01 jaanuar 2017

"Minu Norra: polaarutoopia ja naftaplatvormid" Tanel Saimre


Aastat tuleb ikka alustada nii nagu sa tahaksid, et see tervikuna tuleks ja oleks. Enam-vähem nii see ka õnnestus, ma usun. Koht ja inimesed olid õiged, rahulik ja kodune olemine, ei ülesöömist ega ülejoomist. Ainus, mida esiotsa pelgasin teha, oli lugemine, ent õnneks hoolitsesid kodumaised telekanalid ise selle eest, et kohati oli raamatu haaramine lausa kohustuslik. Hirmus palju labast huumorilaadset nalja (ma ei uskunud, et ma need sõnad kunagi lausun, aga parim oli lõppeks vist just Edekabel, vähemalt oli tabav paroodia ja eeskujulik grimmi-kostümeerijatöö), suhteliselt sarnane artistide valik ja ... muidugi igal kanalil figureeriv Raivo E. Tamm :)))

Ma siis võtsin hoopis nurmenukutee ja reisiraamatu, isegi sihtkoht sattus juhuslikult päris kobe olema. See oli väga kummaline raamat, seda ma pean tunnistama. Ma sattusin nimelt segadusse, et mida ma siis õigupoolest sellest arvan :) Kahtlemata ladus lugemine, mõnes kohas mõte takerdus ja kordus, aga mitte sageli. /jäin mõisklema siin...see on äkki mingi meesteteema? Eelmises Minukas märkasin sama asja - mehel on mingi väärt mõte, mille ta on enda jaoks lahti mõtestanud ja sõnastanud, see on aga nii hea, et ta tahab selle juurde korduvalt tagasi tulla. Naine veeretaks seda mõttepojukest siis siia-sinna, prooviks ehk muuta vaatenurka või kasvõi sõnastust, läheneks kord nii, kord naa, aga mees ei hakka jantima. Mõte on olemas, sõnastus paigas ja nüüd iga kord, mil ta tahab sellele tähelepanu juhtida, siis ta võtabki sama lause ja torkab paika. Punkt./ 

Segadusse võis mind ajada ka see uue aja moodne staatus: igavene üliõpilane. Õppimine on igati tervitatav nähtus, aga kuskilt läheb minu kui vanamoodsa inimese jaoks vist piir, mil õppimine peaks põhitegevuselt kõrvaltegevuseks nihkuma. Eks ma siis pool raamatust madistasin oma arvamuste ja suhtumistega ja püüdsin mõttejõul panna autorit suunda muutma :))) No et ta tunnistaks ühel hetkel, et kurat võtaks, võtan oma seitse asja ja hakkan elama. Samas, erinevus rikastab, nagu nüüd on kombeks öelda ja ehk on siiski tore, et on sellised tüpaažid olemas. Ja eks tänu sellisele "hullule tüübile" on nüüd lihtsal inimesel ka võimalik lugeda näiteks, kuidas kulgeb elu ühes kuivdokis seisval naftaplatvormi nime kandvas monstrumis. Sest muidu on ikka nokk kinni ja saba lahti situatsioon - üleharitud tegelased ei lähe sellisesse kohta ja need, kes lähevad, nendest pole jälle enamasti raamatu kirjutajat. Nii et, mine sa võta kinni, mis siin ilmas õige ja hea on :)

Jah, ma vist mõtlesin siinse heietamise käigus välja, mis mul kõvaketta kinni võis jooksutada. Raamatu esimeses pooles oli vist Norra touch´i vähevõitu, mis oli ilmselt tingitud sellest, et autori aeg kulus suuresti õpingutele ja nelja seina vahel elamisele ning lisaks oli nende üheksaliikmeline kursusekamp üdini rahvusvaheline. Mistõttu "päris" Norra neid eriti nakatada ei suutnud. Tööelu ja bürokraatia masinavärk tõid küll uued tuuled, kuigi ka seal oli rahvusvaheline seltskond koos :) Nojah, ja naine sai tal ka ju olema eestlane, seega esimene tõeline Norra ühiskonda sulanduja oli hoopis laps (sünnitushaigla ja lasteaed) ja ehk ka tõsisem norra keelega alustamine.

Lühidalt, ülikooli- ja tööelu olid oma olemuselt lugeda huvitavad, aga kohati kippusin lugejana unustama, et tegevuspaik oli Norra :) Aga eks Norras neid piirkondi jagub, mida veel raamatukaante vahele raiuda.

P.S. Lugemise väljakutse 2017
Nr 3 Raamat, mille valid pealkirja järgi, sisututvustust lugemata

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar