28 veebruar 2017

Bali rütmiga kohanemine

Balile jõudes olin ma leebelt väljendudes ebaadekvaatne - esmaba pärastlõunal Kadriorust alanud teekond oli end õige pikaks venitanud, nimelt kolmaba hommikusse ja Denpasari lennujaama välja. Esimene balilik fiiling oli küllap viimasel varahommikusel lennul jagatud kahtlase välimusega pirukas. 
Seene-vetikapirukas (sisu on tuvastatud nelja eestlase elukogemusele toetudes ja ei pretendeeri lõplikule tõele). Tegelikult ma võin siin nina ju kirtsutada, aga viimatine lennujaamas veedetud öö, (ajutine) isutus ja loppis olemine tipnesid sellega, et viimasele lennule ronides lõi kõht korralikult pilli. Kohalik odavlennufirma JetStar ei tõotanud samuti erilisi toidukandikuid välja jagada. Nii et kui siis kohalikud ilueedid järsku me pinkide juures seisid ja midagi susisesid, meile otsa vaatasid, meie neile, jälle arusaamatu susin, kuni viimaks keegi meist ühe tuttava ja ilusa eesti poiss- või tüdruklapse nime tuvastas ja siis meile, üksikutele väljavalitutele!, tulised pirukad näppu pisteti, tundsime end kui tõelised tuusad :) See oli huvitav mäluvärskendus, kui aus olla, sest kes meist ei mäletaks Eesti Õhu viimaseid päevi, mil toitlustamisega lood juba nadid olid ja poolitatud kukli vahelt luubiga singiviilu ja paprikalõiku sai taga otsitud. Singapuri ja Denpasari vahel oli umbes sama tunne, vaid selle vahega, et vürtsikat seenemassi oli oluliselt enam kui saia ennast. Seened, muide, on ühe teise saare teema, mis siiski Balilt väga kaugel ei ole.

Jah, kes oleks võinud arvata, et üks pirukas nii palju tähelepanu pälvib.

Need, kes Balile minemas, tahavad kindlasti teada ka mingeid rahanumbreid. Denpasari lennujaamas kinnises tsoonis oli esimene pakkumine taksole 400 000 ruupiat. Järgmises, samuti ametlikus letis, oli hinnaks juba 200 000 ruupiat. Ja nagu ma aru saan, siis lennujaamast välja marssides oleks ilmselt 100 000 ruupiaga saanud. Sellised suurusjärgud tingimise puhuks jäid laias laastus paika kogu reisiks. Kui me seda arvestust ei järginud, oli see lihtsalt meie endi laiskus või minnalaskmine.

Denpasar ja Sanur võtsid meid vastu umbes nii:

Sellest, mis nägudega meie taolise vihmasaju vastu võtsime, kahjuks pilti ei ole :)

See, kusjuures, on ühel leebemal hetkel tehtud pilt, sest noh.... enamus aega lihtsalt ei kannatanud ühtegi elektroonilist seadet kotist välja võtta. Ka kotti ennast ei kannatanud toast välja viia. Põhimõtteliselt tekkis uus mäng, et "otsi kehal kuiva kohta" ja "võidab see, kellel on õuest tulles rohkem kuiva kehapinda". /keegi ei võitnud kunagi seda mängu/.



Ma ei tahaks nii palju söögist rääkida, aga  esimene söögikord Balil jääb mulle samuti meelde. Klassika, ehk nasi goreng, millest kunagi edaspidi pikemalt. Lihtsalt et kui see toit mu ette asetati ja ma kahvliga rünnakule asusin... plahvatas mu silm. Õnneks küll mitte füüsiliselt, kuid tunne oli küll selline. Tänaseni jääb mõistatuseks, kuidas see tšilline kaste mulle silma jõudis. Suht rõve tunne, kui kohviku väliterrassi ümber paugub pikne ja kallab kui oavarrest, lisaks ei pea Balil pooled katused vett ja iga meetri järel tilgub katusest vihmavesi ning samal ajal pead sina endale klaasist veel vett silma uhama. 
Sel päeval kaotasin ma kuiva koha otsimise mängu väga varakult.

Ma saan aru, et siinsete piltide põhjal seda muljet ei teki, aga Sanur on siiski võrdlemisi armas ja rahulik ja kena kohake. Kui ilma on, eks ole. Kauplejad olid enamasti valvsuse kaotanud ja ei lennanudki peale, võib-olla oli katusel ühtlaselt trummeldav vihm nende valvsuse uinutanud... T.-l õnnestus turul ühes kaupluses pikalt ja mõnuga väljapanekuga tutvuda, enne kui naaberputka tüüp tuli poepõrandal norskavat selli üles peksma. 
Bali on esimene koht, kus mulle tingimine isegi meeldima hakkab. See ei ole siin selline raevukas nagu näiteks Egiptuses või Kreekas, vaid leebelt mänguline ja kohati kergemat sorti tragikomöödiat meenutav. Teisalt on see muidugi ka ohtlikult kaval nüke nende poolt, sest kuigi alguses hakkad pooleldi naljaviluks utoopilist hinda pakkuma ja kui see hind siis langebki nii alla, siis 1) pika protsessi lõpuks oleks nagu näotu jätta asi ostmata, 2) asi tundub viimaks nii odav, et tundub narr mitte osta, kuigi sul tegelikult seda asja vaja ei ole.

Rannas kohtame kaht eestlannat (tuletan meelde, et me oleme alles ühe öö Balil olnud!), kes ilma osas lootust ei anna ja esinevad sama väitega, millega sõber internetki - saartel on ilm parem. 

Veel positiivset. Kui muidu on tüütu kohustus reisil igasuguseid põnevaid menüüsid üles kirjutada, siis Bali oli mu peale mõelnud ja elu lihtsaks teinud. Läänelikud ja suuremad hotellid ehk väljaarvata, on hommikusöögimenüü kõikjal sarnane. 
Hooajaline puuviljavalik, vahel ka värskelt pressitud mahl, aga mitte alati. 
Pannkook, enamasti banaaniga, vahel ka millegi muuga, nt ananassiga.
Ja siis muna. Muna. Ja veel kord muna. Keedetud, praetud, härjasilm, munapuder, omlett - milline väljakutse igal hommikul uus valmistusviis valida :)))) Muna juurde otseloomulikult ka röstsai.

Karm. Muna on nüüdsest uus sõimusõna meil kodus:
"Kui sa minuga palju vaidled, teen sulle hommikuks muuu-neee!" :)))))))) 
Selles rannas pidada mürgised ussid vees ringi kakerdama - ei näinud ühtegi, olid nemadki vist sooja päikest läinud otsima

2 kommentaari:

  1. Haha, väga tore reisikirjeldus! Ma loodan, et reisi jätkudes nägite ikka päikest ka ja munade kõrvale pakuti ka muud. Päris hea hirmutamisvõte, võtan ka kasutusele!:)

    VastaKustuta
  2. Ma olen hirmutamises kõva kärbes jah, ma tean :)

    VastaKustuta