23 veebruar 2017

Me peame rääkima Singapurist

On aeg, eks ole. Vaadata tagasi, võtta kokku, mõtiskleda, pilte vaadata... Ühest küljest tore, teisalt ka tiba tüütu. Mõtted on taas argised, olme pressib peale, kui üldse millestki mõelda, siis suvest või uuest reisist. 

Paraku tahan ma enne Balile jõudmist veidi ka Singapurist rääkida, sest... Singapur on sedavõrd äge ja samas totaalselt friiki. Suurushullustust ma muidu ei põe, aga sinna kohta see tõepoolest sobib. Oot, aga ma ruttasin nüüd sündmustest ette, sest tegelikult algas lugu nii...

... et lõputute tundide sisustamiseks Singapuri Changi lennujaamas on mõeldud välja selline tore võimalus nagu tasuta paaritunnine giidiga bussiekskursioon kesklinna. Ajee! Kui tasuta, siis topelt, palun :) Nimelt on ekskursioone kaks varianti ja meil teada, et Changis passimist on nii minnes kui tulles. Kõlab nagu plaan, või mis?! Kõik tundub lihtne ja loogiline. Maandumine kell see ja see ühes terminalis, skytrainiga hopsti teise terminali, suunised tuurile möllimise letini täpselt olemas... aika alka nyt! Reaalselt kõik nii lihtne ei ole. Kui kõik eksirännakud viimaks õige letini viivadki, siis tekib esimene tõrge järgmise lennu pardakaartidega (nendeta meid eriti registreerida ei taheta ja kui lõpuks nõustutakse, siis rõhutatakse, et samasse terminali öösel meid enam tagasi sisse ei lasta, jäetakse õue - koll-koll-koll!ja enne kella 5 midagi ei hakka toimuma). Viimasele ja otsustavale lennule nimelt ei olnud võimalik online registreerida ja seega neid pardakaarte meil ei ole. Olgu, sprindime tagasi eelmisesse terminali, et need hankida, igaks juhuks laseme end tuurile ikka kirja panna. Kaardid me saame, tagasi ka jõuame, immigratsiooni väljumise rivis saame seistud ja siis hakkab mingi tädi meid peedistama. Peedistab seni, kuni meie tulise vaidlemise peale peab meid rivist eemale juhib ja "targemate" ninade juurde uude letti juhatab. Sealne kisa ei taha kuidagi edeneda, viimne lootus kaob aga, kui leti ette imbub keegi pealtnäha ilmetu herra oma kaaskondsetega - järsku hüppavad leti tagant pikast rivist püsti kõik ametnik-mutrikesed, koogutavad ja naeratavad ja meid ei märka enam keegi. Selge, see lahing on kaotatud.
Järeldus: city tour on midagi väga-väga paha ja immigratsiooni järtsis seistes ei tohi sellest kõssatagi. Kleepsud rinnast tuleks esimesel minutil jõhkral rebida ja selja taha peita.

Balilt tagasi tulles ootasid meid taas igavikuna näivad tunnid Singapuris, mille veetmiseks - üllatus-üllatus - tundus taas ideaalselt sobivat ekskursioonike linnas. Oo, kui targad me nüüd oleme, mõtlesime tiba ülbelt ja maandumisest registreerimise lõpuni jäävad poolteist tundi tundusid rohkem kui piisavalt pikad olevat. 

Lollakad!

Jälle jama pardakaartidega, tänu erinevatele lennufirmadele ja sellele, et me ka ajaliselt ei saanud veel Balil check ini ära teha, meil neid pole. Samas, me oleme ju nüüd targemad ja tuurionule letis kinnitame silmad rukkilillesiniselt säramas, et meil pole sellest mingit vahet ja me võime ka niisama ju lennujaamast välja jalutada, viisat vajamata ja muret tundmata. 
Esimene takistusrada läbitud.
Aga me teame, et tõeline kadalipp ootab alles allkorrusel immigratsioonis. Muidugi on meil teadmised ja kogemused olemas. Kleepse rinda ei pane. Tuuribrošüüre ei lehvita. Jne. Õilis ja ilus ju.

Bürokraaditädi puurib mind pilguga. "Mis lennult te tulete, teil on siin mingi vale number märgitud?" Saame selle selgeks, hingan juba üsna sügavalt ja rõõmsalt. 
"Kas te lähete linnatuurile?"
Vaatan nõutult mahajäänute poole mõnikümmend meetrit eemal - nemad on kohe oma etteasteteni jõudmas, mida räägivad nemad, kuidas vastavad ...? Püüan aega võita, teesklen mittemõistmist, lasen küsimust korrata ja siis manan ette oma kõige ausama pioneerinäo ja teesklen mõistmatust, et mis see city tour veel on? Maadam usub mind, kuid pärib, et miks ma siis olen terminali vahetanud ja üldse siia tulnud. Ikka selleks, et metrooga linna minna, selgitan totakalt. 
"Metroo läheb ju teie terminalist ka...?" jätkab ta veendunult.
Mine metsa, mine metsa, mine metsa, karjun oma peas. Ma lähen linna just sellest terminalist ja selle metrooga, millega tahan, mis vahet seal on. 

Immigratsioonist läbi, on aeg asuda otsima tuuribussi, mille leidmiseks oleme juhiseid saanud juba eelmisel korral. Kui buss nähtaval kohal, julgeme kleepsud rinda panna. On vast süsteem. Ekskursioon on huvitav, infot palju, Singapuri elu meie jaoks liialt ahistav ja reglementeeritud, ei midagi ihaldamisväärset.

Kuivikute bürokraatia pole aga oma kombitsaid veel kokku korjanud. Igas vaatamisväärses kohas meid bussist välja lubades rõhutab giiditädi, et keegi meie järele ei oota ja kui hiljaks jääme, siis bussist maha ja omapäi ka jääme. Okei, understood.  K u i me aga viimaks soovimegi bussist lahkuda ja oma teed minna, muutub tädi kurjaks ja teatab, et maha ta meid küll ei lase. Et tema on meid lennujaama juurest kaasa võtnud ja sinna tema meid ka tagasi viib. Nii me loksumegi tagasi lennujaama, et sealt tagasi metroosse liikuda ja siis uuesti linna sõita. Normaljok, ütleks ma seepeale. 

See eelnev jutt, see oli lihtsalt infoks. Teid, kes te peate Changi lennukas tunde veetma, võib päris palju olla ja teist nii mõnelgi võib tekkida geniaalne mõte minna linnaekskursioonile. Good for you, ütlen ma, aga ma tahan, et te ka teaksite, et kohe kõiki kaarte lauale panna ei tohi ja vahepeal tuleb papreid ja kleepse ikka sügavale kotipõhja peita :) Ja kui te mängida ei viitsi nendega seda imelikku mängu, siis minge niisama linna. Metroo on sealsamas, lihtne ja loogiline, kellegi taktikepi järgi tantsima ei pea ning totakaid formaalsusi samuti mitte täitma. Ah jaa, tuurist veel nii palju, et kui muidu kipuvad kõik asjad pigem hilinema, siis Singapuris tuleb arvestada, et kellaajad nihutatakse rõõmsalt varasemaks. Internetis ja trükistes märgitud väljumisajad on mõeldud tont teab kellele, tegelikkuses on need pooltunnike varasemad. Põhjendust pole.


Superpuud, 18 tükki, lisaks päikesevalgusele koguvad ka vett, vertikaalsed botaanikaaiad, kui nii võib öelda.





Kukeaasta, minu aasta, loomulikult ei jäänud ükski kukk minust märkamata :)




Marina Bay Sands - ööbima just ei kutsu, aga seal üleval bassus võiks küll ära käia.

Ooperimaja - mida meenutab? Muidugi durianit :)

Ilmselgelt üritan ma pildistajale koll-koll teha :)

Saba. Enamus neist tüüpidest siin soovib osta durianijäätist. Pidavat maitsema nagu sööks maasikajätsi peldikus. No, thanks!

Jäin mangole truuks - väga broo, ma ütlen.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar