14 märts 2017

"Kitsas tee sisemaale" Richard Flanagan



Kas teie jaoks on ka raamatud ja lugemine kuidagi intiimne tegevus?
Minu jaoks on. Avalikes kohtades lugejaid märgates tahan ma kangesti teada, mis raamat tal parajasti käes on. Samasugust huvi ei tunne ma telefonide, käekottide, mantlite vms suhtes, ainult raamatute. Niimoodi kohatud inimene on mu jaoks võõras ja selleks ka jääb, ma ei näe teda enam kunagi, ent see, mis tal hetkel lugemisel, on nii põnev ja erutav. Seevastu ma ise varjan kiivalt käsilolevat lektüüri :) Ja seepärast mulle meeldivad Moodsa aja raamatud, millel saab need lahtised kaaned ümbert rebida ja koju jätta. Nii võin rongis või praamil või hotellifuajees rahumeeli lehvitada raamatut, millel neutraalselt kreemikat tooni kaaned ja hallil raamatuseljal vaevumärgatav hõbehall vihje pealkirja ja autori kohta. Täiuslik :)

Aga raamatust. Kui ma loen südamega, siis see meeldib mulle, see mässib mu enese sisse kogu oma ilus ja inetuses. Enamasti küll viimases. Kui ma loen mõistusega, siis näib see raamat mulle ebaharilikult julm ja... midagi veel, mida ma ei oska sõnadesse panna. Ent käest panna ka ei taha ega suuda.

Nagu sõjalugudes ikka, kulgeb ka siin kaks paralleelset liini, ja kuigi tinglikult võiks neid klišeelikult tõepoolest jagada sõja- ja armatuslooks, siis ei maksa loota/karta siit midagi traditsioonilist. Elu vangilaagris on siin sootuks teise nurga alt edasi antud ja see armastuslugu, see on ka tõsiselt kõverpeeglis.

"Ja Darky Gardiner tajus end ümbritsevas elus esimest korda oma surma. Ta mõistis, et kõik see läheb edasi ja temast ei jää midagi järele, et isegi ta mälestus, kuigi perekond ja sõbrad seda mõne aasta, vahest aastakümne alles hoiavad, ununeb viimaks ega tähenda rohkemat kui mahalangenud bambus ja vältimatu muda. Kui Darky Gardiner piki rada ette- ja tahapoole vaatas, kui ta mõtles alasti orjadest, kes vaevalt miili kaugusel tööd rügasid, valdas teda sõge vihahoog. Kõik see läheb üha edasi, ja ainult tema kaob. Kõikjal, kuhu ta vaatas, nägi ta kõige erksamat elu täis maailma, mis ei vaja teda, mis hetkekski ei märka, kui ta kaob, ega mäleta teda. Maailm läheb ilma temata edasi."


"Kannatused, hukkunud, lein, nii paljude inimeste tohutute kannatuste armetu ja haletsusväärne mõttetus; võib-olla on see olemas ainult nendel lehekülgedel ja mõnes raamatus veel. Õudused saab kirja panna raamatusse, kus neil on kuju ja tähendus. Kuid elus ei ole õudusel ei kuju ega tähendust. Õudus lihtsalt on. Ja kuni ta valitseb, on nõnda, nagu polekski terves ilmas midagi muud."

"Voorus on uhketes rõivastes edevus, kes ootab aplausi."

"Sel moel, mõtles Nakamura, on jaapani vaim raudtee ise ja raudtee on jaapani vaim, meie kitsas tee sisemaale, mis aitab Bashō ilu ja tarkust laia maailma viia."

Ma mõtlen, et... huvitav, kas peategelane Dorrigo mõnele lugejale ka sümpaatselt mõjub...


Lugemise väljakutse 2017
Nr 24, Raamat, mida väga tahad lugeda, aga mis ei lähe ühegi väljakutse teema alla

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar