29 jaanuar 2017

Tule homme jälle!

Mul on vist siiski süümekad, et ma viimati sellest Leelo Tungla raamatust nii lühidalt kirjutasin. Ja üldsegi, pooled mõtted ununesid tol korral.

Tahtsin tegelikult ikka nendest vanadest riuklikest sõnadest kõnelda. Need ju mulle hullupööra meeldivad. Eks nad on muidugi enamjaolt mõnest teisest keelest meile jõudnud, aga see ei kahanda nende väärtust mu jaoks. "Neitsi Maarja neljas päevas" oli näiteks minu vana lemmik "vekker". Või "komorjenviider". Tõsi, sellel on mitmeid erinevaid kirjapilte ja ma saan aru, et kõnealune variant on eriti vähelevinud ja selle guugeldamine palju edasi ei aita. Enim kasutatakse ikka otse saksakeelset varianti komm Morgen wieder, ehk siis tule homme jälle. Mina pean tunnistama, et seda toidunimetust (seni!) ei kasutanud. Aga nagu selgub, siis pisukeste mugandustega, olen juba aastaid midagi sarnast teinud küll. Nimetatud toit on siis lihtlabaselt ja maakeeli väljendudes soolase täidisega pannkook, mis on üle küpsetatud. Pakkimis- ja üleküpsetusviis on mul erinevad. Nimelt mina neid pole sedasi voltinud, vaid olen täidisega pannkoogid lihtsalt rulli keeranud. Ja ka praadimist pole ette võtnud, vaid need rullid tihedalt ahjuvormi ladunud ja o h t r a juustuga (mu suurim hirm on lahjad road, teate ju küll :D) üle puistanud ning ahju pistnud. Lõpuks rammusa hapukoorega pintslisse pistnud ja ilma saksapärast nime teadmata ikkagi rõõmsalt nurru löönud. Küllap ma austusest vanarahva vastu proovin lähiajal ka selle õige variandi öra.
Ah jaa, mis mind veel selle puhul naerma ajas...Mul on kombeks söögilauast tõusjale ja tänajale, sõltumata soost, vanusest või sugulusastmest, öelda "hea laps ja tule homme jälle!". See "tule homme jälle!" on nagu aamen kirikus, seda enam teeb nalja, et sellise nimega toit on tegelikult ka olemas. Ja õige ammusest ajast kusjuures! Igatahes on mul nüüd raudne plaan Adeline Tannbaumi kokaraamatud läbi tudeerida :)
P.S. Aitäh, kullapai Kairi, kihvti raamatuvihje eest :)!
P.P.S. Teile ma hetkel ei saa öelda, et tulge homme jälle - mõnda aega on eetris ilmselt vaikus, aga mõne nädala pärast kohtume! 

24 jaanuar 2017

"Neitsi Maarja neli päeva" Leelo Tungal


Väga humoorikas ja nostalgiahõnguline noortejutustus :)))) Tegelikult ju kirjutatud enne minu aega, aga ikkagi päris palju äratundmisrõõmu. Värskendav. Lihtlabaselt üldistades ei ole muidugi selle mõne kümnendiga kuigi palju muutunud, teisalt aga on iga raamat siiski oma ajastu nägu.

Lugemise väljakutse 2017
Nr 9, Raamat, mida oled ammu lugeda tahtnud, aga mingil põhjusel pole veel lugenud

20 jaanuar 2017

"Šokolaadist prints" Andrei Hvostov


Pärast pikka pausi Hvostov taas kirjanduspildil. Arvestades teose mahtu, on pikk paus isegi mõistetav. Tekitas hirmpalju mõtteid, mõned vajavad alles seedimist. Õhtused kodused vaidlused ja keskustelud jätkuvad (mis on hea raamatu tunnus mu jaoks, põhjust diskussiooniks on ikka vaja).

Ma mõtlen, et siin oli tegelikult hea idee ja korralik narratiiv. Tempo on ju peal ja ega väga palju pikki, rikkaliku tegelastegalerii ja rohkete liinidega lugusid enam kodumaistelt autoritelt ei ilmu. Selles osas kenake erand. Tõsi, selles eri liinide sõlmituses jäi midagi vajaka, oli kohati nagu naiivselt ja rutakalt tehtud. Umbes, et okei, nüüd aitab, tõmbame otsad kokku ja enam ei jaura...Võib-olla oli see minu kui lugeja viga, ei tea.

Kuigi Hvostov lõpusõnas palub paralleele päriseluga mitte otsida, siis olgem ausad - see on võimatu. Seepärast olengi tibake kimbatuses, et kuidas mõjuks see lugu, kui taustsüsteemist midagi ei teaks, loeks neutraalse välismaalasena... Usun, et tulemus oleks veelgi parem. Praegu jäävad need, üsnagi lähiminevikust toodud, seigad ja inimesed ikkagi segama. Tunnistan, et pole ammu ühegi ilukirjandusliku raamatu puhul sedavõrd palju guugeldanud ja mälu värskendanud. Paljud tegelased ja nimed olid eksimatult äratuntavad, mõned tahtsid veidi nuputamist. Nii et, kerge öelda, et ära raiska energiat prototüüpide peale ja et tähtis on lugu ise, aga kui sa ikka kasutad selliseid tegelasi ja poogid neile kõiksugust s...a külge, siis küsimused tekivad, see on paratamatus.
Teine asi, mis muidugi otsekohe muret teeb, on märksõna "kättemaks". Jah, ma võin püüda keskenduda loole endale, ent tahaksin veenduda, et selle varjus ei viida läbi teatavat kättemaksuaktsiooni...Praegu ma ei saa selles kindel olla.

Mille üle ma aga alles nüüd tagantjärele mõtisklema jäin... autor otsib vastust küsimusele, kust tulevad või kuidas muutub inimene psühhopaadiks. Oma äranägemist mööda vastab ta jutustuse käigus püstitatud küsimusele. Ent kus oli see piir, kus mängu tuli homoteema? Mõned asjad tahaksid üle lugemist ja mõtlemist vist.

Raamatu kiituseks peab aga mainima, et siia on osavasti põimitud palju erinevaid lugejate sihtgruppe. Noore poisi arengutee jälgimine (teatava Oidipuse kompleksiga ühes) pakub paljudele pinget. Need peatükid meenutavad kohati Christenseni "Poolvenda". Nõukaaja nostalgia ihalejaid ootab samuti korralik saak (maleva- ja kunstielu näitel). Raamatu viimane neljandik võiks nagu rusikas silmaauku sobida neile, kes hiljutist Kadastiku elutööraamatut nautisid. Mõni tudeng ehk ühel päeval kirjutab võrdleva analüüsi Kadastiku Postimehe ja Hvostovi Eesti Tilisangi kohta. Igatahes olid need kirjeldused kohati ülimalt sarnased.
Ja muidugi viimane, ent mitte sugugi kõige väiksem ja tähtsusetum lugejagrupp - seksuaalse vabameelsuse ja perverssuste austajad. Ka teie jaoks peaks see raamat maiuspala olema. Motoks: "Kõigi elualade kiimakotid, ühinege!" Samas positiivne hoiatus - hõrgu keele- ja kujundite kasutusega. Näiteid tooma ei hakka :)

A g a! Näpu- ja trükikuradi vihkajate jaoks on see raamat õudusunenägu, sest kubiseb tõsiselt vigadest.

P.S. Asjasse mitte puutuv fakt ka: Hvostov on mu emaga täpselt samal päeval ja aastal sündinud, mis tähendab, et minuga kattub vaid sündimise kuupäev. Õnneks leidsin lugemise väljakutse alt ühe teise kategooria, kuhu see raamat torgata :)

Lugemise väljakutse 2017
Nr 46 Raamat, mille kaanepildil on raamat

19 jaanuar 2017

"Vihmavari" Will Self

See on raamat, mis ilmselgelt kompab lugeja võimete piire. Teema iseenesest kahtlemata paeluv (letargilise entsefaliidi tagajärjel zombistunud naine on aastakümneid kinnises asutuses, kus viimaks üks edumeelne doktor eksperimenteerides teatavate positiivsete tulemusteni jõuab).

Mis aga enam kui karm, see on teose ülesehitus ja stiil! Ma tahaksin tagasi võtta oma hiljuti lausutud sõnad Klimova kohta :)))) Kuigi Klimoval tuli seda kraami ka võrdlemisi katkematu joana, siis seda oli ikka võimalik jälgida ja mingeid seoseid leida. Siin õnnestub see aga vaid üli-ülima pingutuse korral, ja isegi siis on tunne, et pool läheb kaduma. Lõpuks löön käega. Lasen voolul end kanda. Mis tähendab, et on hetki, mil kaunid kujundid ja mõtted teevad mulle rõõmu... ja on need teised hetked. Hetked, mil tahaks karjuda, et mis ometi toimub. Tahaks selles rägastikus kuidagi endale teed teha, end sellest välja võidelda.  

Ja asi pole ainult selles, et tekst on ühes jorus, peatükke pole ja ega eriti lõikegi. Kuidas seda seletada? Kui sa salvestaksid oma mõtted, ajutegevuse, jah, just selle, siis sa saad aru, kuidas see raamat kirjutatud on. Siin ei ole mingit seaduspärasust, kelle mõtteid sa loed, ka ajalisi piire ei ole. Kord hüppab mõte siia, kord sinna, nagu see ju tegelikult käibki.

Kopeerin siia ka stiilinäite.... Nagu näha, ei ole mul mõtet seda kursiivigi hakata panema, sest noh... nii ehk naa jääks pool kursiivi ja pool mitte :) 

"Olen ahvmees, olen ahv-ahvmees ... Saabub Zachary – transamehe majakese juurest, kus teekannu kõrval on transistor ja aken on praokil, nii et The Kinksi kalüpso soojendab külma Friern Barneti hommikut, jääb tema juurde, pärgab tema pea kibekiirelt kondenseeruva pophingeõhuga. Olen ahvmees, olen ahv-ahvmees, no olen ahvmees ... Muruplatsid ja teeäärised on kastepehmed, tema käed-jalad on jäigad – kangestus, mida ta seostab eilse öö pingul asendiga, kui ma nurjasin suvalise suguühte koba hakatuse. Sellal kui Miriam nende voodis last toitis, keerdusid trossid ja torujuhtmed piimjaks purtsutossuks – tohutu rakett tõmbus mu kõhu ja reite hälli sisse tagasi ... Olen ahvmees, olen ahv-ahvmees ... Plastist selgroolülid küfoosselt kokku käänatud, oli Austini rool tema õlgu sikutanud, kui ta autot Highgate’ist siiapoole kangutas ja siis – põlved armatuurlaua all ebamugavalt troppis – läbi Ida-Finchley, seejärel üle North Circulari ja memoriaalhaiglat sirmina varjavatest kortermajadest mööda jõnksutas ning lõpuks paremale Woodhouse Roadile pööras. Kapoti all vasardasid kolvid tema õndraluud, väntvõll ajas vaagnat aina ringiratast, ent ükski seisak ega start, ükski käänak ega kurv – juba ainuüksi tema silmamunade pöörlemine koobastes – ei kahandanud seda survet, vaid kruttis seda keres veelgi sügavamale: terapuuri, padruntreipinki, hääledsisse ... Oma niigi üleskruvitud seisundis oli ta vaadanud linna kui midagi pahupidist, tumeda metsamaastiku ja ludus muru rööpkülikud olid tema silmis inimese kätetöö keset paisuvat tellist, bituumenit ja betooni, mis virdab mööda eeslinnatänavate vagusid silmapiiri poole ... Samal ajal kui tema kodune olukord pole kaugeltki tüüne ega ka mitte ära klaaritud ning eesseisev päev – Oeh! Beež antiseptilise kreemi ussike vingerdab mädanevasse lamatiseprakku ... Mõrult oli ta vaaginud: on mu dipl. pshych selle esmaabistamise, selle looberdava rahva­omakaitse haige paraadi koha pealt üldse oluline? ... Olen ahvmees, olen ahv-ahvmees ... Töölesõit käib juba masinlikult. – Ikkagi vapustab teda, et ta sihtpunkt on see kingikauplusega arhitektuurne veidrus. Saabub Zachary ... Pehmed kingad kahmavad kruusateed, mis viib personali parkimisplatsilt – kus kellakujuliste lillepeenarde kõrval tiksub jahtuv teras – kaarjate akende ja kaarjate ukseaukude, tõstetud portikuste ja kelpkatusega tornikeste pika korduse poole. Saabub Zachary ... kes hiilib krobinal keskse kõrge kupli ja selle kõrval seisvate kampaniilide suunas, kus pole eales helisenud ükski kell, kuna need on ainult maskeeritud ventilatsioonišahtid, mis on projekteeritud vaimuhaiglast mädalehka välja imema ... Saabub Zachary ... kes väldib forsüütiapõõsaste taga redutava tuhmunud pronkskuju mittemidaginägevat pilku – ilmselgelt hebefreenne noormees ... piinlev nägu igavesti liikumatu, rõivavoldid usutavalt rasked ... sest teda paistab läbi ja lõhki rusuvat eksistents kui selline. Saabub Zachary ... kes krudistab nüüd kaarjatest akendest ja kaarjatest ukseavadest ja siis jälle kaarjatest akendest mööda. Ta ei sisene sellesse monumentaalsesse silmapettesse mitte grandioossest peauksest – mis on jäädavalt riivis –, vaid silmatorkamatust kõrvaluksest – ja nii peabki, kuna sellega jõuab lõpule eksikujutlus, et ta kohtab mõnd Foscarit või Pisanit, kuna tegelikkus on: kuivanud muna laadse vakstuga kaetud madal pink ja selle peal konutav patustaja, nägu – nagu nii paljudel vaimuhaigetel – paradoksaalne kasvaja, elatanud näojooned on just selsamal hetkel tekkinud, et enesekaitseks tõstetud õla taga vabisema hakata. Heidutav hääl ütleb: Sa ei lahku sel nädalal oma osakonnast ja ei saa mingit taskuraha, KAS ON A-RU-SAA-DAV? Oi, muidugi, see on mulle täiesti arusaadav ... ja seepärast astub ta nobedasti edasi, soovimata sellist tavapärast toorutsemist rohkem näha ... Saabub Zachary – ja kulgeb mööda lühikest niiske saepuruplaadiga tahveldatud koridori, siis mõned trepiastmed alla alumisse koridori. Saabub Zachary – ja kulgeb edasi – ta on surunud portfelli vastu rinda, avanud klõpsu ja tõmbab nüüd oma valget kitlit väikeste jäikade voogudena välja. Kitlit läheb sul vaja, Busner, oli Whitcomb öelnud – lustakas persevest, pikk nägu kui murd: vuntsid silmade ja suu vahel murrujooneks – muidu arvavad patsiendid, et ... Mida nad arvavad? Mida nad arvavad?! Kuid konsultantarsti keskendumisvõime oli nii kehv, et ta oli kaotanud omaenda lause vastu huvi ning kukkunud kibuvitsajuurest piibu söestunud sompu teelusikaotsaga suuremaks uuristama, seda nokitsemist nõudvat ülesannet viidi kobalt täide räsasjalgade pahklike põlvede otsas. – Miks olid kõik personali puhkeruumi toolid kas liiga madalad või liiga kõrged? Saabub Zachary – ja kulgeb edasi ... Olen ahvmees, olen ahv-ahvmees, no olen ahvmees, väljapoole käänatud kingad kriipsivad mööda põrandat, libisevad üle linoleumilatakate, laksuvad vastu kiviplaatidega lõike, varbad krahmavad iidset bituumenit – paigus, kus see paljastunud oli. Krrr-ahvavad. Ta paneb imeks: kellele küll midagi sellist pähe võiks tulla – katta haiglas koridoride, isegi osakondade põrandad teesillutisega? Ja ometi on sellel oma loogika – heidutav, lipitsev, tige loogika –, mis õigustab oma teguviisi nende häälte kaudu, mis kõmavad patsientide luistes-puistes peades, koljukoridorides ja sagaramagalates ... sest need on maanteedistantsid – sada jardi, sada jalga, veel sada, inimhinge North Circular. Aga ei mingeid viitasid, mitte mingit neljateeristi – hoopis: lantsettaknad, mis kiikavad tahmaste laugude alt jalutusplatsidele, õigupoolest vanglaõuedele, mida eraldavad tiibadest ja müüridest vaheseinad ses pikas päikesepaisteta kaevikus haigla esimese ja teise korpuse vahel. Tiibadest võrsuvad müürid – aina rohkem müüre võrsub neist, nii et kogu see hull bakter kasvab soodsas eeslinnasubstraadis järjest suuremaks ja keerukamaks. Saabub Zachary ... Koridori akendeta küljes on uksed peremehelike siltidega: TRANSPORDITÖÖLISED, SÖÖKLA, HOOLDUSOSAK SÖÖKLA, SÜNAGOOG, BUTIIK – butiik!, seejärel LEIVALADU – tuba täis leiba ... ning lisaks veel üles osakondadesse viivad kaldteed. Ta tuleb edasi ... ja ikka veel haigutab tema ees sügav kõri, valgusetriipudest neel, mida täkivad rõugearmide ribad – algsete krohvijate kujundusskeem –või mis on üle külvatud medaljonide ja rustikaalsete vettindpruunide nurgakvaadritega. Ta tuleb edasi ... puudutades hellalt vanade gaasitorude kestendavaid sooni, millest ühe paljale vaskpinnale on kleeplindiga kinnitatud üksainus POPULAARSE SVINGORKESTRI The Rhythmaires reklaamleheke – aga, mõtleb ta, saab see nii ajast-arust olla või on asi siinse õhu ja kõige muu kiiremas vananemises? See asub läänekoridori lõikumisnurgas, ümaras nurgas, mille on ära kulutanud üks vaarumine teise järel – Ei! See oli nõnda projekteeritud, et nad ei saaks end ära tappa, aga tapavad nagunii. Ja harju sellega ära, oli Whitcomb talle oma plastkammivuntside tagant naksilt öelnud, sest seda tuleb veel kõvasti ette. Nii see lihtsalt käib – nii see on. Paha lugu küll – aga nii see on. Parlament võis ju poomise tühistada ... ta popsutas välja väikseid ja aromaatseid kosmilise fopaa pilvi ... kuid siin on see jäänud levinuimaks hukkamismeetodiks – selgub, et silmus lippab sel kümnendil sama nobedalt nagu eelmisel! Mitte et Whitcomb oleks olnud tundetu, lihtsalt nii ta on – nagu nii paljud enam-vähem rahuldava pädevusega psühhiaatrid, oli ta niivõrd harjunud stressis ja segastega rääkima murelikust neutraalsusest ohjeldatud toonil ning kasutama kõigist ärritavatest sõnadest paljaks roogitud sõnavara, et priiks päästetuna muutus ta naeruväärselt taktituks – või oleks muutunud, kui oleks midagi, mis naerma ajaks. Samuti polnud Whitcomb arvanudki, et uus alluv nende lõbusate enesetappudega ise tegelema peaks – ei mingit kaltsuga kasimist ega isegi mitte vaatamist – selleks olid ju ometi õed! –, ainult et ta peaks olema valmis selleks, kuidas need hakkajamad, kelle nukrameelsuses kihiseb erksus, smugeldavad WC-sse voodilina, rebivad puruks, põimivad köieks ja seovad siis tolle jõnksu külge, kus toru paaki siseneb. Selle Victoria-aegse toruvärgi õnnistus ja ühtlasi needus, võinuks Whitcomb Busneri meelest vabalt öelda – see oli tema moodi märkus –, kuid selle asemel oli ta kohustatud koostama omaenda jutluse, sest iga surm, ükskõik kui kõhnuke, nõudis vähemalt järgmist vaagimist: Selle Victoria-aegse toruvärgi õnnistus ja ühtlasi needus on tema tugevus. Isegi kõige tulihingelisem enesetapja ei saanud toru purustamisega hakkama, rabele ja rapsi, palju tahad ... Vahel suudavad nad – seda rääkis Perkins, 14. osakonna – üks kahest krooniliste osakonnast, kuhu Busner oli määratud – valveõdedest see vastikum – end selle kuramuse keti külge üles puua, no kas te kujutate ette! Me leiame nad paljaid varblutte pidi kemmergupotist ... Busner uskus seda küll. Ta nägi pöidade vahelt rentsli poole voolavaid uriini- ja roojaniresid, mis plirts­plärtsuvad käimlasse, samal ajal kui paak ülal lakkamatult koriseb ... See esimene enesetapja, naine, keda Busner polnud mitte üksnes oma silmaga näinud, vaid keda ta oli ka aidanud Mboyal – sel sümpaatsel meessoost õel – alla lõigata, oli end riputanud täiesti usaldusväärse toru külge – ning oli seega surnuna kiilutud ebamugavasse prakku toru ning valgeks võõbatud akna vahel, mis oli pikkupidi poolitatud, kui see latter vaheseinaga loodud sai – ..."


Lugemise väljakutse 2017
Nr 29 Raamat, mille pealkirjas on mingi ilmastikunähtus

16 jaanuar 2017

"Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda" Mihkel Raud



Mulle ei meeldi ekraanilt raamatuid lugeda, lihtsalt ei meeldi. Ilmselt kuulun lootusetult paberimudijate-põlvkonda. Kuigi ma saan muidugi aru virtuaali eelistest, nagu ka seekord juhtus. Ma tegelikult ei kavatsenud seda raamatut lugeda, sest eneseabiraamatud on üks salakaval võrk, millesse lihtne takerduda. No esmalt lajatavad nad sulle lahtise käega ja teevad puust ja punaseks, milline tropp ja ebaõnnestunud tüüp sa oled. Edasi hakkab igasuguse iseseisva mõtlemise uinutamine, sind püütakse teha ajudeta käsnaks, millele sööda ette mida tahes, ta imab kõik endasse, ise ei pea enam mõtlema. Eneseabiõpikud teevad su eest kõik ära, petlikult lahe ja mugav.

Aga mis sa selles Viljandi-Tallinna bussis loksudes ikka targemat teed kui loed, hädaga kas või ekraanilt. Ülejäänu lõpetasin eile praamil - jällegi üks ütlemata hea koht lugemiseks. Tõsi, eile olid paadis filmivõtted ja liiga lõdvaks ei saanud end lugedes lasta, sest noh... lugedes ma võin end mõnikord unustada ja liiga koduselt tundma hakata :)

Rauast siis kõneldes. Palju on juba öeldud ja pikalt kordama ei viitsi hakata. Niisama lugemisena täitsa mõnus ja hea. Need välkaritest maailmaparandajate targutused lasin suht diagonaalis üle ja pean tunnistama, et minust nende lugejat ei ole (kel aga huvi, siis siit raamatust leiab kuhjaga soovitusi ja viiteid lisalugemiseks!). 

Nüüd aga üks oluline asi, mille eest ma autorit kiita tahan - lõpuks ometi on keegi Vesivärava müügigurud raamatusse raiunud! Tõsi, Raud kirjutab neist natuke teisest vaatevinklist ja üldsegi oma dieedipeatükis, kuigi eks kaudselt ikkagi nende müügioskust kiites :) Nii et, kui teil vahel igav on või muidu nälg näpistab, siis astuge sealt läbi - lisaks vana kooli kodusele ja soodsale kõhutäiele on korralik show garanteeritud + võimalus läbida meelekindluse tuleproov :)

Sümpaatne on ka Raua kiiks õigekirja osas - ka mina teen mitmed otsused ja valikud just sellest lähtudes. Millega ma aga üldse rahul ei ole, on selle raamatu puudulik korrektuur. Jah, ma tean ju küll, kuidas need apsud tekivad ja mõistan, et autori ega toimetaja õigekirja tundmisega pole siin vähimatki pistmist (selle asja nimi on enamasti kiirus, lohakus, mõne tööprotsessis kasutatava programmi kesine valdamine). Igatahes, kui Mihkel Raud jõuab järgmisel korral käsikirja trükivalmiduseni ja tal tõepoolest keegi ei viitsi või ei taha korrektuuri lugeda, siis saatku mulle - teen ära, tasuta. Ent nii paljude näpukatega ei tohiks fail trükikotta minna.

Lugemise väljakutse 2017
Nr 36 Mitteilukirjanduslik raamat

11 jaanuar 2017

Kuidas eestlast ümber lõigata, Mutt teab ja kirjutab.


"Eesti ümberlõikaja" Mihkel Mutt

Muidugi olid mul Muti suhtes eelarvamused, kellel ei oleks, eks :) Minu enesetunnet ei parandanud ka telefonitorus kogelema hakanud raamatukogutädi, kui ma raamatu broneerisimiseks selle pealkirja nimetasin. Ja ega see raamatukaas ka suurem asi ole.

Negatiivse poole pealt sai nüüd kõik öeldud:) Tegelikult mõjub see raamat üsna kivirähilikult (teeme nüüd pausi ja murrame pead, kuidas kurat seda käänata, eks!), ehk vaid kraad kangemalt ja tase kõrgemalt. Mutt võtab lühidalt, selgelt, parajalt irooniliselt ja minu meelsusega haakuvalt kokku Eesti olukorra Euroopas ja muidugi mitmesuunalise rändekriisi. Viimasest rääkides, Mutt on (õnneks!) valinud selle variandi, et ega need pagulastehordid ei tahagi siia meie juurde tulla. Ent päris tabavad on tema tegelaste suu läbi kõlavad Eestist lahkujate kirjeldused ja seisukohad. Jääjatesse suhtutakse ja siin käiakse analoogse tundega nagu lapsena maal vanaema juures sai käidud - hirmus tore ja arhailine ja romantiline ja igatsedes õhkama panev, aga näed ise sinna (maale või laiast maailmast Eesti poole vaadates) elama enam ei kipu. Aga et see koht ja olud ikka säiliksid, tulebki neid paigalolijaid taevani kiita, muidu nood hullud kobivad samuti minema.

Tänane muhedalt humoorikas tsitaat tuleb pühendusega kõigile tuttavatele giididele:

"Kokkuvõttes mõjus välismaailmaga tutvumine minule teatud mõttes kahjulikult. Giide vist ei tohiks liiga palju välismaale lasta (puhaku kodumaal või sellega sarnastes riikides!). Neis peab ikka säilima mingit entusiasmi, naiivset usku. Giid on ju müügimees. Ta peab uskuma või tegema nägu, et usub, et see, mida ta müüb, on parim maailmas."
  


Lugemise väljakutse 2017
Nr 34, Raamat, mille suhtes on sul eelarvamused

07 jaanuar 2017

"Kuidas mu isa endale uue naise sai" Reeli Reinaus

Iseenesest tore lasteraamat, püüdlikult kaasaegne koguni. Siin on päris palju ja tabavaid nalju, kuigi pean tunnistama, et ma ei tea, kas need naljad ka lastele endile naljakad on. Täiskasvanutele ilmselt küll. No näiteks netitutvused ja proovilepanekud meespoole automargi osas :) (laps õpetab isa, et ütle, et sul on Datsun, naisekandidaadid kaovad selle peale nagu tina tuhka). Või ettenägelik hoiatus kullakaevajate ja puukide osas :)

Oli ka häirivaid asjaolusid. Teatav liigne nämmutamine. Naljad ja puändid olid ju head, isegi väga, aga need lahjenesid mitmekordses kordamises. See ongi see, mida ma lasteraamatute puhul kogu aeg kardan ja miks ma neid harva julgen ette võtta. Ma ei tea, miks see nii oli. Oli see autori enda tahe või oli talle ette antud tähemärkide arv (üks tõsiselt saatanast asi!). Või oli kolmas põhjus, ei tea.

Soovitada siiski julgen, taevani kiita ei saa.

04 jaanuar 2017

"Mangode hooaeg" Cécile Huguenin


Ma vist haaran harva ilma eeltööta mõne raamatu riiulist, selle puhul lasin end kirevast kaanest ja hõrkudest mangodest ahvatleda. Oli selline nii ja naa lugemine. Võrratult köitev jutustamisoskus, seda kindlasti. Maailm peopesal, ka seda. Erinevad kultuurid, kombed, uskumused, ajalooline taust... ent see kõik jäi kuidagi liiga põgusaks, liiga pinnapealseks. See on ju õige õhuke raamat ja võib-olla oli nende väheste lehekülgede peale liiga palju püütud kokku suruda.

Kuigi siin olid omad momendid... Nii et, pigem hea kui halb. Vist.

P.S. Lugemise väljakutse 2017
Nr 50 Raamat autorilt, keda aastal 2016 Lugemise väljakutse grupis ei loetud

03 jaanuar 2017

"Üks suvi. Ameerika 1927" Bill Bryson


Bryson oma tuntud headuses. Lugeja võib eelmisest korrast mäletada tema "Ringkäiku kodumajas", kus ta vaatles paarisaja-aastase perioodi vältel põnevamaid asju ja nähtuseid kodusest majapidamisest, nende tekkelugu, muutumist ajast, kasutuspraktikaid jms.

Seekord on sihikul Ameerikamaa, mis muidugi nii suur ja lai, et ega kaante vahele mahub murdosa sellest. Lisaks on vaid autorile teadaolevatel põhjustel hakatud kinni aastast 1927, täpsemalt suvest. Tegemist on siiski tingliku raamistikuga, sest loomulikult, Brysonile omaselt, läheb ta paljude inimeste ja nähtuste puhul ajas päris kõvasti tagasi ning kui tarvidus tekib, siis ka sutsuke edasi.

Kajastamist leiavad mitmed tähtsad teemad - meedia, kino, pesapall, poks ja Ameerika maffia, Hoover, mõned ekstraordinaarsed kurikaelad, Mississipi üleujutus jms - kõige paeluvamad, pean tunnistama, olid minu jaoks aga kaks tehnilist teemat - Henry Ford oma autotööstusega ja Charles Lindbergh lennunduses. Viimatinimetatud isik ja valdkond olid muide õige põhjalikult esitletud. Ookeaniülese lennu juurde olid detailselt toodud varasemad katsed, ettevalmistused, konkurendid ja muidugi erinevad hilisemad kurioossed juhtumised nn lennustaaridega. See tollane staarindus oli üldse üks omanäoline nähtus, vähemasti minu jaoks tuli see suure üllatusena. On tunne nagu oleks see mõõtmatu staarikultus kaasaegsem ilming, kehtiks pigem lauljate, näitlejate ja üksikute wannabe´de kohta. Siin võib aga lugeda, kui vähesest piisas, et olla pärast kuude kaupa ajalehtede esikülgedel ning saada lademeis reportereid uste ja akende taha kõõluma. Kentsakas.

Brysoni-sugused peaksid ajalooõpikuid koostama, sellel oleks jumet.

P.S. Lugemise väljakutse 2017
nr 41 Raamat, mille pealkirjas on number 7 või 17 (aasta 2017 auks)



01 jaanuar 2017

"Minu Norra: polaarutoopia ja naftaplatvormid" Tanel Saimre


Aastat tuleb ikka alustada nii nagu sa tahaksid, et see tervikuna tuleks ja oleks. Enam-vähem nii see ka õnnestus, ma usun. Koht ja inimesed olid õiged, rahulik ja kodune olemine, ei ülesöömist ega ülejoomist. Ainus, mida esiotsa pelgasin teha, oli lugemine, ent õnneks hoolitsesid kodumaised telekanalid ise selle eest, et kohati oli raamatu haaramine lausa kohustuslik. Hirmus palju labast huumorilaadset nalja (ma ei uskunud, et ma need sõnad kunagi lausun, aga parim oli lõppeks vist just Edekabel, vähemalt oli tabav paroodia ja eeskujulik grimmi-kostümeerijatöö), suhteliselt sarnane artistide valik ja ... muidugi igal kanalil figureeriv Raivo E. Tamm :)))

Ma siis võtsin hoopis nurmenukutee ja reisiraamatu, isegi sihtkoht sattus juhuslikult päris kobe olema. See oli väga kummaline raamat, seda ma pean tunnistama. Ma sattusin nimelt segadusse, et mida ma siis õigupoolest sellest arvan :) Kahtlemata ladus lugemine, mõnes kohas mõte takerdus ja kordus, aga mitte sageli. /jäin mõisklema siin...see on äkki mingi meesteteema? Eelmises Minukas märkasin sama asja - mehel on mingi väärt mõte, mille ta on enda jaoks lahti mõtestanud ja sõnastanud, see on aga nii hea, et ta tahab selle juurde korduvalt tagasi tulla. Naine veeretaks seda mõttepojukest siis siia-sinna, prooviks ehk muuta vaatenurka või kasvõi sõnastust, läheneks kord nii, kord naa, aga mees ei hakka jantima. Mõte on olemas, sõnastus paigas ja nüüd iga kord, mil ta tahab sellele tähelepanu juhtida, siis ta võtabki sama lause ja torkab paika. Punkt./ 

Segadusse võis mind ajada ka see uue aja moodne staatus: igavene üliõpilane. Õppimine on igati tervitatav nähtus, aga kuskilt läheb minu kui vanamoodsa inimese jaoks vist piir, mil õppimine peaks põhitegevuselt kõrvaltegevuseks nihkuma. Eks ma siis pool raamatust madistasin oma arvamuste ja suhtumistega ja püüdsin mõttejõul panna autorit suunda muutma :))) No et ta tunnistaks ühel hetkel, et kurat võtaks, võtan oma seitse asja ja hakkan elama. Samas, erinevus rikastab, nagu nüüd on kombeks öelda ja ehk on siiski tore, et on sellised tüpaažid olemas. Ja eks tänu sellisele "hullule tüübile" on nüüd lihtsal inimesel ka võimalik lugeda näiteks, kuidas kulgeb elu ühes kuivdokis seisval naftaplatvormi nime kandvas monstrumis. Sest muidu on ikka nokk kinni ja saba lahti situatsioon - üleharitud tegelased ei lähe sellisesse kohta ja need, kes lähevad, nendest pole jälle enamasti raamatu kirjutajat. Nii et, mine sa võta kinni, mis siin ilmas õige ja hea on :)

Jah, ma vist mõtlesin siinse heietamise käigus välja, mis mul kõvaketta kinni võis jooksutada. Raamatu esimeses pooles oli vist Norra touch´i vähevõitu, mis oli ilmselt tingitud sellest, et autori aeg kulus suuresti õpingutele ja nelja seina vahel elamisele ning lisaks oli nende üheksaliikmeline kursusekamp üdini rahvusvaheline. Mistõttu "päris" Norra neid eriti nakatada ei suutnud. Tööelu ja bürokraatia masinavärk tõid küll uued tuuled, kuigi ka seal oli rahvusvaheline seltskond koos :) Nojah, ja naine sai tal ka ju olema eestlane, seega esimene tõeline Norra ühiskonda sulanduja oli hoopis laps (sünnitushaigla ja lasteaed) ja ehk ka tõsisem norra keelega alustamine.

Lühidalt, ülikooli- ja tööelu olid oma olemuselt lugeda huvitavad, aga kohati kippusin lugejana unustama, et tegevuspaik oli Norra :) Aga eks Norras neid piirkondi jagub, mida veel raamatukaante vahele raiuda.

P.S. Lugemise väljakutse 2017
Nr 3 Raamat, mille valid pealkirja järgi, sisututvustust lugemata