20 jaanuar 2017

"Šokolaadist prints" Andrei Hvostov


Pärast pikka pausi Hvostov taas kirjanduspildil. Arvestades teose mahtu, on pikk paus isegi mõistetav. Tekitas hirmpalju mõtteid, mõned vajavad alles seedimist. Õhtused kodused vaidlused ja keskustelud jätkuvad (mis on hea raamatu tunnus mu jaoks, põhjust diskussiooniks on ikka vaja).

Ma mõtlen, et siin oli tegelikult hea idee ja korralik narratiiv. Tempo on ju peal ja ega väga palju pikki, rikkaliku tegelastegalerii ja rohkete liinidega lugusid enam kodumaistelt autoritelt ei ilmu. Selles osas kenake erand. Tõsi, selles eri liinide sõlmituses jäi midagi vajaka, oli kohati nagu naiivselt ja rutakalt tehtud. Umbes, et okei, nüüd aitab, tõmbame otsad kokku ja enam ei jaura...Võib-olla oli see minu kui lugeja viga, ei tea.

Kuigi Hvostov lõpusõnas palub paralleele päriseluga mitte otsida, siis olgem ausad - see on võimatu. Seepärast olengi tibake kimbatuses, et kuidas mõjuks see lugu, kui taustsüsteemist midagi ei teaks, loeks neutraalse välismaalasena... Usun, et tulemus oleks veelgi parem. Praegu jäävad need, üsnagi lähiminevikust toodud, seigad ja inimesed ikkagi segama. Tunnistan, et pole ammu ühegi ilukirjandusliku raamatu puhul sedavõrd palju guugeldanud ja mälu värskendanud. Paljud tegelased ja nimed olid eksimatult äratuntavad, mõned tahtsid veidi nuputamist. Nii et, kerge öelda, et ära raiska energiat prototüüpide peale ja et tähtis on lugu ise, aga kui sa ikka kasutad selliseid tegelasi ja poogid neile kõiksugust s...a külge, siis küsimused tekivad, see on paratamatus.
Teine asi, mis muidugi otsekohe muret teeb, on märksõna "kättemaks". Jah, ma võin püüda keskenduda loole endale, ent tahaksin veenduda, et selle varjus ei viida läbi teatavat kättemaksuaktsiooni...Praegu ma ei saa selles kindel olla.

Mille üle ma aga alles nüüd tagantjärele mõtisklema jäin... autor otsib vastust küsimusele, kust tulevad või kuidas muutub inimene psühhopaadiks. Oma äranägemist mööda vastab ta jutustuse käigus püstitatud küsimusele. Ent kus oli see piir, kus mängu tuli homoteema? Mõned asjad tahaksid üle lugemist ja mõtlemist vist.

Raamatu kiituseks peab aga mainima, et siia on osavasti põimitud palju erinevaid lugejate sihtgruppe. Noore poisi arengutee jälgimine (teatava Oidipuse kompleksiga ühes) pakub paljudele pinget. Need peatükid meenutavad kohati Christenseni "Poolvenda". Nõukaaja nostalgia ihalejaid ootab samuti korralik saak (maleva- ja kunstielu näitel). Raamatu viimane neljandik võiks nagu rusikas silmaauku sobida neile, kes hiljutist Kadastiku elutööraamatut nautisid. Mõni tudeng ehk ühel päeval kirjutab võrdleva analüüsi Kadastiku Postimehe ja Hvostovi Eesti Tilisangi kohta. Igatahes olid need kirjeldused kohati ülimalt sarnased.
Ja muidugi viimane, ent mitte sugugi kõige väiksem ja tähtsusetum lugejagrupp - seksuaalse vabameelsuse ja perverssuste austajad. Ka teie jaoks peaks see raamat maiuspala olema. Motoks: "Kõigi elualade kiimakotid, ühinege!" Samas positiivne hoiatus - hõrgu keele- ja kujundite kasutusega. Näiteid tooma ei hakka :)

A g a! Näpu- ja trükikuradi vihkajate jaoks on see raamat õudusunenägu, sest kubiseb tõsiselt vigadest.

P.S. Asjasse mitte puutuv fakt ka: Hvostov on mu emaga täpselt samal päeval ja aastal sündinud, mis tähendab, et minuga kattub vaid sündimise kuupäev. Õnneks leidsin lugemise väljakutse alt ühe teise kategooria, kuhu see raamat torgata :)

Lugemise väljakutse 2017
Nr 46 Raamat, mille kaanepildil on raamat

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar