22 märts 2017

Langenud Ubud

Käputäis vapraid võtab vaevaks pikemale teekonnale Bali põhjarannikule minna, enamus jääb siiski kuhugi lõunaoblasti kanti tiirlema. Laias laastus öeldakse, et steriilselt klanitud Nusa Dua on argade pärusmaa, kaootiline Kuta unetute duracelli jänkude jaoks, Seminyak peoloomade ja Sanur rahumeelsetele. Aga Balist rääkides ei huvita need ju teid eriti :)

See Bali, mis inimestel esimesena silme ees, tähendab ikka Ubudit. Ubud, mille teine nimi on Oh Ma Olen Nii Vaimne. Aga seda Ubudit, millest sa kunagi lugesid või vaatasid filmi, kus see kõrvuni suuga naine taidles, seda Ubudit enam ei ole. Mandunud valge inimene arvab, et see tegi Balile head ja kõik need edasi-tagasi voorivad turistid on kui päästeinglid, aga... Vastu vaatab häving. Metsad on läinud, suured kolakad hotellid kerkivad, autopark on übermoodne - kõik on nii nagu... igalpool mujalgi. Mu kurvastus on seda suurem, sest mu virtuaalsel kirjutuslaual on hetkel käsikiri ühest teisest sama imelisest paigast, kus valge inimene püüab sama olukorda luua. Nii ma siin nukerdan... Võib-olla kui poleks Gilidel käinud, oleks ka Bali ja Ubudi vaimustus suurem. Nüüd tundub, et seda ehedust on Gili saartel märksa enam kui Balil, ja isegi seal on kadumas. Samas inimesed saartel on siiski veel vähem rikutud. Lihtlabast tüssamist ja valskust oli Balil üllatavalt palju. Samuti on seal räpasem, armas jalatsite ukse taha jätmine on hääbumas.

Aga kõik muu oli ikkagi tore :)
Balit tuntakse eelkõige templite järgi ja reisile minekuks eeltööd tehes võib tekkida petlik tunne, et neid peaks kümnete kaupa reisikavva lülitama. Kui su salakirg või professioon on templitega seotud, siis anna tuld! Vastasel juhul peab arvestama, et sa küllastud ja väsid. Iga tempel on loomulikult kohalike jaoks väga eriline ja isemoodi, kui keegi sulle kõik puust ja punaseks selgeks teeb, siis on erilised need sinugi jaoks. Tegelikkuses meie võhikule silmale muutuvad need ühel hetkel veidi ühekülgseteks.

Ja kui nende sügavaim tuum ongi erinev, siis "tuumani" jõudmiseks ja sealt pääsemiseks tuleb korralikult vaeva näha ja aega kulutada. Tegemist on enamasti rahvarohkete kohtadega ja seega algavad seiklused juba parklast. Ka siis, kui sul on auto koos juhiga võetud - pärast oleks vaja ju sarnaste autode ja esmapilgul sarnaste balilaste hulgast see üks ja õige taas ära tunda :)

Gunung Kawi Kaljutempel



Loomulikult ootab seejärel ees sarongi-kadalipp. Kui Gili kauplejad hoidsid ka kõige aktiivsema tehingu käigus sinust vähemalt meetri kaugusele, siis siinsed tüübid lähevad pea alati füüsilise kontaktini välja. Tahad või ei, see riideräbal maandub varem või hiljem su õlal või käevangus ja kuigi sa püüdsid igasugust suhtlust müüjaga vältida, siis (kui sul on mingigi lastetuba olemas) viimaks juhtub ikkagi see, et hoopis s i n a jooksed sarongi-tädile järgi ja püüad kaupa tagastada. Kui sa just ei taha seda tänavale maha visata.

Kuigi sarongi kandma peab, siis tegelikult ei pea seda muidugi ostma ega ka enda isiklikku kogu aeg kaasas kandma - sissepääsu juures on praktiliselt alati võimalik kasutada mõnda. Poisid aitavad koguni siduda-sõlmida selle. Hiljem võid, aga ei pea, vabatahtliku annetuse tegema.

Need kasutatud ja võidunud sarongid muutsid mu kuidagi... vallatuks :)


Nii, kuhu me jäimegi? Auto pargitud, sarong ümber, pilet lunastatud - aeg avastada templit. Nii mõnigi kord tungleb arvukalt kohalikke, kes tulnud andameid tooma ja oma tähtsaid toiminguid toimetama, lisaks muud kauplejad (tõsi, mitte päris templi territooriumil).

Banaanid sulle - raha mulle!

Ja siis sa käid ja vaatad ja uurid ja oled ja ühel hetkel üritad tagasi parklasse saada. Tee sinna ei ole sageli lihtne ja otse. Mida enam on kauplejaid, seda tõsisem labürint on ehitatud ja mõte ikka selles, et sa kõik letid ja putkad läbi jalutaksid, kauplejad jälle küljes kui takjad.
Tirta Empuli Püha Allika Tempel


Tempel on püha, aga nutifonis on ka alati midagi püha.

Kui lisada siia ka templite vahet liikumised ja söögipausid, siis no parima tahtmise juures ka ei suuda/taha üle kolme templi päevas läbi käia. Kindlasti ei tahaks aga mitut sellist päeva järjest. Seega, ei tasu heituda, et nii palju toredaid templeid on ja kõikjale ei jõua - ei jõuagi ja tore on ikkagi.

Siin kuskil ootavad oma lennutundi nahkhiired - Goa Lawah tempel
Nahkhiirte tempel oli üllatuslikult pea inimtühi, ootamatu luksus päikeseloojangu eel. Aga võib-olla teadsid nad ilmaprognoosi :)


Nahkhiirtel oli igatahes vihmast savi ja õhtusest hängimisest nad ei loobunud. Kaks üllatust seoses sellega: positiivse poolepealt võrratu sidin ja negatiivsena meeletu hais :)

Samas näeb templeid mujalgi kui vaid ekstra neid külastades. Ubudis olles juhtub ühel hetkel ikka Monkey Foresti juurde. Kui sisse ei lähe, siis näeb lähitänavatel neid niisama uitamas ja tähtsaid tegusid tegemas. Sisse minnes on sealgi mingi tempel.



Bali vihm saab su viimaks ikkagi kätte

Ja muidugi on enamusel kodused templid - väiksemates majutuskohtades peatudes saab neid igati uurida.






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar