11 detsember 2017

"Mehetapja / Süütu / Vari


Tulin just kinost. Kärdlast. Kino nimi ei ole ametlikult muidugi Kärdla, vist Hiiumaa Kino või midagi sarnast. Ammu ei olnud käinud, viimati "Novembrit" vaatamas. Ja nüüd võite ette kujutada, mida ma tunda võisin, kui algas film. Samasuguses must-valge-hallis võtmes, räsitud, raagus, sünge, müütilismüstiline... Siis oli kaadris Rea Lest. Jälle. Siis Jörgen Lest. Jälle. Siis Katariina Unt. Jälle. Kusjuures nad näevad üsna samasugused välja kui "Novembriski". Ent sellega kogu see segadus ka õnneks lõppes. 

Edasi oli puhas nauding. Esimene ja teine lugu olid nii võimsad, et ma end eriti kogudagi ei suutnud. Need pikad ja sugestiivsed kaadrid imesid vaataja endasse. Eestimaa süngus kogu oma ilus oli kuidagi kole äkki ja suurelt mu ees. Ja noore naise ehe meeleheide. Risttee. Kaasa mängimine. Ise olemine. Võitlus.

Kolmas lugu oli juba kraad segasem. Kõik ei jõudnudki minuni, aga eks ma ole ka ehk liiga harju keskmine vaataja. Kohati liiga diip siis, ütleme nii. Lisaks muidugi tagumikutunnetus, sest pea kaks ja pool tundi ühel kohal istumist ei ole teps mitte kerge. Isegi teatris lastakse vahepeal puhvetisse. Nii et mine sa võta kinni, kummas see asi oli. Aga eks ta veidi segane ja tänapäevaselt keeruline oli, see lugu kokku. 

Aga kaadrid ja mitmedki võtted olid ülivinged.

Rohkemat ei räägi, lühikese ja üldise sisutuvustuse panen siia - kui ahvatleb, siis on õige mõte minna ja ise üle vaadata.


"Mehetapja" on 19. sajandi keskkonnas jutustatud lugu noorikust Maarast (Rea Lest), kes abiellub traditsioonide kohaselt isa valitud mehega. Pulma eelõhtul saabub külapoiss Saska (Jörgen Lest) Maara aida ukse taha, et nad koos põgeneksid, kuid uks jääb suletuks. Seepeale lõhub Saska Maara isakoju viiva silla, kuid kosilane jõuab ikkagi kohale ja pulmad peetakse. Pulmaööl võtab Maara aga hobuse ja läheb Saskat otsima.
"Süütu" tegevus toimub Teise Maailmasõja järgses Eestis. Peategelane Elina (Rea Lest) on noor väljasaadetud ingerlanna, kes elab koos vanaemaga ja töötab söekaevanduses. Kui hakkavad levima jutud ingerlaste võimalikust edasisaatmisest, saab Elina kaks pääsemist lubavat pakkumist. Ta valib fiktiivse abielu kohaliku noormehe Heinoga (Risto Vaidla) ja jääb paigale, kuid võimuorganid hakkavad nõudma tõestust nende kooselu ehedusest.
Kaasajal või arhetüüpses sürreaalsuses aset leidev "Vari" on noore naise Luna Lee teekonna lugu. Ta kirjutab oma käele ema telefoninumbri ja lahkub kodust. Teel kohtub Luna Lee rekajuhi, näitlejatepaari ja jumalasulasega, kes viib ta esmalt sõbra juurde baari ning seejärel pühakotta. Samal ajal kogunevad inimesed mereranda päikesevarjutust jälgima.

10 detsember 2017

"Elu lehekülgi lehitsetakse kiiresti" Jaak Jõerüüt

Novellid meeldisid mulle enam kui see lühike romaanijupike. Pealkiri on siiski täistabamus!

Novellidest mitmed olid siiski täiesti elulised ja seepärast kunstiliskirjanduslik nauding jäi saamata. Ma täpsustan, need teemad olid varem kajastatud ja tuttavad, ehk seetõttu ei suutnud ma neid õiges võtmes lugeda. Mõni seik oli tuttav ilmselt JJ enda sulest, mõni teine VL lugudest. Eriti muidugi see ving ja hala väikese riigi madalapalgalise saadiku raskest elust. Kui see laoti letti "Varjuteatris", võisin teatud mööndustega sellega leppida, ent sama laul jälle ja jälle... no ma ei tea. Iga koduta - ka ajutise, renditud, viletsa - jäämine on alati ootamatu ja valus ja tõotab rohkelt sekeldusi. See on tülikas nii kodus kui ka võõrsil. Ka finantsiliselt on see sageli keeruline. Ma ei arva, et iga kodueestlanegi saab (piltlikult väljendudes) jalaga unelmate elamispinna ukse lahti lüüa ja rahapaki lõdva randmega lauale virutada. Pakun, et õige vähesed saavad nii toimida. Või siis see pesumaja/keemilise puhastuse/triikimise teema... Neid ameteid, kus keskmisest korrektsem väljanägemine on oluline, on mitmeid, kahjuks ei ole paljudel neistki olmelised küsimused hõlpsasti korraldatavad. See ongi elu praktiline pool, millega oleme sunnitud tegelema, elades samal ajal edasi oma töö-, pere-, era- ja mis iganes muud elu. Ega kellelegi ei koputata õlale, et kuule mees, sa jääd korterist ilma ja triiksärke pead ka ise pesema, et võta end vahepeal nüüd töölt vabaks, lahenda oma probleemid ja kui elu jälle rööpas, tule siis tagasi. 
Kui tuleb veel mõni raamat, kus selle üle kaeblemine jätkub, siis ma vajan vererõhualandajat, ausalt.

Autori suhted isaga meenuvad mulle ka kuskilt varasemast kirjatükist, küllap mingist eluloolisest. Seekord põimitud novelliks. Saan aru, et see okas on kõvasti hinges kinni. 

Poska novell pakkus loomulikult meeldivat äratundmist, seda puhtalt subjektiivsetel põhjustel. Alates esimestest lausetest oli mul reaalne pilt silme, sest autorit kohtan ma sageli tõepoolest sellel trajektooril. Poska monument, eriti selle poolik, kivisse raiutud samm, elavdab minugi mõttelendu. Paberile need mõtted veel jõudnud ei ole muidugi, ei jõua ka.

09 detsember 2017

"Maakera kuklapoolel" Bill Bryson


Põhjalik ja muhe ja Brysonile omaselt teravkeelne ja -meelne, ent jah... eelduseks on ikkagi ka lugeja sügavam huvi Austraalia vastu. Mul see kahjuks tänini puudub ja seepärast jäi elamus lahjaks. Ma lihtsalt niiiii väga ei tahtnud lugeda sellest kontinendist, aga samas tahtsin Brysoni lopsakat teksti. Puhtalt minu kiiks, eks ole. Aga kellel on ees reis, tööelu, õpingud, abielu vms pöörane plaan seoses Austraalia või austraallastega, siis igatahes (meeldivalt!) kohustuslik lektüür, teisi raamatuid polegi sel teemal vaja.

08 detsember 2017

"Nägemine on nähtamatu" Eduard Tüür

Hirmus hea ja minulik lektüür!

Aga ma alustan kaugemalt. Minult küsitakse nii mõnigi kord, et mille järgi või kuidas ma valin, mida lugeda. Ilmunud raamatud ei ole mingi eriline saladus, kuid ma saan aru, et nende hulk on tõepoolest liiga pöörane, et eeltööta lihtsalt midagi haarata. Nii ma siis aeg-ajalt viskangi pilgu peale Rahva Raamatu veebipoele või mõne lemmikuma kirjastuse kodukale, mõni kirjastus saadab otse meilile järgmisel kuul ilmuvate raamatute nimekirja. Muud imet ei olegi. Mõned sarjad on juba hinge pugenud ja neis ilmunud uusi asju haaran peaaegu pimesi: Põhjamaade romaan, Punane raamat, Moodne aeg (viimasel ajal küll vist liiga moodsaks muutuv), Minu-sari, Aja lugu jt. Mõne üksiku pärli leian ka teiste raamatuhullude blogist. Siis on veel eelistused riigiti, skandiaavlased esireas loomulikult :) Ja siis on mõned välistavad tegurid - krimkad, ulme, prostad lembekad ja enamus elulugusid. 

Ja siis jääb käputäis kogemata või naljakaid teid pidi minuni jõudnud raamatuid. Kõnealuse raamatuga läks just nimelt niimoodi kentsakalt. Asi algas vist Õnnepalu raamatu esikal, kus ma juhtusin pealt kuulma, kui Sauter tutvustas päevakangelasele üht karvast meest. Minu jaoks tundmatu nii mees ise kui ka tema nimi. Esitluse lõpus laekus sinna ka mu kaaslane, kes jäi samuti seda karvast meest vaatama ja küsis minult - kes ma ju kõike alati tean! -, kes too on. Ma siis sain teadjalt ühmata, et Eduard Tüür, noh umbes, et kuidas sa ei tea, kõik ju teavad, mina niisamuti. Sinnapaika see jäigi. Natuke hiljem sattus mulle end reklaamima näoraamatus järjekordne raamatuesitlus, eespool nimetet mehe autorlusega. Raamatu pealkiri oli õige imelik, meelde ei jäänudki ja kuna kuupäev ka ei sobinud, siis asi ants ja unustatud.
Küllap midagi ikka kripeldama jäi, sest kuna tutvustuses oli mainitud, et ka varem on midagi ilmunud, siis ma muidugi pidin asja kohe uurima. No ja siis nägin seda raamatukaant ja olingi tehtud. Kusjuures üsna niru reklaam ja sisututvustus on sellel "Nägemine on nähtamatu" raamatul, seda ma küll ütlen. Minust oli see seni täiesti mööda läinud. Oleks ju nüüdki läinud, ent tänama pean siis esmalt Õnnepalu, kelle esitlus oli, seejärel Sauterit, kes täitsa suvaliselt mis iganes põhjusel möödaminnes Tüüri tutvustas ja siis muidugi minu uudishimulikku loomust ja siis ka Herkki Erich Merilat, kes on esikaane kujundanud.
Nii palju sellest teekonnast. Juhus on pime, nagu minust targemad ikka öelda on tavatsenud.

Raamatust aga ikka ka, eks ole. Ainus puudus: õudselt vigu ja kohati segased lausekonstruktsioonid. Muus osas aga aboluutselt võrratu ja minu maitsele kenasti passiv. Ei puhas memuaristika, ei puhas reisikirjandus, mõlemat on aga mõnuga ja koos loovad sobiliku sümbioosi. Lood on paraja pikkusega, põhimõtteliselt eraldiseisvad laastukesed, tihtipeale vaimuka puändiga või muheda huumoriga pikitud. Korraga palju ei taha, aga paar lookest päeva lõpetuseks ideaalne maiuspala, šokolaadi asemel või nii. 
Autor ise tundub palju käinud ja palju näinud, sõnaga laia silmaringiga tüüp, ja seda kumab ka igast loost. Omaette väärtusena tahaksin esile tõsta tema suhet tütrega, kelle teravmeelseid tähelepanekuid ja mõttearendusi on siin-seal samuti väljatoodud. 
Õige natuke meenutas oma stiililt ehk teist minu suurt lemmikut - Kalev Kesküla "Elu sumedusest". Viimane oli küll rohkem töödeldud-toimetatud, "Nägemine on nähtamatu" on ehk rabedam, aga olemust see ei muuda.
Kui mind nüüd petetud ei ole, siis mulle tundub, et "Mamma Engalandi miraaž" võiks samast ooperist olla. Kui nii, siis mul on jälle põhjust rõõmusatada :)

Igatahes häbiväärselt tagaplaanile jäänud raamat, millest on hirmus vähe juttu veebiavarustes olnud ja mille lugemiseta oleksin ma kolm korda vaesem. 

07 detsember 2017

Vihula mõis


Talv siia hästi ju tulla ei tahtnud, seega oli paras hetk Vihulasse seda otsima minna. Leidsin küll. Maa valge ja talvetunne kohe südames. Üleüldse hakkab mingi muster vist tekkima. Spaa võrdub jõulud ja jõulud võrdub spaa. Kevadsuvisel ajal sinna tõesti mul asja pole olnud, siis on väljaski tore, milleks veel seinte vahele end peita. Sügis tuleb aga alati sellise kapakuga, et ei jõua veel plaane tegemagi hakata, ja siis ongi juba jõulud ukse ees. Nii et jõulupuu ja -muusikaga need spaad enamasti mällu sööbivadki.

Vihula plussiks (teistpidi ka miinuseks) on kogu mõisakompleksi suurus ja hoonete arvukus. Tekitab väga mõnusa ja privaatse olemise kui külastajad ei ole kõik ühte suurde kombinaati topitud. Kuigi ega talvisel hooajal ja nädala sees ei ole ülerahvastatust muidugi ka karta :) Samas tähendab seesugune killustatus ka logistilisi ebamugavusi, kui me mõtleme hoolitsuste, basseini, restorani vms peale. Minu jaoks uudne kogemus. Samas võimalus eksootiliseks õhtuseks läbi lume basseinist tuppa jooksmiseks :) Kõige tülikam ongi ehk see massaažist tulek. Hästi mugav on lihtsalt hommikumantlis mööda koridore tuppa kõmpida, nüüd aga pead vammused selga ajama (õlise ihu peale!) ja kuumaks muditud luud-kondid külma kätte vedama. 

Massöör oli aga võrratu. Kahjuks ei taibanud nime küsida. Igatahes Rakverest käib ja seal on tal vist ka mingi (oma?) salong olemas. Mõne päeva pärast on ta ise Taimaale puhkusele minemas. Kui keegi siinkäijatest juhtub pilti kokku panema, siis võiks meid kasvõi eesnimega kostitada, teaks siis vähemalt tööandjalegi teda kiita. 
Kogu spaamajandus oli seal üldse selline mõnusalt rahulik ja lõõgastav ja hubane. Ei lastud hoolitsuste ajal Elmari tümakat ega Kuku Raadio uudiseid, ei olnud massaaži ajal operatsioonisaali valgustust ega muud jama. Pisiasjad, ent hirmus tähtsad.

Üheöine spaapuhkus pole aga muidugi mingi puhkus. Tagasi koju jõudes vajusin jalapealt Okasroosikese unne. Ja hakkasin uut puhkust ootama.

P.S. Pärast eelmise hooaja lõpupoole kõrberuudulise tagumise kehaosaga Grand Rose´st lahkumist olen ma aurusaunade ja nende teiste pisikiviruuduliste soojade istmete osas maru paranoiline, ent Vihulas läks selles osas äpardusteta :)

06 detsember 2017

Mikita ja kukeseened

Raamatuesitluste tempo on kohe-kohe haripunkti jõudmas. Ikkagi jõulud ju. Juba lähevad loosi ka päevased kellaajad. Jaanuaris ilmselt vahin lakke ja nokin nina. Või siis loen silmad punased kõiki neid ilmunud üllitisi.

Mikita esitlused on selles osas põnevad, et... need on natuke nagu intrigeerivad. Häbelikkohmetu autor, talle omase sissepoole muigega pajatab ja austajannad kuulavad toomaslungelikult (Lunge silmade mittepilgutamine on tõesti laia kuulsusega, sest leidis mainimist ka pühapäeval Reigo Ahven Trio kontserdil KUMUs...kes millega kuulsaks saab, eks ole).
Outila, Kass ja muidugi Ahven isiklikult...Kass ja Ahven ühel laval kõlab muidugi kitmetähenduslikult

Küsimusi sedapuhku palju esitatud, vist ainult kaks. Esimene oli nii pika formuleeringuga, et ma ei suutnud mõttelõnga jälgida. Teise esitas üks tädi, kel oli tablett võtmata jäänud. Aga see-eest oli hirmus tore. See oli ka tegelikult pikk küsimus, aga ma võin lühikokkuvõtte teha. Austaja oli lugenud kõiki raamatuid, hullunult vaimustunud, tunnistas koguni enda armumist autotisse (kujutage siinkohal Mikita nägu, kes nägi niigi välja nagu tahaks sealt toolist põgeneda ja nüüd siis veel selline statement, ta kahvatas ja õhetas üheaegselt). Kuni siis viimase raamatu lõpuosas olevat Mikita väitnud umbes midagi sellist, et ega õnneks ei olegi rohkem tarvis kui armastavat naist (või midagi sinnakanti) ja siis see naisterahvas olevat plaksuga raamatu kinni löönud ja vihastanud. No ta kujutas vist ette, et raamatud on kõik otse ja ainult naislugejatele kirjutatud ja mis mõttes on armastav naine kõik, mis tarvis?! 
"Andunud fänn" teiste seas trügimas
Mina ootan loomulikult "Kukeseene..." raamatut raamatukokku ja seega pole veel lugenud. Ootan aga kindlasti huviga. Mikita räägib ju õigetest asjadest ja tore, et keegigi eestlasi ja eestlust kiidab. Teisalt ma muidugi kardan, et ta on jäänud ühte teemasse ja kindlasse vaatenurka kinni. Aga eks paistab...

04 detsember 2017

"Väike inimene" Jelizaveta Aleksandrova-Zorina


Ma ei saa seda raamatut kergekäeliselt igaühele soovitada, ent ma olen veendunud, et leidub inimesi, keda see võiks kõnetada. Vene elu oma ilus ja valus, polaarjoone tagune keset taigat laiutav hall-hall tehaselinnake, kus kehtivad taigaseadused. Tõeline perifeeria. Nii mõneski mõttes väikese inimmutrikese masendavalt veniv elu, mis igal sammul põrkub kuritegeliku süsteemi ja korruptantidega... ent millises mahlases keeles! Ma ei julge mõeldagi, kui hea see tekst veel vene keeles olla võib, kuid ka hiljuti lahkunud Jüri Ojamaa tõlge pani mind nii mõndagi kuldset mõttetera või tabavat kirjeldust uuesti üle lugema.
Kusjuures tegemist on väga noore autoriga, mis teksti lugedes ei meenu aga kordagi.

Mõned suvalised nopped:

"Provintsis on üksindus vaikne nagu sosin selja taga, aga pealinnas virutab vastu pead nagu röövel kaikaga ja karjub kõrva tuhande häälega; naiste üksindus on külm nagu tühi voodi ja meeste oma on külm nagu vanapoisi õhtusöök. Üksildusel justkui inimeselgi on oma iga: nooruses on ta nutune nagu seinale kriibitud armastusluule ning vanaduses torisev ja põdur."

---
"Väikese linna ühetaolises elurütmis tardub inimene nagu kärbes merevaigus. Siin armastatakse habemega anekdoote, mis jäävad hammaste külge kinni nagu mullune moos, riided kantakse auklikuks ning aastast aastasse loetakse ühtesid ja samu raamatuid, rõõmustades, et süžee ei muutu ja finaal on ette teada. Provintsis ei vanane ajalehed nagu naisedki, siin ei lähe miski moest ära, sest keegi ei järgi moodi, ja iga homne päev sarnaneb eilsega nagu kaks tilka vett. "
---

"Ta vaatas seda vastu valgust, mudis ja nuusutas, otsekui oleks võinud trükivärvi ja postiteekonna lõhna järgi teada saada, mis sinna kirjutatud oli, ning mõtles, et inimene ongi kiri, mille on kirjutanud teadmata kes ja saatnud juhuslikule aadressile. Veab, kui keegi selle lahti teeb ja läbi loeb, kuid enamik kirju jääb lebama roostes postkastidesse, mis on tuubil täis ajalehti ja reklaami, ja nii ei saadagi teada, kellele kirjad olid määratud."
Tabavamalt annab alles öelda...

01 detsember 2017

Nõukaaeg sobinuks mulle imehästi

See järjekord muidugi kahvatub Linnateatri virtuaaljärtsi kõrval


Kui ma tulin suurde linna, tundus mulle esimestel kuudel, et mul on võimatu selgeks saada siinne elukorraldus, eriti selle kõige olulisemad komponendid: raamatud ja teater. Raamatukoguasjandus võttis pea aasta jagu aega - ma olin permanentses raamatunäljas, kohati käisin vanast harjumusest endiselt Viljandist laenutamas :) Nüüd ma juba tean, kuidas asjad siin käivad. Valdavalt saan näpud taha päris uhiuutele, alles laenutusse jõudvatele raamatutele. Parematel päevadel püüan need kinni siitsamast Kadrioru raamatukogust, mõni teine kord aga ei riski ja kalkuleerin jooksu pealt, millises haruraamatukogus saan suurima noosi värsketest üllitistest. 
Täna oli taas see hommik, mil ma teadsin, et tuleb mõnus ports uusimat kraami. Seega värskendasin veebilehitsejat nii mis kole.

Juhtumisi on täna ka kuu esimene päev. Teadjad teavad, et siis tulevad kell 11(samal kellaajal avatakse ka raamatukogud, mitte et füüsiliselt ukse taha peaks passima minema, aga üldiselt hakatakse uusi raamatuid programmis laenutamiseks laduma ikka tööajal ju)  müüki Linnateatri järgmise kuu piletid. Detsember on erandlik, siis pannakse lisaks jaanuarikuule ka veebruar müüki. Esmalt teed eeltöö, et mis on nähtud ja mis mitte. Siis töötad läbi, mida neist nägemata etendustest üldse tahaksid vaadata. Seejärel klapitad kuupäevad oma kalendriga. Siis paned prioriteedid paika, ikka et mis on esimene ja mis teine ja mis kolmas valik. Siis hakkad piletilevis minuteid ja sekundeid lugema. Lisaks teed seda kahe mehe ja kahe arvutiga.

Reegel on, et see etendus, mida punkt kell 11 ostma hakkad, selle ka saad. Teist valikut enam teha ei jõua. Ajaliselt. Nii et kahest arvutist kahekesi tehes on lootust kahele etedusele pääsmed saada. Ei ole isegi vahet, kas teha seda piletilevisse sisse logituna või mitte. Süsteem jookseb kokku ikkagi. Kui siis kumbki on ühe etenduse pääsmed paika saanud, tuleb valida teine etendus. Nüüd paneb programm su järjekorda, ütleb et ooteaeg on alla 57 minuti. Superluks! Tegelikult ei pea kartma, et istud järgmised 57 minutit ootel, kuskil poole tunni kandis saabub esimene laine, kus mõnele etendusele mõned kohad siiski vabaks on jäänud. Kujutan ette, et põhjuseid on mitmeid - mõni paneb kogemata kinni rohkem kohti kui peaks, teine küll paneb kinni, aga maksmiseni ei jõua jms põhjused. Müügisüsteem hoiab neid ju mingi aja (kirjade järgi 15 min) veel kinni. Ühel hetkel siis midagi veel vabaneb. Nii õnnestus, higisena ja rampväsinuna, kella 12ks veel kolmandale etendusele küüned taha saada. 
Kergendusohe. Mi-da-gi-gi.

Lisaks hakkas taevast mingit kleepuvat ollust alla vajuma. Valgust ja päikest tahaks. Minimaalsete lennutundide kaugusel ja imeodavalt. Pakkumisi on igasuguseid, aga ühel hetkel tekib ikkagi hasart, tahad või mitte. Kuigi otsustad minna suvalisel kuupäeval ja mingile viimase hetke variandile, siis pea kalkuleerib, millisel kuupäeval see olla võiks. Aga kes garanteerib, et siis mingi erivinge pakkumine üldse on? Ja siis paned juba peas paika piiri, millest üle ei ole mõtet maksta. Ja siis sead tingimusi hotellile. Mis tähendab, et refreshid nagu segane kindlate reisibüroode kodukaid, või mis kodukaid - tänapäeval on kõikse värskem info ikka näoraamatus ju. 

Kella viieks õhtul oled väsinud ja pühid saunalinaga otsmikult higimulle. On see vast päev, ütleks Melker Soolavaresel, kui peaks samamoodi jantima.

29 november 2017

Tipikas

Minu päev otsa natuke tervislikumalt toitumist päädis sellega, et ma, lisaks näljas olemisele, vastu ööd hakkasin kartulilootsikuid vorpima. Et no kui kogu päeva suutsin end vaos hoida ja mitte ei vaadanud ka tuhlite poole, siis nüüd teen topelt. Kohe näha, et eestlane, sest ei saa päevagi kartuli ja lihata hakkama.

Aga mitte sellest ei pidanud ma kirjutama. Võtsin siis kartulid ja viskasin sõber guuglile ette, et anna mõni hea nipp või näpunäide, et kuidas need kartulikoored vähe põnevamalt täna teha võiks. Sõber guugel ei olnud kade ja otsustas mu õhtut kohe eriliselt vürtsitada. Ta ei lükanud mind kuhugi kokandusnurka ega -blogisse, vaid ühte teise b-ga algavasse veebikeskkonda, kuhu ma tõepoolest pole kaua sattunud. Sealses foorumis oli keegi naisinimene mõned aastad tagasi uurinud seda kartulikoorte teemat ja minul oli siis nüüd haruldane võimalus lugeda, mida tarkade klubi talle vastas. 

Esmalt sain ma aru, et taoline küsimus ise oli päris paljusid b-tähega algavaid naisinimesi südamepõhjani solvanud. Koguni sedavõrd, et nad võtsid vaevaks ikka kommentaariumiski vastata, et nemad mingeid kartulikoori küll ei söö, pole kunagi söönud ja ei kavatse ka tulevikus seda teha. Oli ilmne, et see käiks neile kõvasti au pihta või midagi sinnakanti.

Mõni julgem siiski oli, kes söandas teistele kuulutada, et on säherdust ilmaimet valmistanud (ma ei tea neid sealse keskkonna allhoovuseid väga täpselt, kuid küllap kätkes see ühtlasi enda allapool vaesuspiiri elamise tunnistamist). Üks neist julgetest oli aga nii vapper, et tema oli näiteks koori valmistanud friiseris ja süüa soovitas tipikastmega

Aga minu uued avastused ei piirdunud veel kõige eelnevaga. Sõnade tähendused on erinevates subkultuurides tegelikult põnevad. Sest kui keegi oli siis viimaks vastajat seal parandanud, et tipikastme asemel peaks ikka dipikaste olema (kuigi tegelikult vist ei pea keeleinimesed ka seda varianti õigeks, piirduma peaks ainult dipi endaga...vist on nii), siis põnev "tipikaste" pani mind seda sõna edasi guugeldama. Teemasid lademes, hakka või uskuma, et selline salapärane kaste olemas on. Mingis teises teemas läks mõnel mimmul mõte ikka kohe edasi lappama, ehk siis mängu toodi need küüntemaailma tipud/tipid (tunnistan ausalt, natuke võõras teema ja ma ei teagi, kuidas seda käänata-väänata...näen, et interneeduses esineb igasuguseid variante :)

Nii palju siis juustuga üle uputatud kartulilootsikutest. 

P.S. Kutsuge mind korrale, kui ma peaks liiga palju toidujutte siia riputama!

28 november 2017

Ülilihtsalt ja imekiiresti valmiv - WTF!?

Ma ei ole kokaraamatu-inimene, pole elus vist ühtegi neist ostnudki. Üksikud riiulis olevad isendid on enamasti kingiks kuskilt tulnud. Lehitsen läbi, ent kokkama need mind enamasti ei meelita - raamat on ikka... no lugemiseks või nii :)Kokaraamat aga ei suuda kahjuks eriti pikalt põnevust üleval hoida. Ja eriliselt nõtket keelt sealt ju ka ei leia :) Nii ma siis vana kooli tüdrukuna uhangi ühtesid ja samu toite teha, vaid mõnel kirkamal päeval söödan sõber guuglile ette mõned hetkel meelepärased toiduained ja lasen tal mulle kamaluga põnevaid retsepte ette laduda.

Pime ja ligane sügis on see aeg, mil mul taas kõik vanad ja sadu kordi tehtud-söödud toidud tüdimust tekitavad ja vererõhu lakke tõstavad. 

Ja nii ma siin lappan. Blogimaastikul on lademes põnevaid kokandusgurusid. Teate küll, nad on ilusad, piitspeenikesed, tärgeldatud põllega ja millimeetri pealt paigas köögiga (mul käib köögiremont, ilmselt sellest ka mu tavalisest sapisem keel). Nende üles pildistatud toidud on OMG kui lahjad, tervislikud, täiusliku rohelise maltsa padjale asetatud, üle mõistuse ilusad. Ma siis lappan neid pilte, kütan end mõnuga üles, umbes nagu enne otsustavat poksimatši, haaran koti ja lippan poodi. Ma olen nii kuradima valmis tegudele asuma! Olen kõikvõimas! Ma veel näitan!

Kui ma siis seisan seal värske kraami leti ees, vajun sisinal õhust tühjaks... kõik need lössis brokolid ja jõuetu moega kapsapead jahutavad mu kirglikku kokameelt mõne hetkega. Lõpuks on ikkagi südamlik tere tulemast ahjuliha või hakklihakaste või kotletid või mulgi kapsad või muu ebatervislik ja tavaline ja ilmetu väljanägemisega, ent maitsev pläust. 

Aga mitte sellepärast ei hakanud ma siia kirjutama :)))) Nagu pealkirjas näha, siis on blogikokkade meelislause postitust alustades "lihtsalt ja kiiresti valmiv", lõikude kaupa on juttu, kuidas just selle roa valmistamiseks ei ole tarvis tundide kaupa köögis seista, hakkida, küpsetada, vahustada, uhmerdada... See kõik valmib nii kiiresti, justkui möödaminnes, tuled töölt (kui sul see on) ja 10 minuti pärast aurab hõrk (ja tervislik, lahja, ilus, maitsev, mitmekülgne, vitamiinirikas jne, jne) roog laual. 
Esiteks, ma tahan teada, kust k.... te kõik selle kvaliteetse kraami (mis juba töötlematagi on maitsev ja ilus) ostate? Kui erinevate väiketootjate käest, siis kui palju kulub teil aega selle kraami linna pealt leidmiseks ja koju tarimiseks? Ja kui mõnest suurest poest, siis kus need imepoed asuvad :)? Ma käin suht võrdselt nii Selveris, Rimis kui ka Maximas, lisaks veel selles pisikeses kodupoes, mille ketikuuluvus mulle kunagi meelde ei jää (no see Narva mnt-l, pargi servas bussipeatuses).

Vähemalt ühes asjas on need superkokad siiski megaarengu teinud - enam ei raiu nad igas postituses, et kõik see on kõige lihtsamast lihtsaim kraam, mis teil kodus kindlasti kogu aeg ootel seismas on. Mõni aeg tagasi armastasid nad sellele rõhuda. Ja mina valutasin pead, et kust mutiaugust ma võtan tillituhka või suitsuse või mittesuitsuse mekiga paprikapulbrit :)

P.S. Tegelikult ma teen ikka toorsalateid ka, ainult et.... ma uhan sinna mõnuga juustu - veel parem kui mitut sorti! -, rasvast kala, peoga seemneid jms, nii et tervislikkusest on asi kaugel :D

P.P.S. Tegelikult hakkas mul juba seda kirjutades kergem ja küll ma ka edaspidi söönuks saan :)

P.P.P.S Mul oli kiusatus panna siia mingi eriti hall ja kole hakklihakastme pilt, aga teie parema enesetunde huvides hoidsin end siiski tagasi. Või olgem ausad, mul ei ole hetkel seda pilti panna :)

"Ma nean aja voolu" Per Petterson

Väga lootustandev, seda küll. Ositi vägagi hea, ent kummalisel kombel ei haakunud kõik need nn osad mu jaoks. Autori peas võis see lugu ju paigas olla, kuid lugejale ta seda alati ei suutnud edasi anda. 
Huvitav fenomen, mingi ajastu märk vist. Viimastel aegadel on mitmes raamatus ette jäänud, kuidas oma ilusa ja turvalise elu mullis igavlevad noored 70-80ndatel kommunismiihaluse võrku langesid. Ka siin raamatus on norrakast peategelane Arvid jätnud vanemate nördimuseks kooli pooleli, et olla eesrindlik vabrikutööline. Minu jaoks ei saanud see liin veenvat kajastamist. Siis veel need kummalisevõitu suhted naistega, mis kuidagi ei haakinud end minu jaoks. Ja lahutus. Ja ema haigus. Segased ja poolikud seosed. Peamiselt nautisin Taani kirjedusi (peategelase ema oli taanlanna ning läks oma haigusest kuuldes sinna lühivisiidile).  

Samas, siin oli oma võlu. Ma ei lugenud seda päris valu ja vaevaga lõpuni...vist.

27 november 2017

Pühapäeval Pegasuses



Olles maadelnud Rein Raua "Kella ja haamriga", mis mul kohe kuidagi edeneda ei tahtnud, läksin hoopis head luulet hea muusika saatel kuulama. Agan ei üllatanud, sest ta ju ongi väga hea. Loore Martmat võisin aga kuulata valge puhta lehena - äärmiselt sümpaatne. Luulet ei ole teadupärast just alati meeldiv kellegi esituses nautida. Sa võid kuulata, aga ei kuule. Aga seekord ma ka tegelikult kuulsin. Võrratu sisseelamisvõime. Georgi hääl on aga selline, et tühja sest luulest, pigem jääd häälevõrku kinni.


23 november 2017

Kirjaniku kukal ja kahvel


Ehk et hoidke kätt pulsil ja lugege Õnnepalu uusimat! Teie optimismi tõmban kohe heaga alla, sest kuigi raamat näib esmapilgul õige mahukas, siis tegelikult on see lihtsalt suure kirjafondiga. 

22 november 2017

"Peegelmees" Justin Petrone


Pean tunnistama, et seekord ei olnud päris minu teetassike... Veidi lahjaks jäi. Saan aru, et nende kaante vahele on kokku kogutud siin ja seal meedias varem ilmunud artiklid ja kuigi minul olid need suuremalt jaolt lugemata, siis avastamisrõõmu jäi ometi veidi napiks. Üksikute ja eraldiseisvate lugudena kusagilt ajalehesabast oleks ilmselt tore lugeda olnud, siin ja praegu oli kattuvusi/kordusi liiga palju (eriti kehtis see esimese poole kohta). Kas oleks sõel pidanud tihedam olema ja mõne loo vahelt sootuks välja jätma... või siis usinamalt kärpima, et sujuvam tervik moodustuks. Hetkel oli lugejale liialt läbinähtav, et üks või teine teema ühel või teisel ajahetkel oli autoril meelel ja ühtlasi keelel ja küllap ta siis seda teemat ka kõigis artiklites ja kolumnides lahkas. Eriti kehtib see pärmseene, suhkru, nõiajookide, kohvi puhul. Teema  kahtlemata põnev ja vajalik, aga... 
Kõige põnevam oli neist ehk see paastulaagri peatükk, sest seda ilmaimet ma ju oma nahal pole ära katsetanud. Ennemini läheb Issanda päike looja, kui ma vabatahtlikult (ja veel peale makstes!) nälgima hakkan :)))

Teine pool raamatust oli sellest samade teemade nämmutamise patust juba vabam. Siin oli teemadering laiem. Aga teravusest oli tugevalt vajaka. Ma ei usu, et Justin Petrone kirjutajana oleks languses. Ainsa loogilise, ühtlasi ehmatava, seletusena jõudsin selleni, et äkki hakkab tema värske pilk kaduma? Ta on siin juba kaua olnud, äkki ta on otsapidi juba "oma"? Tema endise joone austajatele kohutav löök, ma tunnistan.

Üks kentsakas mõte tekkis mul veel lugemist lõpetades. Huvitav, kas on veel mõni lugeja, kellele tundub raamatut käest pannes, et selle raamatuga korrati (peaaegu) Mihkel Raua&Tanel Padari "Kolmeraudse" trikki? Mulle isiklikult tundus sedasi. Kuigi ma mõistan, et praegu ongi veel vara ja ega see päev, mil see teema raamatusse raiutakse, ei ole ilmselt väga kaugel.

Aga et kõigest eelnevast vale mulje ei jääks, siis on tegemist ikkagi hea ja kerge ajaviitelugemisega. Viljandi-maiad lugejad saavad ka oma doosi kätte (vähe!), tuttavaid kohti ja tegelasi mõned on. Eks siis järgmises raamatus on ehk rohkem Viljandit, ma loodan. 



21 november 2017

"Minu Malta" Ingrid Eomois


Taas üks kauaoodatud pärlikene! "Minu Maltat" hakkasin ma ootama juba aastal 2011, kui üks vahva blogija seda mõtet heietas. Temast küll kirjutajat ei saanud, ent minu ootus jäi endiselt. Ootusaeg venis õige pikaks, jõudsin lausa ise eelmisel sügisel Maltal ära käia, raamatut polnud aga ikka veel.

Väga armas lugemine oli. Kuna Malta on ju enneolematult pisike, siis võib juba enne lugemist mürki võtta, et enamus kohti ja paiku ja nimesid ja taimi ja toite tulevad vähemal või rohkemal määral tuttavad ette. Seega, palju äratundmisrõõmu!

Raamatu tugevuseks (ja ühtlasi ka üheks vähestest nõrkustest, lisaks mõnele tüütule kordusele, mida oli sisse vupsanud) on autori lisatöö/hobi giidimise näol. Autor on olnud saareriigiga seotud või seal elanud nii paari aastakümne alla. Mis tähendab, et ta "valdab teemat" läbi ja lõhki. Ühelt poolt on sel juhul oht, et kaob värske pilk rahvale ja kultuurile, kuid samas on giiditöö teda ilmselt hoidnud õiges konditsioonis. Teadmisi on piisavalt, legende, lugusid ja fakte niisamuti. Seda külge raamatust ma kartsin eelnevalt kõige enam. Teadupärast tahavad giidid ju kõik oma teadmised kohe laviinina sulle kaela valada, ühe varasema raamatu puhul häiris see mind tohutult. Seekord oli siiski kõike parajalt. Kuigi ma muidugi kujutan ette, kuidas autor käsikirja kallal nokitsedes näris kulm kipras pliiatsiotsa ja nuputas, kuidas küll need legendid ja lood käsikirja sisse pookida. Siin ongi enamasti vaid kaks varianti - kas otse ja ausalt pajatada oma legendid või siis tekitada kunstlikud dialoogid (a la tahate teada, miks see nii või naa on? Jaa, tahame! No ma siis räägin teile). Kumb variant siin kasutusel on, seda lugege juba ise :)

Mis mulle veel meeldis? Väga hea tasakaal isikliku ja üldise vahel, mõlemad olid olemas, kogu täiega. Seegi on üks igipõline teema nende raamatute juures. Kuigi tee, kuidas sa teed, kellegi meelest on ikka liiga palju isiklikku ja kellegi meelest on liiga üldine. Mulle isiklikult meeldib, kui autor end avab. Läbi tema silmade, tema loo, tema juhtumiste ja tegemiste, ma tahangi ju seda riiki, seda kohta näha. Entsüklopeediaid ja reisijuhte võin ma muidu ka lugeda, selliste faktide tarvis poleks vaja mitte ühtegi Minukat enam kirjutada.

Hetkel on mu mõtteis küülik ja kannolid. Maltal proovisin mitut küülikut, kõik olid erinevad, väga erinevad kohe. Raamatu lõpuosa kirjelduse põhjal tahaks isegi katsetada... kuigi hirmus palju veini on sinna vaja ja kui mõelda palju veel kokale endale on tarvis, siis... No lükkan ikka aina edasi. Ah, aga nendest magusatest torudest tunnen küll puudust.



20 november 2017

"Hirm kaduviku ees" Erica Jong


Kes on Jongi lugenud, need teavad, mida oodata. Käekiri ei muutu, kõik on sama vana tuttav. Isiklikult mulle sobib - ladus, kerge, kohati vaimukas, avameelne, õrnalt šokeerida püüdev. Kes roppusi ei talu, siis mõni "rumal" sõna on sees muidugi (vastasel juhul see ei oleks Jong, eks ole). 

Eelmistest Jongi raamatutest on aega möödas ja ma ei ole hetkel enam kindel, kas ta toona kirjutaski endast ja mina-vormis või oli ka siis püütud mingi ilukirjanduslik kest loole leiutada. Seekord kõneles ta igatahes mina-vormis ja äärmiselt veenvalt, kuid kergeks suitsukatteks oli siiski tegelasnimi võetud teine. No kui ta nii soovis, las siis olla. 

Seksuaalsusest pulbitsev oli see naine igatahes endiselt, keskealisusele omane tormakus siiski juba taandumas. Ilu ja nooruse poole püüdlemine kammitses kuuekümnendates aastates naist endiselt, kuid põhiline, mis ta nüüd maa peale tagasi tõi, oli loomulikult aimatav: vanemate haigused ja dementsus, abikaasa haigestumine, koera haigused ja surm (tõeline Ameerika, eks ole). Seega kaks paralleelset maailma - toimetulek enda vananemisega ja siis lähedaste kaotamine.

Natuke ehk rabe ja ebaühtlane seekord. Varasemast mäletan terviklikumat lähenemist valitud teemale. 

19 november 2017

"Pärast proovi" ja eksitav-õrritav reklaam



"Pärast proovi" ajas mu eelnevalt mõnusalt kihevile, sest algmaterjal oli nii väga minu maitsele. Lootsin mingit... imet. See ime jäi minu jaoks sündimata. Guido Kanguri Vogleri kehastuses seda siiski oli, aga naised jäid minu silmis nõrgaks. Maidre mängitud nooruke näitlejatar, kes kipub isa sõpra romantiseerima, jäi kuidagi hüplikuks. Võib ju väita, et nooruse ebakindlus ongi selline, aga no ma ei tea...
Veesaar oli Filmimuuseumi kitsukesel laval kinni oma koomikurollis. Komöödianäitlejana on ta küllap harjunud värve peale keerama, ent siinses etenduses üht vananevat, haiget, alkohoolikust ja igatpidi mahakäinud näitlejannat mängides oleks ehk leidunud paremaid tööriistu. 
Ei tea, ilmselt valed ootused minu poolt ja seetõttu liiga ebaõiglane kriitika. Aga Kangur oli võimas, seda igatahes. See sügavus, need mõõdetud pausid, see hääl - tabavalt kümnesse.

Selle lavastusega seonduvalt olen mõelnud ka reklaamist, eksitavast reklaamist. Tunnistan, et mina jõudsin etenduseni tänu "Ringvaate" saatele, mida ma küll viimasel ajal harva vaatan, aga kuidagi juhtus niimoodi. Kui õigesti mäletan, oli tookord teemana välja reklaamitud midagi stiilis, et kuidas see siis on näitlejatöös igal õhtul laval uut tüüpi suudelda. Või midagi sellist. Veesaar siis sutsukese rääkis ja teise sutsu tegi kõnealusele lavastusele reklaami.
Okei.
Mõni päev tagasi oli järgmine saade, saatekülaliste seas jälle Veesaar, mis välja reklaamitud teemaks oli, ei mäleta, aga igatahes läks jutt loomulikult ahistamisele. See sõna müüb, eks ole. Välja jõuti ikka sellesama etenduseni. Lavastust reklaamides keeras Veesaar muidugi värve mõnuga peale ja lubas kavala näo ja mesimagusa häälega ikka igasugust intrigeerivat kraami.
Polnud seal midagi, ma ütlen. Puhas petukaup.

Seevastu Filmimuuseum ise oli väga mõjus, jalutasin seal veidi enne etenduse algust ringi. Tahaks pikemalt tagasi minna, seda küll. Tundub, et valmis on saanud igatpidi kihvt pesa meie filmimaailma ajaloo hoidmiseks. 


Jogurtimure

Kultuurijuttudele vahelduseks ka toidujuttu. On auru välja laskmise aeg.


Minu suhe jogurtiga on olnud kogu aeg veidi komplitseeritud. Kõigepealt ei tule see mulle poes kunagi meelde, umbes korra kvartalis eksin sinna leti juurde. Mis on muidugi nii pikk, et pooltel kordadel taganen lihtsalt nõutult. Tunnustan igati meie rikkalikku valikut. Vedelad ja paksud. Lahjad ja rammusad. Mitmekümnes erinevas maitsekobinatsioonis. Ahvatlevaid kooslusi on palju ja mõni maitse ikka sümpaatselt mõjub. 

Ent pärast manustamist tunnen siiski veidike pettumust - miks on need nii koletult magusad? Ma nimetaks neid lausa tulimagusateks. Kui kahju, et pole algusaegade maitset kõrvutamiseks võtta. Kujutan ette, kuis tootjad kunagi algusaegadel suurema müügi nimel aina tõstsid suhkrukogust jogurtis. Suhkrusõltuvus on teadupärast ju nagu suitsunälg või alkoholisõltuvus. 

Üsna hiljuti just naersin, et kas tuleb kord päev, mil see pendel teise äärmusse lendab? Tootjad hakkavad suhkrusisaldust vähendama ja sealjuures seda ka rõõmsalt kuulutama. Seni pole seda meie lettidel veel märganud (tõsi, ei ole ka ekstra uurinud... äkki juba isegi on?) Aga Kopenhaagenis toidupoest läbi astudes märkasin juba õige mitmel pakendil silte 30% ja 33%  vähem suhkrut. Ega ma neisse numbritesse muidugi üleliia usu, skeptik nagu ma olen,  aga ju nad ikka sutsukese vähemaks on magusat tõmmanud, ma loodan. See peaks ju maitsest tunda olema. Peaasi muidugi, et nad mõne veelgi hullema ainega ei asenda seda. 

Nüüd on põnev oodata ja vaadata, millal meie tootjad sama teed lähevad. 

P.S. Jah, mõnikord ma valin maitsestamata jogurti ja keerutan selle ise sobivate puuviljade-marjade ja meega kokku, ent kindlasti ei viitsi ma seda pidevalt teha. 

18 november 2017

"Svingerid"

Svingerid vaatasin ära juba eelmisel, sellel pööraselt tempokal nädalavahetusel. Mu tunded olid väga segased ja ma nagu ei tahtnudki midagi öelda. Et pole midagi öelda. See ei olnud ei hea ega halb, selline tubli keskmine tükk meelelahutust. 

Kohati oli naljakas küll, mõni stseen oli ka sutsu piinlik, no selles mõttes piinlik, et nagu punnitatud nalja koht. Eks ajuti oligi ka taotluslikku üle võlli mängimist, mis mulle isiklikult ei istu eriti. Kujutasin selgelt ette, et mõni 10aastane naeraks küll selle episoodi peale end ribadeks. Teisalt, olen ma vist ülekohtune, sest ma pean tunnistama, et rahvas kinosaalis HIRNUS. Sõna otseses mõttes. Mina naersin ka vahepeal, aga enamasti nende naerjate peale. Eriti tegi nalja, et nende naerjate hulgas oli ka üks meie sõber, kelle naer on äärmiselt...kuidas nüüd öeldagi...spetsiifiline.  Väga värvikalt lõbus.

Osatäitjate valik oli äärmiselt sümpaatne muidugi. Purde on lihtsalt püss, ilus nii naistele kui ka meestele vaadata. Anderson on jäänud ühesugustesse rollidesse kinni (selles pole muidugi tema süüdi, ma tean). Uuspõld oli kergelt stiilse, ent samas rahajõmmist tüübi rollis, ent ta on hakanud aasta-aastalt üha enam sümpatiseerima mulle. Reinold minu maitse ei ole, aga ta sobis sellesse kiimas halli hiirekese rolli üsna kenasti. Karpov on ennegi kahtlaseid friike mänginud, nii et taas harjumuspärane roll. Sama kehtib selle trio naispoole kohta, oli ta nüüd Novosjolova või mitte... Vist oli. No ja keda me siin filmis jälle nägime - loomulikult Uukkivi. Meie seltskonna arvamused lahknesid tema osas. Mehed leidsid, et ta ei olnud veenev, naised - ehk siis ainult mina - pidasid teda vägagi usutavaks. Ma nimetaks seda kastist-väljas-rolliks. Sest Uukkivi ja homondus ei käi nagu absoluutselt kokku ju. Aga ta oli kuradi äge pede, ma ütlen. Püksid olid tal seekord jalas (tegelikult korra oli siiski ka aluspükste väel ja kaameraobjektiiv sihtis ikka seda va strateegilist kohta), mida ei saa aga öelda Uuspõllu kohta, kellel ei olnud no kohe mitte midagi. (Üks kordki mõeldakse ka naiste peale, muidu on alati filmides mõni poolpaljas naine ringi jooksmas, aga mehi naljalt ei näidata.)

Selline pimeda ja sünge sügisõhtu kerge vahepala. Suurt ja sügavat elamust ei paku, aga aitab aega viita, kui peaks tarvidust olema selle järgi. Pärast eelmise öö pikale veninud teatriõhtut, mis lõppes kell 3 öösel ja enne masendavat teadmist, kell 4 ärkamisest, et lennujaama minna, oli paras kinos oma õrna olemisega tiksuda. Praegu mõtlen, et see on ju omamoodi kompliment filmile, sest ma ei jäänud kordagi magama.

P.S. Minu lemmiknaljad selles filmis olid seotud - üllatus-üllatus! - Puhjaga! Parim osa filmis, ma ütlen. 


17 november 2017

"Nekroloogiklubi" Marcelo Birmajer


Birmajeri veidi unenäoline ja loomulikult haarava jutustaja-võimekusega lugu. Ma kahtlustan, et üsna sarnase stiiliga nagu "Abielumeeste loodki" olid. Lugu hargneb ja hargneb, tegelasi lisandub, üks värvikam kui teine, igaühel oma taust ja järgi lohisemas mahlakas minevik. Et kuigi kogu lugu hakkab lahti kerima ühe meesteseltskonna kogunemisel jälgitavast nekroloogist, kuid tegelikkuses jõuab jutustaja kogu raamatu jooksul ainult üksikud harvad korrad selle klubini tagasi. Lugu on jõudnud pöörase kiirusega mõõtmatutesse kaugustesse. Ajas tagasi, põlvkondades tagasi.

Haarav - seda kahtlemata. Hariv - ka seda. Siin on praktiliselt läbilõige eelmise sajandi Argentiina juutidest.

16 november 2017

Tõmbame Kopenhaageni otsad kokku

Kuna tegemist oli tõesti vaid kahe ja poole päevase retkega, peapõhjuseks "Armujook", siis ei kavatse ma seekord siia kuu aega mingeid muljeid tilgutada, vaid teeme kiire ja valutu lõpu siin ja praegu.

Mis nüüd, juba kodus olles, meenuma jääb?

Et oma blondi hetke sain juba Tallinna lennujaamas kätte. Potsatades istuma kenasti oma väravas, viskasin jala üle teise ja haarasin kotist kaua igatsetud Jongi "Hirm kaduviku ees", kui korraks mõtlesin, et viskaks ikka pilgu telefonile ka enne lugemist. Kui ma käe kotti torkasin, ei jäänud mobiili kohe näppu, ent kummalisel kombel ei asunud ma tavapäraselt kotis tuuseldama, sest mul hakkas silme ees ketrama mälupilt sellest, kuidas ma turvakontrollis aluse pealt asju korjates enam telefoni küll ei võtnud. Ühtlasi kõlas täpselt samal hetkel üle lennujaama ka teadaanne turvakontrolli jäetud telefonist. 
Väravas meie vastas istuval onklil oli nalja kui palju, kui ma püsti kargasin ja jooksu pistsin :) Sest hetk enne seda oli toolilt karanud T., kellel rebenes särk ja kes läks lennujaama kaubandust läbi kammima, et uus triiksärk siva osta. Perekond napakad, ma ütlen :))))))) Samas peab väike nali ikka hommikus olema ju.

Et Kopenhaageni vanalinn on ikka täitsa armas. Neegreid ei olnudki eriti (ma tean küll, et nad aktiveeruvad ööpimeduses tegelikult ja teistes piirkondades) ja üllatavalt puhas oli kõik. 

Et muutlikud ilmaolud on endiselt Taani "kaubamärk". Ühel päeval sirab päike silme vahele, teisel ladistab vihma ja sa oled aluspesuni läbi ligunenud.
Et taanlased on endiselt ülisõbralikud ja lahked ja suhtlemisaltid ja üleüldse on nendega tore asju ajada. 
Näiteks tagasilendu oodates läks kõrvalväravast Gdanski lend. Oli näha, et reisijad on peale pandud, aga keegi on veel puudu. Teenindaja ootas ja ootas, lõpuks tuli koguni leti tagant välja ja asutas end ootama piiiiika koridori ühte otsa. (Kuna ta oli eelnevalt taani keeles lobisenud teise töötajaga, siis sellest võis eeldada, et ta just taanlanna oli). Nii vastutulelikku ootamist ei olegi varem näinud. Kusjuures oodatav ei olnud pealtnäha küll mingi eriti tähtis nina, selline tavaline jorss oli. Ta lõpuks jõudis ju siiski kohale, küll ei olnud aga enam keegi teda ootamas ja ta võis vaid igatseva pilguga vaadata veel toru otsas seisvat lennukit, kuhu tema aga peale ei saanud. Valus.

Et Christiania ei olegi nii äge, kui oleks arvanud. Natuke nagu siinne loomelinnak või Kantreküla. Viimases peaks küll veidi rohkem värvi sel juhul olema. 




Et jalgrattureid on veelgi enam kui "vanasti". Liikluses ei pea sa kartma mitte autosid, vaid rattureid. Nii päeval kui öösel. Rattateid on metsikult palju. Ratturite kiirused on õige korralikud, nii et targem on nende teele mitte ette jääda. Ja siis veel kõik see rattakärude, -haagiste, -korvide kirjumirjusus. Täiesti omaette maailm, ma ütlen.

Et Kopenhaagen tundub olevat omamoodi Tesla-pealinn. Ka Tallinnas sigineb neid õige usinasti linnapilti (või ma satun kogu aeg ühtesid ja samu eksemplare märkama?), ent Kopis oli neid veelgi enam. Ometi on taanlaste autopark olnud pigem tagasihoidlik, seda tingituna kõrgest automaksust. Ja nüüd siis Teslad... võrdlemisi röögatu hinnaga ju.
Elektriautodest veel rääkides, siis linna peal oli näha (minu jaoks) naljaka väljanägemisega BMW-sid, millel kõigil peal ühesugused kirjad, meelde jäi peamiselt vaid DriveNow. Uurisin nüüd kodus seda asja ja selgub, et tegemist on sõiduki jagamisega. Tundub äärmiselt mõistlik süsteem kesklinnas ühest punktist teise liikumiseks. Esmakordsel registreerimisel maksad 89 DKK ja edaspidi maksad vaid kasutusminutite eest. Telefonis on siis äpp, kust kaudu leiad ja haldad ja broneerid autot, ka niisama tänaval seismas nähes saad vist kasutada. Kindlustused on kõik juba olemas, parkimine on tasuta, auto avamised-sulgemised käivad ka äpi kaudu ja kui jätad pärast kasutamist auto laadima, siis kogunevad sulle veel mingid tasuta boonusminutid järgmiseks korraks. Jeerum, see kõlab nii mõistlikult ju! Ah jaa, need minutihinnad olid seal 2-4 DKK kandis, mis ei tundu ka üleliia kõrge hind olevat.


Et Taani disain on ikka päriselt võimas! Sedapuhku läksime seda otse disainimuuseumisse uurima. Aalto Paimio sanatoorium mind suurt ei kõnetanud, Jaapani värk jättis ka külmaks, aga edasi läks aina paremaks. Erik Mortenseni "I am black velvet" kõrgmood nägi küll efektne välja.

Ja siis muidugi 20. sajandi taanlaste disainiimed. Vaata ja naudi. 

Selles kleidis võiksin õhtul linna peale laiama küll minna. 



Sellega võiks Soonlepas ringi lasta, ühtlasi hirmutaks metssigu või nii...




Jacobseni Muna on endiselt mu lemmik



Ja Eva Solo termokann niisamuti, kuigi mulle värvilised ümbrised meeldivad ikka rohkem.

Muuseumi enda väljanägemine just eriline disainiime ei ole, ikka vana hea Taani :)
Et taanlastel ei lähe vist kunagi moest need ruudulised meestesärgid. No teate küll, sellised nagu töömehesärgid, punase-sinise ja veel mingi värvi kombinatsioonid.

Vana hea Taanimaa, kuhu tahaks juba tagasi (sooja võiks ju veidi peale keerata...)!

15 november 2017

Tegelik põhjus ooperisse ja...

... Kopenhaagenisse minekuks oli loomulikult siiski muu kui niisama ringi kolamine. Põhjus ise nägi välja selline:


Pavlo Balakin käis möödunud suvel meil Soonlepa laudas laulmas. Nüüd tekkis hea võimalus võrdlemaks, et mille poolest meie saal parem või halvem on.

Taani Kuninglik Teater haldab kolme maja. Neist kaht ja moodsamat näitasin ma põgusalt juba eelmises postituses, meil oli asja seekord vanasse majja (kõlab koledamalt kui välja näeb), mis asub Kongens Nytorvi vahetus läheduses. Kahjuks oli viimati mainitu läbi tegemas mingit totaalset uuenduskuuri, seega ei õnnestunudki seda oma silmaga näha. Plangud olid ees :( Piltidelt näen muidugi, et seegi on ilus. 

Teatrimaja ise näeb välja siiski äärmiselt pompöösne.


Väikeseks kultuurišokiks  ma end valmis panin ja seda ma ka sain. Võrdlusmaterjali küll kahjuks eriti ei ole, aga seepärast siia selle üles märgingi, et tulevikus ehk hea võrrelda :) 
Algas kõik juba sisenemisest. Sa sisened suurde ja uhkesse fuajeesse, tuled punase nina ja vesiste silmadega... ja pahhh! on sul kohe ees mingi puhvet. Ma täpsustan, sul on alles üleriided seljas ja tuulesoeng peas ja juba peaksid sa ostma joogi (sest kergele näksile nad suurt rõhku ei pane, ma mainin igaks juhuks). Paljud ostsidki ja marssisid edasi, veinipokaal näpus. 
Jätsime vahele.
Siinsega võrreldes oli järgmine erinevus, et juba tuleb hargnemine parteri ja rõdude osas (meenutan, sul on üleriided ikka veel üll). Suundud siis vajalikku kohta, muidugi mõistame kiiresti, et siin tulebki üleriided loovutada alles p ä r a s t oma õigesse sektorisse minekut. Tasuline garderoob ehmatab esiotsa meid, sularahavabalt hotellist väljunuid. Siiski selgub, et kõikjal on siiski olemas ka järelvalveta ja tasuta riidehoiud, lisaks on neid õige ohtrasti sealjuures. 

Kogu olustik on omamoodi naljakas. Ma ei mäleta täpselt, kas see sai Taani-raamatus mainitud - ja kui saigi, siis oli see mu ema kogemus ju, mitte minu -, aga teatris on taanlastel joogiga tõepoolest isesugune suhe. Kuna nad juba alates välisuksest marsivad ringi pokaal näpus, siis tähendab see seda, et see pokaal saab maha poetatud ka, kuhu iganes juhtub. Saali viivate uste tagused on palistatud toolidega, seal nad siis kügelevad oma klaasidega. Kui vaja, toetavad tühjaks saanud pokaali kuhugi. Ka garderoobide juures olevad letitaolised moodustised on klaasidega täitunud. Pokaale on KÕIKJAL. Ühes kõrvalises saalis käib taanikeelne ooperi tutvustus. Kuulen vaid mõnusalt raiuvlaulvat taani keelt, näha ei saa midagi, sest rahvamassid ummistavad ruumi ja selle sissepääsud, nii ei saagi ma päris täpselt aru, kas räägib inimene kohapeal või tuleb see jutt lindilt/ekraanilt. Tegelikult ju tänuväärne osa korraldusest!

Saali minnes on järgmine üllatusmoment. Natuke saime juba sellest aimu eelnevalt, kui Pavlo ütles, et ärgu me ehmatagu, nähes piletitel numbreid 3 ja 5. Olime neljandas reas, aga kohad olid just nimelt 3 ja 5 - pidavat siiski kõrvuti olema. Vaatame ühest otsast - no mingi 30+ kohad. Olgu, siin küljes on suured numbrid, kõmbime siis ikkagi teise otsa, järelikult seal on väikesed numbrid. Lähme sinna, vastu vaatavad endiselt 30+ numbrid. Järeldus: tuleb siiski rida ise läbi astuda, küll need pisikesed numbrid ka kuskil on :)
Kohad olid tegelikult ideaalsed, 4. rea absoluutses keskpaigas. Aga nende nummerdamissüsteem ongi selline kentsakas, ei tasu tähele panna.

 "Armujoogi" lavakujundus oli oodatult moodne, nagu tänasel päeval ikka enamasti. Moodne kaubanduskeskus ühes tavapärase koristajaga andis edasi kõik olulise. Nemorinot, sedasama ullikest koristajat, kehastas juhtumisi veel ka asiaatliku väljanägemisega tenor Robin Yujoong Kim, nii et mõni stereotüüp oli ikka väga kümnesse. Pavlo oli riukliku soolapuhujast tohtri Dulcamara rollis aga võimas nagu alati. Ja milline tõetruu näitlejameisterlikkus.


P.S. Ja Maire Aunaste oli ka laval olemas :)))) Ma vannun, ainult lõug oli veidi vale (alloleval pildil kõige vasakpoolsem). Nii profiilis kui otsevaates, maneeridki üks ühele sarnased.




 Mis veel?
Ooperis käivad eranditult vanakesed. Noori oli äärmiselt vähe ja siiski peaks sõna "noored" panema jutumärkidesse. Ma ei tea, miks. Kui inimene pole näiteks 40 aastat käinud ooperis, kas ta siis aastanumbri kukkudes äkitselt üle öö hakkab seal käima? Või kuidas see neil õigupoolest käib?
Saali sisenedes lööb teravalt ninna rohunapside lõhn. See on taanlaste puhul nagu aamen kirikus, ilma selle rohunapsita neid ei kujutagi ette. See lõhn ajas lõpuks juba muigama, nii ilmeksimatu. Ka etenduse ajal oli vahepeal märgata rüüpamist ja näksimist, saan aru, et see ei ole laialdaselt aktsepteeritud, ent seda juhtub siiski. Nüüd mõistan paremini kõiki neid soomlasi, kes meie Estonias etenduse ajal pudelist rüüpavad ja kel vahepeal kogemata jalg pudeli pihta läheb ja see lärmakalt veerema juhtub - on maid ja rahvaid, kel see veel teatrisaalis normiks. 
Ja kuigi see on kohati häiriv, siis teisalt on jällegi armas nende sundimatu ja vahetu naer ja kaasaelamine etenduses toimuvale. Nad on tõepoolest nii vahetult siirad, nagu lapsemeelsed.

Ooper ise loomulikult itaaliakeelne, tekst ekraanil ainult taani keeles. Nii et pidin oma viimsed taani keele riismed kõik kokku võtma, et peensustest aru saada. Seega jälle üks huvitav detail - kas neil ei olegi tavaks ingliskeelset tõlget anda või oli see erand?  

Kuninganna loož jäi seekord tühjaks, ilus oli ikkagi :)