadrillid saavad märjaks", "Peaaegu võiks väljas süüa", "Pitspesu räästa vilus" jt. See viimane pealkiri oli lausa nii hea, et kui ma muidu suutsin lugeda maksimaalselt üks-kaks lugu korraga ja seejärel tegin pausi, siis seda pealkirja lugedes panin raamatu sootuks käest ja venitasin loo lugemist järgmise päevani.  

Delermi  pintslilöök on muidugi täpsem - mõne üksiku sõnaga suudab ta lugeja just sellesse hetke ja kohta paigale asetada, luua silma võrkkestale kujutis, millega sul tekib koheselt emotsionaalne side. Pole välistatud, et raamatu vahendusel koguni lõhnad sinuni jõuavad. Mis aga peamine, see raamat paneb ehk sindki märkama ja pühenduma oma pisi-pisikestele naudingutele. 

Ja kui üks tõlkeraamat on nii võluv, siis on kahtlemata põhjust impressumist "süüdlast" otsida - Indrek Koff. Miks see mind ei üllata.

P.S. Millega ma aga sugugi rahul ei ole, miks on seda autorit nii vähe meil tõlgitud?

05 aprill 2017

"101 Eesti teatrisündmust" Anneli Saro


Mis seal pattu salata, see on mu esimene lugemine sellest sarjast. Olen alati peljanud neid mingi valdkonna loendeid, kus on kitsas ja subjektiivne valik välja toodud. Kuigi pean tunnistama, et ega ma antud juhul isegi kurda, sest asjaarmastaja jaoks on siin parajalt kompaktselt kodumaine teatrilugu koos. Loomulikult on välja toodud paljud meie teatri "esimesed" - nende hulgas on esimesed etendused, siinsetel aladel kirjutatud ja ettekantud esimene ooper (viktoriiniküsimuseks küllap hea, eks ole!), balletietendused, vabaõhulavastused jms, samuti kutseliste teatrite teke. Eks neist ole ka kooliõpikutes juba juttu olnud, seega tuttavam teema.

Põnevamaks aga alles läheb. Kas te teadsite näiteks, et meil on ühes linnas suisa teatrikeeld olnud? Ja mitte lühikest aega :) Tundub, et 19.saj teises pooles oli üsnagi loogiline joomingute jätkamise koht... teater, täpsemalt siis puhvet. Rääkides Vanemuisest, siis näitleja Leopold Hansen on meenutanud sealsete mürgeldajate hulgas Karl Menningut:

"Viimatinimetatud noormehega olevat Vanemuise korrapidajad püsti-hädas olnud: saali mitme ukse tõttu pääsenud ta pärast väljasaatmist ikka jälle uuesti sisse, kuni enam ei lubatud talle piletit müüa. Vanemuise etendust see aga ei päästnud. Ta hankis endale Postimehe toimetuse kaardi ja tungis sisse selle abil."

Olgu siinkohal võhikuile lisatud, et Menningust sai hiljem samas teatris lavastaja ja veelgi hiljem teatrikriitik :) Estonia seltsi maine oli muide veelgi hullem. Tolle maja ehitusest on seoses hiljutise suure juubeliga muidugi üht ja teist ka meedias kõneldud, ent minu kõrvust on see kurioosum mööda läinud, kuidas majaehituseks raha kogumiseks 1910.a. laulupidu peeti ja mille läbimõtlemata korralduse tulemusena vaid 19 rubla suudeti koguda (kokku läks maja maksma vist 730 000 rubla, lisaks veel sisustus). 

Nii et ühelt poolt ohtralt faktiteadmisi, mis pikitud põnevate vahejuhtumitega, teisalt valitud nähtuste/lavastuste uudsus või omanäolisus. Valikuprotsess võis üsnagi keeruline olla, ma mõtlen. Varasema ajalooga oli ilmselt lihtsam, ent möödunud sajandi teine pool on pidanud läbima juba märksa tihedama sõela. Samas mulle näib, et need kõige-kõigemad on kaante vahele siiski kõik kenasti mahtunud (Panso, Murdmaa, Hermaküla, Viiding, Karusoo, Peterson, Komissarov, Mikiver, Nüganen, Pedajas, Unt ja paljud teised).

Kui üldse midagi juurde soovinuks, siis ehk mõned väljaasted Tallinn-Tartu trajektoorilt. Estonia, Draamateater, Linnateater, Von Krahl, VAT ja NO99 ning Vanemuine said, ilmselgelt ka õigustatult!, piisavalt leheruumi, kuid ehk oleks maakonnateatritest ka leidnud mõne pisku. Viljandist oli kindlalt Nüganeni "Armastus kolme apelsini vastu", kuid rohkemat mulle ei meenugi (või pimestas Ugala mu silmi sedavõrd, et teisi ei märganudki :)).

Jääb üle vaid nentida, et on ikka vägevat teatrit tehtud... Tegelikult väga huvitav lugemine ja teinekord tore riiulist niisama lehitsemiseks ja pisteliseks lugemiseks võtta. 

03 aprill 2017

"Äärelinna Buddha" Hanif Kureishi

Lugesin tagakaanelt tutvustust vist liiga pealiskaudselt. Mulle jäi mulje, et peategelase Karimi isast saab teatavat tüüpi esoteeriline guru, kelle arvukate jüngritega hakkab nalja saama. No raamatu algusots midagi sellist oli ka. Õige varsti jäi lugu siiski pigem briti-hindu segaverelise Karimi ümber keerlema, kes peamisel madistas biseksuaalsete eneseotsingute ja juurtetuse ja seksuaalsete perverssustega. Teine pool raamatust vajus veidi ära, teisalt oli vist kokkuvõttes pigem haarav, sest ma tabasin end lugemise nimel pidevalt võitlemas (kuna me kahekesi korraga seda lugesime). Iga lektüüri pärast ma jõudemonstratsioone ei pea).

Mul on siiski heameel, et mulle ei sattunud see raamat näppu eestikeelse esmatõlke ilmudes (oli vist aasta 1996), tunnistan ausalt, siis oleks see raamat niisama sõnamulinana tundunud, mul poleks haakinud. Tänasel päeval lugedes on üllatus muidugi suur - kõik see, mille autor on oma raamatus asetanud Suurbritanniasse millalgi 70ndatel on tänasel päeval siin Eestis reaalsus või kohe-kohe selleks saamas. Kõik need noored, kes teavad, et raha leiab nendeni tee niisamagi ja viimane asi, mis selle saamiseks teha, on töötamine. Riik ja vanemad aitavad ning alati on kuskil mujal ka mõni imedemaa, kuhu püüelda ja kus pudrujõed ootavad. 
Või kas või näituseks see rändekriis. Karim on ehe näide segaduses ja juurteta immigrandi võsukesest. Karimi isa ei kavatse tagasi Indiasse minna, ent ta ei väsi ülistamast  oma tõelist kodumaad ja siunamast Suurbritanniat. Lisaks soodustab taolist suhtumist muidugi ka tüüpiline riik riigis elulaad nagu see sageli sisserännanutel olema kipubki - oma keel, meel, toidud ja kultuur. Täna me näeme, et meil siin on sarnases olukorras Narva noored. Paarikümne aasta pärast on sama seis tänastel kvoodipagulaste lastel. 
Ja lisaks veel palju teisi huvitavaid paralleele hetkel aktuaalsete teemadega. Et see nüüd selle raamatu põhitrump ilmselt oligi, ma usun. Muidu on ju tekst lobe ja ladus, ent ühel hetkel kuidagi ammendas end.

P.S. Lugemise väljakutse teemast rääkides, siis mitte küll film, vaid miniseriaal BBC-s. Aga vast läheb ikka arvesse :)

Lugemise väljakutse 2017
Nr 33 Raamat, mille põhjal on tehtud film

02 aprill 2017

Talisuplejate klubi keerulised ajad

Ehk et siis Linnateatri "Macbeth" (Shakespeare/Mikkola)

Vana hea "Macbeth" on aegumatu ja taas laval, muidugi mitte "vanas hea klassikalises" võtmes, ikka uusversioonina, sest eks ole tänased Macbethid, kuigi laias laastus omaaegsega sarnased, siiski sutsuke erinevad. Nii ongi Antti Mikkola nö üle kirjutanud ja kaasajastanud tollase loo. Tänaste suurte ja alailma jaburustega hiilgavate diktaatorite asemel on ta otsustanud tegevuse paigutada endale tuttavasse keskkonda - Soome sauna- ja talisuplejate klubi juhatusse. Mis, nagu arvata võibki, lisab muidu traagilisele süžeele ohtralt groteski. 

Nii saabki roimadest kubisev lugu kallutatud pigem huumorivalda, mis üldiselt täitsa tore vaadata-kuulata. Kuigi pean tunnistama, et kohati kiskus liiga palaganiks kätte ja meenutas juba neid odavaid komöödiasaateid, mida massiliselt vorbitakse. Soomlastel lihtsalt on mingi oma rida 90ndate stiilis läikiva nailondressi ja karaokega, kuigi antud lavastusest oleks selle võinud ikka välja jätta.

Muus mõttes igati huvitav ja aktuaalne tõlgendus.



Noor Kalmet (küllap jääb ta veel aastakümneteks "nooreks", nii nagu Juhan Ulfsaki kohta ei paindu keel veel niipea vana Ulfsak ütlema) suudab iga oma järjekordse rolliga ikka veel hämmastada ja tunnustavalt kulmu kergitama panna. Kui palju sügavust saab nii noores inimeses juba olla...


30 märts 2017

"Eesti veri" Anna-Maria Penu


Siin on raamat, mida ma nii kaua ootasin… ja siis ahmisin selle näljaselt sisse, kuigi sisimas tean, et see on kuritegu autori suhtes. Teisalt, ega vist ei saagi loota, et ühtegi raamatut loetaks sama kaua kui seda kirjutati.

Ent kirjutada on sellest raamatust keeruline. Ma ju tajun, et rohkem kui muud tahtis autor kirjutada teemadest, mis teda painasid. Kujutada naise vaatevinklist seda tulevikku, mille poole me teel oleme, millest on märgid õhus, kuid mida enamasti ei soovita näha. Me oleme kui kamp lapsi käes tulipunased õhupallid ja märksa meeldivam on tõsta pilk üles, sellele oma punasele õhupallile sini-sinises taevas, kui et vaadata, millises porimülkas me tammume. Otsapidi kõnetasid siinsed teemad muidugi ka mind, paljuski noogutasin innukalt kaasa, mõnes punktis vaidlesin mõttes vastu. Eesti verest ja selle hoidmisest, ühiskonna ja üksikisiku rollist selle hoidmises peab kahtlemata rääkima, ent minu jaoks ei olnud see paraku raamatu peamine rikkus.

Kõige suuremat naudingut pakkus eelkõige ikkagi naispeategelase tundeelu tonaalsus. See, kuidas Anna-Maria näeb ja tajub, aga mis peamine - kirjutab! - naisest, see on sõnulseletamatult võimas ja puudutav. Selles on mingi omamoodi võluv elegants! Kui niimoodi kirjutatakse, siis võiksin ma lugeda millest iganes. See on ka põhjus, miks hoolimata intrigeerivast teemast, nautisin mina hoopis peategelase Eeva mõtteid ja tundevirvendusi.

Frank ilmub käed ristis meie avara sinistes toonides magamistoa uksele ja uurib, mida ma õhtuks süüa soovin. Tema ja minu vahel lebab värviliste rombidega pehme vaip. Frank ostis selle koos eelmise elukaaslasega ja kui Frank teatas köögilaua taga naisele oma soovist lahku minna, andis naine talle vaiba lahkelt tagasi. Ta ei proovinud Franki sinna sisse keerata ja kuhugi järve visata, et vaadaku too ise, kuidas välja rabeleb. On imetlusväärne, kui küpsete inimeste seas me elame.
Kas sul on keegi teine,“ küsis naine hoopis rahulikult, nagu uuriks, kas Frank soovib oma kohvi sisse veel teelusikatäie suhkrut.
Frank raputas pead. Ei olnud kedagi teist. Vähemalt mitte kedagi nii suurt ja võimast, kelle pärast üheksa aastat ajalugu maha raputada.”

---

"Et see on tegelikult üsna tavaline, loomulik kiusatus astuda oma elust kõrvale, rongilt maha. Teha väike paus, vaheaeg, eemalduda tuttavast, omaks saanud värvidest, puudutustest, mürast – ja puhata. Lihtsalt puhata. Omaenda elust. Seda tunnevad aeg-ajalt paljud, kui mitte me kõik.”

Ja see võrratu ja õhuline sarkasm, mis mitmelt poolt läbi kumab, see paneb teksti särama ja teeb lugeja õnnelikuks, kas pole?

“Täiuslikus maailmas õhtustaksime me praegu mõnes linna kallis restoranis, kus kelnerid sahisevad hääletult laudade vahel, teeseldes ükskõiksust sealt õhku lenduvate peene huumoriga vürtsitatud vestluste vastu. Mul oleks seljas uus must kleit, mis vaevu varjaks mu rindu ja mille ma juba järgmisel päeval heategevusele annetaksin. Järgmine uus must kleit, mis paljastab mu parema reie, ootaks kapis. Frank võtaks enne magustoitu põuetaskust hõbedase sigarikarbi, et oma täiuslike huultega vormida lae alla peeneid suitsurõngaid. Need haihtuvad rõngad ajaksid meid naerma. Meie rikkus ajaks meid naerma. Me oleksime rõõmsad, et inimesed, kelle kodule lähenedes on juba lõhnast tunda, et seal süüakse halba toitu, asuvad meist niivõrd kaugel.
Piinlikul kombel aga laiutavad meie köögi laualinal kaks ümmargust kohviplekki, mul on jalas väikeste pardipoegadega pidžaamapüksid ning lamp me peade kohal meenutab õdusa küünlavalguse asemel ülekuulamisruumi prožektorit.”

Ja nii aina edasi ja edasi, ma võiksin siit lõputult kuldseid lõike välja otsida.
Võrratu kaanekujundus on sel raamatul samuti, ikka Angelika Schneider on see, kelle kaaned mu südant sulatavad.
Ma armastan seda raamatut!


P.S. Mulle meeldib, küll vaid oma mälupagasile toetudes, jälgida, kuidas mingeid pisikesi detaile päriselust kantakse üle kirjandusse. Sedapuhku siin raamatus oli selleks 17. juuni lumesadu. Sellest päevast võiksin ma palju jutustada, eriti kuna see oli 2014. aastal.