26 veebruar 2017

A kus sinu kastid on?



 Nr. 1. Neljapäeva õhtul Linnateatris "Melujanu", mis suuresti üles ehitatud näitlejate füüsisele ja liikumisele ning muidugi kastidele. Poolteist tundi mängu karpidega ja lugu koos. Väga hea, kusjuures. Sõna ongi kohati ülehinnatud. Kuna näitlejaid laval korraga palju, siis kõigi peensuste märkamiseks/jälgimiseks oleks vaja korduvalt vaadata.  Väga tabavaid kujundeid püüdis silm kinni. Noored olid ootuspäraselt ägedad, aga Anu Lamp üllatas meeldivalt. 



Nr. 2. Siia ma pilti ei pane, sest nagunii te vaatasite reede õhtul EV99 aastapäeva kontsert-aktust. Jälle jutustati lugu läbi kastide, kasutati samu võtteidki (ehitame, lammutame, silitame). Äärmiselt masendav lavastus oli - me nagu püüaks iseennast oma kätega lämmatada. Kui me ajast aega jaurame "must lagi on meie toal", siis pagan võtaks, see ongi lõpuks must. Kogu lavastuse päästis mu jaoks "Ukuaru valsi" motiiv, kuigi seda ekspluateeriti veidi siiski üle. Mind igatahes õnnestus sellega ära osta, sest vastasel juhul oleks siin neli lehekülge lavastuse ja kõne lahkamist ja mul on karvane tunne, et see ei saaks kuigi kiitev hinnang olema. 
Ühel aastal võiks kodumaa sünnipäev ikkagi rõõmu- ja pidupäev olla, kui mitte EV 100 aegu, siis millal veel?

Nr. 3. Soonlepa kastid. Vanajumal ise lavastas ja orgunnis, täitsa niisama, heast südamest. Ta teadis küll, et mul kastidest limiit täis, aga iga teema tuleb ju siiski positiivse noodiga lõpetada. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar