30 märts 2017

"Eesti veri" Anna-Maria Penu


Siin on raamat, mida ma nii kaua ootasin… ja siis ahmisin selle näljaselt sisse, kuigi sisimas tean, et see on kuritegu autori suhtes. Teisalt, ega vist ei saagi loota, et ühtegi raamatut loetaks sama kaua kui seda kirjutati.

Ent kirjutada on sellest raamatust keeruline. Ma ju tajun, et rohkem kui muud tahtis autor kirjutada teemadest, mis teda painasid. Kujutada naise vaatevinklist seda tulevikku, mille poole me teel oleme, millest on märgid õhus, kuid mida enamasti ei soovita näha. Me oleme kui kamp lapsi käes tulipunased õhupallid ja märksa meeldivam on tõsta pilk üles, sellele oma punasele õhupallile sini-sinises taevas, kui et vaadata, millises porimülkas me tammume. Otsapidi kõnetasid siinsed teemad muidugi ka mind, paljuski noogutasin innukalt kaasa, mõnes punktis vaidlesin mõttes vastu. Eesti verest ja selle hoidmisest, ühiskonna ja üksikisiku rollist selle hoidmises peab kahtlemata rääkima, ent minu jaoks ei olnud see paraku raamatu peamine rikkus.

Kõige suuremat naudingut pakkus eelkõige ikkagi naispeategelase tundeelu tonaalsus. See, kuidas Anna-Maria näeb ja tajub, aga mis peamine - kirjutab! - naisest, see on sõnulseletamatult võimas ja puudutav. Selles on mingi omamoodi võluv elegants! Kui niimoodi kirjutatakse, siis võiksin ma lugeda millest iganes. See on ka põhjus, miks hoolimata intrigeerivast teemast, nautisin mina hoopis peategelase Eeva mõtteid ja tundevirvendusi.

Frank ilmub käed ristis meie avara sinistes toonides magamistoa uksele ja uurib, mida ma õhtuks süüa soovin. Tema ja minu vahel lebab värviliste rombidega pehme vaip. Frank ostis selle koos eelmise elukaaslasega ja kui Frank teatas köögilaua taga naisele oma soovist lahku minna, andis naine talle vaiba lahkelt tagasi. Ta ei proovinud Franki sinna sisse keerata ja kuhugi järve visata, et vaadaku too ise, kuidas välja rabeleb. On imetlusväärne, kui küpsete inimeste seas me elame.
Kas sul on keegi teine,“ küsis naine hoopis rahulikult, nagu uuriks, kas Frank soovib oma kohvi sisse veel teelusikatäie suhkrut.
Frank raputas pead. Ei olnud kedagi teist. Vähemalt mitte kedagi nii suurt ja võimast, kelle pärast üheksa aastat ajalugu maha raputada.”

---

"Et see on tegelikult üsna tavaline, loomulik kiusatus astuda oma elust kõrvale, rongilt maha. Teha väike paus, vaheaeg, eemalduda tuttavast, omaks saanud värvidest, puudutustest, mürast – ja puhata. Lihtsalt puhata. Omaenda elust. Seda tunnevad aeg-ajalt paljud, kui mitte me kõik.”

Ja see võrratu ja õhuline sarkasm, mis mitmelt poolt läbi kumab, see paneb teksti särama ja teeb lugeja õnnelikuks, kas pole?

“Täiuslikus maailmas õhtustaksime me praegu mõnes linna kallis restoranis, kus kelnerid sahisevad hääletult laudade vahel, teeseldes ükskõiksust sealt õhku lenduvate peene huumoriga vürtsitatud vestluste vastu. Mul oleks seljas uus must kleit, mis vaevu varjaks mu rindu ja mille ma juba järgmisel päeval heategevusele annetaksin. Järgmine uus must kleit, mis paljastab mu parema reie, ootaks kapis. Frank võtaks enne magustoitu põuetaskust hõbedase sigarikarbi, et oma täiuslike huultega vormida lae alla peeneid suitsurõngaid. Need haihtuvad rõngad ajaksid meid naerma. Meie rikkus ajaks meid naerma. Me oleksime rõõmsad, et inimesed, kelle kodule lähenedes on juba lõhnast tunda, et seal süüakse halba toitu, asuvad meist niivõrd kaugel.
Piinlikul kombel aga laiutavad meie köögi laualinal kaks ümmargust kohviplekki, mul on jalas väikeste pardipoegadega pidžaamapüksid ning lamp me peade kohal meenutab õdusa küünlavalguse asemel ülekuulamisruumi prožektorit.”

Ja nii aina edasi ja edasi, ma võiksin siit lõputult kuldseid lõike välja otsida.
Võrratu kaanekujundus on sel raamatul samuti, ikka Angelika Schneider on see, kelle kaaned mu südant sulatavad.
Ma armastan seda raamatut!


P.S. Mulle meeldib, küll vaid oma mälupagasile toetudes, jälgida, kuidas mingeid pisikesi detaile päriselust kantakse üle kirjandusse. Sedapuhku siin raamatus oli selleks 17. juuni lumesadu. Sellest päevast võiksin ma palju jutustada, eriti kuna see oli 2014. aastal.  

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar