18 oktoober 2017

"Kaks armastuslugu" Kätlin Kaldmaa, Hanneleele Kaldmaa


Ei tulnud mul "Peraküla" otsa paraku midagi helgemat... Hullem veelgi. Kui "Peraküla" valu ja vaeva peale võib vähemasti ohata, et see on kõigest ilukirjandus, siis "Kaks armastuslugu" on siiski päris. Päris päris. Kurbust ja valu vaat´ et rohkemgi. Lugejana jäi see rusuv tunne minusse kuidagi topeltannusena, sest lisaks Kätlini loole tiris see mingid niidid minust endastki välja. Ka ajastu klappis kuidagi hästi, kuigi ma vist mitu head aastat autorist noorem. Igatahes on see ränkraske lugemine ja nõuab paksu nahka ja head ümberlülitumisvõimet. Minul seda kahjuks ei olnud, sest eile lugemise ajal teadupärast oli ka taevas alla kukkumas ja päev ei pääsenudki võidule. 

Ja nüüd rõõmsamalt edasi :)!

Jah, aga olgem nüüd ausad, Kätlin Kaldmaa lapsepõlv oli siiski üks osa raamatust. Minu jaoks, tõsi küll kandvam. Paralleelselt meenutustega võib lugeja ema-tütre tandemiga ühes taktis Camino teekonnal kaasa astuda. Ma kuidagi ei ole hetkel palverännakute meeleolus. Mõni aasta tagasi lugesin küll neid teekonna-raamatuid valimatult, aga vist sain mõneks ajaks oma doosi kätte.  Ühel hetkel hakkavad ju ka teekonna füüsilised kirjeldused korduma - plaastritest, riiete kuivatamisest, naritubadest, kaaslaste norskamisest, külmast ja kuumast, päikesepõletusest, järskudest tõusudest ja kaasteeliste kaleidoskoobist pajatavad nad kõik. Seega, ei midagi paha siinsete lugude kohta, lihtsalt see kõik on juba korduvalt olnud. 

Veidi tegi lugemise raskemaks ka see, et teekonda kirjeldasid ema ja tütar mõlemad, paralleelselt. Ideena väga lahe, ent oleks veidi erinevamat lähtekohta vajanud. Kui nad oleksid läbinud kumbki erineva lõigu või sama lõigu erinevatel aegadel või kasvõi teinud vaheldumisi märkmeid, siis oleks lugejat olnud hõlpsam lõa otsas  hoida. Praegu tekkis aga lademes korduseid, mis on ka loomulik, sest sama tee, sama aeg, samad vahejuhtumid, enamjaolt kohatud ka samad inimesed... Aga eh on see vaid minu kiiks.

Rännaku lõpp on põhimõtteliselt Portos, mis tuletab mulle meelde, et siia otsa oleks igati tagumine aeg ka enda Portugal ja Porto viimaks kokku tõmmata ja jääda uute reiside ootele. 

17 oktoober 2017

"Peraküla" Tommi Kinnunen


Jan Kausi võrratus tõlkes "Peraküla" (orig "Lopotti") on järg mõni aeg tagasi samas sarjas ilmunud "Nelja tee ristile". Ma ei mäleta detailselt "Nelja tee risti", on jäänud mälestus südamlikvalusast suguvõsaloost. "Peraküla" lugedes õrnalt küll hakkas midagi meenuma, ent mitte piisavalt. Samas, see ei seganud praegust lugemist.

"Peraküla" on valus lugemine. See roogib kiht kihi haaval alasti ühe perekonna, viibutades samaaegselt ähvardavalt rusikat, et me ei unustaks, et kõik meie patud nuheldakse mitmele järgmisele põlvkonnale niisamuti. Samaaegselt kulgeb siin kaks lugu: pimeda Helena ja tema vennapoja Tuomase lugu. Mõlemad lood algavad lapsepõlvest ja nende ehedus on kohati jahmatav. Olgu selleks pimeda tüdruku hirmud või Tuomase "kaapekaku"-roll. Raamatu esimesest, sellest lapsepõlve osast, oli kõige kriipivam tuulelohe-peatükk. Mis tunne sul on, kui sa seisad venna ja isaga väljas, midagi on teoksil, aga sina ei tea? Sulle antakse pihku üks pulk, mida pead kindlalt kinni hoidma, aga sa ei tea, mis see on? Sa oled üheaegselt just nagu osaline selles kõiges, ent samas siiski mitte. Ja kui sa siis viimaks mõistad, millega tegemist on, sa koged vaimustavat vabadusetunnet... tundeid ja mõtteid on sul palju, sest pilt ju puudub. See on leegitsev kirg ja vaimustus... kuni isa teeb juttu, et nad emaga on mõelnud. Vanaemaga arutanud. Aeg on minna. Minejaks muidugi ainult lapseohtu Helena, mitte terve perekond ja minek on lõunasse, väga kaugele lõunasse. 

See, kuidas Kinnunen on kirjeldanud Helena külmatunnet, just seda, kuidas see külmatunne algab ja liigub üle kogu keha seda just kui halvates. Halbade, aga no ikka kohe päris halbade uudiste kuulmist ei saa enam täpsemini kirjeldada. See tuli väga tuttav ette.

Seesuguseid liigutavaid, tabavaid detaile ja kirjeldusi on veelgi. Puhas kuld, nii autorilt kui ilmselt ka tõlkijalt. Näiteks seegi, kuis Helena, juba Helsingi erikoolis olles, hiilib öösel klassiruumi pimedatele mõeldud maakaardi juurde. Ühe noore ja segaduses inimhinge koduigatsus on nii hoomamatu, et tunda sõrmede all Lopotti küla, võib isegi omamoodi päästerõngana mõjuda. 
Tahaks Helenast veel ja veel rääkida, aga siis ma reedaks juba liiga palju.

"Mõned inimesed tekitavad seltskonnas pulbitseva atmosfääri, mäletavad peast anekdoote ja säravad koosviibimistel kõige eredamate tähtedena. Osku-sugused on jälle sellised, kes on oma parimas vormis nelja silma all. Nad süütavad sügiseses hämaruses väiksed küünlad ja lõhnavad kohaloleku, stabiilsuse ja pajaroogade järele. Nad avavad välisukse, kui teine pakase ja polaaröö käest koju tuleb. Nad ulatavad villased sokid ja küsivad, kas teeks õige üheskoos õhtusööki."

Tuomase elusaatus ei kujune tädi omast lihtsamaks ega õnnelikumaks. Ja mina, keda enamasti "need" teemad ei kõneta, pean tunnistama, et tea meeleheide ja piinad olid siiski väga nauditavalt paberile pandud. Ent ka temast ei saa ma liiga palju ette ära rääkida, sest nagu juba öeldud, kõik need lood ja arengud kerivad end tasapisi ja samm-sammult lahti. Liiga palju ette teades, võiksin röövida pool naudingust. 

Raske ja kurb, ent igat lehekülge lugemist väärt romaan. 

"On kahte sorti inimesi. Need, kes lahkuvad ja need, kes jäävad. Lahkujad igatsevad alati tagasi sinna, kust nad ennast lahti rebisid. Nad tulevad tagasi, räägivad elu iseäralikkusest ja loodavad samas, et paigale jääjad mitte kunagi ei muutu. Et nad püsivad alati täpselt sellised, kelle juurde võib tagasi tulla, et meenutada kadunud süütuse aegu. Kohale jäänud muutuvad nii aeglaselt, et nad ei pane muutust tähele. Ainult lahkunud märkavad külla tulles, et lapsepõlve enam pole. Elutoa tapeet on koltunud, vanemate meelekohtadesse on ilmunud halli, keele sõnadki on teised kui lapsepõlves. Ühed lahkuvad ja teised jäävad, mõlemad kadestavad teiseteise osa. Mõlemad igatsevad läinud aegu."

P.S. Aga et veidi helgema noodiga lõpetada, siis kõik peatükid on nimetatud fraasiga mõnest laulust. Iseenesest ei ole tegemist uudse või ainulaadse võttega, ent veidi lisarõõmu siiski. Kõik need pealkirjad on varustatud korralike joonealuste märkustega, nii et huvi korral võib lugemise taustaks neil lugudel kõlada lasta. Kuna tegemist on Soome lugudega, enamjaolt lisaks Eurovisiooni omadega, siis näiteks minule need ülearu tuttavad ei olnud, seega pisuke harivat momenti ka :)

14 oktoober 2017

Sinimustvalged hetked

Reisil olles otsin ikka Eestit. Seekord ei pidanud aga otsimagi - Eesti tuli ise minuni. Eestlasi liigub Portugalis ju palju. Ühel varahommikul Lissabonis üksi ringi kolades, õiendas üks noor ema oma umbes nelja-viieaastase lapsega järsku mu seljataga. Ei hakanud üle õla tagasi vaatama. Natuke naljakas ja natuke kõhe oli.

Portos sattusime samasse paati ühe kaasmaalastest paariga. Nemad ei õiendanud omavahel :) 

Sinimustvalge käekoti leidsin ka Portost, ühest suvalisest kaubanduskeskusest.

Alloleval pildil nähtav lipp jäi samuti juhuslikult ette, bussitiirul, kuigi tegelikult oli see maja vist võrdlemisi Ribeira lähedal, oleks võinud ka jalutades sinna jõuda. Saan aru, et siin toimetab Eesti aukonsul ja selle lipu juures on nii mõnigi blogija varemgi pilti teinud. 


Teemat jätkates... ma loodan, et kõik on enda jaoks eilsed tulemused jõudnud läbi analüüsida. Rõõmustamiseks küll eriti põhjust ju ei ole, vähemalt Tallinnas mitte. Ega mujalgi. Aga elame edasi, teeme siis ise oma väikseid tegusid ja loodame, et päris rappa kõik ei lähe. 

13 oktoober 2017

Livraria Lello - raamatupoe ilu ja hurm (22.09.2017)



Liiga palju kiidusõnu pälvinud kohtadega kipub see häda olema, et tegelikkuses on nad enda kohta käivate juttude hädised varjud. Nii olin ma aastaid piltidel imetlenud maailma kauneimate raamatupoodide edetabelite esikolmikusse kuulunud Livraria Lello & Irmao raamatupoodi Portos, Portugalis, ent vältides liigset vaimustumist :) 

Ja kuigi Portos kiskus meil õige kiireks, oleks olnud patt praktiliselt tee peale jäävat raamatupoodi oma silmaga üle vaatamata jätta. Valisime selleks olude sunnil üsna hommikuse tunne, kuigi ma kaldun arvama, et see oligi õige otsus. Teades vaid umbkaudset tänavanurka, kus see asuma peaks, ei vaevanud me end liigselt enam tänavanimede ja majanumbritega. Polnud ka tarvidust, sest rõõmsalt looklev inimsabajupp oli ise juba heaks teeviidaks.  


Kuna Livraria Lello kohta liigub igasugust, ka natuke ekslikku, informatsiooni internetiavarustes, siis ei maksa siit-sealt loetut ülemäära tõsiselt võtta. Info ei ole sihilikult eksitav, lihtsalt turistide aina kasvav huvi on sundinud kauplust tasapisi oma tööd ümber korraldama. Seega on möödas need ajad, mil sinna nagu harilikku raamatupoodi kaks kätt taskus sisse võis marssida. Saan aru, et tasuline sissepääs sinna on olnud alles mõned aastad, kui ma ei eksi, siis vist umbestäpselt kaks aastat. Pilet on selle ilu kohta loomulikult äärmiselt sümboolne (meil oli 4 eur/in, kuigi arvestades rahvamasse, ei imestaks, kui nad seda kergitama peaksid). Tähele peaks panema, et piletikassa asub mõni meeter eemal ja selle juures on teine järjekord. Nii et mitmekesi olles on kavalam keegi jätta poejärjekorda ja keegi saata pileteid ostma. 




 Peamiseks tõmbenumbriks ongi arhitektuur. Ilu on kõikjal sedavõrd palju, et ei tea, kas vaadata jalge ette maha, lakke või seinariiulite poole. Lagi on muidugi kõige mõnusam imetleda, sest seda uurides ei piira keegi su vaatevälja, sama ei saa ülejäänud raamatupoe kohta öelda :) Raamatupood ise on väga pika ajalooga, konkreetne neogooti stiilis hoone on valminud siiski veidi hiljem, 1906. aastal. 


 Raamatuäri siiski väga täbarasti ei näikse minevat, sest sees oli ka kassade juures järjekord. Inimesed ostavad nii raamatuid kui ka loomulikult poeteemalist nänni (märkmikud, kruusid, kalendrid jms). Kellel nüüd kohe tekkis õigustatud küsimus, et kas lõplik hind sedasi kalliks ei lähe, sest eelnevalt on ju ka sissepääsu eest tasutud, siis loomulikult on pood selle peale mõelnud. Ostu sooritades on su lõppsumma nelja euro võrra väiksem. 



 Alloleval pildil seisab noormees, kelle pärast ma endale - suure vaevaga - hankisin suisa kaupluses istekoha ja keda ma siis täie mõnuga jõllitasin. Pildilt nimelt ei aimdu, et ta on tegelikult väga stiilselt riides - lai kaelaside ja pintsak kui otse Oscar Wilde´i seljast. Esimesel hetkel pidasin teda ilmselgelt poetöötajaks ja seepärast nii julgelt pilguga õgisingi. Kui ma oma eksimust taipasin, võtsin veidi tuure maha :) Samas oleks siin väärt vihje poele, et nad võiksid oma töötajad tõesti veidi ajastutruumalt riietada. 

 Ma ei tea täpselt, kui tihti nad neid treppe siin värvivad, aga ma kahtlustan, et ikka päris tihti :)

 Raskete raamatuvirnade tansportimine laoruumist müügisaali on tehtud müüjatele veidi lihtsamaks - raamatukäruga võib spetsiaalsetel rööbastel "rallida". Tegelikult ma uidugi ei proovinud, kas see süsteem ikka toimib ka või oli pelgalt ilu pärast seal...






Lugesin mõni aeg tagasi kellegi sulest kerget kurtmist, et poes on suuresti portugalikeelne kirjandus müügil, võõramaalasel kaasa ostmiseks seega võimalusi kasinalt. Praegu peab küll tõdema, et ingliskeelset kirjandust hakkas silma arvestatav kogus, peaasjalikult muidugi klassikat. Küllap oleks ka prantsuse ja saksa keeles midagi leidnud, neid aga ei uurinud eriti. 

Ja kuigi pood tundub päris pisike ja valik piiratud olevat (ühtlasi oli see minu jaoks ainus piltide ja tegelikkuse erinevus), siis nagu näha, ka uut ja populaarset kirjandust, üle Euroopa laineid löövaid raamatuid oli portugali keeles saada. Seda Knausgårdi Talve-raamatut vist ei ole näiteks eesti keeles veel küll välja antud (ma muidugi ei ole ka tema eriline fänn ja ei ole üldse kindel, et teda peakski eesti keelde rohkem tõlkima :))).


Ma ei tea, mida targemad öelnud on, et mis täpselt raamatupoele sellise enneolematu kuulsuse toonud on... Pood on ju tõepoolest väga kaunis ja mulle sellest argumendist ka piisaks. Aga muidugi mainitakse kõikjal ära ikka Rowlingi sümpaatia selle vastu ja kuidas ta Portos õpetajana töötades oli siin poes palju aega veetnud ja siinse interjööri Potterisse sisse kirjutanud. Potteri-raamatute fenomenaalset kuulsust arvestades pole ime, et terved põlvkonnad just selle fakti pärast siia kokku jooksevad. Mina ei ole Potterit lugenud ega kinolinalt vaadanud ja seega ei oska kaasa rääkida, minu jaoks ei olnud see kindlasti põhjus siiatulekuks. Tahan loota, et Livraria Lello oleks ka ilma Potterita turismimagnet....
Igatahes on pood austusavaldusena autorile, või siis lihtsalt heale raamatusarjale, päris personaalse riiuli üles seadnud. 










Ma arvan, et seekord ei olnudki ilupildid ja kiidukõned asjata olnud, vaid see koht on tõepoolest külastust väärt. Arvestama peaks vaid, et seal on väga umbne ja õhuta ning rahvast pigem rohkem kui vähem. 

11 oktoober 2017

"Minu Okeaania. Tagasi kiviaega?" Lembe Mõttus


Ei ole võimalik, et nii hea raamat on olemas. Kui siin täna väljas käies kleepusid tatised puulehed saapataldadest ninaotsani, külm on kogu aeg kontides ja pimedaks läheb enne kui on üldse jõudnud valgeks minna, siis paremat ja tujuloovamat lugemist annab otsida. Mõnusalt topakad naised (olgu pealegi, et ma saan aru, et nad ikka nii topakad siiski ei ole, lihtsalt loovalt lähenenud kirjeldustele). Loomulikult on mu erapoolikul vaimustusel ka põhjendus olemas:

1) autoril on reisil kaasas sõbranna - aga sobib tegelikult kes iganes -, keda on võimalik endast napakamaks kirjeldada, selline variant on igale autorile praktiliselt ideaalilähedane :);
2) ükskord ometi kirjutab keegi lõputult ämblikest, ILMA et paneks fotolisasse nende portreesid. Tõsi, see Agniti nimeline tegelane on minust siiski grammi võrra kõvem tädi, sest tema reisib koos RAIDiga, ma veel kohvrisse pole kaasa seda võtnud... kuigi kiusatus on muidugi;
3) loomulikult tunnen ma hingesugulust teiste hulludega, kes ei oska ujuda, aga teevad kõikvõimalike pähklikoortega ja päästevestideta paadiretked kaasa (ei propageeri sellist käitumist, aga nagu teada on, siis enamus sellistest reisidest jääkski toimumata, kui päästeveste ootama jääda);
4) lõpuks ometi lahkab keegi neis raamatutes natukenegi kohalike meeste überseksikaid riistakatteid. Või nimetage neid riietusesemeteks, kui te just peate. Pildimaterjali oleks võinud rohkem olla - äkki järgmisel korral?;
5) ja muidugi need tüdrukute viinasaagad, need olid ekstraklass (ei propageeri alkoholi, eriti kuna hetkel on käimas mul kampaania "oktoobris ei joo"). Proua Agnit, nagu me nüüd teame, saab igas olukorras abi viinast - õhkutõus või maandumine, peldik öömaja, ründavad ämblikud, krokudest kubisev jõgi, liiga palav ilm, liiga külm ilm (vabandust, selle mõtlesin kohapeal ise välja!), puudulik toidupoolis, liigne riis. Ja kui kõik eelnev on igati mõistetav ja respektaabel, siis lagi oli see, kui viin oli abiks (?) liigse kava pruukimise leevendamiseks või umbes nii :)))))))) 

Igatahes on nüüd lood sedasi, et Paapua Uus-Guinea ma siiski lülitan reisiplaanidest välja. Pagan, see on liiga eksreem mu õrnale hingele :) Saalomoni saared kõlavad juba õige põnevalt, aga saan aru, et seal võib omadega ka orki lennata, nii et peab rohkem uurima. Aga vot Vanuatu võiks küll kõne alla tulla, see hakkas mu peas juba helisema. Õnneks on nüüd ka teada, et läbi Austraalia ei maksa ühtegi lendu võtta. Muide, see austraallaste lennupiletitega narrimine tuli mulle tuttav ette, neid jutte on ennegi kuuldud. 
Vanuatust oleks tegelikult rohkem tahtnud lugeda. Mõistan, et tol esimesel korral jäigi see reisi lõpuossa ja lühikeseks, kuid selgelt on ju öeldud, et autor läks sinna hiljem veel tagasi. Kuhu jäid need muljed? Ootan.

Lugemise väljakutse 2017
Nr 31, Raamat, mille kaanepildil on eemalduv inimene

10 oktoober 2017

Hommikune äratus

Esimest korda elus olen ma kimpus unehäiretega, pärast reisilt naasmist ei saa ma kohe kuidagi enne kella 1 öösel sõba silmale. Mistõttu venivad ka mu hommikused ärkamised kahtlaselt lõunasse.

Täna tegin silmad uskumatult vara lahti. Kostus mingi imelik muusika. Oma maja muusikat tunnen ma hästi, sest seda kostub vaid ühest kõrvalasuvast kontorist ja sealtki väga harva (ja põhimõtteliselt ainult minu dušikabiini - ma ei teagi, kas pidada seda luksuseks või ebameeldivaks kõrvalnähtuseks). Sealne muss sisaldab üksjagu biiti, soovitavalt veel hästi monotoonset. Tänane muusika ei hiilanud ei biidi ega montoonsusega. Ikkagi ei saanud ma aru, kust see tuleb. Käisin rahutult korteris ringi ja surusin kõrva nii seinte, põranda kui ka lae vastu. Viimane on kunstiline liialdus, füüsiliselt suht võimatu ka. Tänaval oli kõik tavapärane, ainus kahtlusi tekitav tegur oli kaks väikebussi Katharinenthali kohviku juures ja mõned neoonvärvilistes tööriietes meesisendid seal läheduses. Mõtlesin, et mis ajast töömehed bussidega seal hommikukohvi ostmas käivad?!
Muusika ja mikrofoni kostva kõne panin lõpuks valimiste arvele - siis juhtub igasugu kahtlaseid asju tavaliselt. 

Osavad äratajad täies hiilguses, ehk et mida ei näe aknast, seda näed internetist
Kohvilauas istudes kimas akna alt mööda uus retrotramm. Kuna see on siin tühjalt vuranud juba mitmel hommikul, siis ei teinud esiotsa väljagi. Kui ma aga nägin, et trammi puupingid on täis ontliku väljanägemisega tumedasse riietunud väsinud onkleid, sain aru, et tegemist saab ainult pesudorõõmsa valimisaegse maski ees heitnud ja tegelikkuses puruväsinud linnaisadega. Avamine siin ja avamine seal, kogu aeg õnnis nägu ees, samal ajal on sisepinged erakonnas, tuult täis rahakott ja lõputu ärevus pühapäevaste tulemuste eel... Nii kahju.

Pildid on Postimehe veebilehelt, aitäh!

09 oktoober 2017

"Minu maailm" Tiit Pruuli


Lugemist alustades jõudsin üle terve maja õhata, et no küll on hea raamat, parim Minu-sarjas! Teine pool vajus siiski mu jaoks veidi ära. Algusotsa Myanmar, Arktika, Antarktika ja Viin olid väga nauditavad lugemised. Värvikad natuurid, põnevad faktid ja muhe huumor. Jah, just need tegelased andsid vajaliku tuuma lugudele. Faktiteadmisi ja ajaloolisi tagasipõikeid on keskmisest Minu-sarja raamatust siin oluliselt rohkem, mis võib, aga ei pruugi kõigile sobida. 

Kirjanduslikus mõttes pakub mõnusa elamus Arturi personaalküsimus. Võib-olla leidub lugejaid, kes suudavad Arturi osa lugeda liigseid küsimusi esitamata - ütlen kohe ära, et mina ei suutnud:))))) Põhimõtteliselt tundus mulle esimeste lehekülgede aegu, et on kolm võimalust: 

a) Artur on päriselt olemas sellisena nagu ta siin nende kaante vahele on pandud - selle variandi heitsin siiski  juba esimeste reisiseiklusteni jõudes peast. Kuigi jah, autor üritab meid selles lõpuni veenda, ent mida enam tema püüab, seda vähem mina usun :)

b) Artur on täielikult kunstlikult loodud tegelane - liiga palju räägib sellele variandile vastu. Reisid ja vahejuhtumid võiks ju iseenesest tõepoolest kellegi väljamõeldud tegelase kraesse kirjutada, ent siis poleks tarvidust nii palju teisejärgulisi fakte sisse tuua (ja ma hoiatan, et Arturi puhul on kahtlaselt palju isiklikke detaile edastatud!). Lisaks märkab terane silm, et kuigi huvitavad ja põnevad on ju "mõlema" mehe reisid, siis kuidagi juhtub ikkagi nii, et mõned untsuminekud või pettasaamised neil reisidel satuvad just nimelt Arturile alati, mitte kunagi autorile ;)

c) Artur on Pruuli alter ego - selle veendumuseni (panete tähele, see ei ole enam võimalik variant, vaid minu veendumus!) jõudsin ma kusagil poole peal ja teine pool raamatust ei suutnud muuta mu seisukohta. 

Kõik see eelnev paneb mõtlema, et Pruulil oleks aeg ilukirjanduse manu asuda.

P.S. Olen südamest ja lohutamatult nördinud, et raamatus Jõekalda kõrval Margnat ei mainita :) On siin tegemist meestevahelise varjatud konkurentsi või millegi muuga... jätan endale voli vabaks tõlgenduseks :)

08 oktoober 2017

Rapuntsli uni ja punased bussid


Rapuntslil oli tornis väga magus uni

Porto ajas mu veidi segadusse, mistõttu juhtus, et äsja naasnuna mängisin kaardid kohe ümber. Või algas kõik sellest, et mu plaanid öömajaga ei läinud nii nagu vaja. Portot viimasel hetkel reisikavva lülitades oli mul selge plaan, et peatumiseks sobiks just Castelo Santa Catarina - nii linnas ja nii armsalt maalähedane koht. Nõrk külg oli loomulikult, et nii viimasel tunnil ei hiilga see koht just kuigivõrd vabade tubadega. Nii ma siis Portosse saabumiseni kõik need kolm nädalat aina refreshisin vastavaid lehekülgi.  Kahjuks enamat kui kaks ööd ei õnnestunudki välja pigistada, üks öö uues osas ja teine vanas kindlusetornis. Täiesti erinevad ja isemoodi, aga mõnusad mõlemad.

Pesed aga hambaid... ja sülitad kesk lilleaasa :)








Seesuguste majutusasutuste levinud lisateenus on muidugi kõik pulmakorraldusega seonduv, kinnistul asuv kabel on absoluutne lisaboonus, maal pea iga suurema majapidamise juures olemas.

Sinna Castelosse võiks teinekordki minna, kuid oma õdusate aia- ja istumissoppidega, terrasside ja tornisalongidega on koht ise piisavalt armas, et ega sealt alla linna avastama minna ei olegi nii kerge. Kõike head ju korraga ei saa...
Ja kuigi mul oli hädapärast vaadatud välja ka ülejäänud öödeks ulualune, Portos siis, jõudsin ma castelos tõdemuseni, et linnamajutust sellel reisil enam ei soovi ja mingu need viimased ööd siis hoopis maapuhkuse tähe all. Mis tähendas, et Porto vaatamisega läks nüüd natuke kiireks. 




Neil kolmel pildil on aga see, mis mind Portos kadedaks tegi - hämmastavalt nutikas lahendus linnaplaneeringus või siis pigem arhitektuurilahendus. Väike, aga väga äge. See rohelise murulapiga kaetud (park?) on tegelikkuses ümbritsetud päris korralikust rahva- ja liiklusmelust, kuid sedavõrd oskuslikult seatud, et ümbritsev jääb mõnuga peitu. Roheline mõnuoaas keset pulseerivat linnaelu. Kusjuures selle all asub üldsegi ostuhullude paradiis :)

Ennelõunal oli seal võrdlemisi vaikne, mõned klõpsivad asiaadid, üks nii aktiivselt suudlev paarike, et oli korraks koguni hirm, et varsti hakkavad riided seljast lendama.

Päeva teises pooles sealt möödudes oli aga avanev vaatepilt sootuks teine - roheala oli tihedalt nautlejaid täis, neid oli üksi-kaksi ja kambakesti. Istuti, pikutati, loeti, söödi-joodi, hommikused suudlejad olid ehk järgmise etapini jõudnud...



Midagi oli sel reisil aga ka teisiti kui kunagi varem. Midagi, mida ma lubasin mitte kunagi teha :) Kadrioru hommikutel kardinaid valla lüües olen ma nii mõnigi kord sunnitud kiiremaid liigutusi tegema, et midagi ruttu endale peale heita, sest mööda vuravad punased bussid on nii parajalt täpse kõrgusega, et bussis teise korruse hõivanud fotohuvilised turistid  võivad hiljem kodus pilte üle vaatama hakates leida sealt midagi, mida nad teps mitte pole enda teada pildistanud. Hiljem, juba siivsalt riides olles, ma siis vaatan oma kohvitassi tagant neid bussitäisi... ja no ma ei tea, kogemuse pärast ehk korra ju võiks ehk...

See päev saabus Portos. Võib-olla on teie hulgas enamus juba ühes või teises linnas säherduse bussiga sõitnud - siis ärge edasi lugege. Kes aga ei ole, siis lubage endale võimalust kaaluda teisi alternatiive. Sest kui te ei ole just päris juhm, mingi spetsiifilise liikumispuudega või lihtsalt laisk, siis on see buss ikka võrdlemisi tüütu liikumisvahend. Ma ei tea, äkki see kehtib vaid Porto kohta ja mujal on selle bussiga liiklemine mugav ja lahe? Igatahes oli konkreetselt sellel firmal kaks marsruuti. Ma kujutasin ette, et istun jalg üle põlve, päike paitab palgeid ja tuul sasib juustes ja siis ma vaatan paremale ja vasembale, teen paar sujuvat klõpsu (ma olin seda ju Tallinnas teoreetiliselt nii palju õppinud), mõnes kohas astun maha, teisal jälle tagasi bussile ja ilgelt chill värk sõnaga.


Nüüd reaalsusest. Vähemalt Portos on kõigil bussidel ja erinevatel ringidel algus ja lõpp päris kesklinnas, kuigi nii on see vist kõikjal, ja lisaks osaliselt kattuva väikese tiiruga seal. "Väike tiir" on see vaid siin virtuaalsele paberile toksides, päriselus kulub selle ringi läbimiseks bussil ikka hea hulk aega, enamasti fooride taga. Ühel hetkel leiad, et teed mida iganes - kasvõi kõmbid need peatuste vahed jalgsi -, et ei peaks seda ringi enam kaasa tegema. Üleval istuda on võrdlemisi tore, vaate mõttes või nii, aga kui tahad üle serva alla kiigata, siis võib sõltuvalt asukohast mõnusaid heitgaasipahvakuid ninna ja silma visata. Päike on cool (oksüümoronid mulle meeldivad!), aga kui see sind ikka tundide viisi praeb, see on juba karm kogemus. Kõrvaklappidest mängitavad tuvustused kõlavad esmapilgul toredalt, kuid selles liikluskakofoonias läheb siiski palju kaduma. Nõrganärvilistele võiks ka ära mainida, et mägistel, käänulistel tänavatel on see kõrge bussi ukerdamine ja õõtsumine päris adrenaliinirohke elamus. Õnneks minu kõrvu muidugi ei ole jõudnud nende bussidega juhtunud õnnetusi ja seega ei teadnud ma seda osa ka peljata.
Aga muidugi, kui ühel hetkel kannad löövad tuld ja mägesid alistada ei jaksa, siis on mugav ikkagi bussis tagumikku laiaks istuda ja olgem ausad, et ega Vila Nova de Gaia või Musica Casani ikka jalgsi ei astu. Lihtsalt mulle tundub, et selleks, et sellest bussisõidust maksimumi võtta (nii et sa lähed ka peatustes maha ja tutvud sealsega, kasutad erinevaid koostöödiile toidukohtades, muuseumides jm) peab ikka paras entusiast olema :) Meie ei olnud.



Ribeira värvilised majad, natuke pipilikult segasummasuvilat meenutavad, kõrged, plaaditud, rohkeruuduliste akendega on mõnusad vaadata. Seal on tore jalutada ja siin-seal maha istuda ja oliivide ja juustuga maiustada. Osaliselt võib Ribeira maju ka hüppa peale-hüppa maha bussist vaadata, siis on vaade kõrgem ja avaram muidugi. Saab kiigata tuppa ja vaadata lähemalt, mis nöörile kuivama on riputatud :) Akendest vaatas muide vastu päris palju narivoodeid, mis viitab, et seal askeldab hostelilaadseid asutusi üksjagu. Vaade on neist tubadest (loe: naridelt) tõepoolest imeline. Ribeirast saab hea vaatepildi ka jõelt paadist. 








Lisaks bussile oli võimalik ka väike laevaretk teha. Ei midagi erilist oma sisult, ent vee peal on ikka ja alati hea olla, lahedam hingata ja eks vaated ka ilusad. Esimesel korral võimsa silla alt läbi libisedes on vägev tunne küll, järgmised sillad lähevad juba rahulikumalt :) Selle sama buss+paat pääsme sees oli ka üle jõe asuva portveini keldri külastus (need asuvad kohe Douro jõe kaldal, kõik kenasti ühes kobaras), kuid konkreetne asutus pidas üldse mingit erapidu sel päeval ja järgmisel päeval polnud meil jällegi viitsimist minna). Jäi siis ära. 


Majestic Cafe jäi meil koduteele, nii et selle välist sära saime imetleda vabalt. Sisse kohtade saamisega oli veidi keerulisem, kuigi me eriti ka ei tõmmelnud selle nimel, õues oli loomulikult vabu kohti. Võrdlemisi kena interjöör jah, kuid Portugalis paeluvad mind tunduvalt enam need nunnud nurgatagused pereärid või nende maapiirkonnas olevad vasted. 






Porto ehitab. Päriselt. Bussis istudes hoidis närvikõdi õhus selle pidev tornkraanade all seisma jäämine, teisiti ei olnud muidugi ka võimalik. Mõnusalt õõvastavad hetked :)
Kaks õhku jäänud küsimust, kui keegi teab vastata. Esiteks, need musta riietunud noored, kes täitsid kõik tänavad ja kirikuesised, kastidega alkot kaasas, näitsikutel sukad pikalt lõhki, kohati valjult skandeerimas... tudengid? Midagi muud? 
Teiseks, sillarinnatisel seisvad noormehed, või oli see sama noormees erinevatel päevadel. Kas see on sama nähtus, mis mõnel pool mujalgi, kus tüübid kerjavad/koguvad raha, andes lootust vettehüppeks (mida enamasti ei järgne)? Kuigi ma vist ei märganud, et raha oleks korjatud.